H. Spencer - Valedetektor (0)

Tartu Ülikool
Õigusteaduskond
S. Spence argumendid valedetektori vastu.
Tallinn 2009

Sissejuhatus

Neuroloogia areng annab huvitava võimaluse mõtisklemiseks, et kunagi on võib olla võimalik selgeks teha, kas inimene valetab või mitte, jälgides nende ajutegevust. Sellest oleks suur abi mõrvade uurijatele. Paraku on kogu selline informatsioon pärit sellistest allikatest, mis on alles lapsekingades. On tehtud mitmeid uuringuid , mis näitavad aju erinevate osade aktiivsust valetamise ja tõerääkimise ajal, kuid need uuringud erinevad üksteisest tunduvalt ja seega pole leitud ühte kindlat piirkonda ajus, mis aktiveeruks kui inimene räägib konkreetselt tõtt või valetab. Seepärast peab olem meetod väga põhjalikult uuritud ja konkreetselt analüüsitav, enne kui seda hakatakse kohtumõistmisel reaalselt kasutama.

Kognitiivne lahutamine

Tänapäeva funktsionaalsetel neuroloogia meetoditele on ühine see, et nad toetuvad teatud osa aktiivsuse näitajatele, et näidata erinevusi aju tegevuses, kui see täidab erinevaid ülesandeid: nagu tõe rääkimine ja valetamine . Muutused sünaptilises aktiivsuses on kaassõltuvuses ajuverevarustusest ja hapniku tasemest hemoglobiinis . See tähendab seda, et verevarustus suureneb selles aju piirkonnas, mis on aktiivne ja hapnikutase hemoglobiinis hakkab tõusma. Selliseid muutusi jälgitakse ka positron emissiooni topograafias (PET). Sellest tulenevalt peab tegema teste ning lõpuks võtma need testid kus valetati sarnased sümptomid lahutada sellest testist, kus räägiti tõtt ja ülejäänud sümptomid peaksid olema omased valetamisele.
Samas, sellise meetodi edukus sõltub paljuski muust informatsioonist: kui usaldusväärsed ja täpsed on ajuskännerid, eksperimendi enese loomus (kas isik on suunatud valetama ja kas selline tegevus erineb absoluutselt teistest tegevustest), kui täpselt ja millise järjepidevusega isik testi läbib, kas on muid segajaid (metallplaadid peas, lõuas), millisel ajavahemikul peale tegevust ennast peaks mõõtma reaktsiooni e. kuidas teada, et selline reaktsioon on tingitud just valetamisest. Sellised algsed testid peaksid moodustama nii-öelda aju ,, atlase ,, mis saaks antud testi standardiks.
Tehtud testid on mõneti sarnased, mõneti erinevad. Peamised klauslid, mis järelduvad testidest on järgmised: enamus teste näitasid, et ajukoore eesmine osa näitab üles suuremat aktiivsust valetamise korral. Testid näitasid, et ükski kindel ajuosa ei näidanud välja suuremat aktiivsust tõe rääkimise korral. Mõõtes reageerimisaegu, selgus, et valetamise korral on intervallid suuremad. Kõik need faktid viitavad sellele, et valetamine on ülesanne, mis eeldab aju kõrgemat tööd ja pikemat reageerimisaega. Ja tegelikult needsamad vastastikused laused tõestavad ka seda, et selline meetod pole lõpuni arendatud ning selle kasutamine reaalses elus ei tohiks olla määrav otsuste tegemisel.

Süü teadmise testi uuringud

Selle testi eesmärk on välja selgitada küsimuste abil, kas isik (näiteks kuriteo puhul) viibis sündmuskohal või mitte. Laboris läbiviidud test sooritati nii, et uuritavale anti mängukaart ja tema pidi vastama, jaatavalt või eitavalt kui talle pakuti erinevaid kaardi variante . Tehes teste suudeti leida, mis toimub ajus ühel või teisel hetkel. Kuid probleem tuleb mängu siis, kui püütakse testi tulemusi juba teadlikult eelneva info põhjal korrata . Paraku on tulemused erinevad, mis aga lükkavad ümber võimaluse kinnistada üht või teist meetodit.

Kuriteo matkimise uuringuid

Kuriteo matkimise puhul, läbitakse uuritavaga kindlad kuriteo etapid ning uuritakse tema reaktsiooni ühele või teisele tegevusele. Selles valdkonnas on läbiviidud kaks suuremat uuringut , kuid paraku on tulemused sarnased nagu ka teiste meetodite puhul. Algselt paistab, et tulemus on rahuldav hakkamaks meetodit kasutama, kuid siis ilmneb teise samasuguse uuringuga võrreldes vastuoluline fakt ning püüdes uuringut juba teadlikult suunates uuesti läbi viia, ei suudeta jõuda täpselt samadeni tulemusteni nagu need olid algses uuringus.

Kokkuvõtte

Kuigi see on väga ahvatlev mõte, et võib leida ühilduvaid fakte uuringutes ning nende ühildamisel leida õige tee kasutamaks valedetektorit. Paraku uurides erialast ajakirjandust on selge, et seda pole lihtne teha ja kõige suuremaks probleemiks ongi fakt, et ei suudeta teistkordselt teadlikult suunate katset jõuda samade tulemusteni. Keegi ei saa anda garantiid, et selline test on usaldusväärne ning, et ta oleks seda ka pikemas ja muutuvas ajas. Praegusel ajal on aju uuringud väga populaarne tegevus teadlaste seas ning ei ole välistatud, et siiski leitakse mingisugune meetod, mis vastaks nii usaldatavusele kui ka püsivusele ning, siis peaks muutuma kohtunike ja uurijate töö märkimisväärselt lihtsamaks.

Isiklik seisukoht

Muidugi on hea mõelda, et paneme aga kõik kurjategijad valedetektori alla ja ei olegi vaja pikemalt uurimist läbi viia. Paraku ei ole see nii lihtne. Oletame, et on olemas vale kindlaks tegemise meetod, mis tagab 99% tõenäosusega, et valetamine avastatakse. Tundub, et protsent on ju päris hea. Nüüd vaatleme asja teisest küljest. Kui võtta konkreetne indiviid uurimise alla, siis paraku pole see protsent enam 99, vaid tõenäosus on 50/50, sest kuidas saab kindlaks teha, et uuritav isik on just nende 99% sees, kelle puhul see test mõjub, mitte selle 1% sees, kellele test ei mõju.
See pole aga ainuke mure. Artiklist selgus, et üritatakse luua mingisugune standard, mille järgi hakata teste tegema. Paraku peab tõdema, et suuremate kuritegude toimepanijad on tihtipeale sellised isiksused, kes kalduvad standarditest tunduvalt eemale. Kuidas aga sellest probleemist pääseda on juba väga raske küsimus.
Samas ma leian, et probleeme on veelgi: aju? Kes ütleb, et kõikide inimeste aju on ühesugune? Jah ehitus võib-olla on ja isegi ärritustele ja ülesandele reageerivad aju osad on samad, kuid kas reaktsiooni suurused on samad? Mõnel aktiviseerub teatud ala võib olla palju suuremal määral kui teisel. Näiteks, kas on võimalik, et valetaja on ,,valetamise ala,, nii treenitud nagu pikamaa jooksjal pulss , et reaktsioonid on vaevu märgatavad?
Ja mis see valetamine tegelikult on? Kas on üldse võimalik, et valetamist saab eristada tõerääkimisest? Inimene ei saa valetada kui ta ei tea tõtt, seepärast on väga ilmselge, et ka valetamise puhul peab aktiviseeruma tõerääkimise piirkond, muidu inimene ei oskakski ju valetada. Samas on ka valetamisi mitmeid erinevaid. Spontaanne valetamine, läbimõeldud valetamine. Ma leian, et küsitavaid kohti on niivõrd palju, et tänapäeval on väga raske toetudes valedetektorile langetada kohtuotsuseid.