köögivilju, mida neil parasjagu oli. Leiva kõrvale joodi hapupiima vee ja rukkijahuga, söödi räime, oblikasuppi või naerisuppi. Vahel joodi ka kaerakisselli (kaerakilet) piima või võiga. Värske piim või liha olid eestlaste laual väga harvaks nähtuseks. Mõned retseptid Kama: Kombineeritud kamajahu, mis on tehtud eelnevalt pruunistatud ja siis jahvatatud rukki-, kaera- ja odrasemmneetest. Tähtis on see, et sinna pandi ka hernest. Edasi tuleb see jahu segada piima või hapupiimaga. Herne- või oasupp: liha vesi hernes või oad sibul Verivorst: odrakruup vesi liha (pekki või nt. sealiha) sibul rasv soolikad Sepik: piim jämejahvatatud hirsi- või odrajahu pärm või Odrakruubisupp: vesi odrakruup piim või Kasutatud materjal: http://ru.wikipedia.org/wiki/_ Kalvik S. 1984. . Tallinn: Perioodika
hoolikalt käed ja sidus pähe rätiku. Palja peaga ei tohtinud tainast sõtkuda.Leivaviil asendas tihti peale pidulauas taldrikut kuhu peale pandi sülti ja liha. 6.Loomi tapeti sellisteks tähtpäevadeks nagu mihklipäeval-tapeti lammas,mardipäeval- hani,kadriks –kana,näärideks-siga,kevadpühadeks- vasikas. 7.Liha tarvitati tavaliselt soolatatult ja ka suitsetatult. Tehti verega ja vereta tanguvorste, verivorst jahuga, verikäkid, verikäkid kapsalehes,veripannkoogid,verileib,verileib hapupiimaga. 8.Söödi peamiselt soolatud kala,maiusroaks oli kalamari,latika ja haugimari,kalamarjast keedeti suppi,küpsetati kooki,valmistati käkki jm. Tehti kala – kartulisupp,räimesupp,tindikalasupp,kiisasupp,kuiv atatud latika supp,silgusupp tangudega,kartulitega keedetud kala,keedetud kala,hautatud räimed,silgud pekiga,silguvorm,silgusalat,silgukaste,silgud muna ja võiga,ahjus küpsetatud kala, kalasült, kalamarjakook, haugimari. 9.Silk-soolaräim. 10
EESTI RAHVUSTOIDUD Eesti rahvustoidud on 19.sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroad. Üks tähtsamaid sööke on rukkileib, mis muutus omamoodi sümboliks ja musta leiba hinnatakse tänini. Lisaks leivale küpsetati karaskit, sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teravilja toit on ka kama, mida vanasti söödi hapupiimaga, kuid tänapäeval süüakse seda ka jogurti või keefiriga. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kaalikas, kapsas ja naeris. Kartul muutus eestlaste söögilaual väga oluliseks 19. sajandi lõpupoole. Munapuder ja keedetud munad olid pühapäevatoit, üldiselt olid munatoidud haruldased. Joogiks tarvitati hapupiima ja kalja, pühade korral õlut. Piimatoodetest tarvitati piima, võid ja kohupiima. Liha polnud
Klass Carol-Liis Tragel 2014/2015 õ-a Esimesed külakoolid olid madalad talutare meenutavad hooned, väikeste akendega ja õlg katustega. Seal õppisid lapsed vaid kaks kuni kolm talve lugemist, kirjutamist, rehkendamist ja usuõpetust. Tihti olid lapsed koolis terve nädala ja seepärast oli nädala toidumoon ka kaasas. Tol ajal külmkappe ei olnud ja toitu hoiti sahvris. Toiduks oli leib, kartulipuder või tangupuder, vahest ka tükike liha. Joogiks lähker hapupiimaga. Õppimine toimus pikkade laudade ümber, kus põlesid vaid 1-2 küünalt. Igal lapsel oli väike tahvlike, kuhu ta kirjutas krihvliga. Õpikuid oli vähe ja neid tuli jagada mitme lapse vahel. Ajad möödusid ja koolid muutusid nõukogulikeks. Ühtne koolivorm kehtestati Eestis 1955. aastal. Kõik lapsed pidid käima koolis ühtemoodi riides. Tüdrukutele oli ette nähtud pruun villane taljes kleit ja poistele tume ülikond. Esialgu ei olnud vorm siiski kohustuslik, ainult soovituslik. 1967
näites supp ,,Merest ja Talust" üheks koostisosaks on Viljandimaa part. Toodetele kirjutakse järjest enam juurde kui nad sisaldavad laktoosi, gluteeni või muud allergeenset ainet. Allergikuid on tänapäeval rohkem kui vanasti. Klienditeenindajad peaksid seetõttu olema kursis, kas pakutavates toitudes allergeene leidub. Rahvustoit püsib alati olulisel kohal. Turistidele pakutakse võimalusel meie rahvustoitu. Enamasti pakutakse kama, aga mitte nii nagu eestlased vanasti hapupiimaga sõid, vaid kohupiimakreemi või vahukoorega. Nii on see turistidele vastuvõetavam. Eestis tegeletakse juba ka molekulaargastronoomiaga. Tegemist on teadusliku mõtlemise ja lähenemisega kulinaarias. Tõnis Siigur on üks nendest Eesti kokkadest, kes molekulaargastronoomiaga tegeleb. Inimesed ei külasta tänapäeval restorane ainult kõhutäie pärast. Restorani minnes loodetakse sealt ka elamus saada. Üks viis kuidas seda kliendile pakkuda, on serveerida disainitud toitu.
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19
Süstimine on võimalik kiiresti ära õpida ning pärast väljaõpet on võimalik haiglast koju minna ja madalmolekulaarse hepariiniga süsteravi ise kodus jätkata.Enamusel juhtudel kasutataksegi raviks madalmolekulaarset hepariini, kuna seda on kergem kasutada ja sellel on vähem kõrvaltoimeid. 2.4 Veenilaiendite ravis kasutatavaid ravimtaimi Hõbedane koirohi Hõõruge äsja kogutud lehed ja õienupud peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga, määrige õhukese kihina marlile ja pange 4-5 päeval haigetele kohtadele. Olles 5 päeva vahet pidanud, korrake protseduuri. Sõnajalg Tampige äsja murtud sõnajala maapealne osa peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga ja toimiga samuti kui eelmise retsepti puhul. Tomatid Veenilaiendite raviks võib kasutada ka küpseid tomateid, mis pannakse viiludena haigetele kohtadele ja asendatakse 3-4 tunni pärast värsketega. Paju- ja tammekoorekeedus
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19
Mitte kasutada lahtistel haavadel ja limaskestadel. Kasutatakse peamiselt veenipõletike korral, võib ka väsinud ja truses jalgade puhul ning soprdi-ja olmetraumade (põrutused, muljumised jt) korral. 7 Veenilaiendite raviks kasutatavad rahvalikud vahendid. Hõbedane koirohi. Hõõruge äsja kogutud lehed ja õienupud peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga, määrige õhukese kihina marlile ja pange 4-5 päeval haigetele kohtadele. Olles 5 päeva vahet pidanud, korrake protseduuri. Sõnajalg. Tampige äsja murtud sõnajala maapealne osa peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga ja toimiga samuti kui eelmise retsepti puhul. Tomatid. Veenilaiendite raviks võib kasutada ka küpseid tomateid, mis pannakse viiludena haigetele kohtadele ja asendatakse 3-4 tunni pärast
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19
kompresioonisukkade määramine Skleroseerimine Veenilaiendite opereerimine Endovenoosne laserravi Endovenoosne raadiosageduslik kirurgia Veenide sulgemine bioloogilise liimiga RAVIMTAIMED VEENILAIENDITE RAVIS. Varikoosi raviks võib kasutada ka mitmeid ravimtaimi ja rahvalikke vahendeid. Võib teha erinevaid määrdeid näiteks Hõbedasest koirohust, kus siis äsja kogutud lehed ja õienupud on vaja peeneks hõõruda, segada hapupiimaga, seejärel määrida haigele kohale 4-5 päeva järjest, siis teha 5 päevane paus ja korrata protseduuri. Sama võib teha ka sõnajalaga, sõnajala maapealne osa teha peeneks, segada sama koguse hapupiimaga ja toimetada samamoodi kui eelmise retsepti puhul. Võib kasutada küpseid tomativiile, mida pannakse haigetele kohtadele ja värskendatakse 4-5 tunni pärast uute viiludega. Võib valmistada värsket kalanhoeekstrakti, kus siis 2 spl.
kihelkondadesse. Kanepiseemnetest tehti või, rasva ja piima aseainet, neist hõõruti võiet - tempi, millega täideti pirukaid või määriti leivale. Kui kanepiseemnejahule valati peale vett, saadi kanepipiim. Tavanditoitudest võiks ära märkida kapsasupi, mida anti pulma lõpul viimase roana, nimetati ikukapsad, seostub tütre lahkumisnutuga. Tavalisem õhtuootetoit suvisel ajal oli kama. Kamajahu segati külma rõõsa või hapupiimaga, taariga, rokaga või kanepipiimaga ja söödi ka kördi, pudru või käkina. Eestis oli levinud kahte sorti kamajahu. Mitmest tera- ja kaunviljast tehtud kamajahu tehti Mulgimaal, mujal Lõuna-Eesti aladel valmistati kamajahu ainult kaertest. Seoses mulkide väljarändega alates 1860ndatest, hakkas segakama levik laienema. Õlut on Mulgimaal valmistatud perekondlikeks sündmusteks, jõuluks ja mihklipäevaks. Suvel oli põhiliseks joogiks taar ja rokk. Linnasetaar täitis tihti õlle aset.
Skleroteraapial ei ole teada pikaajalisi kõrvaltoimeid. Veenilaiendid, mida on skleroteraapiaga ravitud, ei teki uuesti. Skleroteraapiaga ei parandata veeniseina nõrkust, mistõttu võivad aja jooksul kujuneda uued veenilaiendid. Rahvatarkus Veenilaiendite raviks võib kasutada järgmisi rahvalikke vahendeid. ·Hõbedane koirohi. Hõõruge äsja kogutud lehed ja õienupud peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga, määrige õhukese kihina marlile ja pange 4-5 päeval haigetele kohtadele. Olles 5 päeva vahet pidanud, korrake protseduuri. ·Sõnajalg. Tampige äsja murtud sõnajala maapealne osa peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga ja toimiga samuti kui eelmise retsepti puhul. ·Tomatid. Veenilaiendite raviks võib kasutada ka küpseid tomateid, mis
aktiivsete vabade radikaalide eest). Vere voolavust ja veenide läbitavust suurendava toimega on hõlmikpuu. Peale määrimiseks soovitatakse ka saialille salvi, jalavanni tegemiseks aga saialilleõite tõmmist. Saialillel on põletikuvastane toime ning pindmiste veenide puhul on sellest abi saadud. Veresoonte seinu tugevdab kortslehe tee. Hõbedane koirohi. Hõõruge äsja kogutud lehed ja õienupud peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga, määrige õhukese kihina marlile ja pange 4-5 päeval haigetele kohtadele. Olles 5 päeva vahet pidanud, korrake protseduuri. Sõnajalg. Tampige äsja murtud sõnajala maapealne osa peeneks, segage supilusikatäis saadud massi sama suure koguse hapupiimaga ja toimiga samuti kui eelmise retsepti puhul. Järgnevaid bulgaaria rahvameditsiini retsepte võib kasutada eriti rasketel juhtudel üksteise järel. Värske kalanhoeekstrakt
vanad ja viletsamad asjad. (3) Talurahva toit Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahust sepikut ja pühade puhul valget saia. Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga . Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud olid haruldased, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Lisaks
Liha söödi harva, tavaliselt soolatult, kuivatatult, suitsutatult Omal kohal oli ulukiliha. Piimatooted tulid karjakasvatusega Peamiselt tarvitati hapupiima, koort, võid, pett, kohupiima, valmistati sõira Mets-ja merelindude munad, hiljem kodulindude munad 19.saj hakati rajama ka puuvilja -ja marjaaedu Metsaannid : marjad, pähklid, seened Nimeta Eesti toidud vastavalt liigile : Magustoidud ja küpsetised. Tarvitati kama ( keefiriga, hapupiimaga, joguritiga) Lumepallisupp – ujuvad saared Magus supp kuivatatud puuviljadest Mustikasupp Rukkijahuvaht, odrajahuvaht Mannavaht Pannkoogid ( tatrajahu, tangupudru) Kohupiimakook Marjavaht e marjalumi Õunakook Mahlatarretised Kaneelirullid Leivasupp(marjadega, puuviljadega) Karask Leib Seenepirukas Rabarbarikook Värsked puuviljad, piimakisell, karamellikisell, ahjuõunad Sepik, pidusai, pärmitaignast plaadipirukad, kartulisaiad, kringel, mulgi korv, pannleib, moosi piirak, kohupiima korp
ja restoranipidajate vahendusel. Nende kultuuride koosmõjul ongi kujunenud Eesti köök. Eesti tähtsaim toit oli hapendatud tainast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Eestile omane teraviljatoit on ka kama - keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi ka hapupiimaga. Eesti talurahva toidusedelis olid haruldased munatoidud. Piimatoodetest kasutati rõõska, eelmainitud hapupiima, võid ja kohupiima. Liha polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe kasutati ära rupskid, liha säilitati soolatult ja suitsutatult. Seapeast ja -jalgatest valmistati pidurooga - sülti, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Piduroaks olid ka vorstid, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha.
Rakia kõrvale hammustatakse erinevaid suupisteid, mida nimetatakse mezeks. Bulgaaria köök 6 Bulgaaria rahvusköögile on mõju avaldanud nii Kesk-Aasia kui ka Vahemeremaade toiduvalmistamistraditsioonid. Bulgaaria toitudes kasutatakse rohkelt vürtsikaid maitseaineid ja aedvilju. Enamiku roogade peakomponendiks on liha. Bulgaarias reisides soovitame maitsta giuvetsi (liharoog aedviljade, kartuli ja hapupiimaga), kebabit (eri sorti liha aedviljadega), kiuftetat (praetud lihakotletid), mis masi (munad tomati, pipra ja brõnsaga), musakat (hakkliha kartuli, muna ja baklazaaniga), sarmit (liha- ja riisirullid kapsa- või viinamarjalehtedes), taratori (külm hapupiimasupp kurgi, või ja maitseainetega), garasi (sokolaaditort). Väga paljude roogade, nagu kaskavali (kollane brõnsa), banitsa (pirukas brõnsa ja lihaga), imambajaldy (baklazaanid
üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett
näppude külge kinni. Nüüd jäeti tainas jälle rätiku alla seisma, köeti ahi ja küpsetati leivad valmis. Tavaliselt pandi toobi vee kohta 4-5 naela jahu, puuda jahu peale 7-8 toopi vett. 5 l sooja vett 6–7 kg rukkilihtjahu (kroovjahu) 1 spl soola 100 g haput juuretist 2 spl köömneid Rõõsk Leivajuuretis või tambitud kartulid pandi hapnema. Valmistati kastetud nisujahuga tainas. Kartuleid lisati juurde, et pehmem oleks. Valmistati õhukesed rattad, määriti hapupiimaga ja küpsetati leivaahjus. Sai ruttu valmis ja oli hea. Tehti ka nii: nisujahu ja piim pandi pärmiga kerkima. Valmistati vedel tainas, mida jahuse kulbiga tõsteti rõõsa labidale. Lusikaga määriti hapupiima ja tehti näpujäljed peale. Magushapu peenleib Magushaput peenleib tehti vanasti suurte pühade ajaks ning pulmadeks ja matusteks. See püsis kauem värske ja oli ka parema maitsega. Lõuna-Eestis kutsuti magushaput leiba imatõdu leib
salatiga Järelroog: Leivavorm õuntega Eesti köögist rääkides peetakse tavaliselt silmas 19. sajandi keskpaigast tuntud Eesti maarahva argi- ja peoroogasid. Alates põlluharimise levikust on tähtsaimaks toiduks kujunenud teraviljatoidud. Tähtsaim on hapendatud taignast tume rukkileib. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit. Eestile omane teraviljatoit oli kama, mida tavaliselt söödi hapupiimaga. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Kapsast söödi tihti hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Munatoidud, munapuder ja keedetud munad olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja haput piima, võid ja kohupiima. Joogiks tarvitati ka kalja. Pühade ajal joodi ka õlut. Liha polnud talurahva laual väga sagedane
aga üsna varsti asendamatuks toiduaineks. Taludes söödi kartuleid küpsetatuna reheahju tuhasel põrandal. Küpsed kartulid tõmmati roobiga sõelale või mati sisse, mindi õue, kus sõela hoolega raputati, et lahtine tuhk minema lendaks, ja pandi sama nõuga lauale. Matist võeti, hõõruti käte vahel või püksipõlvel puhtaks ja söödi. Kõrvale võeti soolasilku või kasteti kartul silgusoolvette. Eriti maitsev oli kartul, kui seda kasteti kohupiima sisse, mis omakorda rõõsa või hapupiimaga vedelaks tehti. Jõukamates taludes segati paksupiima hulka koort või pandi kartulile võid otsa. Kartulit kasteti veel hapu või rõõsa piima sisse, kuhu maitse järgi oli soola lisatud. Kui oli, söödi kartulite kõrvale ka lihalõike. Kooritud pannikartuleid tehti harva, sest koorimisel läks osa kartulisisust kaduma. Kastmetest kõige tavalisem, lihtsam ja vanim oli silgusoolvesi ja soolane hapupiimakaste. Hapupiimale lisati koort ja sibulat. Kastmeks kasutati ka lihasoolvett.
KUIVATATUD KAUNVILJAD HERNED- koorimata ehk lihvimata- kollased, rohelised, kooritud e.purustatud LÄÄTSED- terved, poolitatud, (punased, rohelised, kiirkeedu) PÕLDOAD- soolaoad AEDOAD- türgi uba SOJAUBA-liha aseaine SUHKUR, SOOL SUHKUR- peensuhkur, pärlsuhkur, tuhksuhkur, tükisuhkur, fariinisuhkur SOOL- (pan sool-pole sool, vaid mineraalainete segu), jäme sool, meresool KERGITUSAINED SÖÖGISOODA-naatriumkarbonaat (eelistada hapudele toitudele Nt hapupiimaga pannkoogitainas) KÜPSETUSPULBER-sooda ja hape (toodetele, mis ei sisalda haput maitset) PÄRM-presspärm, kuivpärm TARRENDAINED ZELATIIN-lehed, pulber AGAR-AGAR-merevetikatest PEKTIIN- toodetakse taimsetest jääkidest (kiivi ja värske ananass puhul kasutada alati pektiini- sulatavad zelatiini üles) KASTME PAKSENDAJAD KARTULITÄRKLIS- .............................................................................. MAISITÄRKLIS- ................................................................
on juba seisatud. 3 Toit. Bulgaaria rahvusköögile on mõju avaldanud nii Kesk-Aasia kui ka Vahemeremaade toiduvalmistamistraditsioonid. Bulgaaria toitudes kasutatakse rohkelt vürtsikaid maitseaineid ja aedvilju. Enamiku roogade peakomponendiks on liha. Bulgaarias reisides soovitame maitsta giuvetsi (liharoog aedviljade, kartuli ja hapupiimaga), kebabit (eri sorti liha aedviljadega), kiuftetat (praetud lihakotletid), mis masi (munad tomati, pipra ja brõnsaga), musakat (hakkliha kartuli, muna ja baklazaaniga), sarmit (liha- ja riisirullid kapsa- või viinamarjalehtedes), taratori (külm hapupiimasupp kurgi, või ja maitseainetega), garasi (sokolaaditort). Väga paljude roogade, nagu kaskavali (kollane brõnsa), banitsa (pirukas brõnsa ja lihaga), imambajaldy (baklazaanid
valmistatud vaid linnades ja mõisates. Järjest enam võitsid poolehoidu mitmesugused küpsetatud saiad ja koogid, tangupuder asendus manna- või riisipudruga. Hakati kohvi keetma, millest sai peagi traditsioon paljudes peredes. Eestlaste põhiline toiduaine eelmistel sajanditel oli teraviljatoit oli leib. "Rukkileib on peremees" või "Rukis on maja peremees" kinnitas vanasõna ja "Peremees peab ikka laua peal olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga loeti juba söögikorra eest. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljast paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest "oli patt süüa kahte kõrust korraga". Vanasti pole igakord kõikjal kördi ja leeme kõrvale leiba antud. Eesti talurahva eluolu XIX sajandil 2 Põhjamaistes looduslikes tingimustes tuli sügiseks kogutud tagavara üle talve ära elada, sest
· Peamised toidud: karask, sool, silk, leib, kört · Söödi 1kord päevas · Toidukorral alla läheb see, kui söögi kõrvale oli midagi juua · ,,silk sirutab, kali kasvatab" · Ei tohtinud süüa 2 kõõrsust korraga · Leivaga käidi pühalikult ümber · Toidu üle nurisemine ei olnud, sest toitu polnud palju · Enda tehtud leib oli alati kõige maitsvam · Pigem leib soolane kui mage MODERNE EESTI KÖÖK: · Vanasti tehti kama hapupiimaga, nüüd aga keefiiriga · Magustoite hakati alles eelmise saj. alguses valmistama · Varem makarone eriti ei tarvitatud ÕLU JA KALI: · Vana-Ida kultuurirahvad jõid ka õlut · Juba 3000 eKr jõid egiptlased õlut · Õlle valmistamine: linasest kuumutamine · 15. Saj. oli Tlns õllekandjateks eestlased · Talgulistele pakuti õlut alates 18.-19. Sajandist · Õlu oli ohvrianniks ja õhvripidustustest osavõtjate joogiks · Seto külas ohverdati õlut Pekole
Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud taignast tume rukkileib. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutaignast karaskit, uuemal ajal ka nisujahustsepikut ja pühade puhul valget saia.Eestile omane teraviljatoit on ka kama keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi hapupiimaga (uuemal ajal süüakse kama ka keefiri või jogurtiga).Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder kiisel või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus.Toitvuse poolest olid hinnatud ka põldoa- ja hernesupp. Aedviljadest olid ammu tuntud kapsas, naeris ja kaalikas. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. Kartul muutus tavaliseks toiduks 19
arusaamises tuleks öelda, et eestlasel polnud mitmekäigulist lõunat, vaid päevane tugevam toidukord, oli see siis õhtul või lõuna ajal, sisaldas ühe toidu kas äsja valmistatud või soojendatud leeme, roa või pudru. [] Eestlase põline toiduaine eelmistel sajanditel oli teravili ja kõige tähtsam teraviljatoit oli leib. ,,Rukkileib on peremees" või ,,Rukis on maja peremees," kinnitas vanasõna, ja ,,Peremees peab ikka lauapääl olema" (Häädemeeste). Leib hapupiimaga või selle puudumisel kördipiim, ivajook, rokk, taar või kali leiva peale rüüpamiseks loeti juba söögikorra eest. Kui leivale mõnikord ka võid peale sai või silku kõrvale võtta oli, polnud küsimustki toidu nappusest. ,,Silk sirutab ja kali kasvatab," trööstis vanasõna. Tugevama toidu korral, milleks peeti putru ja kaunviljadest paksu rooga, leiba kõrvale ei võetud, sest ,,oli patt süüa kahte kõrust korraga". []
soojendatakse. Selleks peab virtin keskpäevaks nii palju keetma, et vaesed saaksid ka õhtul kõhu täis. Esmaspäeval peab virtin neile silguleent või sousti keetma. Teisipäeval kapsakeedust, enne seda kaks heeringat või igaühele mark silku. Kolmapäeval odratange piimaga ja igale isikule seitse paari või mõned väikesed heeringad. Neljapäeval herned soolalihaga. Reedel nagu esmaspäevalgi sousti ja vastavalt võimalusele värsket lesta või silku. Laupäeval putru hapupiimaga ja selle juurde värsket või soolasilku. Seda peab iga isiku kohta päevas olema nii palju arvestatud, et nad sellest kõhu täis saaksid, nimelt pühapäeval igaühele 4 naela liha ja peale selle nii palju leiba, kapsast, leent, herneid, sousti ja muud taolist, kui nad võivad tahta. Leiba peab virtin iga kaheksa päeva järel nõutama uue seegi hoovimeistrilt ja andma seda igale hospidalis elavale isikule nii palju, kui saavad vaesed uues seegis.
sotsiaalhoolekande tegevus. Kõige olulisem palve, mis igal dzainistil peas navakar mantra. Enamus dzainiste pildikummardajad. Igal riitusel, mille dzainist läbi viib, on kohustuslikud kolm osa. Agra tähendab tegevust, mida tehakse kuju ümber teda puutumata. bhAva rituaali vaimne osa. Caitya vandana- võib teha suvalisel ajal, aga palju aegu, millal peab tegema. Kontakt kujuga. Naba-soov kirgastuda, varbad-alandlikkus, otsaesine-õppimine. Eriti naised võiavad kujusid piima, sulavõi ja hapupiimaga. Vedelik, mis tekib, seda kasutatakse kõikide haiguste ravimiseks. Kivikujud pannakse ka riidesse. Sandlipuu pastaga otsaesise, nina jne võidmine hästi tüüpiline. Arati, üks hästi populaarne osa. Kujule kingitakse puuvilju, maiustusi. Pannakse spetsiaalsele lauakesele. Kõige tüüpilisem on svastika. bhAva on selle sisu. Kõige tüüpilisemalt on selle kujul kolm tähtsat punkti. Austada kõiki neid, kes jInale lähedamale jõudnud kui sina.
Neid 8 tavaliselt väikeseid tavandileibu on sageli nimetatud kakkudeks. Tehti ka mitmesuguseid erileibu, Lõuna-Eestis kõrutatud ehk viirleib, mille sisse või vahele pandi kanepijahu, peki- või lihatükke, porganeid, soolakala jne. Odrajahust küpsetati hapendamata karaskit, mille tainas segati peti, rõõsa või hapupiimaga, kuid ka verega. Jämedast nisujahust, osalt ka odrajahust tehti õllepärmiga kergitatud sepikut. Peale leiva olid kõige tavalisemad igapäevased toidud mitmesugused pudrud ja leemed (supid). Tatrakasvatusalal Lõuna-Eestis ja Peipsimaal söödi ka piimaga keedetud tatratanguputru. Veidi vedelam puder kört. Pidulikumate roogade hulka kuulusid tangu-, vahel harvemini jahuvorstid, mida söödi eriti jõuluajal. Põhja-
annaabi.ee 
