Ballil on ka hertsogi lahutamatu kaaslane, tema küürakas õuenarr Rigoletto. Rigolettot ei armastata. Teda peetakse ta terava, õukondlaste pahesid ja tühisust paljastava keele pärast õelaks. Õukondlased plaanivad Rigolettole kätte maksta: kavatsetakse röövida ta armuke, keda kuulu järgi varjatavat linnaäärses majakeses. Rigoletto, kes midagi ei aima, on taas leidnud pilkealuse; seekord on selleks eakas krahv Monterone, kelle tütre hertsog on võrgutanud. Monterone neab nii hertsogit kui ta narri. Needus viib Rigoletto mõtted tütrele. Koduteel kohtab ta palgamõrtsukas Sparafucilet, kes pakub talle oma teeneid. Teine pilt. Rigoletto majakese juures. Maja ümbritseb kõrge müür. Siin varjab Rigoletto kurja maailma ja hertsogi eest oma aaret, tütar Gildat. Gilda on Rigoletto elu mõte. Südametu teistega, avaneb tema hell ja õrn hing suhetes tütrega. Gildal ja ta teenijannal on keelatud kedagi sisse lasta. Ent Gilda on
III vaatlus toimub hertsogi palees. Hertsog on nukker ning soovib veel kord näha tundmatut neidu, kuid leiab eest tühja maja. Röövitu tuuakse lossi ja hertsog on rõõmus, kui leiab eest oma armastatu. Tuleb Rigoletto, keda võetakse vastu irvituste ja pilkega. Rigoletto mõistab, et tema tütrest on saanud hertsogi armuseikluste järjekordne ohver. Rigoletto on meeleheitel ja kannatav ning ta ähvardab, süüdistab ja tõotab kättemaksu. Tuleb Gilda ning palub isal hertsogit säästa. Rigoletto on otsustanud kätte maksta ning kavatseb seejärel Mantuast lahkuda. IV vaatus. Mincio jõe kaldal poollagunenud majas elab palgamõrtsukas Sparafucile oma ilusa õe Maddalenaga. Maddalena meelitab kohale rikkaid noormehi, kes tapetakse tema venna poolt ning visatakse jõkke. Maddalenale tuleb külla ohvitseriks riietunud hertsog, kes lõbutseb Maddalenaga. Rigoletto tuleb koos Gildaga, et teda veenda hertsogi truudusetuses
olevat siiski puude vahelt piiludes põrguliste lõkke kuma näinud. Kuradi nime ei tohtinud aga ei Põrguhaua, ei poolesaja meetrise läbimõõduga Kuradihaua juures suhu võtta, sest muidu jäänudki lausuja kuradi teenriks. Ka Kuradihauast lääne-edelas paiknev 20 meetri laiune Tondihaud sundis kindlasti ettevaatusele. Mõne versiooni kohaselt olnud Ilumetsa kraatritest tee otse põrguriiki, mis kuraditest lausa kubisenud. Peakuradile ehk imperaatorile allunud 7 kuningat, 23 hertsogit, 13 suurkrahvi, 10 krahvi ja palju rüütleid. Kokku oli tal käsutada 6666 leegionit, igaühes 6666 kuradit. Loomulikult ei mahtunud need kõik maa-alla Ilumetsa kanti, sest kuradeid läks laste ja patuste hirmutamiseks tarvis teisteski maades. Kraatrite esmauurijaks oli hilisem akadeemik Artur Luha, kelle tööd sõja tõttu katkesid. Pärastsõja aastail oli viljakaim uurija Ago Aaloe, kes selgitas kraatrite morfoloogia ja selle nõlvade dislotseeritud
surmavaenlane. Pärast pikka sõjavarustuse jahti asusid meie neli sõpra teele La Rochelle'i piirama. Tänu hulljulgele ja vaprale teole ülendati d'Artagnan seal musketäriks, samal ajal kui kardinali käsilased üritasid teda tappa. D'Artagnan ja ta sõbrad kuulasid kohalikus võõrastemajas pealt kardinali ja tema käsilase mileedi juttu. Gaskoonlane saatis oma teenri Inglismaale lord Winterile hoiatusega, et mileedi kavatseb Buckinghami hertsogit tappa. Lord Winter püüdis mileedi kinni, kui ta Inglismaale saabus, ja pani ta luku taha. Vastupandamatu mileedi võrgutas aga vangivalvuri, ning sundis teda hertsogile lõppu peale tegema. Samal ajal pages ta ise tagasi Prantsusmaale. Ta maksis kätte d'Artagnanile mürgitades proua Bonecieux'i. Tulivihasena asus d'Artagnan mileedit jälitama. Ta saadi kätte väikeses külas, kus tema üle mõisteti kohut ja määrati tlle surmanuhtlus, mis omavoliliselt täide viidi.
armastatu. Rigoletto saabudes võetakse ta vastu irvituste ja pilkega. Rigoletto mõistab, et ta aimdus osutus tõeks ning tema tütrest on saanud hertsogi armuseikluste järjekordne ohver. Avaneb armastava isa dramaatiline sisemaailm. Sellisena- meeleheites , narrimaskita, kannatavana- pole teda nähtud. Ta ähvardab, süüdistab ja tõotab kättemaksu, kuid samas anub ja kaebleb jõuetus valus. Tuleb Gilda. Kaunisse hertsogisse armununa palub ta isal hertsogit säästa. Rigoletto on vankumatu. Ta on otsustanud kätte maksta ning seejärel Mantuast lahkuda. Neljas pilt Mincio jõe kaldal poollagunenud majas elab palgamõrtsukas Sparafucile oma ilusa õe Maddalenaga. Maddalena meelitab siia rikkaid noormehi. Vend tapab külalise, misjärel kuriteo ohver röövitakse paljaks ning heidetakse kärestikulisse jõkke. Seekord on Maddalena külaliseks ohvitseriks riietunud ohver. Maddalenaga lõbutsedes laulab ta muretut laulukest naiste muutlikust meelest
Taat oli vana mees, kellele meeldis ennast täis juua ja tänavatel ringi käia. Tal olid katkised jalanõud ja räbalad riided. Näost oli ta alati must ja kole. Alati võttis ta Finnilt raha ja jõi ennast täis. Oli selle vastu, et Finn koolis ei käiks. Kuningas ehk kadunud troonipäria Louis XVII-s. Umbes 70 aastane vanamees. Peas oli tal õlgkübar, käes sinist värvi mantel, seljas määrdunud riided. Pea oli tal kiilakas ja tal oli suur habe. Heatahtlik, kuid kaval. Tahtis hertsogit alati üle trumbata. Hertsog ehk Bridgewateri hertsogi noorim poeg. Umbes 30 aastane noormees. Seljas olid tal harilikud riided. Käes oli tal kulunud nahast reisikott. Tumedate juustega. Väga tark ja oskas olukordadest märkamatult välja tulla. Sisu kokkuvõte Finn elas lese juures. Miss Watson õpetas Finnile käitumisreegleid. Ühel ööl, kui Finn oma tuppa magama läks, nägi ta oma laua juures taati. Ta oli väga vihane. Ta
ei sallita. Ka sellel ballil teritab Rigoletto oma keelt, pilgates krahv Cepranot. Õukondlane Marullo on teada saanud, et Rigolettol on armuke ning kättemaksuks kõigile õukondlastele langenud solvangute ja Ceprano alandamise eest otsustatakse neiu röövida veel samal ööl. Saabub krahv Monterone, kelle tütre hertsog on rüvetanud. Rigoletto mõnitab teda kogu õukonna ees. Monterone neab nii hertsogit, kui tema öuenarri Rigolettot. Rigoletto varjab oma majakeses meeilma eest oma aaret tütar Gildat. Koduväravas peatab narri palgamõrtsukas Sprafucile ja pakub talle oma teeneid. Rigoletto keeldub. Aias kohtub ta tütrega.Ka seekordne kohtumine ei anna vastuseid tütre küsimusele, kes oli ta ema ja mis nime kannab mees, kes on ta isa. Naaseb teenija Giovanna, kellega Gildal on lubatud käia pühapäevastel palvustel.
pärast õukonnas ei sallita. Ka sellek ballil teritab Rigoletto oma keelt, pilgates krahv Cepranot. Õukondlane Marullo on teada saanud, et Rigolettol on armuke ning kättemaksuks kõigile õukondlastele langenud solvangute ja Ceprano alandamise eest otsustatakse neiu röövida veel samal ööl. Saabub krahv Monterone, kelle tütre hertsog on rüvetanud. Rigoletto mõnitab teda kogu õukonna ees. Monterone neab nii hertsogit, kui tema öuenarri Rigolettot. Rigoletto varjab oma majakeses meeilma eest oma aaret tütar Gildat. Koduväravas peatab narri palgamõrtsukas Sprafucile ja pakub talle oma teeneid. Rigoletto keeldub. Aias kohtub ta tütrega.Ka seekordne kohtumine ei anna vastuseid tütre küsimusele, kes oli ta ema ja mis nime kannab mees, kes on ta isa. Naaseb teenija Giovanna, kellega Gildal on lubatud käia pühapäevastel palvustel. Giovanna on endaga kaasa toonud hertsogi, kes aga peab jääma
üllatunud, kui leiab eest oma armastatu. Rigoletto saabudes võetakse ta vastu irvituste ja pilkega. Rigoletto mõistab, et ta aimdus osutus tõeks ning tema tütrest on saanud hertsogi armuseikluste järjekordne ohver. Avaneb armastava isa dramaatiline sisemaailm. Sellisena- meeleheites , narrimaskita, kannatavana- pole teda nähtud. Ta ähvardab, süüdistab ja tõotab kättemaksu, kuid samas anub ja kaebleb jõuetus valus. Tuleb Gilda. Kaunisse hertsogisse armununa palub ta isal hertsogit säästa. Rigoletto on vankumatu. Ta on otsustanud kätte maksta ning seejärel Mantuast lahkuda. Neljas pilt Mincio jõe kaldal poollagunenud majas elab palgamõrtsukas Sparafucile oma ilusa õe Maddalenaga. Maddalena meelitab siia rikkaid noormehi. Vend tapab külalise, misjärel kuriteo ohver röövitakse paljaks ning heidetakse kärestikulisse jõkke. Seekord on Maddalena külaliseks ohvitseriks riietunud ohver. Maddalenaga lõbutsedes laulab ta muretut laulukest naiste muutlikust meelest
tõsta tuli appi üks külamees,kes Lassie sülle võttis ja koju kandis.Koer ei liigutanudki ennast ja ellujäämis lootus oli väike.Siis otsis Joe ema oma viimase säästetud raha välja ning koerale toodi paremat süüa ja juua,et teda elule turgutada.Kõik olid ta pärast mures ja rahtsid,et ta terveks saaks.Aga kui koer oli paranenud,hakati jälle rääkima,et ta tuleb hertsogile tagasi viia,kuna tema eest on ju raha juba saadud ja ammu äragi söödud.Ja ühel päeval Joe nägigi hertsogit ja Priscillat ning hertsog ütles,et tahab tema isaga rääkida.Joe sattus paanikasse hirmust,et jääb Lassiest jälle ilma.Ta hakkas vanemaid paluma.et need ei annaks koera hertsogile tagasi.Joe isa oli aga aumees ja valetada,et koera pole nende käes ta ei tahtnud.Kuid nad otsustasid Lassiet maskeeruda,et hertsog teda ära ei tunneks ja tagasi ei tahaks.Nii,nagu Joe isa oli terve küla peal kõige parem koerte õpetaja ja nende eest hoolitseja,nii oskas ta väga hästi muuta Lassie
ühiskonnakriitika, seisuliku ja varandusliku ebavõrdsuse taunimine, isiku ülistamine, kelle tundlikkus ja loovus on ühendatud tugevusega ja kes on võimeline võitlema ühiskonna ülekohtu vastu. (x5) 21. Schilleri haridus: Württenbergi sõjakool, kus ta sai mitmekülge hariduse nii juura kui ka meditsiinialase. 22. Schiller pidi kodumaalt põgenema, sest tema vaimsed harrastused häirisid hertsogit, kes määras ta aresti ja pani tema loomingu keelu alla. 23. 6 Schilleri näidendit: ,,Röövlid", ,,Fiesco vandenõu Genuas", ,,Don Carlos", ,,Salakavalus ja armastus", ,,Wilhelm Tell", ,,Orleans'i neitsi" 24. Schiller koos Goethega: Pärast tutvumist Goethega süvenes klassikaline kallak Schilleri loomingus veelgi. Kui Goethe muutus oma luules järjest realistlikumaks, kinnitas Schiller
allkorrusel ootama ja said teada, et tal mileediga kohtumine no ja siis nad rääkisid oma plaanist, mis oli j'rgmine mileedi läheb Londonisse, et olla kindel, et Buckingham on tapetud. Tagasiteel kardinal teeb võitluse d'Artagnani vastu. Pärast tuli ka välja, et mileedi tappis oma vana abikaasa ehk lord de Winteri venna. Lord de Winter pani ta vangi ja hoidis seal kinni, et ta ei saaks tappa Buckinghami hertsogit, kuid mileedi oli võluv ja võlus ära oma valvuri ning veenis, et hertsog on tapmist väärt. Valvur aitas tal põgeneda ning ta tappis hertsogi, siis läks mileedi tagasi Prantsusmaale, et maksta kätte d'Artagnanile. Ta otsis üles Constance'i, d'Artagnani armastatu ja võitis kiiresti ta usalduse ja südame. Kui mileedi kuulis kolme musketäri lähenevat kloostrile, kus nad kahekesi olid, tappis ta kiiresti ka Constance'i. D'Artagnan langes hullu masendusse
abielluks. Raamatut lugedes ei ole võimalik ette ennustada, mis juhtuma hakkab, sest pidevalt toimub sündmusi, mis mõjutavad Printsess de Cléves'i otsuseid ja tundeid. Iga kord tundub nagu naise ja härra de Nemouri armastusele antakse võimalus, kuid siis ilmuvad jälle takistused. Teose lõpus saab härra de Clèves teada, et mees, keda printsess armastab on härra de Nemours. Ta ei usalda oma naist ega de Nemoursi ning laseb ühel aadlimehel hertsogit jälitada. Hiljem, nuhki lõpuni kuulamata arvab härra de Clèves, et printsess veetis ikkagi aega härra de Nemoursiga. Ta haigestus ning hingepiinad süvendasid tema kannatusi veelgi. Enne surma süüdistab ta naist truudusetuses, kuid daami puhtsüdamlik ülestunnistus veenab teda vastupidises. Ta kahetseb, et ei olnud oma naist usaldanud, kuid siis oli juba hilja. Raamatu lõpp tuli mulle üllatusena. Pärast härra de Cleves'i surma ei olnud
Ta pani sõrmuse sõrme,see oli talle täiesti paras. II Lipp 14 aastaselt kuulutati Konrad täisealiseks (siis suri valekuningas Manfred). Konrad leinas siiski oma isa poolvenda Mafredit. Noor hertsog oli muutunud, tõstis pea püsti, tunnistas oma kõrget päritolu. Kogu suve sõitis ta svaabimaal ringi, kus ta võeti rõõmu ja auavaldustega vastu. Külastas om esivanemate lossi Waiblingenis, kus oli laadapäev ja näitlejad kandsid ette Hohenstaufenite kroonika. Hertsogit mängib veiderdaja. Konrad tahab sõjaväega koos minnes auga kanda keisrite lippu. III Laegas Konrad oli kokku kutsunud Augsburgi õuepäeva. Kodanikud toovad raha Konradi laekasse, et ta saaks Sitsiiliasse sõjakäigule minna. Öösel tuleb keegi hertsogi juurde. Hertsog on nõus ta ära kuulama. Juut räägib, et usub, et hertsog võidab Sitsiilia tagasi ja ta oli toonud oma rahva poolt nende vaeva ja töö vilja. Juut tahab vaid et hertsog vabastaks ta rahva alandavatest kohustustest
Franz jätkas oma visiiti, kolmveerand tundi hiljem eksis Franzi auto ära, sattusid terroristi jurde ja tappis Franzi koos naisega. Naine suri kohe, Franz 10 min hiljem. Kuna Gabrielo oli alaealine, siis ei mõistetud surma vaid pandi eluks ajaks vangi, suri noorelt vanglas. Euroopas avaldas see suurt pahameelt, et Franz tapeti. Vene hakkas kohe serbiat kaitsma. Austria arvas, et Serbia oli selle taga. Saksa surus vana Hertsogit Serbiale soda kuulutada ja et saksa tuleb appi. 28.07.14 kuulutab Aus-Ung Serbiale sõja. Aus pommid hakkasid langema serbiasse. Vene vastus sellele oli mobilisatsiooni välja kuulutamine (60 000 eesti sõdurit). Saksa võtab vene mobil käsku sõjakuulutusena. Saksa esitas venele ja pr’le ultimaatumi, et nad mobil ära lõpetaks, muidu kuulutab sõja. 1.08.14 saksa kuulutas sõja venele ja pr’le, tungis sisse pisikesse Luksemburgi, siis
Läänilepingu ja vasallivandega kohustati vasalli osutama senjöörile selle eest teeneid: võtta osa sõjakäikudest, osa võtma senjööri kohtust, vajadusel andma laenu jms.Senjöör (prantsuse senior vanem) oli suurfeodaal kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril, kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline-, kohtu- kui haldusvõim.Territooriumi kõrgemat senjööri (kuningat, vürsti, hertsogit) nimetati ka süserääniks. Feodaalsuhete kujunemise põhjused 1. uut laadi sõjaväeorganisatsiooni teke. Rüütel- professionaalne sõjamees. 2. vajadus luua stabiilne võimustüsteem. Läänipüramiid- feodaalne hierarhia, mille tipus oli kuningas ja aluseks väikevasallid. Immuniteedikiri- kohustustest või osalemisest vabastav dokument. Lään see on vasallile kasutamiseks antud maatükk koos seal elavate talupoegadega. Karl Martelli ajal nimetati sõjameestele antud lääni benefiitsiks
kuningannale. Mileedi võttis vastu tema mehe vend lord Winter. Naine pandi lordi lossi vangistusse. Tuba, kus mileedi elas oli mere kohal, polnud võimalustki põgeneda. Viis päeva oli ta luku taga, selle aja jooksul võrgutas oma saatanliku iludusega valvuri Feltoni. Ta pani Feltonile pähe mõtteid, et ta on süütu ohver. Põgeneti läbi akna, Felton oli varem laeva ostnud ja saatis mileedi Prantsusmaale ja ise läks Buckinghami hertsogit tapma. Mileedi saadeti Bethune karmeliitide kloostrisse., kus ta sõbrustas proua Bonaciexiga. Meelitades teda koos ära sõitma. Plaan ebaõnnestus, sest d'Artagnan jõudis samal ajal kohale. Leedi mürgitas Constance ja põgenes. "Oli pime tormine öö, taevavõlvil kihutavad sünged pilved varjasid helendava tähevalguse. Kuu pidi tõusma alles keskööl." Väike maja, kus mileedi peatus, piirati musketäride, teenrite ja punase mantliga mehe poolt sisse
mängima ja tutvus moodsa orelimuusikaga. 2.1 Stiili kujunemine, mõjutused Oreli õppimine ja moodse orelimuusika õppimine venna juures Ohrdurfis. Lüneburgids õppimine, selle koha orelimuusikaga tutvumine ja prantslastest koosnevas Celle orkestris mängimine. Lübeckist D.Buxtehude mõjutused. Kohtumine ja õppereis D.Buxtehude juures. Tema esimesed tähtsamad oreliteosed ja kirikukantaadid on sündinud vahetult peale õppereisi ja matkivad selgelt Buxtehude stiili. Weimaris hertsogit teenides Couperini ja Vivaldi teosed. Õhgeks mõjutajaks - venna(Ohrdurfi organisti) juures õppides orelit mängima ja tutvus moodsa orelimuusikaga. Lüneburgis õppides võttis Lüneburgi aadlikooli õpetaja B kaasa peamiselt prantslastest koosnevasse Cellese orkestrisse abijõuks, kus kuuldud prantsuse õukonnamuusika jättis talle sügava mulje. Lüneburgis õppides tutvus põhjasaksa orelimuusikaga, selleks sõitis ta
vastuvõetamatu. 3 Rootsi periood (1630-1635). Rootsi väed maabusid 1630 Gustav Adolfi juhtimisel Saksamaal. GA oli reforminud armeed – kehtestas uue nekrutivõtmise süsteemi, hargita püssid, mis tulistasid tunduvalt kiiremini, tugevdas ratsa- ja kahurväge. 1631 sõlmiti liiduleping Prantsusmaa ja Rootsi vahel (Prantsuse rahaline tugi Rootsile), samas ajas Prantsusmaa kahepalgelist poliitikat, toetades Baieri katoliiklasest hertsogit. 1631 võitsid Rootslased katoliiklasi Breitenfeldi lähedal ja tungisid seejärel Kesk-Lõuna-Saksasse. 1632 lõid Lützeni lahingus rootslased keisri väge, mida juhtis Wallenstein, kuid GA ise sai surma (olles jõudnud enne allkirjastada Acedemia Gustaviana/Tartu Ülikooli asutamisürikule). 1634 said rootslased aga Nördlingeni lahingus tõsiselt lüüa ja olid sunnitud Saksamaalt lahkuma.
1369 kuulutas Charles V uuesti inglastele sõja. Charles VI, burgundlased ja armanjakid Charles VI sai troonile poisikesena aastal 1386 ja kuna ta oli alaealine, tõusid esiplaanile tema onud, vana kuninga vennad Burgundia Philippe ja Orléans'i hertsog. Kahe venna vahel võitlus, sest mõlemad esindasid erinevaid huvigruppe. Orléansi hertsog oli rahvusliku suuna juht. Nende võitluse tõttu jagunes Prantsusmaa kahte leeri: Burgundia hertsogit pooldasid burgundlased ja Orléansi hertsogi pooldasid armanjakid. Täisikka jõudnud kuningas ei olnud valitsemisvõimeline, kuna oli nõrgamõistuslik. Azincourt'i lahing 1415 - 15. sajandi algul alustas noor Inglise kuningas Henry V uut pealetungi. Prantsuse suurfeodaalide hulgas valitsesid teravad lahkhelid ja võimsaim neist, Burgundia hertsog, liitus inglastega. 1415 saavutasid inglaste ja burgundlaste ühendatud väed Azincourt'i lahingus hiilgava võidu (purustasid armanjakid)
1369 kuulutas Charles V uuesti inglastele sõja. Charles VI, burgundlased ja armanjakid Charles VI sai troonile poisikesena aastal 1386 ja kuna ta oli alaealine, tõusid esiplaanile tema onud, vana kuninga vennad Burgundia Philippe ja Orléans'i hertsog. Kahe venna vahel võitlus, sest mõlemad esindasid erinevaid huvigruppe. Orléansi hertsog oli rahvusliku suuna juht. Nende võitluse tõttu jagunes Prantsusmaa kahte leeri: Burgundia hertsogit pooldasid burgundlased ja Orléansi hertsogi pooldasid armanjakid. Täisikka jõudnud kuningas ei olnud valitsemisvõimeline, kuna oli nõrgamõistuslik. Azincourt'i lahing 1415 - 15. sajandi algul alustas noor Inglise kuningas Henry V uut pealetungi. Prantsuse suurfeodaalide hulgas valitsesid teravad lahkhelid ja võimsaim neist, Burgundia hertsog, liitus inglastega. 1415 saavutasid inglaste ja burgundlaste ühendatud väed Azincourt'i lahingus hiilgava võidu (purustasid armanjakid)
» «Ei, kõrgus, tahan öelda, et ta eksib. Tahan öelda, et teda on halvasti informeeritud. Tahan öelda, et ta kiirustas Teie Majesteedi musketäride süüdistamisega, et ta on nende suhtes ebaõiglane ja et ta ei kogunud andmeid usaldusväärsetest allikatest.» «Hertsog de la Tremouille ise on süüdistuse esitanud. Mis te selle kohta ütlete?» «Kõrgus, ma võiksin vastata, et ta ise on asjast liiga huvitatud, et olla küllalt erapooletu tunnistaja. Kuid ma olen kaugel sellest. Tunnen hertsogit kui aumeest ja ma olen nõus sellega, mis tema ütleb. Aga ainult ühel tingimusel, kõrgus.» «Missugusel tingimusel?» «Et Teie Majesteet laseks ta enda juurde kutsuda, küsitleks teda nelja silma all ja et mina võiksin otsekohe peale hertsogi lahkumist kohtuda Teie Majesteediga.» «Või nii!» ütles kuningas. «Ja te nõustute sellega, mida kõneleb härra de la Tremouille?» «Jah, kõrgus.» «Teie nõustute tema otsusega?» «Kahtlemata.» «Ja nõustute ka kahjutasuga, mis ta nõuab
vastuvõetamatu. 3. Rootsi periood (1630-1635). Rootsi väed maabusid 1630 Gustav Adolfi juhtimisel Saksamaal. GA oli reforminud armeed – kehtestas uue nekrutivõtmise süsteemi, hargita püssid, mis tulistasid tunduvalt kiiremini, tugevdas ratsa- ja kahurväge. 1631 sõlmiti liiduleping Prantsusmaa ja Rootsi vahel (Prantsuse rahaline tugi Rootsile), samas ajas Prantsusmaa kahepalgelist poliitikat, toetades Baieri katoliiklasest hertsogit. 1631 võitsid Rootslased katoliiklasi Breitenfeldi lähedal ja tungisid seejärel Kesk-Lõuna-Saksasse. 1632 lõid Lützeni lahingus rootslased keisri väge, mida juhtis Wallenstein, kuid GA ise sai surma (olles jõudnud enne allkirjastada Acedemia Gustaviana/Tartu Ülikooli asutamisürikule). 1634 said rootslased aga Nördlingeni lahingus tõsiselt lüüa ja olid sunnitud Saksamaalt lahkuma. Rootsi taandumise järel sõlmisid Saksimaa ja Brandenburg keisriga 1635
taasühines, tema vanemvend sai kõik endale. Friedrich oli kompromissi altim, oskas vältida konflikte aadlikkonna ja poola kuningaga. Poola kuninga surevl 1617 pidi algkirjastama, hertsogi riigi valitsemiskorra, need tugevndasid oluliselt kohaliku aadli positsiooni , nende alusel moodustati hertsogi nõukogu, mis pidi otseselt valitsema herstogi riigi üle, mingil juhul kui herstogit pole, pidid asendama teda, muudel aegadel kui ta ametlikult olemas, siis oli tema ülesandeks hertsogit nõustama ja kaitsa kohalike aadlike huve. Koosnes 6 liikmest , 4 ülemnõunik ja kaks alamnõunikut(pidi olema ülikooliharidus), nõukogu tööd juhtis ülemnõunikute vahelt valitud kantsler, kõik nõukogu liikmed valiti aadli poolt. Teiseks Kuramaa statuutidega, muudeti aadli maapäev alaliselt kooskäivaks regulaarselt, õigus langetada otsusi mis puudutasid otseselt kuramaa aadlit, teha ettepanekuid hertsogile, ja alustas tööd 12
kinnitatud kõik senised Liivimaa aadliku vabadused ja privileegid. Liivmaa aadlikud pidi saama samad eesõigused, mis olid Leedu aadlil. Kolmandaks pidid kõik ametikohad täidetama sakslastega, kuid kui õiget meest ei leitud, siis toodi see tegelikult mujalt. Viimane oli Augsburgi usutunnistuse tunnustamine. Sigismund II August lasi unioonidiplomile panna lõpulause, mille kohaselt lubas neid tingimusi täita juhul, kuui need ei lähe vastu tema enda ja Leedu ülimusõigusega. Hertsogit kohapeal pidi esinama Chodkiewicz. Liivimaa jagati nelja distrikti: Riia, Duraida, Võnnu ja Dragovitsh. Nende eesotsa pidi olema kohalike hulgast nim kastellaanid. Nemad said koha/õiguse Leedu seini tööst osa võtta. Distrikti loomine oli pks esimesi halduslikke samme. Igas distriktis pidi olem amaakohus. Pidid ajama nii tsiviil kui ka kriminaalasju. Pidi rajatama ka kõrgem kohus ( kolleegium), mille moodustavad 4 kastellaani, seda juhtib administraator.
ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma. Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi raketikeppide ja rakettidega. «Neetud tulevärk!» ütles Gringoire ja pöördus tagasi Vahetajate sillale. Sillale ehitatud majadele olid kolm suurt lipukangast üles tõmmatud, mis kujutasid kuningat, dofääni ja Flandria Marguerite'i; kuuel vähemal lipul võis ära tunda Austria hertsogit, Bourboni kardinali, krahv de Beaujeu'd, Madame JeanneM, härra Bourboni sohipoega ja mõnda veel. Kõike seda valgustasid tõrvikud ja rahvahulk aina imestas. «Õnnelik maalija, see Jehan Fourbeault!» õhkas Gringoire südamest ja pööras selja kõigile noile lippudele-ja lipukestele. Ta ees avanes tänav, mis näis nii pime ja tühi olevat, et ta lootis seal lahti saada kõigest pidukärast ja -särast. Ta valis selle tee. Mõne hetke järel põrkas ta jalg millegi vastu
halliks ja võtsid enneaegu mu pea paljaks. Jah, dzenthnenid, te näete endi ees -- sinises kuues ja viletsuses võõrsil rändavat pagulast, 1 loe: Lui. 3 loe: Maru Antuanet. 335 saatusest purustatud ja paljukannatanud seaduspärast Prantsuse kuningat.» Noh, ta nuttis ja seletas nii, et mina ja Jim vaevalt teadsime, mis teha. Meil oli nii kahju ja me olime nii rõõmsad ja uhked, et ta oli meie juures. Niisiis nägime vaeva ja katsusime nüüd teda lohutada, nagu me ennist olime katsunud hertsogit lohutada. Aga ta ütles, et sellest pole käsu midagi; teda võivat lohutada üksnes surm. Siiski, ütles ta, sageli olevat tal tükk aega kergem ja parem, kui inimesed teda kohtlevat vastavalt ta seisusele, kui nad temaga rääkides laskuvat teisele põlvele ja nimetavat teda alati «majesteediks», teenivat teda söögiaegadel esimesena ega istuvat ta juuresolekul, enne kui ta seks luba annab. Niisiis Jim ja mina hakkasime teda majesteeditama, tegime ta heaks üht ja teist ja
annaabi.ee 
