Autoritaarne eesti (2)

Autoritaarne eesti
riigipööre
EVKL suur populaarsus lubas oletada neile riigivanema ja Riigikogu valimistel suurt edu. Vabadussõjalaste võimuletuleku ja võimu enda kätte koondamise ennestamiseks teostasid riigivanema kandidaadid K.Päts ja J.Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde. 12.märtsi pärastlõunal võtsid Sõjakool ja Kaitseliit Tallinna kesklinna ja Toompea oma kontrolli alla ning piirasid ümber EVL-ile kuuluvad hooned. Poliitiline politsei teostas neid läbiotsimised ja arreteeris kõik kohalviibijad. Samaaegselt vahistati vabadussõjalisi üle kogu maa, kokku umbes 400 inimest. Õhtul kehtestas valitsus K.Päts nõudel riigis 6 kuuks üleriigilise kaitseseisukorra ning määras kindral Laidoneri sõjaväe ülemjuhatajaks. Laidoner sulges seejärel vabadussõjalaste organisatsioonid ja keelustas poliitilised koosolekud-meeleavaldused. Oma tegevust põhjendasid Päts-Laidoner vabadussõjalaste väidetava vägivaldse võimuhaaramiskava ilmsikstulekuga ning Eesti rahva “vaimse haigusega”, mis väidetavalt pärines EVL propagandast ega lubavat enam pidada rahvast kõrgeimaks võimukandjaks riigis. Valimised lükati edasi kuni kaitseseisukorra lõpuni ning kohalikes omavalitsustes tühistati vabadussõjalaste saadikumandaadid. Algas ka puhastustöö riigiaparaadis, määrav oli varasem suhtumine vabadussõdalastesse. Riigikogu läks suvepuhkusele ja kogu seadusandlik võim koondus valitsuse kätte. Seadusandluse täiendamiseks väljastas riigivanem dekreete ja nende kinnitamiseks enam parlamendi nõusolekut ei küsitud.
Põhiseaduse muutmine
1936. aasta alguses teatas K.Päts, et aeg on alustada tagasipöördumist normaalsete olude juurde, milleks oli vaja väljatöötada uus põhiseadus. Veebruaris 1936 toimus referendum , millel rahvas andis riigivanemale konstitutsiooni koostamiseks õiguse kutsuda kokku Rahvuskogu . Kuna opositsioon boikoteeris valimisi, siis kujunes 1937. aasta veebruaris kokku astunud Rahvuskogust valitsusmeelne organ ning 1.jaanuaril 1938 jõustunud põhiseadusest Pätsi jaoks sobiv põhiseadus.
Uue põhiseaduse kohaselt oli Eesti riigipeaks rahva poolt otse ja 6-aastaks valitav president . Riigikogu muudeti 2-kojaliseks. Alamkoja ehk Riigivolikogu 80 saadikut valiti rahva poolt, ülemkoja ehk Riiginõukogu 40 liikmest osa valiti kutsekodade poolt, osa kuulusid sellesse ameti poolest ja osa määrati presidendi poolt. Vabariigi valitsuse eesotsas peaministriga määras ametisse president, kelle usaldus valitsusele oli määrav. Kui näiteks Riigivolikogu avaldas valitsusele umbusaldust, oli presidendil valida kas asendada valitsus või saata laiali parlament ja kuulutada välja ennetähtaegsed valimised. Uue põhiseadusega võeti rahvalt ära rahvaalgatuse õigus, samuti sai nüüd valima senise 20- eluaasta asemel 22-eluaastast. Senine proportsionaalne valimisviis asendati isikuvalmistega. Piirati kodanikuvabadusi. Vaatamata näiliselt demokraatlikumale iseloomule võimaldas uus põhiseadus autokraatia jätkumist.
AUTORITAARNE EESTI (1934-1940)
Vältimaks vabadussõjalaste võitu ja koondamaks võimu enda kätte, teostasid riigivanem Konstantin Päts ja endine sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner 12. märtsil 1934. aastal sõjaväelise riigipöörde. Riigis kuulutati välja kaitsesisukord, suleti kõik vabadussõjalaste organisatsioonid, vangistati mitusada juhtivat vabadussõjalast, lükati edasi valimised, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused. Riigikogu saadeti laiali ja saadikutel ei lubatud uuesti koguneda, erakondade tegevus lõpetati ja nende asemele loodi riiklik ainupartei ( Isamaaliit ), ajakirjandus allutati järelvalvele ja mitu ajalehte suleti, kõige olulisemate asutuste, nagu ametiühingute, noorsoo -organisatsioonide, omavalitsuste, ülikoolide, kiriku jt. üle kehtestati range kontroll, olulisi seadusi hakati välja andma riigivanema dekreetidena. Demokraati asendus autoritaarse riigikorraga, mis on tagantjärele saanud nimeks vaikiv ajastu.
Kuna uued riigijuhid rikkusid oma võimu teostades korduvalt põhiseadust, lasksid nad koostada uue põhiseaduse, mis vastas nende soovidele. 1937. aasta põhiseadusega loodi presidendi ametikoht . Presidendil oli õigus takistada parlamendis vastu võetud seaduste jõustumist ning saata parlament laiali. Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks sai Konstantin Päts. Moodustatud uus Riigikogu oli presidendile ja valitsusele kuulekas.
Autoritaarne valitsemiskord tekitas rahulolematust paljudes poliitikutes ja haritlastes. Opositsiooni tähtsamaiks keskuseks kujunes Tartu ning nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada.
VÄLISPOLIITIKA
Eesti välispoliitika peamine eesmärk oli kindlustada omariiklus ja julgeolek. Suurimaks ohuallikaks loeti Venemaad, abi aga loodeti ennekõike Rahvasteliidult ja demokraatlikelt suurriikidelt. Kuid mingeid kokkuleppeid Eesti julgeoleku kindlustamiseks ei õnnestunud sõlmida, selleks huvitus välisilm Eestist liialt vähe.
1920. aastate algul püüti omariikluse kindlustamiseks luua Balti liitu, s. o. sõlmida Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola vaheline leping, mille alusel kõik osalised oleksid osutanud üksteisele abi sõjalise rünnaku korral. Kuid liidu loomine takerdus Balti riikide omavaheliste lahkhelide ja Venemaa vastuseisu tõttu. Ainsaks tegelikuks sammuks sel teel jäi 1923. aastal alla kirjutatud Eesti-Läti kaitseliidu leping, ent kahe väikeriigi jõust poleks Vene ohu tõrjumisel jätkunud.
1930. aastate algul rahvusvaheline olukord teravnes. Maailmarahu hakkasid ohustama nii stalinlik Venemaa kui ka hitlerlik Saksamaa, mis mõlemad tugevnesid ja muutusid järjest sõjakamaks. Samal ajal ilmnes Rahvasteliidu ja demokraatlike riikide suutmatus lahendada rahvusvahelisi probleeme. Sellistes tingimustes ei olnud Eesti püüded kindlustada oma julgeolekut tulemuslikud. Teise maailmas]ja puhkedes osutus Eesti rahvusvaheliselt isoleerituks ning oli kergeks saagiks sõjakatele totalitaarriikidele.