Tänapäevased käsitööliste organisatsioonid Tänapäevased Eesti käsitöö organisatsioonid on Nahakunstnike Liit, Restauraatorite Klubi, Tulirebase Gild, Katariina Gild ja Antoniuse Gild. Enamasti on kõigi organisatsioonide ühiseks eesmärgiks tagada kultuuriväärtuste võimalikult pikaajaline säilimine; tõsta ka ühiskonna arusaamist säilitamise olulisusest, selleks korraldatakse õppeprogramme, näitusi ja teabepäevi. Gildides meistrid valmistavad igasuguseid esemeid, mis on unikaalsed ja kordumatud. Samas saavad inimesed kasutada neid unikaalseid esemeid selleks, et erineda teistest või võib leida kingitusteks huvitavaid ja omapäraseid esemeid, saab esitada ka tellismustöid. Gildid on muutunud ka turistidele huviobjektideks, kuna seal leidub iseäralikke suveniire. Tänapäeval on levinud arenenud riikide käsitöö kui vabaajaviide ja
seda raha ning neid karistati selle eest. 4)Linnades oli rõhkem tülisid kui linnades . Tülid tekkisid selle tõttu , et keskajal oli selline ütlus . "linnaõhk teeb vabaks" : neid talupoegi , kes suutsid end varjata rohkem kui aasta ja ühepäeva siis ei tohtinud mõisnikud enam neid tagasi nõuda , see aga tekitas tülisid linnade ja vasallide vahel , mis viisid välja verevalamisteni. 5)Lihtrahvas ei saanud liituda gildidega , ega tsunftidega , sest liht rahval polnud oskusi , mida gildides ja tsunftides vaja oli , aga lihtrahvale ei antud isegi mitte võimalust proovida. 6)Suuremate linnade võim oli koondunud sakslaste kätte , ning eestlased pidid tegema seda mida sakslased tahtsid ja heakspidasid. Näiteks Riias , Tallinnas ja Tartus oli võim sakslaste käes. Sakslaste käes oli see selle tõttu , et sakslased olid selajal tugevad ning neil oli palju vallutusi , kuis kuulus ka võim neile. Suurgildi hoone Tallinnas. Tallinna raekoja plats
pankurid. Hiljem kujunesid sellistest rahalaenamise ettevõtetest pangad. Nagu näha on majandus ja kaubandus üks tähtis osa riigi elust nagu see oli ka keskaegses linnas. Keskaegses linnas elati kirevat elu. Näiteks oli seal levinud prostitutsioon, mis oli isegi kiriku ja linnavõimu poolt heaks kiidetud, et vallalised mehed ei kasutaks ära korralikke naisi enne abiellumist. Linnas toimusid ka igasuguseid pidustusi, mida peeti nii gildides, tsunftides kui ka terve kodanikkond üheskoos. Varakevadel, enne 40-päevast paastumist, peeti maha vastlakarneval. Seal püüti võimalikult palju süüa, et pidada vastu järgmised 40 päeva paastumise ajal. Vastlakarnevalil mängiti turuplatsidel, gildihoonetes jne ka näitemänge. Algul olid näitemängus tihedalt seotud usuga, kuid hiljem mitte enam nii palju. Nagu eelnevast tekstist aru oli saada, oli keskaegne linn vägagi sarnane tänapäeva riigiga
ja Valga. Kliiresti kasvasid ka tööstusettevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümber kujunenud alevid ja alevikud Sinfi, Tapa, Türi, Tõrva, Põltsamaa, Jõhvi ning Otepää, kuhu koondusid samuti linlike tegevusalade esindajad käsitöölised, kaupmehed, täälised, ametnikud.19. sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid:rae, raehärrad ja bürgermeistrid. Sajandi teisel poolel olukord muutus:linnaelanike hulgas saavutasid ülekaalu eestlased, kuid nende pärusmaaks jäid endisekt raskemad ja vähese sissetulekuga ametid. Tsunftiusundus püsis Eesti linnades kuni 1860. aastate lõpuni. 1877. aastal hakkas Baltikumis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti.
Raudteevõrgu väljaehitamine ühendas Eesti ala tihedamalt Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega ning Läti alaga. See kiirendas tööstusettevõtete ja asulate rajamist. Kiiresti arenes ka sisekaubandus. Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa linnastumise. 19. Sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Sajandi teisel poolel olukord muutus. Tasapisi kasvas ka eestlastest haritlaste ning ametnike arv. Õiguslikult olid aga eestlased teisejärgulised kodanikud. Linnades valitses saksa keel, kombed ja meelsus. 1802. aastal taasavati ülikool Tartus. Õppetöö toimus saksa ja ladina keeles. Enamik tööjõudu kutsuti teenistusse välismaalt, eelkõige Saksamaalt. Nad tõid kaasa valgustusideid. XIX sajandi esimesest poolest on teada vaid üksikuid Tartu Ülikoolis õppinud eestlasi,
Hariduse sisuks teoloogiline kasvatus ja õpetus läbi "seitsme vaba kunsti" (TRIVIUM: Grammatika, Retoorika, Dialektika, QUADRIVIUM: Aritmeetika, Geomeetria, Astronoomia, Muusika). Rohked ja sügavad teadmised polnud olulised, jumalakartlikuks kasvatamine oli põhiline. Parimad vahendid distsipliin ja erakordne rangus - Seisuslikkus Talurahvas/linnarahvas peamiselt kodune kasvatus, esimesed koolid keskaja lõpul; lihtrahva õpetus gildides Rüütlikasvatus 7-14 paazid, 14-21 relvakandjad, 21 rüütlid. Ratsutamine, ujumine; oda, mõõga, kilbi käsitsemine, vehklemine, jahipidamine Vaimulike kasvatus kloostri- ja toomkoolides alates VI saj Õpilased: orbunud, vaesunud rüütlilapsed; talupoegade ja linnakodanike lapsed õpetajad: mungad, preestrid Õpetus: ladinakeelne; trivium+ muusika ja aritmeetika
Keskklassi kuulusid kaupmehed, käsitöölised ja linnaametnikud. Alamklassis olid tõeliselt vaesed, näiteks vanurid, kes ei suutnud ennast ise elatada ja kel puudus perekond, ning lihttöölised. Kõikidesse klassidesse kuuluvatel naistel puudus igasugune õigus osaleda poliitilises elus, aga nad ei püüelnudki eriti selle poole. Samas on juba 13. sajandist andmeid hansalinnade naistest, kes töötasid erinevates gildides. Need ei olnud ainult kaupmeeste lesed, kes pärast mehe surma äriga jätkasid, vaid ka omal algatusel kaupmeesteks hakanud naised. Mõningatel juhtudel võis linna Hansa Liidust ajutiselt välja arvata, seda juhul, kui linn keeldus Hansa Liitu mõnes küsimuses toetamast. Iga linn hoolitses üldjuhul enda huvide eest, see aga ei tähendanud liidust väljaheitmist. Ka kõigist Hansa Liidu peetud sõdadest ei võtnud kõik liikmeslinnad osa. Hansa Liitu võib vaadelda kui
Linnad paiknesid peamiselt Vahemere ääres. 13 sajandi lõpuks oli linnaelu muutunud enesestmõistetavaks Euroopas. Linnad olid käsitöö ja kaubanduskeskused.Naturaalmajanduse ajajärk oli möödas. Linna asukoha määras soodne kauplemiskoht(teke jõesuudmetesse ja sadamatesse).Linnades vähe elanikke võrreldes tänapäevaga.Valitsusviis-Linn moodustas omavalitsuse, eesotsas linnanõukoguga(enamasti rikkad kaupmehed), linnaelanikud tsunftides ja gildides. 2.Keiser justinianus(537-565)-viis oma laevastiku vastupealetungile ja vallutas tagasi Itaalia, Lõuna Hispaania ja Põhja-Aafrika.Riik oli vägevuse tipul.Sõjad kurnasid riiki, maksud tõusid, rahva ülestõusud sagenesid(nt Nika), Justinianuse edu ajutine. Pilet 9 1.Rüütliseisus ja rüütlikultuur-Rüütlid olid elukutselised sõjamehed, proovile pandi ennast jahiretkedel ja turniiridel, kirik suhtus neisse taunivalt
ühiskondlikku tootmist – oluliseks muutuvad töötaja individuaalsed omadused, ettevalmistus ja kvalifikatsioon. Pre-modernne Modernne Postmodernne/ Hilismodernne meister, sell, õpipoiss – linnades, renessanss – trükipress; oluliseks muutus 20. sajand II pool tsunftides, gildides. erialane funktsioon tekst, kiri. Raamatukultuuri algus. postindustriaalne ajastu Kirjaoskuse levimine. Reformatsioon. Üleminek standardiseeritud täistööhõive Talurahva hariduse algus. Eestis köstrikoolid. süsteemilt paindliku ja mitmekesise kloostrikoolid – elitaarne, kirjaoskuse edendamine, säilitamine 17
Milline oli Vli rahvuslik koosseis? Enamus sakslasi elas linnas, osa eestlasi elas samuti linnas, kuid enamasti olid eestlased talupojad, ning nad elasid maal. Taanlased ja rootslased. Millised olid rahvuste suhted ning omavahelised mõjutused? Mõisniku jaoks oli talupoeg tööori. Sakslased eestlased alavääristasid. Eestlase jaoks oli sakslane isand. Milles seisnes keskaegse linnaühiskonna korporatiivsus? Keskaegse linnaühiskonna korporatiivsus seisnes gildides ja tsunftides. Need ametialased ühendused pakkusid abi ja toetust. Tähtsaim Liivimaa linnades oli ,,Suurgild". Keskaegne ühiskond oli korporatiivne. Olid ametialased ühendused: gildid ja tsunftid, ja gild kaitses on liikmete huve, korraldas seltsielu ja pakkus hädakorral abi. Mustpeade vennaskond ühendas ka kaupmehi, ja need olid sellised kaupmehed, kes ei olnud veel abielus. Lisaks olid käsitööliste gildid.Tallinnas oli Püha kanuti gild ja Püha Olavi gild
Sellega avardusid oluliselt kaubavahetuse võimalused ning suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus. Tallinn on oluliseks sisseveosadamaks, kuhu saabusid kaubad Euroopast. Linnastumine Linnastumise tõid endaga kaasa tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng. 19saj. esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid: rae, raehärrad ja bürgermeistrid. Tsunftisundus püsis Eesti linnades kuni 1860 aastate lõpuni. 1877 aastal hakkas Baltikumis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti. Linnade juhtimine läks valimiste teel moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse eesotsas oli linnapea. Linnaomavalitsuse valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus
kujunenud alevid ja alevikud Sindi , Tapa, Türi,Tõrva,põltsamaa, Jõhvi ning Otepää, kuhu koondusid samuti linlike tegevusalade esindajad käsitöölised, kapmehed,töölised ja ametnikud. Kuni 1860.aastate lõpuni kehtis Eesti linnades Tsunftisundus. Linnajuhtorganid olid:rad,raehärrad ja bürgermeistrid. Neid valisid Sakslased, kelle käes oli ka juhtipositsioon käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Sajandi teisel poolel oli küll linnaelanike seas saavutanud ülekaalu eestlased, kuid neile jäid endiselt raskemad ja vähese sissetulekuga ametid. 1877.aastal hakkas Eestis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemisekorda muudeti. Linnade juhtimine läks valimiste teel moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse eesotsas oli linnapea. Linnaomavalitsuse valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus
Läänest itta liikusid aga luksuskaubad nagu veinid, ehted, kallid kangad ja ka relvad. Kaupmehed annetasid palju kirikutele. Mõisted: Hansa Liit kaubalinnade ühendus gild kaupmeeste ühendus 12. ELU KESKAEGSES LINNAS Keskaegset linna valitses raad. Raehärrad olid kaupmehed, linnarahva seast hoolikalt valitud mehed. Kaupmehed olid linnas kõige tähtsamad, juhtisid peamiselt linna ja nõudsid endale rohkem õigusi. Nad koondusid erilistesse ühingutesse gildidesse. Gildides olid ka gildiseadused. Tallinnas oli kõige mõjuvõimsam Suurgild, kuhu kuulusid abielus mehed. Nooremad kaupmehed kuulusid Mustpeade vennaskonda. Käsitöölised olid koondunud tsunftidesse. Algaja käsitööline oli õpipoiss, kes õppis ametit oma meistri juures. Kui ta oli seal oma 3-5 aastat õppinud võis ta teha sellitöö ning kui meistrite kogu selleheaks kuulutas, sai temast sell. Sellid pidid rändama kaugetes maades, et endale ka teiste meistrite kogemusi koguda. Kui
saj. Tallinn. 8. Eesti linnad, nende areng 19. sajandil (1860. ja 1877. a seadused). lk. 144 Linnu oli 12 (Tallinn, Narva, Paldiski, Rakvere, Paide, Haapsalu, Tartu, Võru, Valga, Viljandi, Pärnu, Kuressaare). 19. saj. I poolel moodustasid linnaelanike seas enamuse sakslased. Linna juhtis raad, kuhu valiti raehärrasid vaid sakste seast. 19. saj. I poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid: rae, raehärrad, bürgermeistrid. 19. saj. II poolel saavutasid eestlased linnades ülekaalu, muutus ka linnade valitsemine, sest anti välja 2 olulist seadust: 1) 1860 tehti lõpp tsunftikorraldusele. 2) 1877 hakkas kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti. Linnaseaduse alusel: a) linnade juhtimiseks valiti linnavolikogu ja volikogu omakorda linnavalitsuse; b) linnavalitsuse etteotsa valiti linnapea.
20.sajandi alguseks oli Eestis 12 linna (suurimad Tallinn, Tartu, Pärnu, Valga). Kiire kasvasid ka tööstusettevõtete lähedusse rajatud ja raudteejaamade ümer kujunenud alevid ja alevikud (Sindi, Tapa, Türi, Tõrva, Põltsamaa, Jõhvi ja Otepää). Sinnagi koondus linlike tegevusalade esindajaid (käsitöölisi, ametnikke, töölisi ja kaupmehi). 19.sajandi esimesel poolel olid enamikud linlased sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid tsunftides ja gildides, ka linna juhtorganeid valisid nemad (rae, raehärrad, bürgermeistrid). 19.sajandi teisel poolel saavutasid eestlased linnades ülekaalu. Muutus ka linnade valitsemine, sest anti välja kaks olulist seadust: 1. Kaotati tsunfti korraldus (1860.aastate lõpul/1870.aastate algul). 2. 1877.aastal hakkas kehtima Vene linnaseadus, mille alusel: a) Linnade juhtimiseks valiti linna volikogu, mis omakorda valis
· Dominiiklaste ordu kõneles maarahvakeeli, organiseeris koole (hariduse võisid saada ka mõned eesti poisid) · Kõrgseltskonna lugemisvaraks oli Läti Henriku kroonika · Ilmalikku muusikat tegid rändmoosekandid ja rüütlilaulikud · Linnamuusikud olid tsunftides, kus võisid olla ka mõned eestlased; pillideks olid flööt, trompet ja trumm · Tsunftiline elukorraldus koolitati järeltulevat põlve; pidi mängima gildides (majandus-usulikud liidud, millel oli oma kaitsepühak, kirikus oma altar ja vaimulik; nende üritused olid suured ja hullumeelseni pidulikud) Muusikaelu 16. sajandil · Reformatsioon algas pildirüüstega; kirikute ja materjalide hävinemine · 1585 a. jesuiidikolleegium Eesti esimene kõrgem kool · Esimesed eestikeelsed kirikuraamatud · Thomas Busaeus eestikeelse katekismuse avaldamine, esimesed eestikeelsed kirikuraamatud (nootideta)
7 vabakunsti õppimine (grammatika, dialektika, retoorika, geomeetria, aritmeetika, astronoomia, muusika) o kloostrikoolid õppeaeg kuni 16 aastat võimalik, et õppis eestlasigi o linnakoolid ladina keel, teoloogia, saksa keel ja kirjandus o linnades said talupojad õppida käsitööd (õpipoiss, sell, meister) eestlasi gildides ei olnud, nemad olid mustemate tööde peal (pottsepad, nööripunujad, kiviraidurid, skulptorid. · Reformatsioon o eestikeelse kirjasõna teke o 1535 Wanradt-Koelli katekismus · peale Liivi sõda vastureformatsioon o 1583 jesuiitide kollegium, selle kõrvale ka gümnaasium 1630 selle kõrval tõlkide seminar (pandi rõhku eesti keele õppimisele,
7 vabakunsti õppimine (grammatika, dialektika, retoorika, geomeetria, aritmeetika, astronoomia, muusika) o kloostrikoolid õppeaeg kuni 16 aastat võimalik, et õppis eestlasigi o linnakoolid ladina keel, teoloogia, saksa keel ja kirjandus o linnades said talupojad õppida käsitööd (õpipoiss, sell, meister) eestlasi gildides ei olnud, nemad olid mustemate tööde peal (pottsepad, nööripunujad, kiviraidurid, skulptorid. Reformatsioon o eestikeelse kirjasõna teke o 1535 – Wanradt-Koelli katekismus peale Liivi sõda – vastureformatsioon o 1583 – jesuiitide kollegium, selle kõrvale ka gümnaasium 1630 selle kõrval tõlkide seminar (pandi rõhku eesti keele õppimisele,
Geomeetria. Retoorika (ilukõne õppimine). Dialektika (vaidluskunst). Arhitektuuri ja maateaduse alused. Astronoomia (ajaarvamine). Muusika. Seisuslik kasvatus keskajal: töötasid/võitlesid/palvetasid Rüütlikasvatus. 7-14 paazid. 14-21 relvakandjad. Ratsutamine, ujumine, oda, mõõga, kilbi käsitlemine, vehklemine, jahipidamine, kloostri- ja toomkoolides alates VI saj. Talurahva/linnakehvistu kasvatus. - Peamiselt kodune, esimesed koolid keskaja lõpul - Lihtrahva õpetus: ametiõpe gildides. Vaimulike kasvatus Õpilased: orbunud, vaesunud rüütlilapsed, talupoegade, linnakodanike lapsed Õpetajad: mungad, preestrid Õpetus: -ladina keelne -trivium + muusika ja aritmeetika Peamine meetod: mehaaniline pähetuupimine vitsa ja kartseri sunnil. Vaimuliku kasvatuse väljund tekkis päritolult kirju, meelsuselt ühtne vaimulik seisus. Karistamine. Kokkuvõte keskajast Keskaja koolikorraldus lähtus hierarhia ideest. Eesmärgiks ei olnud rohked ja sügavad
Kaubandus arenes nii välisriikidega kui ka riigi siseselt. Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning üleüldine suhete areng tõi endaga kaasa linnastumise. 19.saj lõpul elas Eesti linnades (!) kokku juba 181 000 inimest. Kokku oli 12 linna. Nendest suurimad Tallinn Tartu, Narva.19.sajandil(esimesel poolel) domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtivad positsioonid tsunftides ja kaupmeeste gildides. Tasapisi kasvas ka eestlaste arv linnades, kuid juhtis positsioon jäi siiski sakslaste kätte. Linnades valitses saksa keel, kombed ja meelsus. Raudteede ehitamisega kaasnes suurte vabrikute ja tehaste rajamine.Türile ja Kohilasse ehitati paberivabrikud, Pärnusse suur tselluloositehas, Tallinna kerkisid mitmed metallitööstusettevõtted. Raudtee soodustas põllumajanduse arengut, võimaldas näiteks värske piima ja koore turustamist nii suurematesse Eesti linnadesse kui ka Peterburi
1862.aastal elas Eestis umbes 62,000 , sajandi lõpuks aga juba 181 000 inimest. Seega oli sajandivahetusel pea iga viies Eesti elanik linlane.Kiiresti kasvasid tööstusettevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümber kujunenud alevid ja alevikud, kuhu koondusid samuti tegevusalade esindajad käsitöölised, kaupmehed, töölised, ametnikud. 19 sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid. Sajandi teisel poolel olukord muutus: linnaelanike hulgas saavutasid ülekaalu eestlased, kuid nende pärusmaaks jäid endiselt raskemad ja vähese sissetulekuga ametid. Tsunfiusund püsis Eesti linnades kuni 1860. aasate lõpuni. 1877. aastal hakkas Baltikumis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti. Linnaomavalitsuse valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus. Ettevõtlikumad linlased
Holland. Prantsuse okupatsiooni mõjul gildid lagunesid lõpuks aastal 1806. Järk-järgult kasvav industrialiseerumine sai hoo sisse alles 1860. aastast. Toimetati erinevates tehastes, nii masina, laeva kui ka toiduainete tootmistehastes. Esmased kvalifitseeritud töötajad tulid välismaalt või koolitati mõnes koolis. Madalmaid iseloomustab nn "ambachtsschool" (ehk käsitöökoolid, need olid algul erakoolid, kuid hiljem riiklikud) koolid olid tõeliseks alternatiiviks gildides olnud õpipoisistaatusele. Eesmärk oli praktiline ja teoreetiliste teadmiste abil koolitada õpilasi mingi ala spetsialistideks. Kui kasvas kvalifitseeritud tööjõunõudlus, siis asutati looma ka rohkem koole kogu riigis (nii käsitoo kui tehnikakoole). Nagu öeldud Riik võttis järk-järgult üle "ambachtsschool" koolide rahastamise koorma. Need koolid jäid ka 20. sajandil edukalt tegutsema. Teine kooli tüüp
keskaegset ilmet, kuid kodanikuks saamine oli kergem. Linnade kõrgeim võim oli oma koosseisu täiendava magistraati käes, mis täitis nii halduslikke, politsei- kui kohtufunktsioone, ning koosnes reeglina bürgermeistritest ja raehärradest sündiku (õigusnõunik) eelistumisel. Magistraat jaotas linlaste vahel riigi- ja kohalikud maksud ning nõudis need sisse. Kuni 1866. aastani kehtis tsunftikord, kus käsitöölised ja kaupmehed olid gildides ning pidid järgima põhikirju. 1877 kehtestati linnaseadus. Vanad magistraadid jätkasid 1889. aastani kohtuorganina. Linnades tuli valida linnavolikogu ja moodustada linnavalitsus eesotsas linnapeaga. Linnaelanikud jaotati varandustsensuse alusel kolme kuuriasse (I- 10 000 rubla, II- 5000 rubla, III- 1000 rubla). Uued linnavalitsused hakkasid rohkem hoolitsema linna heakorra, arhitektuurilise üldilme ja kommunikatsioonide eest. Rajati gaasi-, elektri- ja
annaabi.ee 
