ILUKIRJANDUS - proosa (3)

1. ILUKIRJANDUS (proosa)
Harjutus 1.1.
I LUGEMINE
Loe läbi katkendid Andrus Kivirähki romaanist „Mees, kes teadis ussisõnu“ (2007) ja lahenda
selle põhjal ülesanded. (40 punkti) Ülesannete lahendamisel arvesta sellega, et iga vastuse
oodatav pikkus on 50–100 sõna.
1. Analüüsi ja võrdle Leemeti isa ja onu Vootele väärtushinnanguid. Kinnita oma väiteid
tekstinäidetega. (15 punkti)
2. Selgita teksti põhjal mõistet „ussisõnad“. Nimeta vähemalt 4 põhjust, miks hakkas
ussisõnade kasutamise oskus vähenema. (15 punkti)
3. Selgita, missugust inimest tahtis isa Leemetist kasvatada. Millele ta poja kasvatamisel
toetus? (10 punkti)
II KIRJUTAMINE
Kasvatusteadlane Peeter Põld on 1933. aastal väitnud, et eestlaste häda on traditsioonide
puudus, st kommete , harjunud viiside puudumine, mis annaksid stabiilsuse. Traditsioonides
peitub vaim, mis paistab silma vanades haritud maades. Traditsioone järgides saab inimene
ohutult üles kasvada, nad kaitsevad teda nii kaua, kuni tuleb taipamine. Välises vormis –
traditsioonis, tavas, kombes – on sisemine sõnum, mida me kohe ei peagi oskama lugeda.
Kirjuta arutlev kirjand (vähemalt 400 sõna), milles analüüsid uuenduste ja traditsioonide
vahekorda Eesti ühiskonnas. Pealkirjasta tekst ise. (60 punkti)
Mees, kes teadis ussisõnu
(Katkendid)
2.
Tegelikult sündisin ma külas, mitte metsas. Minu isa oli see, kes otsustas külla kolida . Kõik ju
kolisid, või peaaegu kõik, ja minu vanemad olid ühed viimaste hulgas. Küllap ema pärast, sest
temale ei meeldinud külaelu, teda ei huvitanud viljakasvatus ning ta ei söönud iialgi leiba.
„See on solk ,“ ütles ta mulle alati. „Tead, Leemet , mina ei usu, et see üldse kellelegi
maitseb. Lihtsalt üks eputamine on see leivasöömine. Tahetakse kole peened välja näha ja
võõramaalaste moodi elada. Hea küpse põdrakints on hoopis teine asi. Tule aga tule nüüd
sööma, kallis laps! Kelle jaoks ma need kintsud siis küpsetasin?“
Isa oli ilmselt teist meelt . Tema tahtis olla uue aja inimene ja uue aja inimene pidi elama
külas /…/ Ta pidi kasvatama rukist , töötama terve suve nagu mingi räpane sipelgas, selleks et
saaks sügisel tähtsa näoga leiba kugistada ja olla sedasi võõramaalaste sarnane. Uue aja
inimesel pidi olema kodus sirp , millega ta sügisel küürakil maas vilja lõikas; tal pidi olema
käsikivi, millega ta ähkides ja puhkides terasid jahvatas. Onu Vootele jutustas mulle, kuidas mu
isa – veel alles metsas elades – ärritusest ja kadedusest peaaegu lõhki pidi minema, kui ta
mõtles sellele, millist huvitavat elu naudivad külainimesed ja missuguseid põnevaid riistu neil
on.
„Me peame kiiresti külla kolima !“ oli ta karjunud. „Elu libiseb meist muidu mööda!
Tänapäeval elavad kõik normaalsed inimesed lageda taeva all, mitte võsas! Ka mina tahan
künda ja külvata, nagu seda tehakse kõikjal arenenud maailmas! Mille poolest mina kehvem
olen? Ma ei taha elada nagu kerjus! Vaadake ometi raudmehi ja munkasid – kohe näha, et nad
on meist oma arengus sada aastat ees! Me peame kõigest jõust pingutama, et neile järele
jõuda!“
Ja ta viiski ema külasse elama; nad ehitasid endale väikse tare ja mu isa õppis kündma
ja külvama ning sai endale sirbi ja käsikivi. Ta hakkas käima kirikus ja õppima saksa keelt, et
mõista raudmeeste kõnet ja nende käest veelgi vahvamaid ja moodsamaid vigureid üle lüüa. Ta
sõi leiba ja kiitis suud matsutades selle headust ning kui ta õppis veel selgeks odrakördi
keetmise , polnud tema vaimustusel ja uhkusel enam üldse otsa ega äärt.
„See mekkis nagu okse ,“ tunnistas mulle ema, aga isa sõi odrakörti kolm korda päevas,
krimpsutas küll väheke nägu, kuid väitis, et see on iseäranis hõrk roog , mida peab lihtsalt
oskama süüa. „Mitte nagu meie lihakäntsakad, mida iga loll mõistab õgida, vaid peenema
maitsmismeelega inimesele kohane euroopalik toit!“ rääkis ta. „Mitte liiga rammus, mitte liiga
rasvane, vaid selline õhuline ja kerge. Aga toitev ! Kuningate roog!“
Kui sündisin mina, nõudis isa, et mind söödetaks ainult odrakördiga, sest tema laps
„peab saama parimat “. Ka muretses ta mulle kohe väikese sirbi, et ma kohe, kui jalad
kannavad, saaksin koos temaga põllule küürutama minna. „Sirp on muidugi kallis asi ja võiks
arvata, et titele pole mõtet seda pihku anda, aga mina pole sellise suhtumisega nõus. Meie laps
peab juba maast-madalast harjuma moodsate tööriistadega,“ kõneles ta uhkelt. „Tulevikus ilma
sirbita ei saa, las siis õpib kohe rukkilõikamise suurt kunsti!“
4.
Endistel aegadel olevat olnud täiesti loomulik, et laps juba maast madalast ussisõnad selgeks
saab. Eks oli tollalgi osavamaid ussisõnade meistreid ning ka neid, kes selle keele kõiki varjatud
peensusi ei mõistnud – aga oma igapäevase eluga tulid toime nemadki. Kõik inimesed oskasid
ussisõnu, mida päris ammustel päevadel olid meie esivanematele õpetanud muistsed
ussikuningad.
Minu sündimise ajaks oli kõik muutunud. Vanemad inimesed veel mingil määral ussisõnu
kasutasid, aga tõelisi tarku oli nende seas väga vähe; noorem sugupõlv aga ei viitsinud raske
keelega enam üldse vaeva näha. Ussisõnad pole lihtsad, inimkõrv suudab vaevu tabada kõiki
neid juuspeeni erinevusi, mis lahutavad ühte sisinat teisest, andes lausutule sootuks teise
mõtte. Samuti on inimese keel esialgu võimatult kohmakas ja paindumatu ning kõik susinad
kõlavad algaja suus üsna sarnaselt. Ussisõnade õppimist tuleb alustada just nimelt keelele
mõeldud harjutustest – selle lihaseid tuleb treenida päevast päeva, et keel muutuks sama
vilkaks ning osavaks kui maol . See on esiotsa kaunikesti tüütu ja seetõttu pole imestada, et
paljud metsaelanikud pidasid säärast pingutust paljuks ning eelistasid kolida külla, kus oli palju
huvitavam ning ei vajatud ussikeelt.
Tegelikult polnud enam õigeid õpetajaidki. Ussisõnadest võõrdumine oli alanud juba
mitu põlvkonda tagasi ja ka meie vanemad suutsid kõigist ussisõnadest kasutada vaid
mõningaid levinumaid ja lihtsamaid, näiteks see sõna, mis kutsub sinu juurde põdra või hirve, et
sa saaksid tal kõri läbi lõigata, või siis sõna raevunud hundi rahustamiseks, samuti tavaline loba
ilmast ja muust säärasest, mida sobis ajada möödaroomavate rästikutega. Vägevamaid sõnu
polnud juba ammu tarvis läinud, sest kõige võimsamate sõnade sisistamiseks – et neist ka
mingi tulu sünniks – läks ühekorraga tarvis mitu tuhat meest, keda metsas juba ammu leida
polnud. Nii olidki paljud ussisõnad unustuse hõlma vajunud ja viimasel ajal ei vaevutud enam
neid kõige lihtsamaidki selgeks õppima, sest nagu öeldud, kergesti nad meelde ei jäänud – ning
milleks ikka vaeva näha, kui võib adra taga käia ja muskleid punnitada.
Niisiis olin mina päris erakordses olukorras, sest onu Vootele mõistis kõiki ussisõnu –
kahtlemata ainsa inimesena metsas. Ainult tema käest oli mul veel võimalik õppida selle keele
kõiki peensusi. Ja onu Vootele oli halastamatu õpetaja. /---/ „Need lihtsalt tuleb ära õppida!“
teatas ta lühidalt ning sundis mind ikka ja jälle kordama kõige keerukamaid sisinaid, nii et mu
keel valutas õhtuti, nagu oleks keegi seda päev otsa väänanud. Kui siis tuli veel ema oma
põdrakintsudega, raputasin ma ehmunult pead – üksnes kujutlus, et mu vaene keel peab kõigile
päevastele vintsutustele lisaks ka mäluma ja neelama, täitis mu suu jubeda valuga. Ema oli
meeleheitel ja palus onu Vootelet, et ta mind vähem kurnaks ning õpetaks esialgu üksnes kõige
kergemaid sisinaid, kuid onu Vootele polnud nõus.
„Ei, Linda ,“ ütles ta mu emale. „Ma õpetan Leemetile ussisõnad nii selgeks, et ta ise ka
enam aru ei saa, kas on inimene või uss. Praegu tunnen üksnes mina seda keelt nii, nagu meie
rahvas seda aegade hämarusest saadik on tundnud ja tundma peab, ning kui mina ükskord
suren , siis on Leemet see, kes ussisõnadel päriselt ununeda ei lase. Ehk õnnestub temalgi
endale järeltulija välja koolitada , näiteks oma pojast, ja nii ei sure see keel ehk lõplikult välja.“