Finantsvahenduse ajalugu (2)

SISUKORD

SISUKORD 1
Sissejuhatus 2
1 Mis on finantsvahendus ? 2
1.1Finantsvahendusasutused ja finantsvahendajad. 3
1.2Säästja vajadused 3
1.3Laenuvõtja vajadused 3
2Finantsvahenduse ajalugu 4
2.1Anglo-saksi majandusmudel 5
2.2Finantsvahenduse tähtsus 6
3Kokkuvõte 8
Kasutatud allikad 10
Sissejuhatus 2
1 Mis on finantsvahendus? 2
1.1 Finantsvahendusasutused ja finantsvahendajad. 3
1.2 Säästja vajadused 3
1.3 Laenuvõtja vajadused 4
2 Finantsvahenduse ajalugu 5
2.1 Anglo-saksi majandusmudel 5
2.2 Finantsvahenduse tähtsus 7
3 Kokkuvõte 8
Kasutatud allikad 10

Sissejuhatus

Rahandusasutuste hulka kuulub üle kogu maailma väga mitmesuguseid erinevaid organisatsioone, alates võimsatest rahvusvahelistest pangandusgruppidest kuni väikeste provintsifirmadeni, mis pakuvad üksnes finantskonsultatsioone või agenditeenuseid. Suure osa nende asutuste tegevusest moodustab finantsvahendusteenuste osutamine. Neid institutsioone nimetataksegi kokkuvõtlikult finantsvahendusasutuseks. Järgnevalt ma selgitan mis on finantsvahendus, vaatlen finantsvahenduse olemust, tema ajalugu ja tema mõju majandusele.

1 Mis on finantsvahendus?

Tuletan meelde, millest koosneb üldse finantssüsteem. Finantssüsteem koosneb finantsinstitutsioonidest ja finantstoodetest. Finantsinstitutsioonid jagunevad finantsasutuseks ja finantsturgudeks . Finantsinstitutsioon on finantsvahenduse vorm, mis määrab selle, kuidas raha liigub säästjalt emitendile. Mõlemad finantsvahenduse vormid on üksteisega konkureerivad ja mõlemal on oma eelised finantsvahenduses ( 3 lk 10).
Millest ju seisneb finantsvahendus? Finantsvahendus seisneb rahade suunamises laenu anda soovivatelt üksikisikutelt, ettevõtetelt ja asutustelt laenu võtta soovivatele era- ja äriklientidele. See tähendab, et majanduses on tavaliselt kaht liiki majandussubjekte: need, kelle tulud ületavad nende jooksvaid kulutusi vaadeldaval perioodil (need on säästjad või laenuandjad), ja need, kelle kulutused ületavad nende jooksvaid tulusid antud perioodil (laenuvõtjad). Kui majanduses eksisteerib raha ülejääk (säästjad) ja puudujääk (laenuvõtjad) ning on vaja, et majandus töötaks efektiivselt, vajatakse süsteemi, mis kindlustaks ülearuste summade suunamise säästjatelt laenuvõtjatele. Siinkohal astubki areenile finantsvahendusasutus ( 2 lk 10).

Finantsvahendusasutused ja finantsvahendajad.

Finantsvahendusasutuse poolt teostatav finantsvahendus seisneb põhimõtteliselt selles, et säästja laenab oma raha finantsvahendusasutusele, mis paigutab selle omakorda edasi ( andes välja laene , ostes aktsiaid või muud varasid , millesse ta soovib investeerida). Siinkohal on tähtis mõista, et finantsvahendusasutused pole lihtsalt agendid , kes “ tutvustavad” laenuvõtjaid laenuandjatele, vaid pigem raha laenuks võtjad, kes laenavad selle raha hiljem edasi (2 lk 10). Finantsvahendajad omakorda suhtlevad pidevalt paljude laenuandjate ja –võtjatega ning neil on hea ülevaade oma klientide vajadustest ja usaldusväärsusest (1 lk 10).

Säästja vajadused

Laenu andmisega kaasnevad alati riskid , mida enamik potentsiaalsetest säästjatest soovib minimeerida:

• Makserisk, st laenuvõtja ei suuda või ei taha laenu tagasi maksta;
  
• Tururisk, st laenuvõtja tagatiseks antud vara turuväärsus väheneb riigis valitseva majandusliku olukorra tõttu - inflatsioon jne;
  
• Likviidsusrisk, st laenuvõtja võib vajada seda raha kauemaks, kui laenuandja on nõus andma;
  
• Hajutamisrisk , st ühe hoiuse väljamaksmine ei tohiks otseselt sõltuda ühe kindla krediidi tagasimaksmisest.
  

Lähtudes laenuandjate huvidest väljendub finantsvahendusasutuste tähtsus kaasaegses majanduses mitmeti.

• Riskide vähendamises läbi nende hajutamise.
  
• Kulude vähendamises.
  
• Säästude likviidsuse säilitamises.
  

Laenuvõtja vajadused

Kui me eelnevalt tutvusime laenuandjate vajadustega, siis nüüd oleks õige aeg tutvuda laenuvõtjate vajadustega.

• Vajab laenuks suurt summat . Tavaliselt on aga ühel laenuandjal vähem raha kui üks laenuvõtja vajab.
  
• Summad peavad olema saadaval konkreetseks tähtajaks ja ajaperioodiks, mis on tavaliselt pikem kui laenuandja on valmis andma.
  
• Laenuõtmisega seotud kulud peavad olema madalad ning laenuvõtja vajab seetõttu informatsiooni turuintressimäärade kohta.
  

Laenuvõtja vajadustega tutvudes võin järeldada, et nii laenuandmisel kui ka laenuvõtmisega kaasnevad teatavad riskid.

• Raha võib vajalikul ajal mitte käepärast olla.
  
• Risk, et laenuandja soovib laenu lõpetada laenuvõtjale ebasobival ajal, tekitades viimasele sellega likviidsusprobleeme või sundides teda uut, kõrgema määraga laenu võtma (2 lk 10).
  

Joonis 1. Finantstutu ja – vahendaja koht rahandussüsteemis (1 lk 10).
Finants-
vahendajad
Finantsturg
Laenuvõtjad
Laenuandjad

Finantsvahenduse ajalugu

Kuna oleme juba tutvunud mõistega finantsvahendus ja saime ka teada finantsvahendusasutustest ja finantsvahendajatest, tahan natukene jutustada finantsvahenduse ajaloost. Esmased finantssüsteemi alged on toiminud juba pikka aega. Näiteks krediiti anti põllumajandusele Mesopotaamias 3000 e.m.a ja pangaalged eksisteerisid Egiptuses 200 e.m.a.
Finantssüsteemi on tihtilugu mõistetud kui kasutut kõrvalnähtust, mis ei loo ühikonda täiendavat majaduslikku väärtust. Siiski on teaduslikud uuringud kinnitanud, et eksisteerib tugev side arenenud finantskeskkonna- finantsinstitutsioonid (s.h. pangad ) ja finantsturud ja reaalmajanduse arengu vahel. Finantssüsteem pakub reaalmajandusele teenuseid, mis on eluliselt tähtsad majanduse pikaajaliseks kasvuks – laenud, hoiused , võlakirjad, arveldused , riskijuhtimise instrumendid , valuutavahetus, aktsiad jne.
Finantsinstrumentide maht on kasvanud alates 80ndate algusest hüppeliselt maailmas. Kauplemiskäibed on kasvanud veelgi kiiremini, eriti kiirest on kasvanud sel perioodil valuutatehingute käibed – 50 korda ja aktsia käibed 30 korda.
Kuna Eestis ei ole seni välja kujunenud selgepiiriliselt ühte majandusmudelit, teatud jooned viitavad ameerikalikule anglo-saksi majandusmudelile, vaatame kuidas oli Ameerikas finantstegevuse arenemisega (3 lk 10).

Anglo-saksi majandusmudel

Enne 1929 aastal alanud Suurt Depressiooni oli USAs samuti panganduskeskne majandusmudel, mis sarnanes tänapäeva kontinentaal-euroopa majandusmudelile (Joonis 2).
Ameerikaliku mudeli levimisele teistesse riikidesse on kaasa aidanud ka rahvusvahelise finantsvahenduse konkurentsi elavnemine . Kuni 30ndate aastateni sarnanes USA finantssüsteemi mudel kontinentaal-euroopa tänapäevase mudeliga, Suured pangad olid peamised rahapakkujad. Pangad olid tihedates suhetes oma klientidega ja tihtilugu kontrollisid neid. Pangad andsid deposiitide alusel oma klientidele laene ja korraldasid võlakirjaemissioone ja aktsiaemissioone oma korporatiivsetele klientidele. Pangad olid seega rahavoogude keskpunktis .
33’aasta Glass -Steagall seadusega lahutati ka investeerimispangandus ja jaepangandus. Kuna Suure Depressiooni ajal kukkus suur osa pangandusest kokku, pangad olid siiski omanud oma klientide aktsiaid suures osas. Sellel sammul oli oluline mõju hilisema USA majandusmudeli institutsionaalse korraldatuse kujunemisele ja finantsturgude kesksuse kujunemisele. USA majanduspoliitika on alates 30ndatest püüdnud hoida finantsvõimu eraldi tööstusettevõtetest, vältimaks majandusraskuste korral majanduse üldist kollapsit. See soodustas investeerimispanganduse arengut ja sealset konkurentsi. See on olnud aluseks ka riskijuhtimise arengule, kuna kapitaliturgude suur osakaal on loonud tururiskid, mida on vaja olnud juhtida. Erinevalt Panganduskesksest finantsmudelist Jaapanis ja Saksamaal, kus finantsturgudel toimuv oli rahavoogude vahendamise (finantsvahenduse) seisukohalt teisejärguline.
Seega arenes Ameerikas kiirest otsene ja poolotsene finantsvahendustegevus. Kujunesid likviidsed raha ja kapitaliturud , milledel pangad otseselt riske ei võtnud (3 lk 10).
Raha pakkujad
Raha ja kapitaliturud
Riskiturud
Kommertspangad,
Investeerimispangad,
Kindlustus ja pensionifondid
Emitendid
Joonis 2. Tänapäevane finantsvahenduse mudel (3 lk 10).

Finantsvahenduse tähtsus

Eelpool oleme näinud, et laenuandjatel ja laenuvõtjatel on omad nõumised, mis tuleb täita enne, kui laenutehing aset leiab. Samas saime ka teada, et need vajadused/nõuded ei tarvitse alati kokku langeda. Näiteks laenuvõtja poolt antav laenu tagatis peab vastama laenuandja minimaalsetele nõuetele likviidsuse ja riski osas. Kui need nõuded on aga liiga ranged , võib potentsiaalne laenuvõtja laenust loobuda ja summade üleandmist ei toimu. Samuti on tõenäoline, et laenuvõtja püüab minimeerida intressikulusid, samal ajal kui laenuandja püüab oma rahalt võimalikult suurt tulemit saada. Lisaks sellele on üksik-laenuvõtjatel vaja sageli rohkem raha, kui üksik-laenuandjad on valmis andma. See tähendab, et laenuvõtja peaks kogu summa kokkusaamiseks võtma laenu mitmelt erinevalt isikult. See muudab aga laenuandja ja laenuvõtja omavaheliste kokkulepete saavutamise veel keerulisemaks. Probleemi tõsidus kasvab veelgi, kui arvestada asjaoluga, et laenuvõtjad võivad elada Valgas ning laenuandjad Tallinnas või isegi USA-s.
Seega on laenuvõtjate ja –andjate nõudmiste rahuldamiseks vajalik finantsvahendus ehk kaudne finantseerimine. Kõige tavalisem finantsvahenduse vorm seisneb hoiuste vastuvõtmises ja saadud raha edasilaenamises. Finantsvahenduse selle vormiga tegelevad pangad, kuid nagu me juba teame, on olemas ka teisi finantsvahendusega tegelevaid institutsioone, mis hoiuseid vastu ei võta (nt investeerimisfond ).
Lisaks sellele, et finantsvahendus võimaldab muuta leanuandja lühiajalised investeeringud laenuvõtja pikaajalisteks laenudeks, lahendab finantsvahendus veel ühe olulise probleemi, mis kaasneb säästude laenudeks konverteerimise protsessiga. Ilma finantsvahendusasutuseta peaks laenuandja tegema paljude potentsiaalsete laenuvõtjate vahel valiku, analüüsima nende projektide teostatavust ja pakutavaid tingimusi. See nõuab aga nii vastava kvalifikatsiooni kui ka informatsiooni olemasolu. Tänu spetsialiseerumisele suudab finantsvahendusasutus laenuandjalt eksperttradmisi ja informatsiooni nõudva probleemi lahendada efektiivsemalt. Laenuandjal on vaja ainult otsustada, missuguse finantsahendaja kätte oma raha usaldada.
Finantsvahendus vähendab ka laenuvõtja riske. Vahendusasutuste tegevuse mastaabid meelitavad sinna piisaval hulgal raha, leevendades sellega mõnevõrra raha kättesaadavusega seotud ebakindlust. Nimetatud riski alanemine tuleneb sellest, et kui ühest allikast saabuva raha vood finantsvahendusasutusse ootamatult vähenevad, kompenseerivad seda suure tõenäosusega täiendavad summad mõnest teisest allikast. See vüimaldab korraldada laenamise nii, et laenuvõtja ei pea muretsema, kas vajalikul ajamomendil ja vajalikuks ajaperioodiks on raha saadaval või mitte (2 lk 10).

Kokkuvõte

Selle essee kirjutamisel lugesin palju huvitavaid asju finantsvahenduse kohta (4,6,7 lk 10). Kahjuks kõigest, millest tahtsin jutustada, ei mahu essee formaadile, proovisin rääkida kõige olulisemate asjade kohta. Sain selgeks aru, mis on finantsvahendus, kuidas arenes finantssüsteem. On nähtav, et finantsvahedusel ei ole viimane roll majanduses, põhimõtteliselt praegu saan eristada minimuum viit finantsvahenduse rolli majanduses:

• Laenuandmise ja –võtmisega seotud riskide hajutamine
  
• Majandusagentide informatsiooniga varustamine
  
• Intressimäärade kujundamine
  
• Varade tähtaegade konverteerimine – säästjate ja investeerijate erinevate vajaduste kokkuviimine
  
• Üldiste tehingukulude vähendamine ja säästude ühendamine (2 lk 10).
  

Finantsvahendus on majanduse vereringe, keerake see kinni ja oleme tagasi kiviajas. Keegi võiks välja arvutada, kui palju ühe riigi SKP langeks , kui poleks võimalik näiteks raha sisse-välja laenata, investeerida jne? Finantssüsteem pakub reaalmajandusele teenuseid, mis on eluliselt tähtsad majanduse pikaajaliseks kasvuks.
Milton Friedman loetleb F. Knightile tuginedes järgmised ülesanded, mille peab lahendama iga kaasaegne majandussüsteem:

• standardite fikseerimine alternatiivsete eesmärkide võrdlemiseks eelkõige rahaliste hindade abil;
  
• ressursside tootmise ja jaotamise organiseerimine toodete ja tootmisfaktorite rahaliste hindade süsteemi abil;
  
• toodete jaotamine tarbijate vahel, mis tugineb samuti rahalistele hindadele;
  
• majandussüsteemi taastootmise ja arengu tagamine tähtsaimate rahaliste hindade, intressimäärade abil, mis tagavad stiimulid kapitali omanikele;
  

• tarbimise kohandamine tootmisele lühikeses perspektiivis, mil tootmismaht on suhteliselt muutumatu.
  

Majandusajalugu on näidanud, et ükski neist eesmärkidest ei ole saavutatav piisavalt madalate kuludega ilma finantssüsteemi olemasoluta.
Finantssüsteemi olulisus ei ole seotud ainult nende ülesannetega. Kaasaegses majanduses on tal terve rida funktsioone, mis õigustavad täiendavalt tema olemasolu. Finantssüsteem võimaldab ühtlustada tarbimist ajas ja suurendab inimeste arvu, kes on rahvusliku investeerimisprotsessi osaliseks . Korralik finantssüsteem on võimas tööriist areneva majanduse efektiivsuse suurendamiseks ning kasvu kiirendamiseks (5 lk 10). Seega võin öelda, et finantsvahenduse mõju majandusele ja finantssüsteemile on oluline, sest kuna finantsvahendus kuulub finantssüsteemi liigiks , ilma selleta ei haka finantssüsteem tõhusalt funktsioneerima.

Kasutatud allikad

V. Zirnask , K.Liikane. Raha, pangad ja finantsturud 1 osa. Tallinn, 1994

V.Tõnisson.Panga funktsioonid. Eesti Pangaliidu väljaanne.

A.Juhkam. Finantsinstitutsioonid (s.h. finantsturud). Tartu Ülikool, 2001

V. Rukholm , S.Zdanova. Finantsvahenduse ülevaade. Eesti statistika aastaraamat, 2011

E. Listra . Finantssüsteemi funktsioonid. Tallinna Tehnikaülikool https://www.seb.ee/cgi-bin/unet3.sh/un3min.r?sesskey=&lang=EST&act=ARTIKKEL&frnam=INV&id=73

I.Lepik. Finantsvahenduse arengust Eestis aastail 1992-1995. Eesti Panga bülletään, 1996

Eesti Panga 1998, 1999.a aruanded
10