Hambad (0)

Tallinna Reaalkool

Hambad

Referaat

Koostanud :saiaspetspets

2007

Sisukord

Tallinna Reaalkool 1
Hambad 1
Referaat 1
Koostanud:saiaspetspets 1
2007 1
Sisukord 2
Hammaste pinnamõrad ja täkked 3
Lastel ravi tasuta 6
Esimene eluaasta 7
Hamba ehitus 10

Hammaste pinnamõrad ja täkked

Hammaste pinnamõrad on tilluksed praod ning täkked hamba pinnal , mis tekivad hammaste loomulikust pingest ja paindumisest (eriti kõvemate toitude närimisel). Iga kord kui te oma hambaid kokku surute või tugevamalt mälute, avaldate hammastele rõhku, mis lõpuks võib tekitada hambaemaili sisse väiksemaid või suuremaid mõrasid. Eriti sagedasti asuvad sellised mõrad hambakaelte juures või isegi veidi igemepiiri all ning neid võib ise avastada ka tavalise peegli abil. Selliste mikropragude olemasolu ning iseloomu kontrollib hambaarst regulaarselt läbivaatuse käigus.
Hambaemaili mõrad tekivad sagedamini inimestel, kes kannatavad bruksismi all - sellisel juhul avaldatakse igale hambale pikema aja jooksul paarisaja kilost rõhku (eriti öösiti, kui inimene ei suuda oma lõualuude tegevust tahte abil kontrollida). Sellised pindmised hambamõrad on eriti levinud täiskasvanutel, eriti vanuritel. Tavaliselt tekivad mõrad premolaaridesse ning molaaridesse, kuid olenevalt indiviidist võivad asuda ka teiste hammaste pindadel.
Pinnamõradega hambad pole üldjuhul kaariesele vastuvõtlikumad, kui terved hambad, kuid kuna mõrad aja jooksul suurenevad ning muutuvad sügavamaks, tekib suurem risk kogu hamba mõranemiseks või killustumiseks.
Hambapindadel asuvad mõrad ja täkked ei tekita valu, kuna need hõlmavad vaid emaili välispinda. Mõnikord võivad mõrad siiski ulatuda ka sügavamale kuni dentiinini ning siis muutuvad hambad tundlikuks.
Kuna pinnapraod tekivad hammaste loomulikust tegevusest, pole neid praktiliselt võimalik vältida. Siiski pole soovitav hammustada katki pähkleid, avada hammastega pudeleid, süüa vaheldumisi väga külma ja kuuma toitu. Kui teil on tekkinud harjumus hambaid krigistada, pöörduge abi saamiseks hambaarsti poole, kes probleemi ulatuse välja selgitab ja vajaliku ravi määrab.
Kuna hambapinnas asuvad praod ei tekita vaevusi ning pole hambale üldjuhul ohtlikud, siis pole neid vajalik ka ravida. Ravimise vajalikkus sõltub eelkõige sellest, kus praod ja täkked asuvad - kui hambaarst märkab, et hammaste kokku panemisel satub eriti suur rõhk vaid paarile hambale, on need hambad suuremas killustumise ohus ning hambaarst püüab teie hambumust korrigeerida , et seda rõhku vähendada.
Hammastest väljalöödud täkked on võimalik täita komposiitmaterjali või klaasionomeertsemendiga , mis sarnaneb hambaaugu ravimisele. Enamasti on see isegi lihtsam, kuna puurimist pole vaja.
Kui märkate oma hammastel väikseid mõrasid, võiksite neile arsti tähelepanu juhtida järgmise regulaarse visiidi ajal. Kui aga mõradega hambad on muutunud tundlikuks, võiks nende üle vaatamiseks ja vajalikuks raviks hambaarsti juurde siiski minna. Kui hambasse on aga tekkinud lõhe või murdub välja suurem kild, on probleem tõsisem, kuna nii paljastub hamba pulp ehk hambaõõs. See tekitab aga tugevat valu ning on väga vastuvõtlik infektsioonidele - seega tuleks koheselt hambaarsti poole pöörduda.
Hambaarsti juures tuleb käia kaks korda aastas
Dr. Silvia Russak
Viimastel aastatel liiga vähe hambaarsti juures käivad eestlased on pahased, kui hambaravi eest tuleb välja käia suuri summasid. Raha aitaks säästa regulaarne arstilkäimine ja hammaste kontroll.
Hammastele mõeldakse elu jooksul põhiliselt vaid siis, kui need suhu tulevad, lagunevad ja valutavad . Viimasel ajal on inimesed tihti pahased, et hambaravi eest tuleb palju raha maksta. Kalliks kujuneb hambaravi aga juhtudel, kui lapse- ja noorukieas on jäänud tegemata nii õigeaegne ravi kui ka ennetustöö, ning seetõttu tuleb hiljem ette võtta komplitseeritud juureravi. Praegu võib oletada, et järgmisel aastal on hammaste ravi veelgi kulukam.
Kahjuks on ka paljude laste piimahambad juba varakult kahjustunud . Seda põhjustab pidev magusate jookide joomine lutipudelist. Piimahammastest jäävad järele vaid lagunenud põletikulised juured. Selle tulemusena on lapse suuõõnes palju kaariest tekitavaid mikroobe ja loomulik keskkond ei suuda enam hambaid kaitsta.
 

Lastel ravi tasuta

Lastel ja noorukitel on hammaskonna kahjustus mõõdukas, sõltudes joogivee fluorisisaldusest, ent igal juhul esineb Eesti lastel enam kaariest kui meie põhjanaabritel. Kuna haigekassa kompenseerib kuni 19-aastastele kindlustatutele kogu hambaravi, oleks väga rumal jätta see võimalus kasutamata..
Hilinenud ravi võib viia paratamatule hamba kaotusele ning selle asendamine on juba kõvasti kallim kui hoida oma hambaid. Rasedatele ja alla aastaste lastega emadele kehtib hambaravi maksumuse hüvitamisel soodustus , mida tuleks samuti kindlasti kasutada.
Eestis on piisavalt hambaarste ning ravile pääsemine ei tohiks olla probleem. Teatud raskusi võib esineda maapiirkondades, kus hambaravikabinetid jäävad kaugele.
Meie inimesed käivad viimasel ajal liiga vähe hambaarsti juures. Tegelikult tuleks lasta hambaid kontrollida vähemalt kaks korda aastas. Eriti oluline on regulaarne hambaravi lastele ja noorukitele, kel karioossed defektid võivad tekkida kiiremini.
Tasub meeles pidada, et regulaarne hambaravi aitab ka raha säästa – sageli arsti juures käies saavad ravitud väikesed karioossed defektid, see aga aitab vältida komplitseerunud kaariest ja juurealuse põletiku ravi, mis maksab juba üsna palju.
 

Esimene eluaasta

Et hambad oleks terved, tuleb last juba esimestel eluaastatel harjutada hambaarsti käimisega. Laps peab tajuma , et tegu on tavalise ja vajaliku tegevusega . Esimesel eluaastal on võimalik teha palju selle heaks, et kindlustada lapsele terved hambad ja vajadusel ka õigeaegne ravi. Lasteaia ja kooli ajal on regulaarne hambaravi aga lausa hädavajalik.
Tänu hammaste korralikule puhastamisele ja järjepidevale ravile on võimalik saavutada olukord, kus igal aastal ei olegi vaja hambaid plommida, piisab vaid profülaktilisest läbivaatusest ja hambakivi eemaldamisest.
ihti kasutatakse valgendamisel spetsiaalseid suukaitseid, et vähendada suu pehmete kudede kokkupuudet vesinikperoksiidiga (see aktiivne keemiline ühend on kasutusel paljudes hambavalgendajates). Paljude hambaarstide arvates võivad üldiselt kättesaadavad nn "kodused" hambavalgendajad põhjustada probleeme, mida patsient ei oska kahtlustadagi. Mõned inimesed on kogenud valgendamise tagajärjel hammaste tundlikkust külma suhtes, teised ebamugavustunnet igemetes ja valu kurgus. Need sümptomid kaovad enamasti 1–3 nädala jooksul pärast valgendamiskuuri lõpetamist. Kodus võivad hambaid valgendada patsiendid , kelle hambad on täiesti terved ja väga vähesel määral plommitud.
Hammaste valgendamist ei tasu ette võtta ka siis, kui (esi)hambad on plommitud. Kuna valgendamise käigus muutub hambakoe värvus mitme tooni võrra heledamaks, kuid plommide värvus jääb samaks, siis tuleb ka plommid välja vahetada. Kuna aga aja jooksul hammaste värvus muutub uuesti tumedamaks (st valgendamise mõju kaob), siis hakkavad heledad plommid jälle välja paistma. Kui valgendamise mõju saabub kiiresti ja plommid on võimalik heledamate vastu välja vahetada kiiresti, siis hammaste tumedamaks muutumine on pikaajaline protsess ning siin pole võimalik plomme ühekorraga vahetades saavutada esteetilist tulemust. Seega tuleks plommitud hammaste korral hiljem kas valgendamist regulaarselt korrata või pidevalt käia plomme sobivama värviga plommide vastu vahetamas.
"Paljud patsiendid on arvamusel, et "koduseid" valgendajaid võib täiesti muretult kasutada," märgib ADA Teadussuhete Nõukogu direktor Dr. Kenneth Burrell. "On olemas andmeid, mille põhjal võib oletada, et valgendavad tooted kahjustavad hambapulpi, -emaili, igemeid ja suu teisi alasid. Valgendamise sobivuse üle otsustab eelkõige hambaarst, arvestades patsiendi suu seisukorda. Tema saab teha ka valgendamisjärgset kontrolli ning avastada võimalikke ebasoodsaid reaktsioone."
Näiteks ei valgene igaühe hambad samal määral. See sõltub eelkõige hammaste struktuurist. Kollaka värvusega hambad alluvad valgendamisele hästi, pruunika värvusega hambad veidi halvemini ja hallikad hambad ei pruugi üldse valgeneda. Olukorda saab kõige paremini hinnata hambaarst ja anda parimat nõu. See võib aga sisaldada soovitust valgendamine ära jätta ja kasutada selle asemel teisi kosmeetilisi protseduure, nagu näiteks portselankatted.
Hammaste areng algab varases looteeas. Juba embrüonaalse arengu 6.-7. nädalal hakkavad moodustuma hambaalged. Kummalgi lõualuul areneb 3. raseduskuu lõpuks 10 piimahamba alget ja algab hambakudede - emaili ja hambaluu ehk dentiini - diferentseerumine. Hambakrooni moodustumine ja mineralisatsioon algab 5. raseduskuul, esmalt piimalõikehammastel ja 7. kuul piimapurihammastel. Jäävhammaste alged hakkavad arenema 5. raseduskuul ja see on märksa aeglasem protsess. Teine tagapurihammas areneb alles lapse esimesel eluaastal.

Hamba ehitus

Loote normaalse arengu korral moodustub 20 piimahamba ja 28-32 jäävhamba alget. Alati ei kulge aga hambaalgete moodustumine ja hambakoe diferentseerumine normaalselt. Hambaalged võivad puududa üldse või üksikutel hammastel . Sagedamini võivad puududa külgmised ülemised lõikehambad, teised eespurihambad ja alumised keskmised lõikehambad.
Areneda võib aga ka rohkem hambaalgeid ehk lisahambaid. Need võivad areneda embrüonaalse arengu perioodil kas lisandunud hambaalgest või hambaalge lõhenemise tagajärjel. Sageli on lisahambad eespurihammaste piirkonnas või ülemiste esimeste lõikehammaste vahel. Enamasti tuleb lisahambad eemaldada, sest nad häirivad normaalset hambumust ja asuvad tihti väljaspool hambakaart.
Jäävpurihammaste puudumise tõttu tekivad olemasolevate hammaste vahele suured tühikud
Panoraamülesvõttel on näha ka jäävpurihammaste algete puudumine (tähistatud nooltega )
Jäävhammaste pärilik puudumine esineb kahes vormis: hüpodentia puhul puudub kuni 6 jäävhammast (ja nende alget), oligodontia korral on puuduvate jäävhammaste arv suurem kui 6.
Hammaste arengu perioodil võib kudede ebaühtlase diferentseerumise tõttu olla hambakrooni või juure suuruse, kuju või struktuuri kõrvalekaldeid. Sellised hambad on ebaesteetilised ja loovad sageli eelsoodumuse hambakaariese ulatuslikuks kahjustuseks, eriti hambaemaili arenguhäirete korral.