GMO ehk geneetiliselt muundatud organism (0)

GMO ehk geneetiliselt muundatud organism
GMO on elusolend, kas siis  bakter , taim või loom, kelle pärilikkuse ainet (DNA-d) on 
geenitehnoloogilisi võtteid kasutades kunstlikult muudetud. Võrreldes tavapäraste sordi- ja 
tõuaretusmeetoditega on geneetilise muundamise suureks erinevuseks võimalus kombineerida 
väga kaugete liikide geene või sisestada organismi tehisgeene. Sellega aidatakse põllumeestel 
kergema vaevaga saada rohkem saaki, leevendatakse vaestes riikides  näljahäda  ja 
vitamiinivaegust. Oluline on see, et võõr-DNA peab olema stabiilne – see tähendab, et ta peab 
loodud GMO kõigis rakkudes püsima  stabiilselt  vähemalt mitme põlvkonna vältel. Vastasel juhul 
pole tegu GMOga. Geneetiliselt muundatud organismide tahtlikku keskkonda  viimist  reguleerib 
Euroopa Parlamendi ja Nõukogu  direktiiv  .
Esimene GM bakter loodi Kalifornias  1971 . aastal, esimesed GM taimed tehti Belgias ja 
Missouris 1983. aastal. Esimesed GM taimed tehti Missouris ja Belgias 1983. aastal. Turule 
jõudsid esimesena GM  vaktsiinid  (1992-1994), neile järgnes  kauase säilivusega  tomat  1993.  
Seejärel tulid aja  möödudes  turule ka mitmed   soja -, maisi-  puuvilla - ja rapsisordid. Esimese 
põlvkonna GM kultuure hakati  tootma  1990. aastate keskel. Siia kuuluvad herbitsiiditolerantsed 
kultuurid - mais, soja,  raps  jne, mis  taluvad  keemilist umbrohutõrjet glüfosaatidega (nt  Roundup ) 
või (harvem) ka glüfosinaatidega (nt Basta). Esimesse põlvkonda kuuluvad ka kahjurikindlad 
kultuurid.  Resistentsus  tagatakse peamiselt mullabakterist  Bacillus  thuringiensis pärit toksiini 
sünteesiva geeni siirdamisega taimerakku, sellest ka nimi -  Bt taimed. Need taimed sünteesivad 
sisestatud  geeni abil aktiivset mürki ja tapavad sellega nendel toituvaid liblikaliste  röövikuid  kogu 
kasvuperioodil. Teise põlvkonna GM kultuuride väljatöötamiseni jõuti möödunud kümnendi lõpul 
ning osa neist on tänaseks saanud turustamisküpseks.  Varasemast  veelgi rohkem on selle 
põlvkonna puhul püütud arendatud taimi patentide ja  intellektuaalomandi  seaduste abil kaitsta. 
Kõige ilmekamaks näiteks on siin terminaatorgeeni  leiutamine , mis muudab põllult  koristatud  
seemnesaagi idanemisvõimetuks, takistab seemnematerjali edasist kasutamist ja paljundamist 
ning suurendab põllupidaja seotust seemne  firmaga . Praeguste mitteametlike riikidevaheliste 
kokkulepete  kohaselt ei tohi  terminaator - kultuure siiski kasutada, kuid ettevõtjate poolne surve 
tõstatab selle küsimuse ikka ja jälle. Kolmanda põlvkonna GM kultuuride  juurutamine  toimub 
valdavalt veel teaduslike uuringute tasandil. Püütakse luua parandatud vitamiinide- ja 
mineraalidesisaldusega põllukultuure, panna taimi efektiivsemalt kasutama toitaineid, valgust või 
vett ning töötada välja ravimite komponente või  vaktsiine   tootvaid  põllu- ja aiakultuure 
(„farmataimed“) jne. Mõned farmataimed on jõudnud juba ka põllukatsete staadiumi.
              GMO-ga kaasnevad ka  riskid . Loomulikult ei tähenda see, et igasugusest arengust 
tuleks  loobuda , vaid ainult seda, et uusi arenguid tuleks jälgida kriitiliselt ja kaaluda võmalikke 
riske. Oluline on aga teadvustada endale riskiühiskonnas  elamise  fakt ja  suhtuda  sellesse 
vastutustundlikult. Kõige sagedamini räägitakse GMO-dega seoses ilmselt toiduohutusest. 
Oluline on näha aga laiemat pilti - lisaks potentsiaalsetele toiduriskidele ka keskkonnariske, 
sotsiaalmajanduslikke ohtusid, õigusalaseid  küsimusi  ja eetikaküsimusi. Potentsiaalsete riskide 
aktsepteeritavuse tase on inimeseti ja ühiskonniti erinev, meie usume, et kõik  potentsiaalsed  ja 
praktikas juba  ilmnenud  probleemid kokku annavad põhjust suhtuda GMO-desse  ettevaatlikult  ja 
eluterve skepsisega. Lisaks on avastatud, et muudetud  geenid  "rändavad" ja mõjutavad ka 
lähedal asuvate teiste taimede geene, need protsessid on aga  pöördumatud . 
Üks suurimaid skandaale geneetiliselt muundatud toidu alal oli see, kui selgus, et algselt 
vaid loomasöödana mõeldud "geneetiliselt putukamürgiga rikastatud" mais suunati tootjate poolt 
sujuvalt  ka toiduainetetööstusesse. Tärklise ja fruktoosisiirupi näol on mais aga  esindatud  
praktiliselt igas valmistoidus.
Enamus GM-kultuure, mida Euroopas turustatakse, on mõeldud kas toiduks, söödaks või 
tööstuslikuks  töötlemiseks. EL-i pinnal on praegu lubatud kasvatada ühte maisisorti (MON810) 
ning ühte kartulisorti (Amflora). On ebatõenäoline, et maisi MON810 soovitakse Eestis kasvatada,
kuna meie kliima on maisile liiga külm ning seda kahjurit, mille vastu mais on tänu 
geenitehnoloogia  kasutamisele vastupidavaks muudetud, Eestis ei esine. Amflora kartuli osas on 
taotlus  meil samuti ebatõenäoline, kuna tegemist on kõrgendatud tärklisesisaldusega maisiga, 
mida kasvatatakse spetsiaalsete lepingute alusel tööstuslikuks tärklise töötlemiseks. Müügil on 
Eestis GMOsid sisaldavaid toiduõlisid, margariine ja sojatooteid, kuid GMO sisaldusega tooteid 
on leitud ka maisitoodete ja küpsiste  sortimendist .
Mina isiklikult GMO poolt ei ole, kuna  eelistan   naturaalset  ja eriti kodumaist toitu. Väldin 
ka igasugu värvainetega toidu sissesöömist. Loodan, et GMO levimine maailmas pidurdub, et 
mina ega minu pere sellega oluliselt kokku  puutuma  ei peaks.