Jakob Hurt Jakob Hurt sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal, Himmaste külas. Hurda isa, Jaan Hurt, oli vaene koolmeister ja talurentnik. Kuna ta oli halva tervisega, siis suri ta juba 44 aastaselt. Marie, Jakob Hurda ema, oli aga hea tervisega, ta elas 80 ja oli terves külas üks tublimaid perenaisi. Hurdal oli 2 õde, Eeva ja Ann ning vend Otto, kes suri juba 16 päeva vanuselt. Nende perekonnas valitses vaesus ja alati oli millestki puudus, aga raskele majanduslikule olukorrale vaatamata sai Hurt hea hariduse. Kuna ta sündis heinavõtu ajal, siis võeti ta heinamaale kaasa ning selletõttu jäi ta kauaks ajaks nõrgaks ja hakkas alles nelja aastaselt käima. Kuid vanaduses oli ta väga töökas ja tubli mees. Kuigi ta pere oli vaene, oli tal rõõmus lapsepõlv
Lugupeetud eestlased, Tänavu saab 1909. aastal Tartus asutatud Eesti Rahva Muuseum 100 aastakseks.Tegemist on väga tähtsa sündmusega, sest ERM mängib olulist rolli eestlaste kultuuri ja keele säilitamisel. Üheks tähtsaimaks inimeseks, kes andis tõuke selle muuseumi loomiseks, oli Jakob Hurt. Laulupeol esitatud kõnes oli Hurdal kolm põhilist soovi eesti rahvale: need olid hariduse ja eriti emakeelse hariduse arendamine ning rahva ühtsustunde edendamine, et haridut inimesed Eestit maha ei jätaks. Hurt ise pidas väga oluliseks eestlaste suulist vanavara. Ta kogus suurel hulgal rahvaluulet ning mõjutas ka palju teisi inimesi seda tegema. Eesti Rahva Muuseumile pani alguse tegelikult selle suurmehe surm, sest tema soov arendada oma rahvuskultuuri jäi püsima ka peale tema seda
rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Sel ajal l kerkivad esile ka rahvusliku liikumise tunnustatud juhid : Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson. 1870. aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, seni üsna üksmeelselt tegutsenud Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu ta lõpetast ka oma kaastööde saatmise Sakalale. Lisaks pingestusid Hurdal suhted ka oma saksalastest ametikaaslastega, kes eestimeelset kirikuõpetajat boikoteerisid. 1880. aastal lahkuski ta Eestist ja võttis vastu kirikuõpetaja koha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös saksalastega. Tugevnes ka keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele. Valitsusringkonnas olid esialgu näinud eestlaste rahvuslikus ärkamisev astujõudu baltisakslastele
siis koju naasema ning teda külalaste õpetamisel aitama. Kui üks kooliaasta läbi sai, ei tahtnud kooliinspektor Hurda lahkumisest midagi kuulda ja käskis tal veel aasta koolis olla. Aastal 1855, kui Hurt pidi Tartu kreiskoolist koju naasema, ei tahtnud kooliinspektor Oettali Hurda lahkumisest jälle midagi kuulda, ning käskis Jakobit gümnaasiumi jääda. Kuna isal aga selleks raha puudus, võttis Oettali asja käsile ning võimaldas Hurdal tasuta koolis käia, ning hiljem stipendiumi anda, kui poisil on hinded korras. 1885 aastal tegi Jakob Hurt ära gümnaasiumi sisseastumiskatsed ja teda võeti quarta'sse. Hurt õppis seal ühe semestri ja jaanipäevaks viidi teda üle tertia'sse, kus ta rääkis juba vabalt saksa keelt. Aastapärast viidi ta aga uuesti üle, secunda'sse, kuhu ta jäi pooleteiseks aastaks. 1857. aasta jõuluks viidi Jakob üle prima'sse, kuhu ta jäi 1858 aastani
Ajalehega tegeles lisaks Jannsenile veel ka Friedrich Wilhem Borm. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. Jannsen asus aastal 1863 elama Tartusse, kus hakkas andma välja uut ajalehte "Eesti Postimees". Sisult oli loodud ajaleht sarnane "Perno Postimehega". Kartes võimude piiranguid ei lasknud Jannsen oma ajalehes võtta sõna Carl Robert Jakobsonil ega ka Jakob Hurdal. TEGEVUS ÄRKAMISAJAL Jannseni tegevuse tippajaks oli rahvusliku ärkamisaja esimene pool ehk 1860 1870-ndad aastad. 1865. aastal asutas Jannsen koos oma tütre Lydia Koidulaga Tartusse laulu- ja mänguseltsi Vanemuine, kus lavastati ka esimesed eestikeelsed näidendid. 1869.a. organiseeris ta esimese Eesti üldlaulupeo.Osa võtsid ainult meeskoorid ja mõned pasunakoorid. Kogu Eestist tuli kokku umbes 800 lauljat ja pillimeest ning kaks korda rohkem kuulajaid
aastal pühitses ta Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge, millest sai 1924 Eesti ametlik riigilipp. 1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestis hõlmava rahvaluule kogumise. Rahvaluule kogumise paremaks korraldamiseks avaldas ta teose "Paar palvid Eesti ärksamatele poegadele ja tütardele", kus ta selgitab rahvaluule zanreid ja kogumise tehnikat. Ta avaldas tolleaegsetes lehtedes tervelt 11 üleskutset rahvaluule kogumiseks. Jakob Hurdal oli kokku umbes 1400 kaastöölist, kes töötasid peamiselt Eestis, aga ka Venemaal asundustes. Kogutud materjalidest pandi kokku suur ja esinduslik rahvaluulekogu, mida on hiljem mitmed teadlased uurinud. See kogu koosnes 261 589 erinevast rahvaluule osast (esindatud olid kõik zanrid), mida oli kokku 122 317 lk., peale selle veel murdeaineid. Nendest materjalidest avaldas ta ajakirjanduses 156 põhjalikku aruannet.
andis välja selle 2. täiendatud trüki 1893. aastal. 1901 aastal pani Jakob Hurt õpetaja ameti maha ja hakkas oma vana teoseid ja kirjutisi läbi töötama. 1902-1907 aastatel jõudis Hurt trükkimisse ettevalmistada kolm köidet ,,Setokõisi laol" Avaldas 1903 aastal uurimuse "Eesti sõnadest -line lõpuga", mida saab hetkel lugeda Üliõpilaste Seltsi ,,Albumist" Jakob Hurda ema oli Marie Hurt ja isa Jaan Hurt. Jakobil oli kaks õde Eva ja Ann, ning üks vend Otto Hurt. Hurdal oli naine Eugenie neiupõlvenimega Oetteli. Jakob ja Eugenie laulatati 22. juunil 1868, ning neil sündis 6 last kellest ainult 4 suutsid elada vanemaks kui 10 aastat. Hakob Hurt jäi 1906 aasta detsembris haigeks ning 1907 aasta 13. jaanuaril surigi mees, arvatavasti pimesoole tõppe. Hurt maeti 17. jaanuaril Tartusse. Tänapäeval on Jakob Hurdast kaks mälestussammast, millest üks asub Tartus Vanemuise pargis, ja teine Põlvas, ning Jakobist on ka tehtud üks bareljeef, mis asub
aastatel 1857 1863. Ajalehega tegeles lisaks Jannsenile veel ka Friedrich Wilhem Borm. Jannsen kasutas "Perno Postimehes" uut kirjastiili, aidates kaasa selle ülemaalisele levikule. Jannsen asus aastal 1863 elama Tartusse, kus hakkas andma välja uut ajalehte "Eesti Postimees". Sisult oli loodud ajaleht sarnane "Perno Postimehega". Kartes võimude piiranguid ei lasknud Jannsen oma ajalehes võtta sõna Carl Robert Jakobsonil ega ka Jakob Hurdal. Kasutatud kirjandus http://www.miksike.ee/documents/main/referaadid/johann_voldemar.htm http://www.annaabi.com/search.php?s=Johann+voldemar+jannsen http://et.wikipedia.org/wiki/Johann_Voldemar_Jannsen http://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_Postimees Lisad Johann Voldemar Jannsen Eesti Postimees 1866 Perno Postimees esimene eksemplar 1857
isa ja tütar nõustusid. Kihlus pidi jääma saladuseks, sest polnud veel võimalik abielluda neiu oli alles leeris käimata (17-aastane). Kuid Hurt ei suutnud saladust siiski kaua endale hoida. 22.juulil abiellub Hurt oma armastatuga. Hurtade perekond asus Tartus elama Vana tänavasse (praegune Ülikooli tänav nr.6). Perekond hakkas peatselt kasvama: esimene laps - tütar Mathilde sündis 1869.aastal, 1871.aastal 28.juunil sünnib poeg Max, teised lapsed sündisid hiljem Otepääl. Jakob Hurdal oli kokku kuus last, neist kaks tükki surid üpris noorelt. Jakob Hurt haigestub 22.oktoobril jumalateenistuse pidamise ajal Jamburgi kirikus ning sureb 13.jaanuaril 1907.aastal. Ta on maetud Tartusse Maarja (praegu Raadi) kalmistule. Peale surma jäädvustati ta meie 10-kroonise peale.
Seltsi esimeseks presidendiks oli Hurt, kes osales aktiivselt seltsi kõigis ettevõtmistes, eriti rahvaluule kogumisel ja valdamisel. Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872 aastal üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on käibel isegi tänapäeval. Suur lõhe, RL allakäigu põhjused. 1878 aastal tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel lahkhelid, seoses Jakobi teravate artiklitega luteri vaimulikkonna vastu, kuhu kuulus ka Hurt ise. Samas tekkisid Hurdal probleemid ka sakslastest ametikaaslastega. Seejärel süvenesid pinged Jannseni ja Jakobsoni vahel, Jakobson süüdistas Jannsenit vanameelsuses. Jakobson asus oma pooldajatega üle võtma Hurda poolt juhitud seltse. 1881 aastal valiti Jakobson Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, seepeale astusid sealt välja Hurda pooldajad, enamuses haritumad liikmed. 1882 aastal haigestus Jakobson kopsu-põletikku mille järel ta suri. Edaspidi tülitsesid omavahel Aleksandri kooli
ning soovis, et baltisakslaste privileegid tühistatakse ja eestlaste õigused taastatakse. Jakobsoni liigne enesekindlus ja esiletükkivus viis ta vastuollu teiste rahvusliku liikumise juhtidega. 1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri. Need kolm meest kahjuks alati koostööd ei teinud. Tekkisid lahkhelid, sest olid erinevad arusaamad eesmärkidest, kujunesid välja erinevad meetodid eesmärkide saavutamiseks ning tekkis ka juhtide omavaheline rivaalitsemine. Hurdal ja Jannsenil olid ühised eesmärgid. Nad tahtsid eestlasi ja eesti keelt tähtsustada, kuid Jakobsoni eesmärgiks oli hoopis Eesti ja eestlaste majanduslik tõus. Hoolimata sellest, et neil tekkisid omavahel lahkhelid, leian et need kolm meest on andud väga suure panuse nii Eesti rahvale kui ka riigile oma tegudega. Tänu Jakobsonile edenes põhiliselt Eesti majandus ja Jannseni, Hurda panused tõstsid eestlaste ühtekuuluvus tunnet ja haridustaset.
Ta sündis 22. 07. 1839. Vana- Koiolas. Kõrge hariduse poole püüeldes omandas ta Tartu ülikoolis teoloogiakraadi ja Helsingi ülikoolis filoloogia-doktorikraadi. Töötas üle Eesti nii kodu- kui ka gümnaasiumiõpetajana ja pastorina. Sai 1872. aastal loodud Eesti Kirjameeste Seltsi presidendiks, mis andis välja eestikeelset kirjandust ja kooliõpikuid. Väga suure töö tegi ta rahvaluule kogumisel ja avaldamisel, ta rajas ka eesti rahvaluule teadusliku publitseerimise. Suured teened on Hurdal ka emakeelse Alekandrikooli planeerimisel, selle nimi oli talurahva orjusest vabastanud Aleksander I auks. Koguti raha, et püstitada esimene eestikeelne kreisikool, kuid kahjuks aga see ei õnnestunud, sest venestamispoliitika rõhumisel tuli kool venekeelne. Hurt arendas palju eesti õigekirja ja andis välja mõningad sellealased uurimustööd, õpikud, laulu- ja luulekogumikud ning sõnaraamatud. Ta suri Peterburis, 13. 01 1907. aastal.
– Sakala toimetaja, propageeris karskusideid, 1868 isamaakõne Vanemuise seltsis eestlaste valguse,- pimeduse- ja koiduajast. Sihiks oli jõukama talupoegkonna huvide eest seismine. 29. J.Köler ja tema tegevus. – Peterburis õuemaalija, aitas 1864 a. Eesti talupoegade delegatsioonil oma palvekirjaga jõuda keiser Aleksander II palge ette, 30. Mõõdukas ja radikaalne tiib, nende lahkhelid. – Lahkhelid : Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus. Hurdal pingestusid suhted sakslastest ametikaaslastega, kes eesti meelset kirikuõp. boikoteerisid. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös sakslastega. Asus jõuliselt tugevdama oma positsioone rahvuslikes organisatsioonides. 31. Vene tsaarid ja nende seos Eesti sündmustega. – Aleksander I –algul haritud ja reformimeelne. Lubas TÜ taas avada. Nikolai I - valitsusaeg tõi ka Eestis kaasa seaduste täpsema süstematiseerimise ja kodifitseerimise.
·"Kui ju jõed rõõmsast jooksvad" (Häser) ·"Kui meie vaim siin linnu tiivul" (J. Kallivoda) ·"Õhtu kellad" (F. Abt) ·"Mu isamaa, mu õnn ja rõõm" (F. Pacius) ·"Mu meeles seisab alati" (K. Collan) ·"Mu isamaa on minu arm" (A. Kunileid) ·"Sind surmani" (A. Kunileid) Kokkuvõte Tööd tehes sain teada, et mitte kõik eesti haritlased ei olnud samade vaadetega, kuid kõigil neil nii Jakob Hurdal, Carl Robert Jakobsonil, Johann Voldemar Jannsenil, Konstantin Pätsil kui ka Jaan Tõnissonil oli oma osa mängida esimes Eesti vabariigi loomiseni viinud sündmustes. Mind üllatas enim see, kui hästi said eestlased hakkama esimes Üldlaulupeoga. Oleksin arvanud, et kuna see oli esimene suurem üritus, kus oldi kõik koos, et võivad juhtuda mitmed viperused ning õnnetused, mis oleksid võinud meid sakslaste ees lolliks teha. Aga ei, saadi suurepäraselt hakkama
Mitme tule vahele jäänud Jannsen andiski järele. Enam- vähem üheaegselt Jakobsoni kõrvalelükkamisega kutsus Jannsen Hurda oma ajalehe lisalehte toimetama. Hurda ajakirjanduslik andekus jäi Jannseni ja Jakobsoni omale ilmselt alla, kuna tema stiil kippus olema kuivavõitu. Kuid ometigi sai ta maha tähelepanuväärse teoga, avaldades lisalehes järjejutuna esimese eestikeelse Eesti ajaloo pealkirjaga "Mõni pilt isamaa sündinud asjust". Hurdal tekkisid rüütelkondade mõju alla sattunud Jannseniga vastuolud ja olles pool aastat lisalehte toimetanud, Hurt lahkus sellest ametist. Sellega olid nii Hurt kui Jakobson Jannseniga tülis, kusjuures ka nende omavahelised suhted ei olnud päriselt pilvitud. Seni gümnaasiumiõpetajana töötanud Hurt tõusis pärast "Eesti Postimehe" juurest lahkumist Otepää kihelkonna pastoriks. Jakobson aga vaenas
· "õiged" keeleteadlased: Andrus Saareste, Valter Tauli, Elmar Muuk 17. Semantika uurimissuundi, uurimismeetodeid ja tulemusi. 18. Eesti keelekorraldus ja kirjakeele arendamine 19.-21. sajandil. Kolm suuremat vaidlust : 19.saj alguses põhja- ja lõunaeesti keele pooldajate vahel; 19.saj keskel vana ja uue kirjaviisi üle; 20.saj algus üld- ja osksussõnavara laiendamine, kirjakeele ehitus ja grammatikareeglid Omad printsiibid Hurdal, Aavikul, Veskil, Saarestel ja Muugal. Eristatakse keelekorralduse ja keelehoolde mõistet. Keelekorralduse all mõeldakse eeskätt kirjakeele teadlikku arendamist ja rikastamist, stabiliseerimist ja kaasajastamist. Keelekorraldajad annavad norminguid ja soovitusi. Keelekorraldust on peetud keeleteadusse kuuluvaks, selle rakenduslikuks osaks. Keelekorralduse eesmärgiks on keeleideaali otsimine ja selle poole pürgimine. Ideaalkeele olemust analüüsis
). Stereotüüp võimaldab end kellegi hulka paigutada, endale identiteet saada, sellest loobumiseks saab vahetada oma stereotüüpi (nime, sugu vms). 3) tüüp teksti võime hoida alal oma põhikuju, abstraktsioon (pärimuse gravitatsioon), kujuneb pärimuse kasutusprotsessis, folkloristikas kasutatakse mõistet arhiivtekstide süstematiseerimisel Soome koolkonnas kasutati mõistet ,,laul" ja ,,jutt" + need, mida sai kirja panna e teisendid. Samamoodi oli Hurdal: küsimus algtekstist ja eeldus, et kõik 19. sajandil kogutud jutud pärinevad ühest algtekstist. Anderson uurib algteksti muutumist edasi jutustamisel. Tüpoloogiline koolklond 1940ndatel Eestis, tugines Soome koolkonnale. Ei eelda algteksti olemasolu, vaid arhetüübi olemasolu. Algtekst rekonstrueerimise idee kaudu. Kõik olemasolevad teisendid põlvnevad samast tekstist, mis on arhetüüp. Tekstide võrdlemine võimaldab iga teksti arhetüübini taandada.
püüdsid sealgi hoida demokraatlikku suunda. Jakobson pidid ise käima Aleksandrikooli asju ametiasustustes virgutamas. Sealjuures oli ta lähedas isiklikus kontaktis Köleriga. 20 Kooli peakomitee presidendiks valiti Hurt, auliikmeteks said Köler ja Jakobson, aupresidendiks keisri ihuarst Ph. Karell. Ent juba peakomitee esimestel aastatel tekkisid lahkehelid Hurdal Köleri ja Jakobsoniga. Peterburi eestlaste osatähtsus Aleksandrikooli eeltöödes jäi siiski tagasihoidlikuks. 3 Ühiskonnategelasena ja põllumehena kodumaal (1871-1882) C. R. Jakobsonist kujunes põllumees, põllumajandusliku kirjanduse soetaja , talurahva suur juht ja organiseerija põllumeeste seltsides. Temast sai eesti 1870-1880-ndate aasta ühiskondliku liikumise keskne tegelane. 1870
väljaandmine (eriti õpikud). Tegeles ka rahvaluule ja vanavara kogumisega, eesti keele ja ajaloo uurimisega, eesti keele arendamisega ja uue kirjaviisi juurutamisega. Tänu seltsile kujunes rahva lugemisharjumus ja eestlased said praktiliselt täielikult kirjaoskajateks. Suur Lõhe-1878.a. tekkisid Hurda ja Jakobsoni vahel tõsised lahkhelid viimase teravate artiklite pärast luteri vaimulikkonna vastu, kuhu ameti poolest kuulus ka Hurt. Hurt astus "Sakala" aastööliste seast välja. Hurdal tekkisid ka tõsised konfliktid saksa soost vaimulikega ja ta oli sunnitud minema Peterburi Jaani kiriku eesti koguduse õpetajaks(1880). Süvenesid vanad pinged ka Jakobsoni ja Jannseni vahel, sest Jakobson pidas Jannsenit vanameelseks. Ägenenud ajakirjanduslik võitlus ja süüdistused müüdavuses aitasid kaasa Jannseni tervise halvenemisele-halvatusele(1880). Tülid kandusid ka rahvuslikesse organisatsioonidesse. Jakobson asus oma pooldajatega seni Hurda
leinas kogu maa. Täpsemalt öeldes eestlased, sest baltisakslaste kergendustunne reetis, milliseks painajaks Jakobson neile tegelikult muutunud oli. J. Hurt saatis Peterburist liigutavaid järelhüüde, mille Jakobsoni järglased ,,Sakala" toimetuses paraku avaldamata jätsid. Teravad vastuolud siiski ajutiselt leevendusid. Hurda pooldajad läksid Aleksandrikooli küsimustes järeleandmisele ning näis, et ühtsus on taas jalule seatud. Paraku polnud Hurdal enam tegemist Jakobsoni, vaid temast tunduvalt madalamal tasemel seisvate järelkäijatega, kelle ainsaks sihiks oli ise liidripositsioonile pääseda. Selleks aga tuli neil rahvusliku liikumise juurest eemaldada Hurt. Vajalikuks ettekäändeks sai siin J. Köleri poolt esitatud palve Aleksandrikooli rahadest eesti väljarändajatele Krimmis mõisa ostmiseks 30000-40000 rubla laenu anda. Hurt pani Peakomitee presidendina laenule oma veto. Kartes, et kooli rahad kaotsi lähevad, pöördus
väljananded olid avaldatud uues kirjaviisis. 1872 ilmus Eesti Postimees uues kirjaviisis. Uued eesti ajalookäsitlused, iga rahvusliku liikumise jaoks on võtmetähtsusega teemaks ajalookäsitlus. Jakobson oma esimeses isamaakõnes visandas Eesti ajaloo põhiperioodid – kolm osa, valgusaeg (muistne iseseisvusaeg), pimeduse aeg (saksa-taani vallutusega) ja koiduaeg (alates 19.sajandist). Väga kontrastne käsitlus, must-valge. Jakob Hurt kirjutas esimese ajalookäsitluse, tasakaalukam, aga Hurdal ja Jakobsonil on ka palju ühist. Mõlemad hakkasid ajalugu käsitlema eestlaste perspektiivist vaadatuna, eestlased tõusid ajaloo subjektide hulka, ajaloo tegijate hulka. Eestlaste tegevus hakkas häirima baltisaksa ühiskonda, baltisaksa ajakirjanduses hakkasid ilmuma rünnakud rahvusliku liikumise juhtide ja ürituste kohta. Baltisaksa ühiskond oli eestlaste rahvusliku liikumise suhtes selgelt vaenulikult meelestatud. Jakob Hurt Carl Robert Jakobson Lydia Koidula Esimene üldlaulupidu
Kalevipoja õhtud- Eesti üliõpilased said kokku ja arutasid Kalevipoega, Jakob Hurt käis kohal ning seletas Kalevipoega teaduslikult. Eesti keel polnud heal tasemel, et haritud inimene saaks väljaöeldud kõik oma mõtted, seega mitmed haritlased rääkisid saksa keeles, kuid nüüd koosolekud olid eesti keelsed, et edendada eesti keelt. Väljaspool ametliku osa oli siiski lubatud omavahel saksa keeles suhtlemine. Jakob Hurda kultuurirahvuslus: Jakob Hurdal oli üks väga kandev idee või alus põhimõte, eestlasi oli vähe aga rahval oli võimalik vaimult suureks saada parima hariduse kaudu. Eesmärgiks oli eestlaste hariduse tase tõstmist. Rahva luule teaduse edendamine. Eesti keelsete raamatute väljaandmine. Toimus raha kogumine Alexandri kooli ehitamise jaoks: Järvamaa, Virumaa, Tallinn, Kärdla (Väga palju annetatud). Teise aasta kriis: Kõik ei läinud tõusvas joones rahvusliku liikumisel. On tõusud ja langused igal protsessil
Kindlasti on sama Eestimaa või Eesti talupoja edasise arenemise eelduseks märgatavalt soodsamad tingimused ja märgatavalt teistsugune läbikäimine baltisaksa valitsejatega või baltisaksa majandusloogika tundmisega. Seega olid Jakobsonil konfliktid baltisakslastega. Hurt tegeles intensiivselt põllumajanduse küsimustega. Jakobsoni ideed olid popularsed talupoegkonna hulgas, ideed jõudsid talupojani ajalehe Sakala kaudu, mida ta 1872 välja andma hakkas. Hurdal oma ajalehte polnud. Ta küll tahtis oma lehte teha, aga tsensuur seda ei lubanud. Toonane eliit jagunes kaheks: 1. Hurda esiletõstetav aade; 2. majandusmehed – Jakobson. Nendega pandi paika rahvuslik programm. Sel ajal sündis ka rahvuse ja isamaa müüt, selle sümboolika ja kujundid. Väga suure panuse sellesse mütoloogiasse ja kujundisüsteemi annab ka kirjandus. Seda teemat hakkasid luuletuste ainena kasutama peaaegu kõik olulisemad kirjanikud. Juba Keutzwald,
Kes otsustasid Hurta toetada, lahkusid koos temaga EKS-st. Jakobsoni tulekuga kirjameeste selts käib alla. Jakobson oli rohkem majandusliku kui kultuurilise orientatsiooniga. EKS-i lagunemisega algab protsess, millest saab alguse erakondade tekkimine. Jakobsoni ja Hurda leerid. Tuli täpselt määratleda, kelle poolt oled. Kreutzwald toetab selgelt Hurta, Wiedemann samuti Hurdameelne. Hurda seltskond ei olnud nii väga suur, Jakobsoni leer aga lõi massiga. 1882. aastal on Hurdal olnud teistmoodi edu. Nimelt saab ta lõpuks loa asutada oma ajaleht. 1882 loob oma ajalehe. Selle toimetajaks saab Ado Grenztein. Lehe nimeks saab Olevik. Lehe asutamine oli paljuski üle noatera sündinud. Selle vastu olid nii baltisaksa kui vene ringkonnad olnud. Hurda leeril tuleb lehe saamiseks "tiiba ripsutada" siiski vene ringkondade suunas. Grenzteini näol on tegemist andeka ja tubli inimesega. Tegemist suhteliselt alalhoidliku lehega. Baltisaksa kriitika oli vene
annaabi.ee 
