Jakob Hurt (1)

Jakob Hurt
Jakob Hurt on sündinud 22.juulil 1839.aastal Põlva kihelkonnas Himmaste külas. Jakobil oli kaks õde – Ann ja Eeva ning vend Otto, kes suri oma esimesel eluaastal . Haridustee algas Himmaste külakoolis, kus õpiti juba aabitsat, katekismust, lauluraamatut ja testamenti. Jakob sai juba seitsmeaastaselt pärisõpilaseks. Kümneaastaselt pandi andekas poiss Põlva kihelkonnakooli, mis asus lähedas naabruses Mammaste külas. Kihelkonnakoolis tutvus ta ka muusikaga, käies Põlva vennastekoguduse palvemaja kooris laulmas. Jakob oli üks nooremaid õpilasi, mõni koolikaaslane oli juba abielus ning lapsevanem . Koolis kehtis algeline tunniplaan – iga päev oli kuus tundi, nendest esimene usuõpetus ja viimane laulmine . Enamik õpilasi ööbis koolimajas. Peamiselt magati vana hoone rehetares. Ainsat klassiruumi kasutati ka söögi- ja magamistoana. Lapsed pidid ise kogu nädala söögi kaasa võtma. Leiva kõrvale söödi hapukapsast või heeringat, keedeti ka körti või jahuputru. Kuna õpilased pidid juba kella 7-8 ajal magama heitma, et tulevalget kokku hoida, sisustati õhtutunde muinasjuttude pajatamisega. Kui keegi seda nõuet rahuldada ei suutnud, siis pidi ta otsima asetäitja või maksma ühe kopika . Korjatud kopikate eest osteti siis parajal juhul kirikukõrtsist kringleid, mis võrdselt kõigi vahel ära jagati ja silmnähtavast hallitusest hoolimata suure mõnuga ära söödi. Kõik see jättis Jakob Hurdasse sügava jälje. 1852 .aasta detsembris, olles 13-aastane, lõpetas Jakob Põlva kihelkonnakooli. Isa soovil läks poeg oma saksa keele oskuse täiendamiseks Tartu kreiskooli. Ta pääses sinna 1853.aasta jaanuaris. Ühe aasta järel pidi Hurt koju tagasi pöörduma, et seal koolitöös esiteks isa abiliseks ja pärast tema järeltulijaks saada. See oli Jakobi isa soov ja lootus. Kui aasta möödas oli, läks Jakob Hurt isaga auväärt kreiskooliinspektori dr. Carl Oetteli juurde, et temaga jumalaga jätta ja teda tänada saadud õpetuste eest. Lahkumise soovi ei võetud kuulda. Jakobile öeldi, et ta pidavat tingimata terve selleaegse kaheklassilise kreiskooli läbi tegema. Ehk küll Jakobi isa varandusliku halvas seisukorras ja haiglane oli, käis tema antud hea nõu järele, võttis oma nõrga jõu kokku ning võimaldas pojale veel üheks aastaks kreiskooli jääda. Jakob Hurt õiendas 1855.aasta jaanuaris sisseastumiseksami Tartu gümnaasiumi ja võeti vastu kvartasse. Kool, mis asus Jaani kiriku kõrval, kujutas endast küllaltki tugevat õppeasutust. Poole aasta pärast viidi Hurt tertsiasse. 1856 .aasta alguses hakkas Jakob Hurt stipendiumi saama, esialgu pool summat, hiljem täie stipendiumi, 85 rubla aastas. See kindlustas tema elujärje: stipendiumist jätkus hommiku - ning õhtusöögiks, raamatuteks ja riieteks. Suvel töötas ta mitmes mõisas koduõpetajana. Imavere mõisast tegi ta reisi Hiiumaale, Haapsallu ja Kodaveresse. Seal õppides kujunesid Jakobi lemmikaineteks kreeka ja ladina keel. Erilist mõju avaldas talle Ovidiuse ja Homerose luule. 19.detsembril 1858.aastal anti Jakob Hurdale Tartu gümnaasiumi poolt küpsustunnistus. Hurda püüdlused hariduse alal aga sugugi ammendatud . Juba gümnaasiumipõlves oli noormehel tekkinud kavatsus jätkata õpinguid ülikoolis. Algul soovis Hurt pühenduda gümnaasiumis armsaks saanud keeleteadusele, kuid Dr. Oetteli soovi tähele pannes valis noormees usuteaduse. Filoloogia poleks suutnud talle leiba anda, ent pastoriamet toitis teda ja perekonda korralikult ning võimaldas rohkesti ja mitmekülgselt tegutseda ka filoloogilistel lemmikaladel. 15.detsembril 1858.aastal võttis Jakob Hurt Tartu kreiskohtus tunnistuse, et tegemist on varanduseta isikuga . Luba vanemate loaga ülikooli astuda anti Jakob Hurdale kubermangu koolivalitsuse poolt 10.jaanuaril 1859 .aastal. 1859.aasta jaanuaris astus 19-aastane Jakob Hurt Tartu ülikooli teoloogiat õppima. Eestlasi õppis Tartu suurkoolis tollal vähe, istõttu Hurda ülikooli astumine äratas laialdast tähelepanu. Tegemist oli omalaadse julgustükiga, sest majanduslikult oli tema olukord vägagi raske. Ülikoolis õppimine sai tal võimalikuks tänu gümnaasiumi õpetajate vastutulelikkusele, kes panid omavahel 100 rubla kokku. Viimasel ülikooliaastal sai Hurt stipendiumi 75 rubla semestris. Oma teoloogia stuudiumi kõrval tegeles noormees meelsasti ja hoolsalt ka filoloogiaga. Kahjuks õpetati ja tegeldi tollal Tartu ülikoolis üksnes vana-klassikalise filoloogiaga. Peale teadusliku õppimistöö usuteaduse ja keeleteaduse alal andus Jakob nooruse vaimustusega Tartu üliõpilaselule. Ta astus korporatsioon „Livonia“ liikmeks, kus talle teisel aastal värvid anti. Korporatsioonikaaslastega suhtles Hert ka suvevaheaegadel. 1859.aasta suvel võeti ette pikem retk Munamäelt Lätimaale Jakobstabti, kust üle Võnnu jälle odukülla tagasi pöörduti. 23. aprillil 1865.aastal anti Jakob Hurdale kandidaadikraad. Sellega oli kõrgkool lõpetatud, ees seisid koduõpetajaameti ning kohavalikuga seotud keerulised aastad.
Jakob Hurt palus Carl Oettelilt tema tütre Eugenie kätt 1866.aasta alguses, millega isa ja tütar nõustusid. Kihlus pidi jääma saladuseks, sest polnud veel võimalik abielluda – neiu oli alles leeris käimata (17-aastane). Kuid Hurt ei suutnud saladust siiski kaua endale hoida. 22.juulil abiellub Hurt oma armastatuga. Hurtade perekond asus Tartus elama Vana tänavasse (praegune Ülikooli tänav nr.6). Perekond hakkas peatselt kasvama: esimene laps - tütar Mathilde sündis 1869.aastal, 1871.aastal 28.juunil sünnib poeg Max, teised lapsed sündisid hiljem Otepääl. Jakob Hurdal oli kokku kuus last, neist kaks tükki surid üpris noorelt.
Jakob Hurt haigestub 22.oktoobril jumalateenistuse pidamise ajal Jamburgi kirikus ning sureb 13.jaanuaril 1907.aastal. Ta on maetud Tartusse Maarja (praegu Raadi) kalmistule. Peale surma jäädvustati ta meie 10-kroonise peale.