Hotellimajanduse ajalooline ülevaade maailmas ja eestis (0)

Greete Runtel-Orav
MJ212
12.09.2012
Hotellimajanduse ajalooline ülevaade maailmas ja eestis
Hotellimajandust loetakse üheks maailma vanimaks majandusharuks , millel on väga pikk eellugu ning mida saab avada mõistete ,,võõrustamine’’ ja ,,kostitamine’’ abil. Kõige olulisemad mõjutused on tulnud reisijatelt, nende motivatsioonist ja reisimisvahenditest. Euroopa hotellimajanduse pikka arengulugu saab jagada mitmeks perioodiks :

• Eelfaas(kuni 1850.aastani)
  
• Algfaas( 1851 -1914)
  
• Arengufaas (1915-1945)
  
• Kõrgfaas(1945.aastast tänaseni)
  

Eelfaasile(kuni 1850.aastani) oli iseloomulik , et reisimine ei olnud eesmärgiks omaette , vaid vajadus ja vahend eesmärgi saavutamiseks(mindi palverännakule,haridust saama,lihtsalt rändama).
Kristuse –eelset aega iseloomustas külalislahkuse ürgvorm, tasuta külalislahkus, mis oli tingitud kommetest, käitumisest ja kasvatusest. Külalislahkus ilmnes selles, et külalisele võimaldati tasuta kaitset, peavarju ja toitu. Külastaja omalt poolt ei kuritarvitanud talle osaks saanud võimalusi.
Keskajal(5.-14. Sajand) oli külaliste majutamisel suur osa kirikul.Kirikute juurde tekkisid ööbimiskohad, mida kutsuti hospiitsideks(ladinakeelsest sõnast hospes – külalislahke peremees ). Neid algelisi ja küllaltki askeetliku sisustusega majutusasutusi pidasid teenindajatena ülal mungad või religioossed ühendused.
Üks selle aja suuremaid ja kuulsamaid majutuspaiku loodi teadaolevalt Šveitsi Alpides . Great St. Bernard’i kurus avati 1049.aastal augustiini munkade poolt hospiits, mis kandis kuru nime ja millest hiljem arenes samanimeline hotell Maailma vanima ja tänaseni tegutseva hotelli asutamise aastaks peetaks 717. Aastat ja selleks on Jaapanis asuv Hoshi ryokan, kus ehitati kuumaveeallikale võõrastemaja.
Keskajal toimunud ristisõjad (1095-1295) aitasid kaasa kaubanduse kiirele arengule ja see tingis vajaduse oluliselt enam reisida . Vastupidiselt hospiitsidele, mis pakkusid tasuta teenust, hakati sel ajal majutust pakkuma tasu eest.
15.sajandil oli keskmises majutusasutuses 20 kuni 30 numbrituba ja toidukoht , lisaks pakuti ka mõningaid lisateenuseid (näiteks hobusetallid klientide hobustele). Kambritel (ehk praegustel numbritubadel) ei kasutatud numbreid , vaid neid nimetati tuntud isikute või linnade järgi.
Hiliskeskajal (15.-16.sajandi algus) hakkas välja kujunema kapitalistlik majandus ning elanike jõukus tasapisi kasvas. Ööbimiskohad kohandasid end kiiresti külastajate soovide ja rahakotiga ning nende eesmärk muutus üha majanduslikumaks. 17.sajandil, mil algasid pikemad reisid postitõldadega, tekkis vajadus majutustingimuste parandamiseks. Reisid postitõllaga olid tihtipeale pikad ja väsitavad ning tolle aja rikkad reisijad hakkasid ööbimiskohtadelt nõudma mugavamaid majutustingimusi ja paremat toitu. Võõrastemajas olid tavaliselt olemas söögiruum, toad reisijatele, ruum postitõldade juhtidele ja personalile ning hobusetallid.
Erinevalt Euroopast rajati esimesed majutusasutused Põhja-Ameerikas peamiselt sadamalinnadesse. Erinevus Inglise võõrastemajadest seisnes aga selles, et Ameerika majutusasutused võtsid vastu igaühe, kes suutis ööbimise eest tasuda, Inglismaal majutati vaid aristokraate.
Hotellid tekkisid 18.sajandi lõpul. 1774 .aastal avati Londoni Covent Gardenis maailma esimene Grand Hoteli nime kandev hotell mis oli selleks otstarbeks ka ehitatud.
Pärast kuningavõimu kukutamist Suure Prantsuse revolutsiooni käigus 1793.aastal toimusid suured muudatused kogu Euroopas. Senised vaid ülikutele kasutamiseks mõeldud majutusasutused muutusid kõigile(ka lihtrahvale) avatud asutusteks.
Tõeline turism sai alguse seoses raudteede tekkimise ja arenguga 19.sajandil. Hotellide kujunemine tänapäeva tähenduses algas Euroopas 1830.aastatel ja kiirenes koos raudteede arenguga. Hotelle hakati rajama eelkõige linnade keskele või transpordisõlmede lähedale(jaamahoonete, peatänavate äärde, ravi- ja supluskohtade lähedusse).
Oluliseks aastaarvuks võib hotellimajanduses pidada 1829.aastat, kui Ameerika Ühendriikides Bostonis avati hotell Tremont House, mida võib pidada majutusasutuseks tänapäevases mõistes.
Turismi algfaasi (aastad 1851-1914) iseloomustab ööbimisasutuste ulatuslik ehitamine koos turismipiirkondade rajamise ja arendamisega. Hotellimajanduse arengule Euroopas andis tõuke rahvusvaheliste majandus- ja kultuurikeskuste kujunemine.

19.sajandit laiemalt iseloomustab kasvav luksus majutuspaikade rajamiselt. Aastad 1880 ja 1914 vahel tähendasid hotellimajanduse suurt õitseaega. 19.sajandi lõppu võib nimetada ka luksushotellide kuldajastuks, eelkõige Inglismaal, kuid ka mujal Euroopas. Luksushotellide arendajana kerkis esile César Ritz . 1898.aastal avas ta Pariisis hotelli nimega Ritz. Hotel Ritz on legendaarne tänaseni. 1893.a avati New yorgis üks tänaseni tuntud luksushotell Waldorf Astoria. Londonis avati 1889.aastal Savoy Hotel ja 1906.aastal Hotel Ritz.

Arengufaasis(1915-1945) arenes turism peamiselt siseturismina, sest vaenutsevate riikide piire hoiti suletuna ning valdavaks oli seisukoht,et välisreisid viivad raha oma maalt välja. Sellel perioodil kehtestati paljudes riikides seadusandlikus korras kodanike õigus tasulisele puhkusele ning alustati rahvusliku ja rahvusvahelise turismipoliitika arendamist . 20.sajandi algus tõi hotellimajandusse mitmeid olulisi muudatusi: lisandus uusi teenuseid, igapäevasesse kasutusse võeti viimaseid insenertehnilisi saavutusi ( elekter ,telefon jms), rajati uut tüüpi ja moodsa disainiga hotelle, 1920.aastatel algas tõeline hotellibuum. Usa suurlinnadesse ehitati aastail 1920-1930 tolleaegsete tehniliste võimaluste kohaselt ka mitmeid suurhotelle, milles oli numbritube rohkem kui 1000. Uute hotellide ehitamine kestis USA’s kuni 1930-ndate majanduskriisini, mil pankrotistus või likvideeriti ligi 8,5% hotelliturul olnud hotellidest. Aastatel 1939-1945 toimunud ülemaailmne sõda seiskas kogu turismi-ja hotellimajanduse arengu. Hotellimajanduse aren taastus alles mõned aastad peale maailmasõja lõppemist, sest kõigepealt tuli likvideerida suured purustused.

Kõrgfaasis (1945.aastast tänaseni) vaadeldakse turismi massiturismina, kuna turism on muutunud tegevusvaldkonnaks, millel on konkreetne mõju riigile, majandusele ja elanikkonna elulaadile. Sõjajärsel perioodil, aastatel 1946-1970, toimus tööstuse kiire rahvusvahelistumine ja inimeste elatustaseme tõus, mis omakorda tingis suurema huvi reisimise vastu. Autotööstuse areng tõi kaasa teedevõrgu väljaehitamise ja massilise reisimise autodega. Tekkis vajadus uute maanteeäärsete majutusliikide, nagu näiteks motellid ja kämpingud, järele.

Algas periood, mis tõi kaasa kiire arengu ja uue kvaliteedi kogu turismimajanduses. Tohutu murrang toimus turismimajanduses seoses reaktiivlennukite kasutuselevõtuga reisitranspordis 1958.aastal. pikki vahemaid läbivad lennukid tegid tuhandetele inimestele võimalikuks valida puhkusekoht kodust kaugel.

Hotellimajanduses asuti looma ja laiendama mitmetest erinevatest hotellidest koosnevaid nn hotellikette, mis kuulusid kas ühele omanikule või toimisid ühise juhtimise all. Ühtese ketina tegutsedes vähendati kulusid ja arendati edukat müügitegevust eesmärgiga pakkuda oma klientidele parema kvaliteediga, kuid odavamat teenust.

Pärast 1980.aastaid on toimunud tehnoloogia kiire areng, interneti kasutuselevõtt, turundustegevuste tõhustamine ning kliendikesksuse arendamine. Turism on muutunud paljudele maailma riikidele oluliseks majandusharuks. Aastail 1970-1990 olid uutele investeeringutele atraktiivsemateks piirkondadeks Aasia suurlinnad . 1990.aastatel algas uus tõus, mis kestis saatusliku 11.septembrini 2001, mil terroristid hävitasid Maailma Kaubanduskeskuse hooned New Yorgis. See sündmus mõjutas negatiivselt kogu turismi- ja hotelliäri. Mõneks ajaks vähendas see sündmus oluliselt pea kõikide riikide välisturistide arvu, kuid samal ajal suurenes siseturismi tarbimine.

Turismi arengut Eestis on soodustanud geograafiline asend(eelkõige lähedus Helsingile ja Peterburile) ja areng on seotud kuurortide tekkimisega rannikupiirkonda,kus leidus rohkelt heade raviomadustega muda .
Keskajal ümbritses Eesti tähtsamaid linnu 20-30 km raadiusega kõrtside, trahterite ja postijaamade võrk, kus peatuti enne kaubakoormatega linna saabumist või siis liikumisel ühest piirkonnast teised. Kindlused ,lossid ja kloostrid olid üksteisest 50 km kaugusel.
Suurem osa Tallina võõrastemajad asusid eeslinnas väljaspool linnamüüri, kus oli ruumi tallide tarvis. Neid kutsuti sissesõiduhoovideks. Erakorteri otsisid endale lühemaks ajaks linna tulnud rändartistid, muusikud, pillimeistrid ja hambaarstid.
Võõrastemajade seadusandlikku külge hakkas valitsus korraldama 18.sajandil. Keiserlik ukaas jaotas 1770.aastast trahterid nelja liiki: 1) trahterid, kus saab süüa ja juua ning vajadusel ka öömaja; 2) trahterid, kus antakse süüa ja juua; 3)trahterid, kus süüa ei saa kuid saab juua ja öömaja; 4)trahterid, kus saab ainult juua.
Tallinna vanim teadaolev võõrastemaja oli Hamburg , mis asus praeguse aadressi järgi Niguliste 12. Selle asutas Tallinna ärimees ja parukategija G.B. Witt 1775.aastal.
1821.aastal Venemaal välja antud trahterite seaduse kohaselt võis pidada võõrastemaju, restorane, kohvikuid, kõrtse ja söögimaju. Tubade , toitude ja jookide hinnad olid peremehe määrata,kuid toidud pidid olema korralikud ja värsked, viinad lahjendamata. Karistused määruste rikkumise eest olid küllaltki ranged .
19.sajandi esimesel poolel iseloomustas Eestos turismi mudaravilate ning ööbimisasutuste rajamine.Sel perioodil kujunesid Haapsalu, Pärnu, Kuressaare ja Narva-Jõesuu puhkuse-,lõbustus- ja terviseravikeskusteks. Tõuke turismi elavnemiseks andis raudtee ehitamine, mis algas 1869.aastal. Pärast 1870. aastaid hakkasid looduskaunitesse kohtadesse , nagu Elva, Võsu, Pirita, Nõmme jt, tekkima puhkeasulad.
Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil (19128-1940) taastus ja kujunes välja suvituskohtade ja kuurortide võrk. Eesti esimene turismiga seotud riiklik tegevus oli suvitus - ja ravikohtade arendamine, millega jätkati Tsaari-Venemaalt alguse saanud tegevust.
1.juunil 1920 registreeriti Eesti esimene turismiorganisatsioon- Eesti Turistide Ühing. Ühing etendas olulist osa Eesti turismi ja matkamise kujunemisel ning arendamisel kuni iseseivusaja lõpuni.
1930.aastad olid Eesti majanduselus, aga ka kultuuris ja arhitektuuris jõukas ajajärk. Tallinn muutus järjest rahvusvahelisemaks ja kvaliteetsed hotellid olid selle eeltingimuseks.
1925.aastal võeti vastu suvitus- ja ravitususkohtade seadus, mille aluseks oli Vene keisririigi arstiseadus. Nimetatud seaduse täitmise korraldamiseks loodi erinile Tervishoi Nõukogu, samuti hakkas vabariigi valitsuys tervishoidliku kaitse alla võtma mererandu ja muid looduslikke tervistkosutavaid kohti.
1936.aastal oli Eestis kokku 86 pansioni , 81 esimese ja teise järgu võõrastemaja ja 25 turistikodu, kus voodikohti oli kokku pisut üle 3500 . Ajalehtedes hotellipaleeks ristitud Hotell Palace’is oli 50 numbrituba, mis varieerusid nii oma suuruse kui ka mugavusastme poolest.
1937.aastal andis Riigihoidja dekreedina välja turismi korraldamise seaduse, mille alusel toimus edaspidi nii sise-kui ka välisturismi juhtimine ja arendamine. Turismi üldine juhtimine ja korraldamine kuulus sotsiaalministeeriumile, mida see teostas Loodushoiu ja Turismi Instituudi kaudu.
1938.aastal võeti vastu ,,Võõrastemajade, pansionide ja turistide kodude liigitamise määrus’’ ja hakati hotelle esimest korda riiklikult kategoriseerima ja nende üle järelevalvet teostama .
Pärast Teist maailmasõda, 1950.aastatel, kui osa sõjapurustusi oli likvideeritud, toimusid esimesed ühe-kahepäevased ekskursioonid Eesti linnadesse ja looduskaunitesse paikadesse, kaugemad reisisihid oli Läti ja Leningrad . Nõukogude perioodil välisturism Eestis peaaegu puudus, kuna selleaegne riigikorraldus piiras inimeste liikumist üle piiri nii sisse- kui ka väljapoole.
1959 .aastal alustas Tallinnas tööd üleliidulise riikliku aktsiaseltsi inturist Eesti osakond , mis tegeles peamiselt välisturistide ja diplomaatide reiside korraldamisega.
1972.avati Tallinna esimeses kõrghoones hotell Viru.
1970.-1980.aastatel avanesid vähehaaval peale Tallinna ka teised Eestimaa linnad ja asulad, kuid kuni nõukogude perioodi lõpuni ei tohtinud väliskülalised siiski paljudes kohtades ööbida. 1980.aasta Moskva olümpiamängude puhuks ehitati Hotell Olümpia ja Pirita Purjespordikeskus.
1988.aastal tekkisid esimesed iseseisvad turismifirmad. Pärast Eesti taasiseseisvumist tekkis tõeline turismibuum. 1990.aastal loodi Eesti Vabariigi Riiklik Turismiamet, mille põhiülesandeks oli riikliku turismipoliitika väljatöötamine.