Minu suurim muusikaelamus (1)

Minu Suurim Muusikaelamus

Essee
Ingrid Tarmu

Mõne aasta eest, just enne Jõule, külastas Tallinnat Joe Cocker’i nimeline blues ’i ja blues-rock’i laulja. Ostsin pileti ja seadsin sammud kontserdimaja poole ise hinges juba valmistunud järjekordseks aja raiskamiseks. Selgus, et see kontsert oli üks vähestest viimasel ajal külastatud muusika etendustest, mille puhul tundsin, et piletirahale ei oleks leidunud mõnda paremat rakendust.
Olles sündinud II Maailmasõja lõpul ning seega juba küllaltki soliidses vanuses suutis Cocker mind (ja loodan ka teisi kuulajaid) paeluda oma vahetu, kohati ülidramaatilise esinemislaadiga: tehes kätega ebamääraseid ringikujulisi liigutusi, ja imiteerides mõlema käe nimetissõrme ja pöidlaga õhku näpistamist, lõi Joe Cocker “käigult” laval omapärase viipekeele. Sellise esitusviisiga puutusin ma kokku esimest korda. Tema kähe, kohati veidi „kärisev” tämber sobis laulude valikuga nagu „rusikas silma auku ”.
Taustalauljateks olid kaks üle kolmekümne aastast, üsna korpulentset, mustanahalist naisterahvast. Kogu etenduse vältel ei seisnud nad minutitki paigal – kogu aeg käis samaaegselt laul ja tants. Mõtlesin, et sellisel rütmitunnetusel peab olema geneetiline põhjus. Ma ei kujutaks ette ühtki eesti naist niiviisi poolteist tundi järjest „vehkimas” ja „lõõritamas”.
Laulude valik oli muidugi esmaklassiline alustades Gerschwin’i „Summertime’iga” ja lõpetades Cocker’i oma lugudega. Siinjuures on huvitav, et esineja ei kasutanud mingeid pürotehnilisi või muid abivahendeid oma sõnumi effektiivsemaks kohaletoimetamiseks. Olen märganud, et mõned esinejad püüavad just selliste „trikkidega” eesti publikut köita... Muusika ja Joe Cocker’i karismaatiline isiksus olid need, mis naelutasid publiku paigale.
Selle lühikese kirjutise kokkuvõtteks sooviksin vaid, et eesti muusikaürituste korraldatel jätkuks ka edaspidi piisabvalt julgust ja mõistust tuua meie lavadele sellise kaliibriga esinejaid kellelt oleks meilgi palju õppida. Ma pole kunagi olnud eriline blues’i ja blues-rock’i austaja (rohkem club , trans, techno jne – ikka kaasaegsema „kraami” nautija) kuid mõnikord tasub lihtsalt VAADATA ja KUULATA.