Eesti kultuur XVI sajandist tänapäevani Rahvuslik liikumine 19. sajandil kasvas kogu Euroopas huvi rahvuste ja nende eripärade vastu. Eesti talurahva eneseteadvus oli tõusmas seoses vabanemisega päris-orjusest ja suurte muudatustega maa majanduselus 19. saj. keskel. Venestuse pealetung sundis baltisakslasi senisest rohkem tähelepanu pöörama põlisrahvastele, sooviti neid germaniseerida. Olles veel alles 19 sajandi alguses talurahvale saksa keel õpetamise vastu hakati seda ägedalt propageerima. Samas soovis Vene riik
Referaat. Eesti rahvuslik liikumine 19.sajandil. Sisukord... Sisukord lk 1 Rahvusliku liikumise eeldused lk 2 Rahvusliku liikumise eesmärgid lk 2 Rahvusliku liikumise tähtsamad juhid & nende pildid lk 3-5 Rahvusliku liikumise tähtsamad sündmused lk 6-7 Rahvusliku liikumise tähtsus lk 7 Rahvusliku liikumise eeldused... Rahvuslik liikumine tähendab Eestis peamiselt aastaid 1860-1880. Kõige aktiivsem oli rahvuslik liikumine just lõpu aastatel, kui venestamine sellele lõppu püüdis teha. Selle eelduseks oli fakt, et selleks ajaks tekkis juba rahva kihte, kes olid saavutanud majandusliku sõltumatuse. Rahvusliku liikumise peamisteks eeldusteks olid talu- poegade majandusliku olukorra parandamine, sunnimaisuse tühistamine, Eesti talupoegade vabastamine pärisorjusest, kooli võrgu laiendamine, eestlaste haridus- taseme kasv, talude päriseks ostmine, talurahva omavalitsuse kujunemine ning
raamatuid, andsid välja ajalehti jne. J. Hurt, J. V. Jannsen ja C. R. Jakobson ei suutnud alati üksmeelele jõuda, mistõttu ei suudetud teha ära kõike, mida taheti, aga korraldati kõige tähtsam: Eesti esimene üldlaulupidu. Seal peeti tähtsaid kõnesid, kõige kuulsamad olid kolm isamaalist kõnet. Seal muidugi lauldi, aga tehti ka palju muud. Eesmärgiks oli kutsuda eesti rahvas kokku, et nad tunneksid end ühtse rahvana. Ärkamisaeg lõppes sellega, et Eesti venestati.Rahvuslik liikumine 1860 1885 Ajavahemikku 1860 1885 nimetatakse Eesti ajaloos rahvusliku liikumise (RL) ehk ärkamise ajaks. Sellal kujunes Eesti aladel elanud talupoeg-maarahvas omapärast vaimset kultuuri loovaks eesti rahvuseks. Pärisorjuse kaotamine Venemaal 1861. aastal tõi olulisi muutusi ka eesti talupoja ellu; neil avanes võimalus talusid päriseks osta, sellega tõstis pead ka rahvuslik eneseteadvus. Rahvuslikku liikumist asusid juhtima eesti ühiskonnategelased. Peterburis tegutses
aasta lõpust pastorina. Tema ametissenimetamise vastu olid kohalikud baltisaksa mõisnikud, sest Reiman oli varem juba korduvalt näidanud oma kompromissitut rahvuslikkust ning vastuseisu nii venestamisele kui baltisaksa ülemvõimule Baltikumis. Samas oli ta kirikuõpetajale kohaselt igasuguse vägivalla vastane ja uskus, et eestlaste positsiooni parandamine peab toimuma rahumeelsel teel. Oma põhimõtetele jäi ta truuks kuni elu lõpuni.1890. aastate alguses oli eesti rahvuslik liikumine madalseisus, sest endisaegsed juhid olid kas surnud või avalikust elust tagasi tõmbunud ning venestusaeg oli oma haripunktil. Ka eesti ajakirjandus oli rahvusliku joone hoidmisest peaaegu loobunud. Reiman koos oma aatekaaslastega (Oskar Kallas, Heinrich (Henrik) Koppel) suutis seda 1896. aastal muuta, kui nad ostsid Karl August Hermannilt ajalehe Postimees ning kutsusid selle peatoimetajaks Jaan Tõnissoni. Seda loetakse "Tartu renessansi" alguseks.1890. aastatel oli
JOHANN VOLDEMAR JANNSEN Johann Voldemar Jannsen (sünninimi Jaan Jensen; 16. mai 1819 13. juuli 1890) oli eesti koolmeister ja rahvusliku liikumise juhte. Jannsen sündis Vana-Vändra vallas. Ta töötas nii kantori, hiljem ka köstri ja alates aastast 1838 koolmeistrina Vändra köstri- ja kihelkonnakoolis. 1850 kolis Pärnusse, kus kuni 1863. aastani oli Pärnu Ülejõe Algkooli (vallakooli) juhataja. Tema kirjanduslik tegevus algas vaimulike laulude tõlkimisega. Kokku sisaldasid tema kolm avaldatud teost kokku 1003 laulu koos viisidega, neil oli ja on eesti vaimulikus kirjanduses oluline koht. Et hõlbustada laulukooride tööd, andis Jannsen 1860. aastal välja ka ilmalike laulude kogu "Eesti Laulik". Tema loomingus on siiski peamised küla- ja ajalooainelised jutud. 1857. aastal asutas Jannsen esimese korrapäraselt ilmuva eestikeelse nädalalehe Pärnu Postimees (algupäraselt Perno Postimees ehk Näddalileht), mis ilmus Pärnus aastatel 18571886. Lisaks Postipapale aitas
ajakirjandusele. Majanduslikud raskused sundisid Jannsenit 1864. aastal kolima Tartusse, kus ta asutas uue ajalehe ,,Eesti Postimees". Jannsenite perekonna algatusel loodi 1865. aastal laulu- ja mänguselts ,,Vanemuine". Seoses läheneva priiuse 50. aastapäevaga hakkas ,,Vanemuise" selts taotlema lube üle- eestilise laulupeo korraldamiseks. Kogu ettevalmistustöö võttis Jannsen enda kanda. 18-20. juuni 1869 toimus Tartus esimene eestlaste üldlaulupidu. 1870. aastatel jõudis rahvuslik liikumine uuele tasandile. Üle kogu maa rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Rahvusliku liikumise üheks tunnustatud liidriks tõusis nüüd Jakob Hurt. Agaralt lõi Hurt kaasa ,,Vanemuise" seltsi töös, pidades ettekandeid Eesti ajaloost ja rahvusluulest. 1870. aastal Helmes peetud kõnes püstitas ta eestlastele ülesande saada suureks vaimult. Eesti rahvusliku liikumise kõige kandvamaks juhtmõtteks sai hariduse väärtustamine.
Palvekirjade aktsioon-1864. Aastal alustas Holstre taluperemees Adam Peterson koos Johann Köhleriga palvekirjade kampaaniat,millega loodeti tsaarivalitsuse tähelepanu tõmmata siinse talurahva probleemidele. Uus vallaseadus-kehtestatti aastal 1866.Sellega vabanes nii vallavalitsus kui ka vallakohus lõplikult mõisniku kontrolli ja eestkoste alt.Valla kõrgeim võim vallavolikogu.Vallal oli oma eelarve,maksud jagati volikogu poolt taludele laiali.Valla eesotsas seisis vallavalem,kes kontrollis et seadusi täidetakse.JohannVoldemar Jannsen-Jannseni esimeseks suuremaks ettevõtmiseks sai ajalehe asuta-mine, loa taotlemine nõudis üle kümne aasta enne kui, 1857 sai Pärnus ilmuma hakata nädalaleht "Perno Postimees".Majanduslikud raskused sundisid teda Tartusse tulema, kus ta lõi ,,Eesti Postimehe''.Suureks abiks oli töödes Lydia Koidula.Jannseni perekonna algatusel loodi 1865.a ,,Vanemuine''. Esimene üldlaulupidu-Seoses läheneva priiuse 50 aastapäevaga hakkas "Vanemuise" selts
Karin Kilumets 11b ELULOOD Jakob Hurt Jakob Hurt sündis 22. Juulil 1839. aastal Põlva kihelkonnas Vana-Koiola vallas Himmaste külas Lepa talus. Tema isa Jaan oli kooliõpetaja. Kodust sai ta valju usulise kasvatuse ning omandas harjumuse ja tahte kõvasti tööd teha. Haridusteed alustas ta Põlva kihelkonnakoolis 1849. aastal. 1853-1854 õppis Hurt Tartu kreiskoolis ja järgnevad kolm aastat Tartu gümnaasiumis. 1859-1864 õppis ta Tartu ülikooli teoloogiateaduskonnas. 1865-66 töötas Hurt koduõpetajana Hellenurmes, 1868-72 Kuressaares ja Tartus gümnaasiumiõpetajana. 1872-80 oli ta Otepää koguduse õpetaja ja 1880-1902 Peterburi eesti Jaani koguduse õpetaja, on töötanud ka Peterburis gümnaasiumiõpetajana. Andekale ja töökale noormehele pakkus ainelist abi kooliinspektor C.Oetell, kelle tütre Eugeniaga Hurt 1868
Kõik kommentaarid