Tänapäevased käsitööliste organisatsioonid (0)

Tänapäevased käsitööliste organisatsioonid
Tänapäevased Eesti käsitöö organisatsioonid on Nahakunstnike Liit, Restauraatorite Klubi, Tulirebase Gild , Katariina Gild ja Antoniuse Gild. Enamasti on kõigi organisatsioonide ühiseks eesmärgiks tagada kultuuriväärtuste võimalikult pikaajaline säilimine; tõsta ka ühiskonna arusaamist säilitamise olulisusest, selleks korraldatakse õppeprogramme, näitusi ja teabepäevi. Gildides meistrid valmistavad igasuguseid esemeid, mis on unikaalsed ja kordumatud. Samas saavad inimesed kasutada neid unikaalseid esemeid selleks, et erineda teistest või võib leida kingitusteks huvitavaid ja omapäraseid esemeid, saab esitada ka tellismustöid. Gildid on muutunud ka turistidele huviobjektideks, kuna seal leidub iseäralikke suveniire.
Tänapäeval on levinud arenenud riikide käsitöö kui vabaajaviide ja meelelahutus või kui selle asemel valmistada unikaalesemeid endale või müügiks. Samas selline käsitöö piirneb ka kunstiloominguga. Käsitööd teostades kasutatakse tihti vanu traditsioonilisi tehnikaid, kujunduselemente ja tööristu aga neid saab asendada ka tänapäevaste vahenditega. Käsitöö valdkonna elujõu edukust saab näha selles, et kui inimesed ei soovi unikaalsust, siis nad läheksid lähimasse supermarketisse ja ostaksid sealt sadadest samasugustest asjadest ühe, mis võib olla tunduvalt vastupidavam ja veatum kui kunstniku ateljees tehtud ese. Kuid paljud eelistavad midagi erilist, siis ma järeldan, et unikaalsust siiski väärtustatakse. Korraldatakse ka erinevaid käsitöö- ja kunstikursuseid ja nagu näha leidub ka huvilisi, kes heameelega tegeleksid sellega. Samas paljud noored, kes on äsja kooli lõpetanud kunstnikud lähevad gildidesse tööle ning usuvad, et tarbekunstiga on võimalik ennast ära elatada. Ühesõnaga käsitööd hinnatakse ja selle vastu on ka suur huvi ja ma arvan, et see on endiselt mingil määral elujõuline.
Gildides on kunstnikul lihtsam müüa oma tööd, kuna kliendil tekkib eseme ja meistiga isiklik suhe. Seevastu anonüümset asja galerii või mõne kunstimüügipaiga riiulil on palju keerulisem müüa, kuna avatud meistrikoja esemed on põnevamad ja erilisemad. Üheks gildi eeliseks on ka see, et seal on mitu koda ühes kohas, ning seetõttu saavad inimesed külastada mitut koda korraga. Samas kui üksikud avatud ateljeed on paljudes erinevates kohtades, siis lihtsalt igale poole ei jõua. Avatud ateljee loomisega tekkib kunstnikul palju lisatöid. Kindlasti tuleb tegeleda reklaamimisega ja külalisi tuleb vastu võtta ja nendega ka suhelda ning koostööd tuleb teha ka turismifirmadega. Kunstniku loometöö kõrvalt kõige selle korraldamine on nii võrd töömahukas, et tuleb palgata inimene, kes selle korraldamisega tegeleks. Samas see ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas ega ka võimalik. Seetõttu peab ateljee omanik langetama keerulisi otsuseid ja leidma lahedusi rasketele probleemidele. Üksikul avatud ateljeel on palju kerulisem hakkama saada kui ühel suurel gildil, kus on mitu asja koos ja mida toetab näiteks kohalik omavalitsus.
Olukord tänapäeva tööturul muutub pidevalt stressirohkemaks ja raskemaks. Ühiskonna nõrgemad lülid ei tule tööturu nõuetega toime ning jäävad seetõttu välja. Käsitööga tegeldakse – aga igaüks omaette olla ei saa ja raske on müüa oma töid. Mõned teevad käsitööd ainult rõõmu pärast ega pole huvitatud oma tööde müümisest. Samas väheneb järjest rohkem käsitööliste osakaal, kuna inimtööjõudu asendatakse masinatega, ning seetõttu ei vajata inimressursse. Oluliseks kujuneb seega kuidas müüa oma oskusi. Nimelt kõige lihtsam ja selgem viis on oma oskuste rakendamine masinate valdkonda, kus inimesed töötavad arvuti taga. Ühesõnaga ma arvan, et ainuüksi omapead käsitööst ära ei ela, see on muutunud paljude inimeste hobiks või kindlad spetsialistid koonduvad kokku ning loovad ühise gildi, mida toetatakse.
Mina näen ennast tarbekunstnikuna, kes tegeleb käsitööga. Võrreldes varasema ajaga on tänapäeval meistiks saada hulga lihtsam, nimelt saab koolis omandad endale meistri hariduse kiiremini kui varem. Varasemal ajal oli kolm etappi, et saada meistriks- õpipoiss, sell ja siis meister. Et õpipoisiks saada, pidi olema kristlikust abielust ausate vanemate laps ning pidi olema ka käändaja, kes maksis äparduste eest. Õpiaeg kestis 3-5 aastat (juveliiridel 7 aastat). Kui test oli läbitud, siis sai selliks. Sell võis valida ise endale meistri, kelle juures töötas tasu eest ja tuli läbida rännuaastad erinevate meistrite juures ning selli tööpäeva pikkus oli 14-17 tundi. Sell oli vaba inimene ja ta võis kanda relva ning osa võtta linna kaitsmisest ning vabad olid pühapäevad ja usupühad. Kui rännuaastad oli tehtud, siis oli vaja sooritada šedööver, kui see oli läbitud siis sai meistriks. Läbikukkunutest said pööningujänesed. Tänapäeval kõike seda ei ole vaja, peab olema piisavalt loominguline , täpne ja kindlasti tähelepanelik.