Galileo Galilei (1)

1. Galileo panus teadusesse:
* Katsed magnetismi, gravitatsiooni, liikumise jmt vallas.
1.1 Leiutised:
* Kompass
* Termomeeter
* Täiustatud teleskoop
1.2 Teosed:
,,Tähtede sõnumitooja”
,,Päikese plekkidest”
,,Komeetide olemusest”
,,Liikumise seadused”
,, Dialoog uuest teadusest”
,,Dialoog kahe peamise maailmasüsteemi kohta”
(Raamat ,,21 maailmakuulsat teadlast”)
2. BIOGRAAFIA - GALILEO GALILEI 1564-1642
Galileo sündis peres, kus isa oli muusik . Isa pidas teda väikeseks hajameelseks taevauudistajaks, kes nägi kummalisi nägemusi ja kuulis enneolematuid helisid . Galileo eksperimenteeris pidevalt. Isegi lapsena keeldus ta arvestamast autoriteetidega. Ta lähtus kõiges oma meeltest ja mõistusest. Mängides ehitas ta mitmesuguseid kohmakaid asjandusi, mis meenutasid vankreid, veskeid ja laevu – kõike, mida tema meeled igapäevastel jalutuskäikudel olid täheldanud. Kaheteistkümneselt saadeti ta Vallombrosa kloostrikooli. Benediktiini munkade käe all mängles Galileo mõnda aega mõttega ordusse astumisest. Kuid isa keelas teda ja viis poja Vallombrosast ära. Tal olid Galileoga teised plaanid – tema pojast pidi saama kangakaupmees. Galileol olid aga hoopis omad plaanid. Ta soovis alustada teaduslikku karjääri. Ta soovis pühenduda matemaatikale – alal, mis tol teaduskaugel ajastul tähendanuks eluaegset ülimat vaesust . Viimaks jõudsid isa ja poeg siiski kompromissini. Galileo astus Pisa ülikooli ning hakkas õppima meditsiini. Sealjuures süvenes ta salaja ülepeakaela matemaatikasse. Hippokratese (Kreeka arst, teadusliku meditsiini rajaja) ja Galenose (Kreeka arst ning matemaatik ) meditsiiniõpikute all hoidis ta vargsi Eukleidese ja Archimedese teoseid. Vabadel hetkedel viis ta omavalmistatud seadmete abil läbi eksperimente . Professorid said tema õpingutest ja eksperimentidest peagi teada ja mõistsid need hukka – tudengi jaoks oli isemõtlemine peaaegu ketserlus. Professorid kuulutasid, et kõik teaduslikud probleemid on Aristotelese poolt lõplikult lahendatud. Mil iganes tudeng dogmaatilise õpetuse vastu protestida söandas, lõptasid professorid vaidluse tsitaadiga Aristoteleselt: ,, Magister dixit” – õpetaja on rääkinud (skolastikute viide Aristotelesele kui vääramatule autoriteedile). Ja jutul lõpp. Kuid Galileo näol oli tegemist noore tudengiga, kes oli piisavalt hulljulge, et professorite dogmasid omaenda katsetega proovile panna. Tema hulljulgust tuli ohjeldada, seda nii ülikooli hea maine pärast kui ka noormehe hinge heaolu nimel. Nad saatsid kirja Galileo isale. Vana muusik manitses poega õpetajate sõna kuulama ja lõpetama tundmatute asjadega mängimine. Kuid Galileo ei teinud hoiatusest väljagi. Galileo õppejõud keeldusid talle andmast ülikoolidiplomit. Seetõttu lahkus ta Pisa ülikoolist kui meditsiinis läbikukkunu ja ,,segane mõttetustega mängija”. Kuid just see mõttetustega mängimine oli talle toonud suure kuulsuse Itaalia juhtivate matemaatikute – Giuseppe Moletti, isa Christoforo Clavio ja Guidubaldo del Monte – hulgas. Ta oli nendega kirjavahetuses, edastades neile oma vaatlustulemusi. Nende hulgas nimetati Galileod ,,tänapäeva Archimedeseks”. Kuid see oma aja Archimedes leidis, et matemaatika on meditsiinile vilets aseaine. Sel perioodil olid paljud inimesed haiged, vähesed aga uudishimulikud . Galileo püüdis leida aadlikest õpilasi, ent neid, kes olnuks valmis abstraktseid numbreid või ja leiva vastu vahetama , polnud kuskilt leida. Õnneks jäi Pisa ülikoolis vabaks matemaatika õppetool ning Galileol õnnestus see ametikoht endale saada, peamiselt küll seetõttu, et keegi teine seda ei soovinud – palk oli nimelt kõigest 60 skuudot aastas. Et oma sissetulekut suurendada ja mitte nälga surra, hakkas Galileo vabadel hetkedel meditsiiniga tegelema. Kuid vabu hetki oli vähe. Katsed neelasid kogu tema aja. Ta väitis, et tema eesmärgiks on Aristotelese teaduslikud doktriinid üle kontrollida, mitte neid püha tõena võtta. Tudengid kuulasid tema loenguid halvasti varjatud muigega, kolleegid aga pommitasid teda sajatustega. Kuid Galileo keeldus oma kaitseid lõpetamast ja tema vastased otsustasid oma ähvardused teoks teha. Galileo kinnitas, et vastuoksa Aristotelese õpetusele langevad kaks erineva raskusega, end üheaegselt samalt kõrguselt lahti lastud kehad maapinnale üheaegselt. Galileo kolleegid leidsid , et see väide on täielik mõttetus. ,,Vaid lollpea võib uskuda , et udusulg ja kahurikuul liiguvad läbi ruumi võrdsel kiirusel.” Nad otsustasid Galileo igaveseks häbisse saata ja selle väite absurdsust tõestada. Nad nõudsid, et Galileo oma tobedate teooriatega kogu teaduskonna ja kõigi tudengite juuresolekul üles astuks. Galileo võttis väljakutse suurima rõõmuga vastu. Etteaste kohaks valiti Pisa viltune kellatorn . Määratud päeval riietasid kõik professorid end pikkadesse sametmantlitesse ja marssisid torni juurde. Seal ootasid neid juba tudengid ja ka ohtralt linnarahvast. Rahvahulk lõi lärmi ja rõõmutses, olles vaatamata, kuid ühe inimese veendumused põrmu tallatakse. Kummalisel kombel polnud kellelgi pähe tulnud kehade langemist ise järele proovida. Magister dixit. Aristoteles oli rääkinud, milleks siis veel oma ajusid vaevata? Nõnda siis publik karjus ja vilistas, kui Galileo viltuse torni trepist üles ronis. Ühes käes kandis ta kümnenaelast kuuli, teises aga ühenaelast. Saabus otsustav hetk. Galileo pillas mõlemad kuulid üheaegselt käest. Pilkehüüd – ja siis hämmastuspomin. Uskumatu oli tõeks saanud! Kaks raudkuuli olid ühel ajal tornitipust teele asunud , koos läbi õhu langenud ja koos ka maapinnale jõudnud. Galileo oli oma teooriat tõestanud. Kui mõned professorid jäid siiski veendumusele, et ta eksib . Hoolimata oma silmaga nähtud tõestusest jätkasid nad Aristotelese õpetusse uskumist. Ja Galileo tagakiusamist. Tagakiusamisest väljagi tegemata jätkas Galileo oma ebatavalise õpetuse jagamist, nagu ka oma ebatavalist eluviisi. Pisas oli akadeemiliseks reegliks, et ülikooli õppejõud kannavad oma sametrüüsid mitte üksnes klassiruumides, vaid ka tänaval. Galileo eiras seda korraldust, sest see tundus talle äärmiselt rumal. Ta soovis nii füüsiliselt kui vaimselt vaba olla. Ikka ja jälle pidi ta oma napist palgast määruse rikkumise eest saadud trahviks maksma. Viimaks sai ülikooli võimudel villand sellest noorest mässajast, kes söandas oma aja veendumusi ja kombeid trotsida. Nad otsustasid, et ta ei ole sobiv inimene noortele õpetust jagama . Otsustati leida mõni ettekääne tema ametist vabastamise jaoks. Ja seda ei tulnud neil kaugelt otsida. Vürst don Giovanni de Medici, Cosimo I sohipoeg, oli leiutanud süvendusmasina, millega ta soovis puhastada Livorno sadama. Galileole saadeti selle masina mudel, et ta seda uuriks ja oma arvamuse avaldaks. Galileo ettekääne – mis, nagu pärast selgus, vastas tõele – oli ebasoosiv. Ta kirjutas, et see masin on äärmiselt nutikas , kui välja arvata üks väike viga: see ei tööta. Solvunud oma väärikuse sellise ,,teotamisest”, nõudis don Giovanni Galileo vallandamist ülikoolist, tuues ettekäändeks tema rumaluse . Ülikooli eestseisjad täitsid tema soovi rõõmuga. Tudengid, keda nende aristoteliaanidest professorid tagant utsitasid, kiitsid vallandamisele takka; nii löödi Galileo Pisa ülikoolist välja. Kuid tal oli sõpru: Moletti, Clavio, del Monte ja teised matemaatikud, kes olid jälginud tema geniaalseid eksperimente ja oskasid neid õigesti hinnata. Nende abiga leidis Galileo uue ja isegi parema töökoha Padova ülikoolis. Nüüd küündis tema palk juba ca 3600 kroonini aastas – ja see oli Galileo jaoks enneolematu summa. Kuid palgakõrgendusest kallimalt hindas ta oma suurenenud vabadusi. Padovas lasti tal vabalt sõna võtta, ilma et teda tabanuks pilked ja kuulujutud . Kui ta 1592 . aasta 7. detsembril esmakordselt kõnepulti astus, et pidada oma esimene loeng, võeti teda vastu ovatsioonidega. Nii õpilased kui kolleegid ennustasid talle tema mõttevabaduse õppetoolis suurt tulevikku. Padova oli nimelt koos ülejäänud Veneetsia vabariigiga kirikuvande alla pandud ja seega vaba inkvisitsiooni ikke alt. Galileo võis nüüd oma katseid läbi viia puhta südametunnistuse ja vaba meelega. Ta eksperimenteeris ulatuslikult nii teoreetiliste kui praktiliste teadmiste vallas, alates tähtede teekonnast ja lõpetades lahingumanöövritega. Galileo oli küll mõistlik mees, aga ka vastuvõtliku meelega. Kurtisaanide seltskond pakkus talle suurt mõnu, eriti aga üks neist, Marina Gamba . Galileo ei abiellunud küll kunagi – Cicero eeskujul uskus ta, et mees ei saa üheaegselt olla hea filosoof ja hea abikaasa -, kuid ta võttis Marina oma majja armukesena elama ning neil sündis kolm last. Isakohustused, lisaks sotsiaalsetele kohustustele ja teadusliku aparatuuri maksumusele, osutusid tema ebapiisava sissetuleku juures kõikeneelavaks mustaks auguks. Kuigi tema palk koguaeg tõusis, oli Galileo pidevalt võlgades. Ükskord pidi ta ülikooli laekurilt kahe aasta palga ette välja võtma. Laekur täitis tema palve, kuigi rahulolematult. Ta organiseeris Santa Sophia silla lähedal asuvasse paleesse teaduslik-filosoofilise klubi, ,,põlatute akadeemia”. See koosnes meestest, kes olid Itaalia erinevatest nurkadest Veneetsiasse põgenenud, et vabalt oma uurimusi jätkata ja mõtteid väljendada. Just selles klubis tuli Galileo esmakordselt välja mitmete oma vaatlus - ja katsetulemustega. Ta tutvustas klubiliikmeid magneti ja maa magnetvälja saladustega, seletas neile kompassi, oma äsjaleiutatud instrumendi imelisi omadusi, demonstreeris masinat, mille oli ehitanud selleks, et tõsta vett ja niisutada maapinda ning näitas, kuidas mõõta õhutemperatuuri veel ühe omaleiutatud riista, termomeetriga. Ning veel viimaks vaimustas ta neid oma suurima leiutise, ,,kaugete tähtede vaatleja” ehk teleskoobiga. Galileo ei väitnud, et teleskoobi ainuleiutamise au kuulub temale, ja ega see nii olnudki. Ühel reisil Veneetsiasse oli ta kuulnud hollandlasest optiku Hans Lippershey (valmistas teleskoobi aastal 1608 ) kogemata tehtud kummalisest avastusest. Oma töökojas läätsesid lihvides oli see mees märganud, et nõgusaid ja kumeraid läätsesid kokku pannes saab kaugeid objekte lähemale tuua. See juhuslik avastus tekitas Galileos huvi. Ta asus asja oma tavapärase põhjalikkusega uurima , töötas läbi erinevate klaasitüüpide kumerusi ja kooslusi ning arvutas täpsete matemaatiliste valemite abil välja nende erinevate kumeruste ja koosluste visuaalsed tulemused. 1609. aasta 21. augustil oli ta viimaks valmis ajaloo esimest teaduslike meetoditega valmistatud teleskoopi demonstreerima. Sõpradest ja austajatest ümritsetud ronis ta Veneetsia kampaniili (kirikuhoonest eraldi seisev kellatorn) tippu. Seal lubas ta kõigil järgemööda vaadata läbi oma ,,maagilise suurendusklaasi”. Galileole hakkas sadama ohtralt teleskoobi tellimusi. Kuid Veneetsia doodžile kinkis ta selle niisama. Doodž vastas samasuguse heldusega ja käskis Galileo nimetada Padova ülikooli eluaegseks professoriks, kelle aastapalk ulatus ümberarvutatuna üheksakümne tuhande kroonini. Galileo oli nüüd oma õitsengu ja kuulsuse tipul . Sellest hoolimata oli ta õnnetu. Ühes kirjas kirjutas ta: ,, Saatuse tiivad on kiired, kuid lootuse tiivad on longu vajunud.” Alates Padovasse elama asumisest on ta hellitanud lootust naasta kord võidukalt Pisasse, kust teda oli häbiga minema aetud . Ikka ja jälle oli ta Cosimo di Medicile, Firenze ja Pisa suurhertsogile esitanud palveid palgata teda õukonna matemaatikuks. Siis aga Cosimo suri ning troonile tõusis Cosimo II, Galileo endine õpilane. Ta pakkus Galileole ametit, mida viimane oli seni nii edevalt ja tuliselt taga nõuelnud. Galileo katkestas lepingu Padova ülikooliga ning reisis rõõmsalt Cosimo II õukonda. Ning vastu oma elu suurele tragöödiale. Reisides Pisasse mõtles ta selle üle järgi, mida ta oli korda jõudnud saata ning oli tänulik selle eest. Ta oli esimene, kes avastas möödunud ajastute saladused ning tegi kindlaks, et Kuu on samasugune taevakeha kui Maa. Ta oleks võinud lisada: ,,Ma nägin, et ka Maa liigub ümber Päikese.” Kuid ta ei teinud seda, ei kirjas ega raamatus. Seda mainis ta vaid suuliselt oma paarile vabameelsemale sõbrale. Seda kirjalikult välja tuua oleks olnud sama hea kui ise inkvisitsiooni piinakambrisse jalutada. Galileo leidis, et talle on ohutum ja teadusele kasulikum, kui ta edasi elab ja inkvisitsioonipoolse vahelesegamiseta oma katseid jätkab. Kuid hoolimata Galileo ettevaatlikusest oli ta määratud saama mitte üksnes õpetlaseks, vaid ka märtriks. Igivalvas inkvisitsioon valitses Firenze maakonnas piiramatu võimuga. Suurinkvisiitor kardinal Bellarmine pani tähele, et kuigi Galileo ei puuduta maa ümber päikese liikumise küsimust, kuulutas ta end siiski Koperniku järgijaks. Seetõttu sai Galileo 26. märtsil 1616 . aastal käsu ilmuda inkvisitsioonikohtu ette. Kardinal Bellarmine ,,soovitas” Galileol loobuda ,,ketserlikest” arusaamadest maa, päikese ja tähtede kohta. Tal ei lubatud selliseid mõtteid kohtuliku süüdistuse ähvardusel ei mõelda ega edasi anda, samuti mitte neid suuliselt või kirjalikult kaitsta. Galileo, ,,surm hinges ”, andis loobumisallkirja ning tõotas keelust kinni pidada; kardinal laskis tal minna, endal näol võidukas naeratus. Ta oli üheainsa karmi käsuga suutnud peatada planeetide liikumise ümber päikese. Galileo naasis löödult ja häbistatult Firenzesse. Mõnda aega jätkas ta laboratooriumivaikuses kaitseid, julgemata oma avastusest maailmale rääkida. Kuid geniaalsus on määratud avalduma , samamoodi nagu seeme on määratud idanema. Viimaks ei suutnud Galileo oma mõtteid enam vaka all hoida. Ta avaldas veel ühe raamatu astronoomiast, mis läks samuti vastuollu dogmaatiliste ja ortodokssete arusaamadega. Ta kutsuti uuesti inkvisitsioonikohtu ette, seekord kuritegu korduvaks, kuivõrd eelmise eest oli teda ju karistatud. Ning karistuseks ,,kahekordse kuriteo” eest oli surm. Kui inkvisitsioon ta aru andma kutsus, oli Galileo haige. Arstid saatsid selle kohta vastava märgukirja. ,,Galileo lamab voodis ja teda ähvardab oht reisida teise ilma, aga kindlasti mitte Rooma .” Kuid inkvisiitorid olid järeleandmatud. ,,Kui tema olukord mingilgi määral reisimist võimaldab, siis võetagu ta kinni, pandagu ahelatesse ja toodagu Rooma.” Ta asus Rooma poole teele südatalvel, 1633. aasta jaanuaris. Saabudes oli ta poolsurnud. Kohtunike ette astudes polnud ta ei vaimselt ega füüsiliselt võimeline end kaitsma. Kohus kestis pool aastat. Galileo kaitseks astusid välja mitte üksnes vabamõtlejad, vaid ka mitmed katoliiklasest õpetlased ja kirikumehed – inkvisitsioon oli ühtviisi võimas ja ebapopulaarne. Kuid inkvisitsioon sai oma tahtmise. 1633. aasta 22. juunil anti talle võimaus lahti öelda veendumusest, et Maa liigub. Värisev ja kurnatud Galileo olevat samal ajal, kui sõbrad tribunali ees teda minema kandsid, sosistanud: ,,Eppur si muove!” - ,,Ta liigub siiski!” Inkvisitsiooni kardinalid andsid käsu: ,,Meie issanda , kõige pühama Jeesuse Kristuse, ja tema ema, püha Neitsi Maarja nimel anname teada, et Galileo raamatud on nüüdsest keelatud ja nende autor on määratud vangikongis karistust kandma, kuni meie parem äranägemine ette näeb.” ,,Ja kõigest hoolimata jään ma siiski kristlaseks!” kuulutas seepeale Galileo. Ja ka teadlaseks. Kuigi talle anti karm käsk loobuda teaduslikest uurimustest , kirjutas ta Arcetris vangis viibides veel ühe raamatu, millest sai tema peateos. ,,Liikumise seadused” kujutas endast mehhaanika põhiliste seaduste kogu. Ta kirjutas selle salaja ning laskis vargsi Hollandisse avaldamiseks toimetada. Galileo ei näinud oma silmaga ühtki oma teose trükitud eksemplari, kuna ta kaotas elu lõpuaastatel silmanägemise, kuid 1642. aasta 8. jaanuaril surivoodil lamades võis ta köidet siiski käte vahel hoida. ,,Hindan seda oma töödes kõige kõrgemalt,” pomises ta. ,,See on mu vaevade vili.”
(21 maailmakuulsat teadlast; http://www-groups.dcs.st-and.ac.uk/~history/Mathematicians/Galileo.html ; http://www.lucidcafe.com/library/96feb/galileo.html ; http://www.newadvent.org/cathen/06342b.html ; http://en.wikipedia.org/wiki/Galileo_Galile i)
3. Kasutatud kirjandus:
21 maailmakuulsat teadlast
http://www-groups.dcs.st-and.ac.uk/~history/Mathematicians/Galileo.html
http://www.lucidcafe.com/library/96feb/galileo.html
http://www.newadvent.org/cathen/06342b.html
http://en.wikipedia.org/wiki/Galileo_Galile i
8