Rahvuslik liikumine (0)

Rahvuslik liikumine
Rahvuslik liikumine leidis aset 19. sajandil. Hakati ennast tunnetama eesti rahvuse liikmetena, tõusis huvi maa, keele, kultuuri ja ajaloo vastu, hakati võitlema eestlaste kultuuriliste, majanduslike ja poliitiliste õiguste eest ning nõuti võrdseid õigusi baltisakslastega. Liikumise juhtideks olid Hurt , Jannsen , Jakobson , Köler ja Koidula, ning ma kavatsen rääkida lähemalt esimese kolme mehe tegemistest, ettevõtmistest. Esimesena räägin ma rahvusliku liikumise juhist Jakob Hurdast. Hurt oli eesti rahvaluule - ja keeleteadlane , vaimulik ning ühiskonnategelane. Ta sündis 22. juulil 1839 Põlva lähedal vaese koolmeistri peres, kuid vaatamata raskele majanduslikule olukorrale sai ta hea hariduse. Jakob jõudis isegi doktori kraadini, selle ta omandas 1886 . aastal Helsingis . 1864 kohtus Jakob Hurt Õpetatud Eesti Seltsis kohalike Viljandimaa talupoegadega ning tõusis seejärel ÕES-i etteotsa . ÕES-i eesmärgiks oli edendada teadmisi eesti rahva minevikust ja olevikust, keelest ja kirjandusest ning eestlaste asustatud maast. 1869. aastal, kui toimus Eesti esimene üldlaulupidu pidas ta oma kuulsa kõne, mille sisu sai järgneva aastakümne rahvusliku liikumise programmiks ja Jakob Hurt saavutas üle-eestilise tuntuse. 1870–1883 esindas Hurt Eesti Aleksandrikooli peakomiteed. Rahvusliku liikumise juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine. Kuna hariduse väärtust mõistsid ja hindasid kõik rahvusliku liikumise juhid koondus Eesti Aleksandrikooli mõtte teokstegemiseks, kogu liikumise ladvik. Vajalikud summad kooli rajamiseks tuli koguda annetuste teel. Seetõttu loodi peaaegu igasse kihelkonda komitee ja raha saamiseks korraldati näitusi, kontserte, näitemänge, edendades sel moel seltsielu. 1874 aastaks oli kogutud nii palju raha, et koolile võidi osta maja Põltsamaa külje alla. 1872–1881 esindas Hurt presidendina Eesti Kirjameeste Seltsi. Seltsi põhiülesandeks sai eestikeelse kirjasõna, eriti kooliõpikute väljaandmine. Tegeleti ka eesti rahvaluule ja vanavara kogumisega. Jakob osales aktiivselt seltsi kõigis ettevõtmistes, eriti rahvaluule kogumisel ja valdamisel. Eesti Kirjameeste Seltsi otsusel mindi 1872 üle uue kirjaviisi kasutamisele, mis on käibel tänapäevani. Jakob Hurt kuulus ka Eesti Üliõpilaste Seltsi, mis 1884. aastal pühitses oma lipuks sinimustvalge, ning sellest on saanud ka Eesti riigi lipp . 1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestit hõlmava rahvaluule kogumise. Jakobi peateene Eestile on eesti rahvaluule kogumine. Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907 Peterburis. Teisena ma räägin rahvusliku liikumise juhist Johann Voldemar Jannsenist. Johann Voldemar Jannsen oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Otto Wilhelm Masingu Maarahva Nädalalehest eeskuju võttes otsustas Jannsen taotleda ajalehe väljaandmisluba. Keiser Aleksander II troonile tulles vajalik luba saadi ja 1857. aasta suvel asutas Jannsen esimese järjepidevalt pikemat aega ilmunud eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees , mis ilmus Pärnus aastatel 1857–1886. Johann toimetas Pärnu Postimeest aastatel 1857 – 1863. Ajaleht väärtustas tugevalt eestlaste rahvustunnet ja väärikust, samas pakkus vaesele talupojale teavet maailma kohta. 24. juunil 1865. aastal asutati Vanemuise Selts J.V. Jannseni eestvedamisel. Peamiseks tegevusalaks oli koorilaul . Seltsitegevuse vormiks olid lauluharjutuste kõrval kuuõhtud, peoõhtud, väljasõidud. Kuuõhtute üldharivad ettekanded olid vabahariduse alguseks Eestis. 1869. aastal oli Johann Eesti esimese üldlaulupeo üks dirigentidest ning seal esitati ka soomlase Paciuse laul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", millele Jannsen oli sõnad teinud. Nüüd on see laul Eesti riigihümniks. Johanni põhieesmärgiks oli eestlaste ja eesti keele tähtsustamine. Kolmandana ma räägin rahvusliku liikumise juhist C.R.Jakobsonist. Carl Robert Jakobson oli Eesti ühiskonnategelane, publitsist , kirjanik ja pedagoog . Johann Köler oli mees, kes tõi Jakobsoni rahvusliku liikumise juurde. 1865. aastal ilmusid Jakobsoni esimesed kirjad "Eesti Postimehes". Jakobson nõudis kooliolude parandamist, usuõpetusega liialdamise lõpetamist ja ta propageeris karskust. Jakobson osales sarnaselt Hurdale Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamise organisatsiooni asutamises ja tegevuses, olles siis alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet. Esimeses kõnes idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega. Teises kõnes, mille Jakobson pidas, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku. Jakobson on kirjutanud ka põllumajandusküsimustest üle 20 brošüüri, kus pööras suurt tähelepanu piimakarjandusele ning ta oli Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside presidendiks. Pika nõudmise peale õnnestus Jakobsonil saada ka luba oma ajalehe asutamiseks, mis 1878. aastal hakkas ilmuma. Ajalehe nimeks oli "Sakala". Jakobson arvustas lehes teravalt mõisnike ja kirikuõpetajaid. Ta lootis väga Vene valitsusele ning soovis, et baltisakslaste privileegid tühistatakse ja eestlaste õigused taastatakse. Jakobsoni liigne enesekindlus ja esiletükkivus viis ta vastuollu teiste rahvusliku liikumise juhtidega. 1882 haigestus Jakobson kopsupõletikku ja suri. Need kolm meest kahjuks alati koostööd ei teinud. Tekkisid lahkhelid , sest olid erinevad arusaamad eesmärkidest, kujunesid välja erinevad meetodid eesmärkide saavutamiseks ning tekkis ka juhtide omavaheline rivaalitsemine. Hurdal ja Jannsenil olid ühised eesmärgid. Nad tahtsid eestlasi ja eesti keelt tähtsustada, kuid Jakobsoni eesmärgiks oli hoopis Eesti ja eestlaste majanduslik tõus. Hoolimata sellest, et neil tekkisid omavahel lahkhelid, leian et need kolm meest on andud väga suure panuse nii Eesti rahvale kui ka riigile oma tegudega. Tänu Jakobsonile edenes põhiliselt Eesti majandus ja Jannseni, Hurda panused tõstsid eestlaste ühtekuuluvus tunnet ja haridustaset.