Baltisakslaste roll eesti ajaloos (1)

Baltisakslaste roll eestlaste ajaloos

Baltisakslased   olid praeguse Eesti ja Läti alasid ehk Vana-Liivimaad asustanud  sakslased . Baltisakslaste hulka sulandus sajandite jooksul ka eestlaste saksastunud "ülemkiht". Alates Eesti ja Läti alade vallutamisest ja ristiusku pööramisest Mõõgavendade ordu jaSaksa ordu poolt 12.-13. sajandil on baltisakslased suurel määral mõjutanud eesti ja läti majanduse,keele ja kultuuri arengut, moodustades valdava osa tollasest härrasrahvast ( aadlikest ), linnarahvast ning vaimulikest.
Majandusliku arengu oluliseks mõjuteguriks kujunes raudteede rajamine. 1870. aastal valmis Paldiskit Tallinna ja Narva kaudu Peterburiga ühendav Balti raudtee . Seejärel rajati uued ühendusteed:Tapa-Tartu-Valga-Riia ning Valga-Võru-Pihkva. 20. sajandi algul sai rauteeühenduse Tallinnaga ka Haapsalu. Laiarööpalise raudtee kõrval ehitati sajandivahetusel erakapiltaliga ka mitu kitsarööpalist raudteeliini. Nii sai raudteeühenduse Pärnu Valgaga, Mõisaküla Viljandi ja Tallinnaga ning Türi ja Paide Tamsaluga.Seega oli 20. sajandi algul kõigil Eesti linnadel raudteeühendus.
Raudteevõrgu väljaehitamine ühendas Eesti ala tihedamalt Peterburi ja Venemaa sisekubermangudega ning Läti alaga, kiirendas uute tööstusettevõtete ja asulate rajamist. Sellega avardusid oluliselt kaubavahetuse võimalused ning suurenes Tallinna ja Paldiski sadamate kaudu saabuvate transiitveoste tähtsus.Kiiresti arenes ka sisekaubandus, kuna nii maaelanikud kui ka linlased vajasid järjest rohkem tarbekaupu ja toiduaineid.
Tööstuse kiire kasv, ühiskonna sotsiaalne kihistumine ning kaubalis-rahaliste suhete areng tõid endaga kaasa linnastumise. 1862 . aastal elas Eesti linnased kokku 62 000, sajandi lõpul aga juba 181 000 inimest. Seega oli sajandivahetusel pea iga viies Eesti elanik linlane. 20. sajandi alguseks oli Eestis kokku 12 linna, nendest suurimad Tallinn, Tartu, Narva, Pärnu ja Valga. Kliiresti kasvasid ka tööstusettevõtete juurde rajatud ja raudteejaamade ümber kujunenud alevid ja alevikud Sinfi, Tapa, Türi, Tõrva, Põltsamaa, Jõhvi ning Otepää, kuhu koondusid samuti linlike tegevusalade esindajad käsitöölised, kaupmehed, täälised, ametnikud.19. sajandi esimesel poolel domineerisid linnaelanike seas sakslased, kelle käes olid juhtpositsioonid käsitööliste tsunftides ja kaupmeeste gildides. Nemad valisid ka linna juhtorganid:rae, raehärrad ja bürgermeistrid. Sajandi teisel poolel olukord muutus:linnaelanike hulgas saavutasid ülekaalu eestlased, kuid nende pärusmaaks jäid endisekt raskemad ja vähese sissetulekuga ametid. Tsunftiusundus püsis Eesti linnades kuni 1860. aastate lõpuni. 1877 . aastal hakkas Baltikumis kehtima Vene linnaseadus, millega senist keskaegset linnavalitsemiskorda muudeti.
Linnade juhtimine läks valimiste teel moodustatud linnavolikogu ja selle valitud linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse kätte. Linnavalitsuse eesotsas oli linnapea . Linnaomavalitsuse valimistel oli kehtestatud varanduslik tsensus . Ettevõtlikumad linlased püüdlesid paremale majanduslikule järjele:ehitati maju, avati väikseid töökodasid ja vürtspoode.
Tasapisi kasvas ka eestlaste haritlaste ning ametnike arv. Õiguslikult olid aga eestlased teisejärgulised kodanikud, sest linnavalitsemine jäi veel kindlalt sakslaste kätte. Seetõttu valitsesid linnased saksa keel, kombed ja meelsus. Ühiskonna sotsiaalsel redelil kõrgemale jõudnud eestlased sageli häbenesid oma päritolu ning püüdsid end vägisi sakslastena näidati ning seetõttu nimetati neid kadakasalskasteks.
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad määratlesid baltisakslust oma pöördumises Saksa keisri poole 5. veebruarist  1918 järgmiselt:
Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonnad on seitsesada aastat oma sakslust säilitanud ja osanud seda nii pika aja jooksul igasuguse tagakiusamise ning rõhumise vastu kaitsta. Kui meie esivanemad tõid ristiusu valguse kaugele paganlikule maale, siis kaitsesid saksa rüütlid ning saksa kodanikud mõõka ja kilpi käes hoides sajandeid Saksa orduriiki Liivimaal paganate ja venelaste rünnakute vastu ning hoidsid kõrgel saksa nime au. Alles siis, kui ülivõimsad naabrid Venemaa, Poola ja Rootsi olid aastakümneid kestnud võitluses võimu pärast Läänemerel maa laastanud ja rahva peaaegu täielikult hävitanud, pidi Liivimaa, Saksa Rahva Püha Rooma riigi nurgakivi ja eelbastion", võõra võimu alla painduma. Kuid ka siis jäid liivimaalased sakslasteks ja hoidsid visalt kinni oma sakslusest ning evangeelsest usust kui kõge suuremast varast, mis isad neile pärandanud. Ja seda hoolimata võõraste võimukandjate omavolitsemisest, kuigi need ise olid pühalikult tõotanud provintsis kehtinud õigusnorme tunnustada. Hoolimata suure päriselanike massi toetuse puudumisest, sest pärisrahvas ei olnud saksa soost.
Nii on Baltimaade ajalugu peaaegu lakkamatu võitluse ajalugu. Ei võideldud aga mitte ainult püsimajäämise eest, vaid esmajoones kõige pühama, keele ja usu säilitamise nimel. Teadmine, et võideldakse nende pühaduste eest, on meid, baltlasi, teinud tugevaks ja lasknud meid seisma jääda läbi aegade, mis olid sageli nii rasked, et inimliku arusaamise järgi oli igasugune lootus kadunud.