Essee Princese de cleves (0)

Essee
" Printsess de Cléves"
Kursuse raames lugesin kuut teost. Lope de Vega " Tantsuõpetaja ", Pedro Calderóni "Nähtamatu daam ", Dante Alighieri "Vita Nova", Michel de Montaigne 'i "Esseed", Cervantese " Koerte kõnelus " ja Madame de la Fayette'i "Printsess de Clèves". Mu tähelepanu äratas just viimane teos, sest loenguid kuulates jäi meelde, et see on psühholoogiline romaan ja kuna mind huvitavad inimestevahelised suhted otsustasin sellest essee kirjutada.
Tegemist on silmapaistva renessansiaegse teosega , sest Fayette on suutnud Henry II ajastut hästi edasi anda, kuigi ta ise elas alles aastaid hiljem. Kirjanik oli krahvinna, kes kuulus kõrgseltskonda ning tänu sellele ilmselt nägi ja teadis õukonnaelu erinevaid külgi. Tema teost lugedes kerkivad silme ette elegantsed daamid ja vaprad hertsogid . Ma arvan, et Madame de la Fayette'i ajastul oli "Printsess de Cléves" uudne teos, sest see tutvustab lähemalt, milline on õukonnaelu tegelikult. Raamatut on üsna kerge lugeda, kuid selleks, et sisu paremini mõista tuli mõnda osa üle lugeda. Tuleb hoolega jälgida kellest räägitakse, sest tegelaste omavahelised suhted on intrigeerivad ja keerulised. Nende hingeelu on hästi kujutatud ning nende tunded mõjutavad sündmuste käiku . Puudusena võib välja tuua selle, et autor pole suutnud ajaloosündmusi looga hästi siduda, kuid ajaloohuviline saab seostada oma teadmisi sellega, mida ta Fayette'i raamatust loeb ning otsustada, kas need ka tõesti juhtusid. Lisaks sellele lisab loole omapära see, et kõik tegelased, välja arvatud teose kangelanna printsess de Cléves ja tema ema, on päriselt sellel ajal elanud. Lühiromaanis on palju tegelasi, kuid räägitakse peamiselt Printsess de Cléves'ist, härra de Cléves'ist ja härra de Nemoursist.
Teose põhiidee on moraalsus ja kõlbulikkus ning see keskendub dilemmadele, mis võivad tabada ka kõige vooruslikumat inimest, sõltumata tema sotsaalsest staatusest .
Lugu algab õukonna kirjeldusega, tutvustatakse kuningat, kuningannat, hertsoginnat ning härra de Clèves'i. Printsess de Clève'ist luuakse alguses salapärane mulje. Naise kohta ei saa kohe kõike teada peale selle, et ta on ilusaim naine, keda õukonnas on nähtud. Samuti peeti ilusaimaks meheks härra de Nemoursi, kellesse printsess armus . Huvitav on see,
et autor kujutab armunud peategelasi kõige ilusamatena.
Pärast printsessi ja härra de Clèves'i abielu toimub ball, kus naine näeb esimest korda härra de Nemoursi. Madame de Lafayette'i ajastul oli tavaline, et ballil kohtutakse oma tulevase abikaasaga ning armutakse esimesest silmapilgust. Printsess de Clèves härra de Nemoursile oma armastust välja ei näita, sest tema oli härra de Clèves'iga abielus ning ta arvas , et ilmselt on härra de Nemoursil palju armukesi, sest ta oli nii kaunis mees. Siis printsess veel ei teadnud , et hertsogil on samasugused tunded tema vastu. Printsess de Cléves surus oma tunded alla, sest varem oli ema talle rõhutanud vooruslikkust ja selle hoidmise võimalikkust vaid äärmise eneseületamise ja oma abikaasale pühendumisega.
Härra de Nemours püüdis igal võimalikul viisil naisele oma armastusest märku anda. Ta käis tihti kuninganna-troonipärija juures, sest seal viibis ka printsess ning kui tal tekkis võimalus, varastas mees naise portree, et teda salaja iga päev imetleda.
Ükskõik kui palju printsess de Clèves ei püüdnud oma armastust hertsog Nemoursi vastu varjata, ei õnnestunud see tal kuidagi. Üsna pea saab sellest aimu härra de Clèves, kui ta mõistab, et tema naine armastab kedagi teist. Ta püüab mehe nime printsessilt välja meelitada, kuid see tal ei õnnestu . Naine tunnistab , et tal on tunded teise mehe vastu ning palub abikaasalt luba linnast lahkuda, et ta ei peaks härra de Nemoursi nägema. Siiski süvendab lahusolek härra de Nemoursist printsessi armastust tema vastu. Mees jälitab printsessi igale poole, kuhu daam tema eest põgeneb. Tema armastus naise vastu on nii tugev, et ta ei taha isegi kuningaks saada kui ta Inglismaa kuningannaga abielluks.
Raamatut lugedes ei ole võimalik ette ennustada, mis juhtuma hakkab, sest pidevalt toimub sündmusi, mis mõjutavad Printsess de Cléves'i otsuseid ja tundeid. Iga kord tundub nagu naise ja härra de Nemouri armastusele antakse võimalus, kuid siis ilmuvad jälle takistused.
Teose lõpus saab härra de Clèves teada, et mees, keda printsess armastab on härra de Nemours. Ta ei usalda oma naist ega de Nemoursi ning laseb ühel aadlimehel hertsogit jälitada. Hiljem, nuhki lõpuni kuulamata arvab härra de Clèves, et printsess veetis ikkagi aega härra de Nemoursiga. Ta haigestus ning hingepiinad süvendasid tema kannatusi veelgi. Enne surma süüdistab ta naist truudusetuses, kuid daami puhtsüdamlik ülestunnistus veenab teda vastupidises. Ta kahetseb, et ei olnud oma naist usaldanud, kuid siis oli juba hilja .
Raamatu lõpp tuli mulle üllatusena. Pärast härra de Cleves'i surma ei olnud printsess de Cléves'il oma mehe ees enam mingeid kohustusi. Ma arvasin, et printsess otsustab oma tundeid kuulata ning abiellub härra de Nemoursiga. Ta teadis, et härra de Cléve süüdistas oma surmas härra de Nemoursi ning mõistis , et hertsog ei suudaks teda armastada nii nagu seda tegi tema abikaasa. Peale selle ei tahtnud ta emale antud tõotust murda ning läks hoopis kloostrisse, et seal jumalat teenida ning samuti põgeneda härra de Nemoursi eest. Proua de Chartres 'il, printsessi emal oli tüdruku otsuste mõjutamisel oluline roll. Ta rääkis tütrele tihti armastusest ja selle ohtudest. Lisaks sellele hoiatas ta naist meeste truudusetuse ja pettuste eest. Kui Proua de Chartres oli suremas ütles ta tütrele, et ta ei abielluks kellegi teisega .
Autor kirjeldab raamatus armastust kui paratamatut traagilist kirge, mis ei talu paigalseisu ning sellepärast kartis printsess, et kui ta härra de Nemours'iga abiellub kustub ka nende armastus. Madame de Lafayette'i teose lõpp on suhteliselt õnnelik, sest sellel ajal oli tavaline, et armastajad loo lõpus surevad, kuid mulle oleks meeldinud kui teosel oleks olnud õnnelikum lõpp ning härra de Nemours ja Printsess de Cléves oleksid abiellunud.
Teos on religioosse alatooniga. Renessansiajastul arvati, et ainult usule pühendudes ja jumalat teenides võib saada õilsaks. Printsess de Cléves arvas, et ta ei ole olnud piisavalt vooruslik ning teda kurvastas see, et ta ei suutnud härra de Cléves'it armastada nii nagu mees oleks väärinud. Ta läks kloostrisse, et oma patte lunastada ning samal ajal vähendada oma enesekahtlusi.
Raamat ilmus esimest korda 1678 ning kuigi sellest on möödas juba 338 aastat, leidub teoses jooni, mida saab seostada tänapäevaga. Peale selle võib mõni arusaam olla aja jooksul muutunud. Madame de Lafayette'i ajastul ei arvatud, et õnnelik abielu on võimalik. Kõrgemast soost isikud pandi paari neile sotsiaalselt sobivast staatusest inimesega ning nendes abieludes oli armastus paari vahel harv juhus . Printsess de Cléves pandi samuti paari härra de Cléve'iga, sest tütarlapse ema Madame de Chartres arvas, et see tuleb ainult nende perekonnale kasuks. Tänapäeval võivad inimesed abielluda kellega soovivad ning ilmselt on ka abieluõnn suurem, sest keegi teine pole neile abikaasat valinud ning nad on ise otsustanud, kellega nad oma ülejäänud elu veedavad.
Tihtipeale lõbustasid õukondlased ennast abieluväliste suhetega , sest see tegi neid õnnelikumaks. Kuningad võisid endale ise armukese valida ning pidada teda avalikult. Raamatus on samuti tegelastel armukesed. Kuningas armastas väga oma armukest hertsoginna de Valentinois'd, kellel oli riigijuhtimises isegi rohkem sõnaõigust kui kuningannal. Teiste afäärid pidid olema saladuses ning kuningannal ei tohtinud armukest olla, sest selle eest oleks teda karistatud. Loos vihjatakse, et Printsess de Cléves'i onul Vidame de Chartresil on suhe kuningannaga. See ilmneb kui leitakse Vidame'i kiri, mis oli tema taskust välja kukkunud. Kirja autor oli printsessi onu armuke , aga kuna ta ei tahtnud, et kuninganna seda teada saaks ning temaga suhtlemise lõpetaks, palus ta härra de Nemoursi, et ta ütleks, et see kiri kuulub talle. Armukeste avalik pidamine oleks tänapäeval mõeldamatu, kuid salaja seda siiski tehakse.
Madame de Lafayette'i ajal ei lubatud abielusid lahutada ega tühistada. Võib-olla sellepärast ei tahtnud ka Printsess de Cléve's loo lõpus härra de Nemoursiga abielluda, sest ta kartis võtta vastutust. Ta arvas, et ta ei saa hiljem oma soovist taganeda. Autori jaoks on ideaalne abielu selline, kus ollakse tõeliselt armunud ja pühendunud. Sellist abielu on kujutatud teoses võimatuna, sest see oli Fayette'i kaasajal uudne.
Printsess de Cléve'ist loob autor eeskuju kui kõige vooruslikumast naisest, kes isegi siis kui võimalus avaneb, jääb kindlaks oma voorustele ja ei abiellu teise mehega. Härra de Cléves on kui truu abikaasa musternäidis, kes pärast oma naise ülestunnistust ei hülga teda ning armastab teda ikka samamoodi. Ta hindab väga printsessi ausust ning teeb kõik, mis suudab, et daam pahede küüsi ei langeks .
Ma arvan, et printsess de Cléves'ile ei olnud kasulik, et ta oma mehe ees ülemäärast kohustust tundis. Lõpuks suri ta üksinda kloostris ning arvan, et ta oli seal üsna õnnetu ja võib-olla sellepärast jäi ta elu lühikeses. Härra de Nemoursiga abielludes oleks ta elanud kauem ja õnnelikumana.
Mulle meeldis teos sellepärast, et see annab aimu kuidas sajandeid tagasi armastust välja näidati. Tänapäeval on see väga erinev, sest suhtlemiseks on palju erinevaid viise tänu tehnoloogia arengule.
Lafayette'i teose süžee on aegumatu ning see on andnud mõtlemisainet mitmetele kirjanikele. Raamatule on sarnane sajandeid hiljem ilmunud Gustave Flaubert 'i "Madame Bovary ." Emma on abielus härra Bovaryga, aga ei armasta teda. Lisaks on armukadeduse teema vältimatu iga armastusloo juures.
Raamat pani mind mõtlema, et võib-olla ei tasu alati juhinduda sellest, mis on õige või vooruslik, vaid usaldada oma tundeid ning lähtuda sellest, mis teeb õnnelikuks. Ettekirjutatud reeglid ei ole alati kõige paremad.