EV perioodist Eesti okupeerimiseni (0)

EV perioodist Eesti okupeerimiseni
1. Vaikiv ajastu (ptk.16)
1) Sõjaväeline riigipööre
Päts ja Laidoner teostasid selle 12.03.1934.a.
Võtsid oma kontrolli alla Tallinna kesklinna ja Toompea . Vahistati vapse kogu maal (u. 400). Õhtul kehtestas valitsus Pätsi nõudel 6 kuuks üleriigilise kaitseseisukorra ning määras kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks. Suleti vapside organisatsioon , keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Lükati valimised edasi kaitseseisukorra lõpuni ning tühistati vapside saadikumandaadid kohalikes omavalitsustes. Algas puhastustöö riigiaparaadis.
2) Pätsi ja Laidoneri võimu kindlust .
Määrasid peaministri asetäitjaks ja siseministriks Karl Einbundi.
Septembris pikendati kaitseseisukorda 1.a. võrra (liikusid automaatselt edasi ka riigivanema ja parlamendi valimised). Parlament „vaikivasse olekusse“ (Riigikogu söendas valitsuse samme arvustada, aeti rahvasaadikud laiali). 1935.a. kevadel poliitiliste erakondade tegevuse keelustamine. Loodi Isamaaliit (ainupartei, valitsuse suunatud). Hakati looma kutsekodasid, mis pidid koondama kõik 1 eluala esindajad ja vahendama nende soove- mõtteid valitsusele. Panid kehtima trükikodade tsensuur (tähendas opositsiooni suu lõplikku sulgemist). Valitsusele sobilikku infot jagas ajakirjandus . Riiklik Propaganda Talitus, mis tegeles ka nn. Rahvusterviklikkuse õhutamisega. Kehtestus riigi kontroll kõikvõimalike elualade üle. 1935.a. lõpuks oli demokraatlik kord EV-s asendunud autoritaarse diktatuuriga.
3) Okupatsioon ja vapside riigipöördekatse
Opositsioon sai uut elujõudu 1935.a. suvel, kui vabanesid arreteeritud vapsid . Nad asusid kohe aktiivselt tegutsema, kritiseerides avalikult valitsuse ebaseaduslikku tegevust ja tagasipöördumist demokraatliku riigikorra juurde. Vapside liikumise likvideerimise lavastas poliitline politsei riigipöördekatse. Ööl vastu 8. dets. 1935.a. arreteeriti juhtivad vapsid koosolekul, kus väidetavalt olevat arutatud järgmiseks päevaks kavandatud relvastatud väljaastumise plaani. Kohtuprotsessil mõisteti 133 isikut kokku 1163.a.-ks vangi. „Tartu vaim“ kujunes diktatuurivastase võitluse sünonüümiks.
4) Uus põhiseadus
Veebruar 1936.a. leidis aset referendum, millega rahvas andis riigivanemale õiguse kutsuda kokku konstitutsiooni koostamiseks Rahvuskogu. 1.jaan.1938.a. jõustunud uus põhiseadus vastas Pätsi soovidele. Selle kohaselt oli EV riigipeaks president , kes valitses rahva poolt otsestel valimistel 6.a.-ks.
Riigikogu muudeti 2-kojaliseks. Alamkoja e. Riigivolikogu 80 saadikut valiti rahva poolt, ülemkoja e. Riiginõukogu 40 liikmest osa valiti kutsekodade poolt, osa kuulutati sellesse oma ameti poolest ja osa sellest määrati presidendi poolt. Vabariigi valitsuse eesotsas peaministriga määras ametisse president , kelle usaldus valitsuse vastu oli määrav.
Rahvalt oli ära võetud rahvaalgatuse õigus, samuti valimisõiguse vanusetsensuursust 20 eluaastalt 22-le. Piirati kodanikuvabadus. Vaatamata näiliselt demokraatlikumale iseloomule, võimaldas põhiseadus jätkata autoritaarset valitsemist.
5) „Juhitav demokraatia“.
Valimised Riigivolikokku ühendati EV 20.aastapäeva pidustustega. Isamaaliidu ja Riikliku Propaganda Talituse initsiatiivil moodustatud Rahvarinne Põhiseaduse Toetuseks , seadis üles 80 valitsusmeelset kandidaati – 1 igas valimisringkonnas . Tänu enamusvalimiste põhimõttele pääses Riigivolikogusse vaid 16 opositsionääri. Et parlamendi mõlemad kojad ja kohalike omavalitsuste esindajad esitasid vaid 1 presidendikandidaadi, siis jäid presidendi valimised rahva poolt ära ning aprillis 1938.a. kinnitati EV I presidendiks K.Päts.
Mõni päev hiljem astus ametisse uus valitsus, eesotsas peaminister Kaarel Eenpaluga (asus teostama nn. Juhitava demokraatia poliitikat). J.Laidoner jäi ülemjuhatajaks.
Püsis kaitseseisukord , poliitilist organiseerumist ei lubatud, säilis trükitoodete tsensuur, süvenes tsentralisatsioon. Riigikogu püüti muuta formaalseks seadusandjaks, usaldades ta hoolde vaid 3-järguliste seaduste läbitöötamise, samal ajal, kui olulisemad seadused ilmusid presidendi dekreetidena.
6. Maj. 30-ndatel
1934.a. algas Eesti majanduselus kiire areng (peagi saavutati ja ületati kriisieelne tase). Uue nähtusena sai vaikiva ajastu tingimustes alguse riigi sekkumine majandusellu. Toimus eramajanduse reguleerimine maksu-, hinna- ja krediidipoliitika kaudu. Kasvas riigi osa majanduses – riiklikud AS-id andsid kuni 25% Eesti tööstustoodangust.
Tööstus tegi läbi suurima arengu. Suurenes tööstusettevõtete arv, paranes nende tehniline varustatus. 1938a. ületas tööstustoodangu koguväärtus esmakordselt põllumajandus toodangu vastava näitaja – Eesti oli muutumas agraarmaast tööstusriigiks.
Põllumajanduse puhul näitasid edasiminekut haritava põllupinna suurenemine, maaparanduse laialdasem kasutamine, põldude väetamine, loomade arvukuse kasv, tõuparandus ja sordiaretus. Suurt rolli edendas ühistegevuslik liikumine maal, suurenes kõikvõimalike masina-, piima-, kartuli-, muna-, karjakontrolliühisuste hulk. Peamisteks väliskaubanduspartneriteks olid Suurbrit. ja Saksamaa (tagasihoidlikumalt järgnesid Soome, Rootsi ja Läti).
Eesti. väljaveos olid I kohal põllumajandussaadused (või, peekon , munad), neile järgnesid metsamaterjal ning tööstustoodang (tekstiil, paber, põlevkiviõlid). Siseveos domineerisid tööstusseadmed ja keemiakaubad, ka toorained (raud, kivisüsi, naftasaadused , puuvill ).
1930-te lõpus likvideeriti tööpuudus, suurenes inimeste sissetulek ja vähenes elukallidus . Eesti oli täielikult integreerunud Euroopa majandusruumi ning jätkas oma võimalustele vastavat suhteliselt kiiretempolist arengut.