grammatika koostamine. Eessõna väitel kogus Thor Helle grammatika jaoks materjali pikema aja jooksul, ent kuna ta oli 30-ndatel aastatel hõivatud piibli toimetamise ja väljaandmisega, jäi grammatika väljaandmine Tallinna Pühavaimu eesti koguduse õpetaja Eberhard Gutsleff noorema ülesandeks (kes oli trükki toimetanud ka käsiraamatu). Thor Helle on Eesti kirjakeele arengut just piibli tõlkega arendanud ja sellega, et ta uuris palju eesti keele grammatikat. Valgustajad Hupel,Herder ja Merkel August Wilhelm Hupel:1737- 1819 Elulugu: August Wilhelm Hupel sündis 25. veebruaril 1737 Buttelstedtis Saksi- Weimari hertsogiriigi vaimuliku perekonnas. Isa, kes andis poisile esimest algõpetust, saatis poisi 1748. aastal õppima Weimari gümnaasiumi Riias. Lisaks piiblikeeltele õppis Hupel Jenas veel itaalia, inglise ja eelkõige prantsuse keelt. Noore teoloogiakandidaadina õnnestus Hupelil leida koduõpetajakoht Põhja-Liivimaal. Sisserännanud teoloogidele oli
kirjutati enamasti saksa keeles; levis Tallinnas 1630-60. aastatel; vormid: sonett, epigramm, aleksandriin; motiivid: sõda, pühenduslaulud Gustav Adolfile, saatus, antiikmütoloogia, Tallinn, meri ja mereleminek, naised, eesti keel; tuntud luuletajaid: Paul Fleming (koondas Tallinna kooli juurde luuletajate ringi), Rainer Brockmann (Flemingi õpilane) Herderi tähtsus Baltimaade kultuuriloos; Üks balti valgustuse juhtfiguure koos Katariina II ja literaat Garlieb Merkeliga; tema nägemuse kohaselt pidi haridust andma emakeeles; Herderi kultuuriteooria: kasvamine (luule, laul) püsimine (proosa) närbumine (filosoofia); kutsus üles koguma rahvaluulet kui riismeid kultuuri esimesest etapist; "Rahvaste hääled lauludes" sisaldab seitset eesti rahvalaulu Baltimaade valgustus: A.W. Hupel ja G. Merkel; August Wilhelm Hupel, kes kuulus Baltimaade valgustuse nn vanemasse põlvkonda, töötas
· 1719 rajas parun Magnus Wilhelm von Nieroth Albu mõisasse kool-varjupaiga · 1720, 30. mai blokeeris Inglise Rootsi laevastik Naissaare, kuid muutust rahulepingu osas ei saavutatud · 1721, aprill algas Uusikaupunkis rahukongress · 1721, 30. august Uusikaupunki rahu, millega liideti Ingeri-, Eesti- ja Liivimaa Vene riigiga, Venemaa sai Soome alast osa Karjalast, Viiburi ja Käkisalmiga; leping kinnitas balti erikorra säilimise ja tagas Rootsile viljaimpordi soodustuse · 1721 loodi Eesti- ja Liivimaal restitutsioonikomisjonid, mille ülesandeks sai mõisavaldusõiguste põhjalik revideerimine · 1723, veebruar Peeter I teatas, et on otsustanud nimetada oma abikaasa Katariina keisrinnaks ning teda kroonida lasta · 1723, 12. juuli sõitis Peeter I Rogerwieki, et sadam sisse õnnistada
Eesti Vene tsaaririigi koosseisus KEISRINNADE SAJAND Balti erikord (suurvõim on aadli rüütelkonna käes) Põhja-Eesti moodustas Eestimaa kubermangu, Lõuna-Eesti koos poole Lätiga Liivimaa. Mõlemad jagunesid maakondadeks. Rüütelkonda ei kuulunud mitte kõik aadlikud ega mõisaomanikud, vaid ainult aadlimatriklisse kantud ehk immatrikuleeritud aadlikud. Kummagi kubermangu aadliku kõrgeimaks otsustuskoguks oli nagu Rootsi ajalgi maapäev, kus otsustav sõnaõigus oli vaid rüütelkondade liikmeil. Rüütelkondade tähtsaimaks
Gadebusch oli Hupeli menukuse peale kade. Head suhted oli Hupelil kirjastaja ja raamatukaupmehe Johann Friedrich Hartknochiga. Too kirjastas algusest peale Hupeli teoseid ja varustas teda ning lugemisseltsi raamatutega. Teaduslik tegevus pastoriameti kõrval Oma uurimustöö ja teostega püüdis Hupel lastetut abielu mõnevõrra kompenseerida. Kõigile varasematele teostele on omane huvi seksuaalse või seksuaaleetilise temaatika vastu. Ta tundis huvi balti temaatika vastu. Uuris Liivi-ja Eestimaad ning Venemaad. Andis välja ajakirja. Tal oli mündi-, naturaalide ja arhivaalide kogu ning õpetlaste vaselõigete kollektsioon. 1787. aastal sai ta Peterburi Vaba Majandusliku Ühingu liikmeks. 1792. aastal nimetas Liivimaa Üldkasulik Ökonoomiline Sotsieete ta auliikmeks. 1815. aastal sai temast Kuramaa Kirjanduse ja Kunsti Seltsi liige. 1803. aastal andis Tartu ülikool Hupelile audoktori tiitli filosoofiateaduskonnas ja 1818. Aaastal
selle vastuste analüüs, mille üks või teine teadlane, koolkond või teadussuund oma kontseptsiooniga elu küsimustele andis. Analüüsides kontseptiooni, tuleb hinnata, milline oli antud kontseotsiooni osa tema kaasaja ühiskondlik-poliitilises elus ja millie oli kontseptsiooni tähtsus teaduse enda arengu seisukohalt. 4 II Balti ajalookirjutus A – Keskaegne (13.-16.saj. keskpaik) I Piiskopimeelne Läti Henrik – Henriku Liivimaa kroonika. Käsitleb ajavahemikku 1180-1227. Henriku kroonikat peetakse tänapäeval tähtsaimaks allikaks Liivimaa ristisõdade kohta. Keskaegsel Liivimaal tema kirjutist küll tunti, kuid seda kuigivõrd ei kasutatud. Kroonika tähtsus kasvas 18. sajandil, mil see Arndti poolt saksa keelde tõlgiti ja mitmel korral trükis ilmus. II Ordumeelne
Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana- Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks. 17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline "Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte". T. Hjärne kaudu selgub mõndagi toonasest eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kaalukamaks tuleb pidada koduõpetaja ja Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonikat "Liefländische Historia" (1695).
Kroonikas kaitseb eelkõige linnakodanike seisukohti. Huvitavalt ja piltlikult kujutab Vana-Liivimaa üksikute seisuste elu Liivi sõja eelõhtul, ka talupoegade oma, eriti mitmesuguseid lõbustusi pulmi, kirmaseid, jaanitule põletamist jne. Stiil väga mahlakas ja hoogne, mille all mõnikord on kannatanud ajalooline tõdegi. Armastab liialdada, säästmata sõnu oma mõttekaaslaste ülistamiseks ja vastaste mahategemiseks. Russowi kroonika on tuntud kõigile järgnevaile balti kroonikuile, kujunedes neile tähtsaks faktilise materjali allikaks. 17. saj kirjutatud kroonikates on oluline Tartu ülikoolis õppinud rootslasest ametniku Thomas Hjärne mitmeköiteline "Ehst-, Lyf- undn Lettlaendische Geshichte". T. Hjärne kaudu selgub mõndagi toonasest eestlaste rahvausundist, kommetest, keelest. Kaalukamaks tuleb pidada koduõpetaja ja Järva-Jaani pastori Christian Kelchi kroonikat "Liefländische Historia" (1695). C Kelch arvestab varasemaid kroonikaid,
Kõik kommentaarid