Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme - kokkuvõte (0)

Rahvusliku ärkamisaja raskusi ja rõõme
19. sajandil esile tõusnud rahvuslus ei jätnud puutumata ka Vene impeeriumi koosseisus elavaid „ajaloota“ väikerahvaid, sealhulgas eestlasi ja lätlasi, kes hakkasid teadvustama oma minevikku , keelt ja „rahvuslik-kultuurilist iseolemist“, mis lõppkokkuvõttes viis välja eesti rahvuse kujunemiseni. Selle protsessi eeldusteks olid Eesti ala majanduslik arenemine, eesti haritlaste esimese põlvkonna teke, koolihariduse levik, kohaliku põliselanikkonna omaalgatuslik organiseerumine, kommunikatsioonivõrgu avardumine ning laiemalt vaadates – rahva kultuurilise aktiivsuse tõus.
Kihelkonniti vaadates võib tähele panna, et kõige aktiivsemalt tegeles kultuurilise tegevusega Lõuna- ja Edela-Eesti kihelkonnad . Kõige kesisem olukord selles vallas oli Lääne-Eestis, kus aktiivsus ulatus mõnes kohas ka kaks korda alla keskmise. Inimesed hakkasid välja tulema erinevate ideedega, mis oleksid pidanud aitama kaasa Eesti elu arendamisele. Nende ideede levitamisel hakkasid eriti olulist rolli etendama rahvakooliõpetajad. Rahvusliku liikumise esmased eesmärgid olid eelkõige emakeelse rahvahariduse edendamine, rahva kultuuriharrastuste toetamine, üldise silmaringi laiendamine ning kutseoskuste omandamise soodustamine. Nende eesmärkide täitmine pidi kaasa aitama euroopaliku kirjakultuuri juurdumisele varasema talurahvakultuuri asemele. Vaja oli ka välja arendada oma eliitkultuur, mis oleks saksa kultuuri mõju vähendanud ning takistanud eestlaste saksastumist. Seega oli esmaseks sihiks eestlaste kultuuriühtsuse kujundamine, kuna poliitilised eesmärgid, nt autonoomia taotlemine, tõusid päevakorrale alles sajandivahetusel.
Rahvuslike ideede levikule aitas kaasa seltsiliikumine. Eesti seltsid tekkisid paljuski baltisakslaste ühenduste eeskujul, osaliselt ka nende toel. Eestlased maal ja linnas lootsid seltsidesse ühinedes „olla nagu sakslased “. Seetõttuolid esimesed eestlaste seltsid ka nõus saksa kõrgkihtide hooldusega. Selline baltisakslaste eeskoste all olev selts oli näiteks 1865. aastal Tartus asutatud Vanemuine ja 1866. aastal Tallinnas tegutsema hakanud Estonia. Pärast seda lisandus nii mõnigi Eesti jaoks oluline selts, nagu näiteks Eesti Põllumeeste Selts ja Eesti Kirjameeste Selts. Rahvuslikuks suurürituseks kujunes 1869. aastal korraldatud esimene üldlaulupidu Tartus, kuhu kogunesligi tuhat pillimeest ja lauljat.
1870. aastate algus oli rahvusliku liikumise kõrgajaks, mil üle kogu Eesti rajati rahvuslikke seltse ja organisatsioone. Sel ajal l
kerkivad esile ka rahvusliku liikumise tunnustatud juhid : Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson .
1870. aasta teisel poolel hakkas senine rahvuslik üksmeel murenema, seni üsna üksmeelselt tegutsenud Hurdast ja Jakobsonist said poliitilised vastased. Hurdale oli vastuvõetamatu Jakobsoni kirikuvastasus, mistõttu ta lõpetast ka oma kaastööde saatmise Sakalale. Lisaks pingestusid Hurdal suhted ka oma saksalastest ametikaaslastega, kes eestimeelset kirikuõpetajat boikoteerisid. 1880. aastal lahkuski ta Eestist ja võttis vastu kirikuõpetaja koha Peterburi Jaani kirikus. Jakobson pööras tülli ka Jannseniga, süüdistades teda vanameelsuses ja koostöös saksalastega. Tugevnes ka keskvalitsuse surve rahvuslikule liikumisele. Valitsusringkonnas olid esialgu näinud eestlaste rahvuslikus ärkamisev astujõudu baltisakslastele. Seetõttu ei peetud „talupojarahva“ eneseleidmist ohtlikuks. Kuid peagi suhtumine muutus. Sellele aitas kaasa ka sisepoliitilise olukorra pingestumine lpgu impeeriumis ja mässumeelsuse kasv. 1882. aastal suri ootamatult Jakobson. Tema surm oli oli suureks löögiks rahvuslikule liikumisele, kuid vastuolusid see siiski ei lõpetanud .
Rain Lill