Euroopa liidu praegused suurimad väljakutsed (0)

Euroopa liidu praegused suurimad väljakutsed
Võib öelda, et Euroopa liit on euroopa integreerumise tulem, mis sai alguse Teise maailmasõja lõpust. See teekond ei ole alati sujunud libedalt ning raskusteta. Oma algusest saati on EL seisnud silmitsi probleemidega. Ka tänapäeval ei saa me rääkida EL-ist kui paradiisist , kus poleks väljakutseid. Kahjuks peame tõdema, et neid väljakutseid ei ole vähe. Alustades rändekriisist, populistlike parteide populaarsuse tõusust ning lõpetades suure töötusemäära ja poliitiliste suhtetega Venemaaga, peame tunnistama, et suuremal või vähemal määral on need probleemid kogu ühise euroopa kanda ja lahendada, mille tingib antud probleemide mastaapsus.
Viimaste aastate venemaa käitumine nii välis- kui sisepoliitilises spektris on andnud naaberriikidele küllaltki palju põhjust muretsemiseks. On ju EL-gi Venemaa naabruses ning Eestis kui piiririigis adume ehk probleemi tõsidust teravamalt kui mujal. Euroopa ja Venemaa suhted ei ole olnud kunagi lillelised, kuid pärast Gruusia ja Ukraina konflikti on suhted langenud drastilisse madalseisu. Sisuliselt oleme jõudnud nähtamatusse sõjaseisukorda, mis ei väljendu küll otseses sõjategevuses lahinguväljal, vaid musklite näitamises mastaapsetel õppustel, info- ja digisõjas. Puutumata ei ole jäänud ka majandus, kuna Venemaale kehtestatud sanktsioonid, mis ajendatud Ukraina konfliktist kestavad ikka veel ja nende lõppu ei ole lähiajal oodata.
USA viimaste presidendivalimiste järel sai selgeks, et Venemaa võib avaldada demokraatlikele valimistele märkimisväärset mõju. Valimiste häkkimine , kandidaatide seotus Venemaaga olid skandaalid mis murendasid inimeste usaldust ja tekitasid poliitilises süsteemis kahtlusi . Kas häkkimine tõesti aset leidis ei oma isegi tähtsust, sest valijaid ja meediapilti mõjutas see igal juhul. Sama vandenõuteooriaid ja kartusi on üles näidatud ka euroopas. On kardetud - ja ka põhjusega, et Venemaa kasutab erinevaid meetmeid, sealhulgas kõrgtehnoloogilisi IT vahendeid, et murendada Euroopa ühtsust, tõstes esile „tüliõunu“ ning suurendada elanikkonnas euroskeptilisi meeleolusid. Kõige markantsem näide oleks siinkohal Brexit.
Kas venemaa mängis Brexitis olulist rolli, on raske tõendada, kuid kahtlemata vähendas see EL-i suurust, võimsust ning tekitas kahtlusi selle edasises käekäigus. Brittide väljaastumine on olnud tõsine murekoht ning paljud kartsid selle järel ka teiste liikmete väljaastumist. Tänaseks näeme, et siiani pole seda juhtunud kuid muret on tekitanud kindlasti kasvav populistide populaarsus rahva hulgas. Küsimus peidab enda all aga märksa laiemat murekohta ning tekib küsimus – kuidas edasi?
Oma ajaloo jooksul on EL sammunud rajal, mis viinud suurema integratsiooni ja võimu koondumise keskvalitsuse kätte. Ehkki see võib suurendada probleemide lahendamise efektiivsust ja võimalusi ning võib paljudes valdkondades kasulik olla, on ka palju neid, kes näevad selles ohtu riikide suveräänsusele. Aina rohkemate õiguste koondumine EL-i tasandile paneb õigustatult küsima – kuhu me suundume ning kas selleks on eelkõige liitriik ? Ka Eestis on konservatiivid väitnud , et see ei ole enam sama EL, kuhu astusime ning liikmelisuse peaks uuesti üle vaatama. Peame muidugi nentima , et iroonilisel kombel peetakse ka juba eelnevalt vaadeldud Venemaa „varjatud kätt“ süüdi populistide toetamises ja nende edus.
Juba pikemat aega on räägitud ka Euroopa liidu kui institutsiooni kaugusest tavainimesest ja selle toimimise liigsest keerukusest. Nimelt tihtipeale ei saa tavakodanikud aru, kuidas see organisatsioon täpsemalt töötab ning mida seal kauges Brüsselis täpsemalt tehakse. Kõik see on aga viinud rahva võõrandumiseni ning kahtluste tekkimiseni EL-i legitiimsuses riikideülese organisatsioonina.
Euroskeptitsismi ja populismi jõuallikateks võib pidada paljusid aspekte . Nende hulgas on kindlasti ka tuline pagulaskriisi teema. Oli see ju üks mootoritest, mis viis Brexitini. Suutmatus leida ühiseid lahendusi on tekitanud palju pingeid. Kahtlemata on antud kriis välja toonud mõrad euroopa ühtsuses. Põgenike ümberpaigutamise plaan ning püüd teha see kohustuslikuks on nii mõnedki riigid nagu Poola, Ungari jt ajanud tagajalgadele ning aidanud kaasa juba eelnevalt vaadeldud populismile ning edasisele mõranemisele. Ühelt poolt vajalik plaan astub kriitikute sõnul üle riikide suveräänsusest. Mõistagi lisaks lahkhelidele riikide vahel on kriisiga iseenesest raske toime tulla. Kuna loodetud integratsioon pole vilja kandnud ning Eestiski on probleeme põgenike lahkumisega parema elujärjega riikidesse, siis satub kahtluse alla plaani edukas elluviimise võimalikkus .
Pagulaskriisi teemasse süvenedes peame paratamatult tunnistama, et tegu on väga kompleksse probleemiga, mis peidab endas ka julgeolekualast konflikti. Terrorismi levik on viimastel aastatel euroopas üheks suurimaks ohuks. Eelkõige kardetakse, et põgenikelainega EL-i jõudnud islamitaustaga inimgrupid on altid radikaliseerumisele, mis tingib ka paratamatult suurema riski rünnakuteks. Omakorda toidab see populismi ning lõhenemist nii EL-i riikide tasemel kui ka tavakodanike seas. Muidugi on võimalik ka otsene ISIS -e võitlejate maskeerumine põgenike hulka, mis suurendab veelgi kahtluseid „lahtiste uste poliitikale.“ Samuti tasub muret tunda ka EL-i kodanike pärast, kes mingil põhjusel on radikaalse Islamiideoloogiaga kaasa läinud. Paljud neist on jõudnud isegi Süüria lahinguväljadele. Naastes kujutavad nad endast aga suurt ohtu meie turvalisusele. Riskide leevendamiseks on paljud kutsunud üles suuremale julgeolekualasele koostööle riikide vahel.
Lisaks julgeolekuküsimusele on EL teelahkmel ka üleüldise juhtimisstiili mõistes. Nimelt on kritiseeritud tugeva eestvedaja rolli ning strateegilise nägemuse puudumist. Mõistagi on Brexitiga EL-s üks suurriik ja eestvedaja jällegi vähem. Kui saksamaa kantsler Angela Merkel on mänginud keskset rolli tegelemisel rände-, Ukraina ja ka eurotsooni kriisiga on talle ette heidetud otsustavuse puudumist. Mõned kriitikud on vastupidi etteheitnud EL-i muutumist liiga saksakeskseks.
Suureks debateerimisteemaks võib tulevikus olla ka EL-i suund enda süvenemisel ehk edasisel integreerumisel või laienemisel uute liikmete vastuvõtmisega. Ka siinkohal on palju erinevaid arvamusi . Uute liikmete värbamine võib kahtlemata avardada võimalusi ning muuta EL-i võimsamaks. Kriitikute sõnul võib see aga „kompotti“ veelgi segasemaks ajada ning edaspidi oleks veelgi raskem jõuda konsensusele ning paljudel riikidel puuduks ühine tulevikuvaade. Suurema integreerumise ees seisavad juba eelmainitud takistused – populismi tõus ning riikide vastumeelsus rohkemate õiguste äraandmisele Euroopa liidule.
Olles vaadelnud eelnevaid probleeme, mõistame, et mured on suurel määral omavahel läbipõimunud ning nende lahendamine ei ole sugugi kergete killast. Üritades lahendada ühte muret, peame samal ajal silma peal hoidma ka kümnel teisel. Vaadeldes probleeme nagu Venemaa agressiivsus , pagulaskriis , julgeolek ning ka majandus, peame nentima, et suures osas saab neid lahendada vaid koostöö ja ühise visiooni abil. Ajalugu on aga näidanud, et ühise keele leidmine ei pruugi olla lihtne ning nõuab tihti pikki läbirääkimisi ja vaidlusi. Meedias juba ehk paljulausutud sõnad – ühtsus ja solidaarsus, on ehk saanud juba negatiivse varjundi, kuid kahtlemata ei saa me unustada nende sõnade tähtsust ja tähendust Euroopa liidu ees seisvate väljakutsete lahendamiseks.