Armastus H. de Balzaci romaanis "Isa Goriot" (0)

Armastus H. De Balzaci romaanis "Isa Gorit "
Prantsuse realismiaja kõige kuulsama kirjankiku Honore de Balzaci teos "Isa Goriot " näitab suurepäraselt, kui kaugele suudavad ärahellitatud lapsed oma vanema viia ning kui piiritu on isaarmastus.
Olles sündinud rikka nuudlikaupmehe Jean- Joachim Goriot perre, ei osanud tema tütred Anastasie ja Delphine ette kujutadagi muud elu peale rikkuse. Nad olid harjunud saama kõike ja kõige paremat. Nende elu keerles uhkete riiete ja aksessuaaride ümber. Peale oma naise kaotust pühendas Goriot ennast täielikult oma tütardele. Oma tütreid pidas ta kõige tähtsamaks ja elu mõtteks. Ta tegi kõik, et Anastasie ja Delphine oleksid õnnelikud. Tütred aga ei teinud muud, kui kasutasid isa piiritut armastust ära.
Peale seda, kui Goriot oli oma tütred rikastele meestele naiseks pannud koos suure kaasavaraga, oli ta sunnitud ise pensionile minema. Temast oli saanud häbiplekk väimeestele, kes ei tahtnud, et nende naisi seostataks nuudlikaupmehega. Isa Goriot´ist rääkimine oli tabu ja nägemine keelatud. Hea isana läkski Goriot erru ja asus elama proua Vaqueri pansionaati.
Olles just äriga lõpetanud, oli Goriot varandus nii suur, et ta asus elama pansioni esimesele korrusele, kus toad olid kõige ilusamad. Tema riided olid uhked ja korralikud ning ta paistis korraliku härrasmehena. Kuid selline eluviis ei kestnud kaua, peagi algas allakäik. Ja selle põhjuseks ei olnud keegi muu, kui tema tütred, keda ta nii väga armastas ja jumaldas.
Kuigi tema tütred elasid rikaste meestega, ei saanud nad meestelt raha, et osta endale kleite ja ehteid. Et saada raha, pöördusid nad oma kergeuskliku isa poole, kes arvas , et tütred teda tõeliselt armastavad. Goriot hakkas andma neile oma raha ja müüma talle kalleid asju ning seda kõike ainult sellepärast, et ta jumaldas oma tütreid. Nende õnn on tema õnn, arvas ta.
Peagi oli ta sunnitud kolima teisele korrusele pansionaadis, sest ta ei suutnud maksta nii kõrget kuumaksu. Tema tütred sellest aga ei hoolinud ning palusid veel raha. Goriot tõi uusi eneseohverdusi, et anda raha oma tütardele. Aastatega oli ta kaotanud kogu oma vara ning oli sunnitud kolima kolmandale korrusele, kus valitses vaesus . Goriot oli olnud tütardele vaid rahamasinaks, mitte armastavaks ja jumaldavaks isaks. Kui isal ei olnud enam pennigi hinge taga, lõpetasid tütred temaga suhtlemise. Ka oma isa matustele nad ei tulnud, saates vaid oma vapiga tõllad.
See kurb lugu paneb mõtlema tänapäeva peale. Kas ei ole ka praegu nii, et paljudele on vanemad vaid rahaallikaks? See on kurb reaalsus, mis valitses 19. sajandi Pariisis ja valitseb ka tänaüäeval.
Seega võib öelda, et kuigi paljudele on vanemad rahamasinaks, on vanemlik armastus piiritu, täpselt nagu Balzaci romaanis " Isa Goriot ".