Publiku paigutus teatris ✗ Publiku kohad olid põrandal, rõdul, loožetsis. ✗ Loožetsis istusid jõukamad pealtvaatajad. ✗ Lihtrahvas vaatas etendusi põrandalt ja rõdult, rõdul olid istekohad, põrandal seisti. ✗ Ka näitelava kahel pool istusid või lamasid mantlite peal autori kaitsjad, sõbrad ja rikkad ülikud. Publik teatris ✗ Loožides istuvatel naistel olid hariklikult näokatted ✗ Etendustest võtsid osa kõik ühiskonnakihid, peale puritaanide. ✗ Publik oli taeva all, sajuse ilma korral sadas vihm neile kraevahele. ✗ Publik ei olnud kunagi valitud. Publiku käitumine teatris ✗ Oli terav vahekord laval olevate ülikute ja õues seisvate vaatajate vahel. ✗ Pealtvaatajad ostsid ringiliikujatelt moonamüüjatelt vorsti, õlut, õuna ja pählit. ✗ Söödi ja räusati näitlemise vahel.
pidas. Etendus "Ajarefrään" tutvustas vaatajatele üsna detailselt nukunäitleja elu, kus igapäevasteks tegevusteks olid etendused, proovid, väljasõidud ja kohvik. Kohati tüdimust tekitav, kuid samas ikka ja alati uus ja huvitav tänu intriigidele, armastusele, sõprusele ja muule. Lisaks sain aimu nukunäitleja ja nuku vahelisest sidemest. Õige nukunäitleja on võimeline iga nuku elama panema. Lavastuses oli kasutatud nukke erinevatest etendustest, mida Helle lavastanud oli-Koit ja Hämarik, Jänes, Krokodill, kuri Hunt ja teised. Helle kehastas mitut erinevat rolli ning suutis igat neist mängida usutavalt olgu see siis külamutt, poisiklutt, noor neiu või hoopis lits. Minu jaoks oli see hämmastav, kuidas üks näitleja oma jõu ja karismaga nii lühikese ajaga nii palju erinevaid emotsioone vaatajas tekitas. Ta oli tohutult avatud ning tutvustas meile oma elu, ka kõige intiimsemaid hetki
kirjutatud prantsuse või saksa keeles. Ooperi Kuldajastul ( 19.sajandi keskpaik lõpp ) juhtis teatrit Maurice Grau. 1898. aastal võtsid Metropolitani ooperiteatri lauljad ja muusikud ette kuuenädalase tuuri, läbides suuremad Ameerika linnad. Aastatel 1908 1935 juhtis ooperiteatrit Giulio GattiCasazza. Tema autoriteetsed organiseerimisoskused ja väljapaistvad osatäitjad tõid Metropolitani teatri kauakestvasse Hõbeaega. Praegune ooperiteater on moderniseeritud, paljudest etendustest on kadunud ehedus, sest vanaaegsed kostüümid, lavakaunistused, tehnika jne on asendatud moodsamatega. Metropolitani ooperiteatris loodi ooperiga samaaegselt jooksvad tiitrid, neid kutsutakse ,, Met Titles ''. Nende loojaks oli Joseph Volpe, aastal 1995. Tiitritesüsteem võimaldab igal vaatajal oma istme ees olevast ekraanist lugeda inglise keelseid subtiireid ooperile.
Cobbins, Ryan Shaw ning Haydon Eshun. Etenduselt sain rohkem teada Jacksoni elu klohta. Michael (Joseph) Jackson sündis 29. augustil 1958 ja suri 25. juuni 2009. Ta oli ameeriklasest poplaulja ning läbi aegade kõige edukam meelelahutaja. Teda kutsuti ka kui King of Pop ja King of rock ( popi- ja rokikunungas). Kontserdi tegi erilisieks bänd, kes koosnes kahest kitarristist, klahvpillimängijast ning trummarist. Live bänd tegi kontserdi eriti nauditavaks. Mis oli erinev etendustest Eestis, oli see, et artistid suhtlesid publikuga, rahvas erlas kaasa ning oli tunne nagu viibiks mõne tõelise artisti kontsertil, mitte ei ole teatrietendust vaatamas. Etenduse lõpupoole, ,,Thriller'i" laulu ajal, publik isegi tantsis kaasa. Minu lemmik lugu oli ,,Billie Jean", sest selle loo esitaja laulis väga hästi ning nägi välja täpselt nagu Jackson. Lisaks oli tantsijate koreograafia selle loo ajal väga huvitav. Sellepärast see lugu erineski teistest
Minu Suurim Muusikaelamus Essee Ingrid Tarmu M õne aasta eest, just enne Jõule, külastas Tallinnat Joe Cocker'i nimeline blues'i ja bluesrock'i laulja. Ostsin pileti ja seadsin sammud kontserdimaja poole ise hinges juba valmistunud järjekordseks aja raiskamiseks. Selgus, et see kontsert oli üks vähestest viimasel ajal külastatud muusika etendustest, mille puhul tundsin, et piletirahale ei oleks leidunud mõnda paremat rakendust. Olles sündinud II Maailmasõja lõpul ning seega juba küllaltki soliidses vanuses suutis Cocker mind (ja loodan ka teisi kuulajaid) paeluda oma vahetu, kohati ülidramaatilise esinemislaadiga: tehes kätega ebamääraseid ringikujulisi liigutusi, ja imiteerides mõlema käe nimetissõrme ja pöidlaga õhku näpistamist, lõi Joe Cocker "käigult" laval omapärase viipekeele
õhtul toimub “Libahundi” esietendus. Pärast esimesi etendusi komplekteeritakse 7-liikmeline püsitrupp, punktitasu eest teeb kaasa veel 5 näitlejat. Külalistruppide vastu võtmiseks ehitati Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta laudhoone, linnakodanike seas tuntud kui “Planwagen”.Maja asus tol ajal Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu rahva tollases igasuvises laadapaigas ning kuulub vaestekolleegiumile, kes etendustest saadud tulusid kasutab linna vaeste heaks. Eliisabeti kiriku õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter soodustab teatrietendusi ja soovitab nende vaatamist ka kogudusele. Pärast tema surma proovib kirik mitmel korral oma külje alt seda patust lõbustusasutust lahti kangutada, kuid see ei õnnestu.Endla teater korraldas 11. märtsil esimese üle-eestilise Koolinoorte Teatripäeva, kus maakonna õpilastele pakkusid töötube ja etendusi kokku 15
tundeid. Näitlejad oskasid jäljendada sügavalt nende patsientide hingeelu ja katseid saada lahti kleepuvast ja hinge tühjaks imevast sõltuvusest. Kunstniku töö ahvide kujutamises oli väga tabav, sest see kurjus ja vastikus ahvides oli ülimalt hästi välja toodud. Kogu lavastuse kujundus oli minimalistlik, mis mulle meeldis. Tegelased ei liikunud vaid laval, aga ka pealtvaatajate seljataga ja laes oleval rõdul. Olid teistest etendustest väga erinevad heli- ja valgustusefektid mis lõid lavastusele omapärase õhkkonna. Lavastuse pealkiri “Ajuloputus” sümboliseeris seda, kuidas üks raske ja sügav sõltuvus võib võtta inimeselt mõistuse, luua talle pettekujutelmad ja panna ta unustama oma eelnevalt seatud eesmärgid elus. Näitlejad esitasid emotsioone, raskuseid ja appikarjeid, millisena ma kujutangi ette sõltuvuse olemust. Ainuke asi, mis mulle lavastuse käigus ei meeldinud, oli
Nende kohal ripuvad ka imeilusad kristall lühtrid. Maja kogu ala on 11 837 m2 suur, ning seepärast nimetatakse teatrit tihti ka ,,Siberi Coliseumilla" tähendades suurt ja ilusat teatrit. Viimatine restaureerimine toimus 2005 aastal, kus avamisel osales ka Putin. Etendused Teater on repertuaari teater, kus klassikaline ooper ja balleti etendused toimuvad selle alusel. Umbes 340 auhinda ja rahaline toetus restaureerimiseks kogutigi ooperi ja balleti etendustest, mis algasid aastast 1945.Tähtsamad etendused teatris on olnud: ,,Kuldne Mask", mis kandideeris Traditsioonilise Teatri Auhinnale, Parima Ooperi Esitlusele ja Spetsiaalsele Auhinnale. Siiski võitis Erinõuete auhinna. Selles etenduses sai Parima Naise rolli Irina Makaroiva, Parima Ooperi Pilt 3 teatri interjöör Direktori ja Kriitiku Auhinna sai Dmitri Tchernyakov. Eelmise hooaja tähtsad etendused on näiteks Don Carlo, Katja Kabanova,
Euroopa rändtruppide külalisesinemised 17. ja 18. sajandil 17. sajandil tulid esimesed välismaised rändtrupid . Eriti aktiivsek muutus teatrielu sajandi lõpul, kui siin esinesid korduvalt Ülemsaksa Komödiandid, Hollandi komodiandid ja Itaalia marionetinäitlejad. Sellest ajast pärineb Tallinnas ka esimene spetsiaalselt kohandatud barakitaoline hoone, mida nimetati ,,Theatrumiks". Seda üüriti erinevatele truppidele, kes pidid osa etendustest saadud sissetulekust annetama linna vaestele. Kohalikku elanikkonna vastakat suhtumist teatrisse illustreerib aga järgmine juhtum. Kui tantsumeister Heinrich Moos näitas koos Tallinna noorukitega linnarahvale muusikalisi tantsukompositsioone, siis protesteerisid kirikuisad ägedalt, nimetades Moosi komödiandiks, palaganitolaks, kargajaks, maajooksikuks, aadlinoorsoo hukutajaks ja vanakuradi käsitlaseks.
1784. aastal rajati Kozebue algatusel Tallinna asjaarmastajate teater nin 1789. aastal kõlars eesti keel esimest korda laval (Kotzebue "Isalik ootus"). Eesti teater hakkas aga hoogsalt arenema just 19. sajandil. 19. sajandi alguses ehitati Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta hoone, linnakodanike seas tuntud kui "Planwagen". Maja asus Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu tolleaegses laadapaigas ning kuulus vaestekolleegiumile. Etendustest saadud tulusid kasutati linna vaeste heaks. Eliisabeti kirikuõpetaja Johann Heinrich Rosenplänter toetas teatrimaja. Pärast tema surma proovis kirik mitmel korral sellest patusest lõbuasutusest lahti saada, kuid see ei õnnestunud. Ruumi kasuti vaid suvel, valgustati lampide ja küünaldega, ehiti kaskedega. Istmeid polnud, et ruum rohkem mahutaks, ka lava ehitas iga näitetrupp etenduse jaoks ise. 1821. aastal tehti põhjalik ümberehitus, valmis lava
Kreekas jäi preestrite amet aga pigem ainult usuvahendamisega seotuks. Teatrietendused kuulusid Roomas avalike mängude kavva, kuid kahjuks/õnneks sellist populaarsust Kreekas need ei leidnud. Selles valdkonnas olid tunda tugevaid Kreeka mõjutusi, näiteks rahvapärastesse naljamängudesse lisati Kreeka eeskujusid. Näitlejate ameteid said vastu võtta ainult mehed. Kreekapärast välisilmet leidus ka teatrilavadel, aga erinevalt Kreeka etendustest puudus Roomas koor ning näitlejate partiid vaheldusid aariatega. Roomas jäid teatrietendused rahva naerutamise ja lõbustamise vahendiks ega käsitlenud tõsiseid probleeme nagu Kreeka draama. Kreeklaste teadmised oma kaugemast minevikust põhinevad kangelaseepikal. Roomlased hakkasid ajalugu uurima ja kirja panema kreeklaste eeskujul III saj eKr. Kreeklastest hakkas ajaloo uurimisega põhjalikumalt tegelema Herodotos, nõndanimetatud ajaloo isa, kes kirjutas teose ”Historia”
Kasutasid enamasti tellist. Rajasid akvedukte mis varustasid linnu joogiveega. Majades põrandaalused küttesüsteemid. Kreeka kultuuri mõjul hakati haridusele rohkem tähelepanu pöörama ja seda tähtsaks pidama. Hakati saatma oma lapsi(enamasti poegi) kooli kirikutarkust õppima, rikkamatel olid koduõpetajad. Erinevalt Kreekast, oli Roomas rohkem levinud komöödiad. Välisilmelt oli Rooma teater üsna sarnane Kreeka omale, aga erinevalt Kreekast puudus Rooma etendustest koor. Ka üksikud naised tegid hiljem etendustes kaasa. Vergilius ,,Aeneis"
elukutseline kunstnik, kelle töödes peegeldub kergelt modernseid jooni.Vaatamata 19 sajandi alguses valitsevale realsitlikule ajastule, väljendasid Kadinsky tööd impressionismile omaseid jooni ja juugendile omased efektsed dekoratiivid, samuti tugevaid ja ebareaalsete värvidega ekspressionismi. Ta tunnistas tihti, et ei ole unustanud Moskva ikoone ja Vologda rahvakunsti. W.Kandinsky võttis osa töövälistest etendustest gruppides üle terve Euroopas Münheni Faalaksi grupiga ( ta sai 1902 aastal selle grupi presidendiks), Berliini Sessiooniga ja paljude teistega. 1903 aastal oli tema esimene ühemehe-show Moskvas, temaga liitusid järgmisel aastal veel kaks meest Poolas. Aastatel 1903 kuni 1908, reisis ta laialdaselt, alates Hollandist kuni Tuneesiani ja Pariisist Venemaani. 1909.aastal, Kandinsky ja Saksa kunstnik Gabrielle Münter, kes on alates 1902 aastast olnud
1576 The Theatre- lõi James Burbage, selle eeskujul Rose,Hope,Globe(1599) väga populaarsed, kuninganna ja lihtrahvas üheskoos. näitlesid vaid mehed, ka naiste rolle, iga trupp kaitses autoriõigusi Shakespeare'i aegna teater ja tänapäeva teater: S: Kohad nii põrandatel,rõdudel kui ka loozides E: S aegsed teatrid olid lahtised, naised istusid nägu varjatuna, ees reas hoorad(et parem valida oled meestel), räusati näitemängu ajal,põletati kadakaid, vaheaegasid polnud,etendustest teatati lipuga teatri katusel, dekoratsioone polnud, naised ei näidelnud, võõrastemaja hoovides ja baarides Shakespeare'i-aegne näitekirjandus Christopher Marlowe- ajaloolised kroonikad,kasutas legendi doktor Faustusest Ben Jonson- õukonnateater. ''Volpone ehk Rebane'' Robert Greene Thomas Kyd William Shakespeare (1564-1616) sündis Stratfordi linnakeses Avoni linna ääres, õppis kohalikus grammatikakoolis, läks Londonisse, liitus Brubage'i trupiga, Glove teatri dramaturg,
laiemate ühiskondlike probleemidega, siis saab vähemalt inimese sisemaailm puudutatud. Mäng, nagu ütleb Lotman, on üks loomingulise teadvuse kujundaja, passiivsus ei ole siinkohal võimalik. Teater ei suuna täna kahtlemata heaks kodanikuks olemist, aga inimeseks olemist küll. Kui mõtlen tagasi oma teatrikülastuste peale, siis tegelikult on mitmeid neid etendusi, mis õpetavad või vähemalt juhivad tähelepanu inimlikkusele ja mõistmisele, märkamisele. Üks sellistest etendustest on kaheosaline Paavo Piigi ja Mari-Liis Lille “Harakale haigus...” ja “Varesele valu...”. Need lavastused on lood inimestest meie ümber, mis annavad justkui võimalus neile, kes ei ole läbi elanud depressiooni, seda teha teatri kaudu. Kõige selle eesmärgiks võiks olla inimlik adumine. Siinkohal võiks taas luua paralleeli Lotmani kirjeldatud mänguga, kus kohtuvad teadmine ja teadmatus. Nimelt mängu puhul on osalejatel (publikul) teada,
Ma arvan, et Maarja-Liisist pole paremat inimest Eestis Evitat kehastamaks. Maarja näokuju sarananeb kõige rohkem temaga. Ma ei kujutaks lihtsalt kedagi teist selles rollis ette. Ma ootasin huviga, et näha, kuidas ta selle osatäitmisega hakkama saab, kuna nende lugude hästi välja laulmine nõuab tõsist tööd ja pingutust. Ei ole ju lihtne näidelda ja laulda 2 tundi järjest nii rasket osa. Seega muljed on mul väga positiivsed, kui arvestada seda, et see oli alles üks esimestest etendustest ning iga korraga tuleb esinejatel rohkem enesekindlust ja kogemust juurde. Vahel tundus, et Maarja-Liisi hääl jäi kuidagi nõrgaks. Orkester mängis kogu aeg ning kõikidest sõnadest ei olnud võimalik aru saada, kuid see on andestatav. Kõige rohkem ootasin ma seda kohta, kus Maarja oli väga uhkes kleidis ning laulis kuulsal Casa Rosada rõdul
2006 Vanaema Elviira telesari ,,Kelgukoerad" Filmis: 2001 Hotelli perenaine ,,Must veri" 2003 Marta ,,Merevaigust tiivad" 2005 Ema ,,Kõrini" 2006 Nõid ,,Hirmu jõud" 2006 Claire Zachanassian ,,Vana daami visiit" 9 Kokkuvõte Töö on kirjutatud Ita Everist, tema lapsepõlvest, perekonnast, pojast, abikaasast ning tema etendustest ja filmidest. Ta on pärit põlvkonnast, keda iseloomustavad sellised märksõnad nagu eetika, lavameisterlikkus, kohutav töö, eneseohverdamine. Kogu muu elu jääb seisma, kui mängu tuleb teater. Kirjutasin Ita Everist, kuna tema kohta kirjutatakse palju. Ta on Eestis mitmekülgseim ja andekaim näitleja. 10 Kasutatud materjalid 1. Kilumets, M. Elu Suuruses. Tallinn: 2006 2
19. sajandi algus - 1911 19. sajandi algus. Külalistruppide vastuvõtuks ehitatakse Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta laudhoone, linnakodanike seas tuntud kui "Planwagen". Hoone on 16 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 33x10m). Maja asub Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu rahva tollases igasuvises laadapaigas ning kuulub vaestekolleegiumile, kes etendustest saadud tulusid kasutab linna vaeste heaks. Eliisabeti kiriku õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter soodustab teatrietendusi ja soovitab nende vaatamist ka kogudusele. Pärast tema surma proovib kirik mitmel korral oma külje alt seda patust lõbustusasutust lahti kangutada, kuid see ei õnnestu. Hoone lammutatakse alles 1893 kiriku juurdeehituse käigus. Ruumi kasutatakse ainult suvel, valgustatakse lampide ja küünaldega, ehitakse kaskedega, nagu külades simmanite ajal rehealused
asutajaliikmeteks lugeda. Endla teater 19. sajandi algus Külalistruppide vastuvõtuks ehitatakse Pärnusse teatrimaja, suur küünitaoline akendeta laudhoone, linnakodanike seas tuntud kui "Planwagen". Hoone on 16 sülda pikk ja 5 sülda lai (umbes 33x10m). Maja asub Eliisabeti kiriku lähedal, praeguses Kuninga tänavas, Pärnu rahva tollases igasuvises laadapaigas ning kuulub vaestekolleegiumile, kes etendustest saadud tulusid kasutab linna vaeste heaks. Eliisabeti kiriku õpetaja Johann Heinrich Rosenplänter soodustab teatrietendusi ja soovitab nende vaatamist ka kogudusele. Pärast tema surma proovib kirik mitmel korral oma külje alt seda patust lõbustusasutust lahti kangutada, kuid see ei õnnestu. Hoone lammutatakse alles 1893 kiriku juurdeehituse käigus. Ruumi kasutatakse ainult suvel, valgustatakse lampide ja küünaldega, ehitakse kaskedega, nagu külades simmanite ajal rehealused
Commedia dell´ arte. Esimesed kutselised trupid tekkisid 16.saj. ,,Professionaalne teater" (määratleb näitlejate mängu omapära). Sõltus rohkem näitlejast, kui näitekirjanikust. Näidendid olid suurel määral improvisatsioonilised, kindla tegelaste skeemiga. Tegelaskujud:näit. Noored armastajad, eakad isad, pedantsed kohtinikud. Sageli ema kui lapsevanem puudus. Põhiraskust kandsid traditsioonilised tegelased, kelle kaudu sai pilgata teatud elunähtusi ja sotsiaalseid kategooriaid. Etendustest suurema osa moodustasid koomiliste teenrite tembutused. Näitlejad pidid olema äärmiselt võimekad: neil tuli tantsida, laulda, teha akrobaatikat, esitada pantomiimi.Kõigiks näitlejaiks olid mehed. Trupp koostati alati kindlat rolli mängivaist näitlejaist, see oli eluaegne maskeering, elati rollis. Trupp võis koosneda 5-25 mehest. Mõjutasid suuresti Euroopa teatrit. Reisiti mängijate, kostüümide ja kogu varaga. Miquel de Cervantes
3. muusika oli ühehäälne Täiuslikul kujul esines antiik muusika V-IV saj eKr Kreekas. Muusikal oli väga tähtis koht teda peeti vaimse arengu tippuks. Muusika oli harmoonilise inimese kasvatamise vahendiks. Kreeks peeti igal aastal muusika pidustusi jumalate auks ja need jumalad oli Apollon (lüüra) kunstide jumal, Dionysos( aulos ) eluröömu ja viljakuse jumal ja nende pidustuste raames tõimusid teatri etendused ning koooride võistlused ja teatri etendustest arensesid sanrid. Neid esitati amfiteatris. Tragöödias on liitunud sõnaline kunst, muusika, näitlemine, tants ja isegi arhitektuur. Tuntumad tragöödiate autorid: Aischylos, Sophekles, Euripides ja komöödia Aristophanes. Rooma impeeriumi muusika lähtus vana-kreeka muusika pärandist ega lisanud sellele kuigi palju olulist. Rooma hinnati muusikat rohkem meelelahutuslikust kui kasvatuslikust küljest, pillimäng ja laulmine oli levinud ka lihtrahva hulgas
sajandil, esitajateks meeshääled. Meloodia kirjutati teksti kohale märkidega mis näitasid meloodia liikumise suunda, mitte heli absoluutset kõrgust. Märke nimetati ,,znak" või ,,krjuk", vastavat laulmist ,,znamennoje" või ,,krjukovoe" penije. Vürstikodades tunti ka ilmalikku muusikat. 11.sajandist mainitakse sünkreetseid kunstnikke - skomorohhe. Need olid üheaegselt näitlejad, lauljad, akrobaadid, mustkunstnikud, pillimehed jne., nende etendustest lähtub hiljem nn. vene laadateater. 13. sajandil vajutavad pitseri tatari-mongoli vallutusretked. See on tagasikäik 15.sajandi keskel vene kirik iseseisvub, saades sõltumatuks Konstantinoopoli patriarhaadist., 16. sajandil iseseisvub ka kirikulaul, aga kuni 17.sajandi keskpaigani on kirikulaul ja koorilaul ühehäälne. Alates 17. sajandi keskpaigast pääseb kirikulaulus mõjule mitmehäälsus, mis levis Ukrainast. 17.sajandi nimekam teoreetik
teatrid rajati Rooma alles vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast Roomas puudus koor, näitlejate dialoogid vaheldusid laulupartiide ehk aariatega.näitlejate ühiskondlik positsioon oli madal ning nende hulgas oli isegi mõningad orjad. Alguses olid kõik osatäitjad meessoost kuid hiljem lasti ka naisi lavale etendama. Roomas ei käsitlenud etendused tõsiseid teemasid, need olid ainult rahva lõbustamiseks ja naerutamiseks. Enamus etendustest olid Kreeka hellenismiperioodi komöödiate mugandused. Ka näidentite tegelased olid peamiselt kreeklased. Kuid kuna näidelti avalikke tegelasi siis võisid roomlased ka ennast ise seal ära tunda. Ka süseedki olid võetud igapäeva koomilistest situatsoonidest. Kasutati erinevaid ihneid vanamehi, rumalaid noori, lõbutüdrukuid, orje, üleolevaid sõjamehi jne. Kasutati roppu ning ebaviiskat kõnekeelt. 63.a. eKr vallutas Rooma väejuht Pompeius Palestiina ala.
Kreeklastelt, nagu näiteks nende religiooni ja draama ning mugandanud enesele sobivaks. Tüüpilist Rooma näidendit kui sellist polegi, nagu näiteks Kreekas tragöödiad, kuna Roomalsed ei võtnud teatrit nii tõsiselt nagu seda tegid Kreeklased. Miimide etendused Roomlased eelistasid eriti neid komöödiaid mis olid julmad ning liialdustega üle vindi keeratud. Erinevalt väljakutsuvaid küsimusi püstitavatest ning silmaringi laiendavatest Kreeka etendustest, nõudsid Roomlased puhast või isegi toorest meelelahutust, ohtralt naeru ja erutust pakkuvat. I saj. II poolel lööb miim õitsele. Teemist on komöödiaga, mis on kaotatud kõne ja sotsiaalse teravuse. Miimid olid rahva seas väga populaarsed. Nad heitsid nalja keskklassi kodanike üle ning tegid seda ka kuulsate müütidega. Nende tunnusjoonteks olid ebakainus, roppused, abielurikkumised, pool alasti tantsimine, ahnus, akrobaatika ning kõiksugu naljad
armastus", ,,Armastus ja vale" (Kask 1987: 464). Rakvere Teatri tolle ajajärgu menukamad lavastused olid seotud koomikaga. Rohkelt külastati Oskar Lutsu kirjutatud näidendeid nagu ,,Suvi", ,,Tootsi pulm", ,,Äripäev", ,,Paunvere". Suur osakaal oli komöödiaetendustel. Publiku poolehoiu võitsid A. Uustulndi olustikutükid ,,Traalid udus" ja ,,Mere peremehed". Melodraamalist pinget leidsid vaatajad O. Toominga ,,Perekond Kirretite" ja K. Süvalepa ,,Armastuse ja vale" etendustest. Palju vaadati D. Ugrjumovi näidendit ,,Tema, tema armastatu ja kohver". Etendust ,,Tootsi pulm" käis vaatamas 44 000 vaatajat, ,,Perekond Kirretid" vaatas 40 000 teatrisõpra ja ,,Tema, tema armastatu ja kohver" nägi 38 000 teatrikülastajat (Kask 1987: 466). Publiku ankeetküsitluse analüüsi tulemustest selgus, et kõige vaadatum etendus Rakvere Teatris oli ,,Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale". See etendus on väga eluline. Oscar elab
sitsiilia komöödia. Vana-atika komöödia peamiselt poliitiline, , paljastav. Pilkab üksikkodanikke. Süzee on enamasti fantastiline (teostamatu realiseerub). Koor- 24 liiget, vahel vaenutsevad poolkoorid. 4. saj. komöödias viljeldi paroodilis-mütoloogilist ja olustikulist temaatikat, nende kahe liitumisel tekkiski uus-atika komöödia. Temas puudub fantastiline element ja poliitiline aktuaalsus, samuti on kõrvale jäetud ühiskondlikud probleemid. Koor võtab etendustest küll osa, kuid esitab oma laule vaheaegadel, vaatuste vahel, kusjuures need vahepalad ei ole sisuliselt seotud komöödia faabulaga. Vastavalt ühiskonna huvile eraelu vastu käsitletakse perekonna-ja armatusteemasid. Tüüpilised süzeed, teemade piiratus uus-atika komöödias. Arendatakse intriige, iseloomu käsitletakse süvendatult. Puuduvad jämedakoelised naljad, ebasündsused, mis olid iseloomulikud varastel perioodidel.
Küll aga sellistel puhkudel kuhu mõistus ei küüni tuleb loota usule. Katoliku kirik aktsepteeris selle 14.saj ning sellest sai ametlik õpetus Ilmalik kultuur Rüütlikultuur ja linnakultuur. Kirjanduslikult olid rüütlikultuuris populaarsemad 3 zanrit: Rüütlilaul, Rüütliromaan, Trubatuuride luule. Linnakultuuris kujunes välja nt Rebase romaan värrsides valmilik süzee, mida näideldi loomanahkades ja linnateater koosnes kiriklikest etendustest, seal hakati ministeeriumide raames teatrit tegema sealt tuli ministeerium = müsteerium, keskajal 6 tähendas erinevalt antiigitähendusest müsteerium teatrietendust. Linnakultuuri juurde kuulusid ka erinevad pidustused, ronkkäigud jne. Ida-Euroopa Ida-Euroopa oli üheltpoolt 12,13.saj poliitiliselt killustatud Venemaa Läänepool Vene
ja valitsus. Provints pidi rahulduma mõnikord tasemelt lausa alla keskpäraste rändtruppidega. Üldkokkuvõttes polnud kogu Venemaal lavastamiskunst, isegi mitte keiserlikes teatrites, nii arenenud nagu mujal Euroopas; eriti selle poolest, et kogu repertuaari lavastamisel tuginesid teatrid üpris vähestele fundusdekoratsioonidele. Vene teatripublik oli haaratud kergetest komöödiatest, muusikalistest etendustest ja meelierutavatest melodraamadest nagu publik kustahes Euroopas ja et niisugused näidendid moodustasid repertuaari põhiosa. 15) Teatri areng ja erinevad teatrimudelid Inglismaal repertuaariteater, kindlale repertuaarile orienteeritud teatrimudel (Gaiety Theatre Manchesteris, liikus edasi: Glasgow, Liverpool, Birmingham mõne aastaga sai tuntuks kogu Suurbritannias. See oli preili Hornimani teene)
mitteinstitutsionaalsetes kehalistes tegevustes. 3. Oluline on järgida tegevuse organisatsioonilisi ja tehnilisi aspekte. Täpselt on kindlaks määratud nii võistlejate riietus, võistkondade arv jm. spordivõistlustega seotud tehnilised aspketid. Spordi definitsiooni viimane aspekt on seotud isikliku motivatsiooni kahe pooluse sisemise ja välise motivatsiooniga. Selles mõttes eristub sport mängust ning dramaatilistest etendustest. Esimeste näitena võiks tuua lapsed, kes spontaanselt 6 on haaratud kehalistesse tegevustesse ilma mingite kitsendatavate reeglitena. Showlikud etendused (ameerika maadlus jms). on aga pigem meelelahutuslikud ettevõtmised mitte aga sport selle sotsioloogilises tähenduses. See aga ei tähenda, et sport ei sisaldaks endast nii mängu elemente kui ka showlikke elemente.
annaabi.ee 
