Degas, Renoir, Monet (0)

Auguste Renoir kunst armastab elu, ülistab ilu ja värvide harmooniat. Renoir sattus kunstimaailma 1854. aastal pärast kloostrikooli lõpetamist. 13aastane vaene rätsepapoeg sai selliks portselanimaalimistöökojas. Seal vangistasid täpsus ja värvide võlujõud poisi jäädavalt. Hiljem sai noormehest kunstikooli õpilane. Noore kunstnikuna üüris Renoir ühise ateljee hiljem samuti kuulsuse saavutanud Alfred Sisley , Frederic Bazille´i ja Claude Monet ´ga. Kirglike kunstike hulgas küpseski uus stiilisuund: impressionism , mis loobus mineviku maalikunsti väärtusest. Uus suund küpses valguse ja puhaste värvide läbi. Kunstnikud jäädvustasid päikeselisi nägemusi.:Renoir keskendus ajatutele teemadele.Ta maalis natüürmorte, lapsi, maastikke ja portreesid, mis enamasti paljastasid modellide võõrandumist ümbritsevast maailmast. Renoir inimtüüpidest võib hoomata inimeseks olemise ebakindlust kui tema poolt väga hinnatud. Kaunid naised oli Renoir kirg. Teda huvitas eelkõige klassikaline naiseilu. Ta lausus kord tagasihoidlikult: "Ma ei katkesta kunagi akti maalimist enne, kui arvan uskuvat, et võiksin maalil naist näpistada." Renoiri sõltumatu, eri maalimisviise ühendava stiili kuldajastu möödus 1870ndatel. Kui teised viskasid musta värvituubi demonstratiivselt Seine´i, ei loobunud Renoir musta kasutamisest. Valgusel on algusest peale ka vari. Ka ei halvustanud Renoir paljude noorte kolleegide moel eelkäijaid Delacroix ´d, Rubensit või Corbet´. Isegi vastupidi, nende pärandit on tema töödes näha. Inimesena oli Renoir teiste kunstnike seas pisut veider. Omaenda sõnul polnud tal kunagi kunstniku temperamenti. Ta kutsus end maalikunsti käsitööliseks, kelle ülesandeks on maalida ilu. Ent kriitikud kohtlesid teda hästi, sest tema teosed esindasid rahulikku üleminekut vanast stiilist uude. Renoir iseloom oli tagasihoidlik . Prantsusmaa ja Saksamaa sõja puhkedes loobus Renoir talle pakutud ohvitseriauastmest ning võitles reamehenda eesrindel. Isegi restoranis tellis ta meelsamini ube ja kartuleid kui kaaviari. Eelistas maalimist käimisele: 1901. a kunstnikul 60. eluaastat ning tema kuulsus oli kandunud üle maailma. Seks ajaks oli ta aga juba läbinisti liigesereuma vintsutada. Renoir kolis soojemale maale, Lõuna-Prantsusmaa rannikule. Elu lõpu veetis Renoir ratastoolis . Ta suutis parematel päevadel ateljees pisut käia, kuid paranemine oli vaevaline. Peagi Renoir tõdes: "Mina loobun. Käimine viib kogu mu tahtejõu ning maalimisele ei jää midagi. Kui mul on valida nende kahe vahel, valin maalimise." Kui pintsel ei püsinud enam ta käes, kinnitas ta selle käele sidemega. Lõuna-Prantsusmaal süvenes Renoir värviskaala veelgi, see uhkeldas rikaste , mahlakate toonidega. Tema viimast maalimishooaega nimetatakse sestap punaseks perioodiks .Renoir tegi avastusretke pühendudes skulptuuri võimalustele. Renoir´ inimfiguurid ja alastikujud mõjusid oma ümarjoonse üleküllusega samuti kui maalid. Hilisematel aastatel aitasid vanameistrit mõned abilised . Renoir suri pärast piinarikast agooniat. “aerutajate eine”, “Tütarlaps lehvikuga, “Loožis”
Degas on impessionist seetõttu, et pöörab tähelepanu valguse probleemile,maalib heledate toonidega ja püüab fikseerida looduse mööduvai ilmeid. Kui ta ei hülga täielikult lineaarset käsitlusviisi. Tema töödes on tähtis ka sisuline külg. Oma varasemas loomingus on Degas palju tõuget saanud Ingres ’ilt. Tema hilisemat laadi iseloomustavad veidi Manet’ ja jaapani värviline puulõige. Jaapanlastelt õppis ta kehade liikumispoosid ekujutamist. Degasi maalides lõikab raam figuuri pooleks. Samuti asetab ta figuure ebaharilikesse perspektiividesse. Ainet valis ta moodsa suurlinna elust: naised tualetti tegemas, hobuste võidujooks, kohvikute elu, kabareed ja teater, eriti aga baletti.Kõigis töödes esineb ta pessimistliku j kritiseeriva vaatlejana. Naine ei esine tema töödes võluva meelelise olendina nagu Renoiri maalides, Degas näitab teda triviaalsetes poosides: pesu pesemas, minkimas, riietumas jne. Tema tööde võlu peitub oskuses suurepäraselt kujutada liikumist ja täiesti eriline värvivalik:külmade heledate toonide rakendamise oskus. ületamatu meister on ta ka valguse kujutamisel, harrastas pastelli.
Monet on kõige järjekindlam impressionist, ja ka kõige tõelisem impressionist. Noorpõlves maalis ta figuuri ja žanripilte, hiljem pühendus täielikult maastikumaalile.Tema sihiks on loodusest saadud muljete lõuendile fikseerimine tervikuna , valguse, atmosfääri ja värvide mängu kujutamine kogu selle lõpmatus mitmekesisuses. Monet maalis äärmiselt heledates toonides ja saavutas ennenägematui valguse intensiivsuse mulje..Algul maalis ta Prantsuse põhjaranniku vaateid ja maastikupilte, hiljem Vahemere rannikul.Alates 1890. a. on valminud Monet’ kuulsad seeriad , kus ta kujutab igas maalis yht ja sama motiivi eri aegadel ; varahommikul, keskpäeval, õhtul jne. Aga eelkõige ei kujuta ta mitte motiivi ennast vaid valgust ja õhku, mis seda ümbritseb. Seeriad: “Heinakuhjad”, “paplid”, “ Vesiroosid”. Pela emanet’ oli ta keskne kuju uuenduste läbiviijate seas impressionismis. Impressionismi kunstnike elukäik polnud kerge, kuna nende töid ei tahetud vastu võtta, nad pidid korraldama omi näitusi, mis pälvisid kriitikute laimu ja üldise meelepaha, alles 1890.a. alustas impressionism oma võidukäiku maailmas.