Hiina haridussüsteem (0)

Hiina haridussüsteem
Educational stages in China
Age
Education
Compulsory
18-22
University or college
No
15-18
Senior high school ( middle school)
or
Vocational school
No
12-15
Junior middle school
Yes
6-12
Primary school
Hiinas on haridus jaotatud 3 alakruppi:
põhiharidus, kõrgemharidus ja täiskasvanu haridus . Kohustuslik haridusseadus on ette määranud et iga laps peab saamavähemalt 9 aastat haridust.

Põhiharidus

Hiina põhiharidus hõlmab eelkooli haridust, esmast ja teist haridust. Eelkool, lasteaed võib kesta kuni 3 aastat, kus juures lapsed lähevad sinna juba kolme aastaselt, kuni kuue aastaseks saamiseni siis nad tavaliselt lähevad alkooli. Nende akadeemiline aasta on jagatud kaheks semestriks. Teiseastme haridus on jagatud akadeemiliseks teise astme hariduseks ja erialane/kutse/tehniline teiseastme haridus. Akadeemiline teiseastme haridus on ära määratud algkooli tulmuste põhjal. Madalama tulemusega õppilased kes tahavad oma haridus teed jätkata teevad sisse astumis eksami kas siis keskkooli või kutsekooli. Kutsekoolid kestavad tavaliselt kaks kuni neli aastat kus koolitatakse välja keskmise oskusega töötajad, talunikud, tehniline personal. Tehnikakoolid tavaliselt pakuvad nelja aastast programmi kus õppetatakse keskmise tasemega tehnikud. “Kool osavatele töötajatele” tavaliselt õppetab põhikooli lõpetajatele tootmis ja juhtimis alaseid oskusi. Õppetöö toimub tavaliselt kolm aastat.

Kõrgharidus

Kõrgharidus õppival tasemel kaasab kaks-ja kolm aastat nooremat kõrgkooli (mõnikord kutsutakse seda ka lühi-tsükel kõrgkooliks), 4 aastat kõrgkoolis ja ülikoolis annavad mõlemaid nii akateemilisi kui kutselisi aineid. Paljud kõrgkoolid ja ülikoolid pakuvad lõpetanutele õppeprogramme magistri - ja (Ph.D.) tunnistust.
Hiina kõrgharidust õppijatele on jagatud koleks aastaks ja neljaks aastaks. See ei ole kasutuses ainult lühis-tsükel kõrgkoolides vaid ka nelja assta kõrgkoolides ja ülikoolides. Seda tehakse nelja aasta pikkuses ülikoolis ja kõrgkooli skui d see ei anna bakalaureuse tunnistust. Suur hulk kõrghariduse võimalustest läheb täiskasvanute hariduse alla.
Täiskasvanu haridus
Täiskasvanu haridus hõlmab kõiki kolme üleval pool toodud haridus liiki. Täiskasvanute peamine haridus sisaldab Töötaja põhikooli, Talupoia põhikooli ja kirjaoskus klasse. Täiskasvanute teisane haridus sisaldab radio /TV spesiaalne teisejärguline kool, spetsialiseeunud teisejärguline kool välitandri töötajaskond, töötajad, öölised, talupojad. Täiskasvanu kõrgharidus sisaldab radio/TV ülikoole, võtmeisiku kolledž, töötajate kolledž, talunike kolledž, correspondents kolledž ja haridus kolledž. Enamik neist pakub kahe-ja nelja aastast lühi-tsükel kursuseid.
Haridussüsteem
Et elanikkonnale haridus tagada on Hiinas laiuv ja mitmekesine kooli süsteem. Seal on eelkoolid, lasteajad, koolid pimetatele ja kurtidele , võtme koolid (sarnased ettevalmistumis koolid kolledžiks), põhikoolid, teisejärgu koolid (kus on kokku surutud noorte ja vanemate keskkool, teisejärgu põllumajanduslikud ja kutsekoolid, tavaline teisejärgu kool, teisejärgu õppetajate kool, teisejärgu tehnikakool ja teisejärgu elukutseline kool), ja mitmesugused kõrgemahariduse asutused (koosneb tavalisest ülikoolist ja kõrgkoolist, elukutselisest kõrgkoolist ja lühiajalisest kutse ülikoolist). Hariduse saamiseks on Hiina süsteemil olemas püramiid; ressurside nappuse tõttu on kõrgharidus raske saada, õpilaste arv kõrgemal tasemel kahaneb tunduvalt. Kuigi pärast 1949-dat aastat toimus oluline areng põhihariduses, saavutused teiseastme- ja kõrghariduses ei olnud nii head.
Vaatamata sellest et valitsusel on haridussüsteemi üle mõjuvõim, on Hiina kommunistlik partei korraldanud haridust aastast 1949. Partei saavutas avatud hariduse poliitika ja Deng Xiaopingi all võrtsustati haridus kvaliteedi areng kaasajastatud plaani järgi. Partei jälgis valitsuse poliitika täideviimist kohalikul tasemel ja kindlates piirides haridus institutsioone nende komitee ulatuses. Partei liikmed kes on haridus institutsioonides ja tihti omavad juhtivat positsiooni on vastutavad et nende kool järgiks sama partei põhimõtteid.
Kohustusliku hariduse seadus
Seadus “9 aastat kohustuslikku haridust” võeti kasutusse 1-sel juulil 1986, saavutas tingimused ja tähtajad üldkehtiva hariduseks, kohandatud kohalike oludega, karanteerides koolilastele õiguse saada vähemalt üheksa aastat haridust (viis aastat algharidust ja neli aastat teisejärgu haridust). Inimeste kogressid mitmetel erinevatel kohalikel tasemeil, teatud piirides ja kohalike oludega arvestades, said otsustada astmed , meetodid ja tähtajad üheksa aastase kohustusliku hariduse rakendamiseks vastavuses juhtnööridega mis oli antud peaametnikult. Programmi rakendati maakohtades kus oli neli kuni kuus aastat kohustuslikku haridust, et kaaskõlastada linnas oleva süsteemiga. Haridus osakondi kannustati õppetama miljoneid oskustöölisi kõikidele ametitele ja elukutsetele ja pakkude juhtnööre, kursuseid ja meetodeid vastu tulemaks programmile ja tänapäevastele vajadustele.
Maakondlikul tasemel olid ametivõimudel liiga arenenud plaanid, määrused ja seadused, jagada kassa maakondadele ja hallata otseselt mõnda tähtsat teisejärgu kooli. Maakonna võimuses oli kassa jagada nii et iga linnavalitsus saaks oma puudujäägi tasa. Maakonna võimuses oli juhendada haridust ja õppetamist nii et iga kool saaks ise hallata om anoorte keskkooli, õpetajate kooli, õppetajate koolitus koole , põllumajanduslikke kutsekoole ja eeskujulikke põhi-ja noorte keskkoole. Ülejäänud koolide haldamine jagati maakondade ja linnade vahel.
Kohustusliku hariduse seadus lahutas Hiina kolme kategooriasse: linnad ja majanduslikkult arenenud piirkonad rannikualadel ja väike arv arenenud alasid maapiirkonas; linnad ja külad keskmise arenguga; ja majanduslikkult mahajäänud alad.
Aastaks 1985 oli esimene kategoorja – suured linnad ja umbes 20% maakondadest (põhiliselt rohkem arenenud ranniku ja kagu alad Hiinas) olid saavutanud üldkehtiva 9 aastat hariduse. Aastaks 1990 linnad, majanduslikult arenenud ranniku alad, maakondlikud üksused, ja väike arv arenenud sisealasid ( umbes 25% Hiina rahvastikust) ja alad kus noorte keskkool oli juba populaarne oli sihiks võetud saada üldkehtiv noorte-keskkooli haridus. Hariduse planeeriatel oli ette kujutatud et 90ndate keskpaigaks on ranniku, sisemaa linnade ja uuenduslikult arenenud aladel ( ühendatud populatsioon umbes 300 – 400 miljonit inimest) on kas kohustuslik 9 aastat haridust või kutseharidus ja et nendel aladel elavatel 5%dil on kõrgharidus, ehitades kindla intelektuaalse aluse Hiinale. Tulevikus planeerijad oletavad et teiseastme -ja kõrgkooli sisenejate arv on kasvanud aastaks 2000.
Teine kategooria on suunatud alla 9 aastase kohustusliku hariduse seadust mi skoosneb linnadest ja küladest mis on keskmise arengu tasemega ( umbes 50% Hiina rahvaarvust), kus üldkehtiv haridus oli ennustatud et jõuab noorte keskkoolini aastaks 1995. Tehnili -ja kõrgharidus oli ennustatud et kasvab sama kiiresti.
Kolmas kategooria majanduslikult alaarenenud alad (umbes 25% Hiina rahvastikust) oli vaja populariseerida põhiharidust ilma ajakavata ja mitmekülkse kohaliku majandusliku arengu tasemel, läbi osariikide proovitakse edendada hariduse arengut. Osariik aitab samuti hariduse kättesaadavust vähemus rahvuse aladel. Minevikus maakohtades kus puudus standard ja üldharidus süsteem, oli üles kasvanud mitmeid põlvkondi kirjaoskamatuid; ainult 60% nende põhikooli lõpetanutest olid näinud ettemääratud norme.
Edasiseks näiteks valitsuse pühendumust 9 aastase kohustusliku hariduse saamiseks, 1986 jaanuaris võttis Councili osariik vastu seaduse mis keelas organisatsioonil või üksikisikul tööle võtta noori enne kui nad pole läbinud 9 klassi(in January 1986 the State Council drafted a bill passed at the Fourteenth Session of the Standing Committee of the Sixth National People's Congress that made it illegal for any organization or individual to employ youths before they had completed their nine years of schooling). See lubas ka tasuta haridust ja abiraha predele kellel on rahalisi probleeme.
Praegu on aga 97 protsendil 25- kuni 34- aastastel korealastel keskharidus , mis on kõrgeim selline näitaja arenenud riikide hulgas. Kui nõudlus hariduse järgi ületab pakkumise, siis ei saadeta õpilasi tagasi koju. Selle asemel suurendatakse nii klasside arvu kui pikendatakse ka õppeaega.
EBS-ist on magistrikraadi saanud ligi 90 hiina päritolu tudengit, kelle haridus polnud bakalaureusetasemele vastav, mis on magistriõppesse astumise eelduseks . Mullu EBS-is õppinud hiinlaste haridustaset uurinud keskuse ENIC/NARIC hinnang oli karm – nende haridus on kutsekeskkooli tasemel ja vaid mõni ligi 90 hiinlasest on piisavalt haritud, et õppida magistritasemel.
Kuressaare Ametikool
Hotelli-ja restoraniteeninduse osakond
Hardi Heinväli KP-34
HIINA HARIDUSSÜSTEEM
Referaat
Juhendaja : Urmas Lehtsalu
Kuressaare 2008

Kasutatud kirjandus

http://en.wikipedia.org/wiki/Education_in_the_People's_Republic_of_China

Postimees Euroopa hariduse kvaliteet jääb Aasia omast maha 14.03.2006

Eesti Päevaleht Ansip: EBS-i hiinlaste juhtum võib kahjustada Eesti hariduse mainet 19. september 2006