Ajarefrään (0)

RETSENSIOON
Käisin 3. veebruaril Nukuteatris vaatamas etendust "Ajarefrään". Tegemist oli monoetendusega, mis põhines Nukuteatri näitleja, Helle Laasi elulool.
Lava kujundus oli väga tagasihoidlik ja lihtne, koosnedes vaid kõrgetest rippuvatest kardinatest ning ühest kastist, mida vastavalt ajale, kohale ja situatsioonile lavatüki käigus liigutati. Ehkki Helle Laas oli laval üksi, oli ta piisavalt “suur”, et täita kogu lava. Lisaks nukkudele kasutati ka helilinti teiste näitlejate häältega, kellega Helle vahepeal dialoogi pidas.
Etendus "Ajarefrään" tutvustas vaatajatele üsna detailselt nukunäitleja elu, kus igapäevasteks tegevusteks olid etendused, proovid , väljasõidud ja kohvik . Kohati tüdimust tekitav, kuid samas ikka ja alati uus ja huvitav tänu intriigidele, armastusele, sõprusele ja muule. Lisaks sain aimu nukunäitleja ja nuku vahelisest sidemest . Õige nukunäitleja on võimeline iga nuku elama panema . Lavastuses oli kasutatud nukke erinevatest etendustest, mida Helle lavastanud oli- Koit ja Hämarik, Jänes, Krokodill , kuri Hunt ja teised.
Helle kehastas mitut erinevat rolli ning suutis igat neist mängida usutavalt olgu see siis külamutt, poisiklutt, noor neiu või hoopis lits . Minu jaoks oli see hämmastav, kuidas üks näitleja oma jõu ja karismaga nii lühikese ajaga nii palju erinevaid emotsioone vaatajas tekitas. Ta oli tohutult avatud ning tutvustas meile oma elu, ka kõige intiimsemaid hetki . Saime aimu tema hirmudest ja läbielamistest, millest ilmselt kõige rohkem mõju avaldas Helle isa surm. Etenduse alguses rääkis näitleja muinasjutu Krokodillist ja kurjast Hundist , kes Punamütsikest ning tema pere süüa tahtsid, kuid olles isa ära söönud, otsustasid lahkuda, sest punamütsike ning ta ema olid nende tuttavad. Sel korral naeris publik kaasa, kuid teisel korral, kui Helle näidendi lõpus sama muinasjuttu rääkis, oli saalis haudvaikus-saadi aru, et Hunt ja Krokodill olid tegelikult punased, kes isa maha lasid.
Südamesse läks ka stseen , kus Helle kujutas end kui Hämarikku, kes oli armunud Koitu. Mees tegi talle isegi abieluettepaneku, kuid armastuse pärast oma töö ja näitlemise vastu, ütles Helle talle ära ning nendevaheline suhe jäi katki. Nad olid justkui Koit ja Hämarik, kes kunagi kokku ei saa.
Ma arvan, et pealkiri “Ajarefrään” võib viidata kordustele, sest teadupärast on refrään lugude korduv ja meeldejääv osa. Ka selles lavateoses oli läbiv osa kordustel tuues näiteks kas või Hundi ja Krokodilli muinasjutu, mida kasutati mitmel puhul ning lisaks juhiti palju tähelepanu teiste elusündmuste sagedusele.
Ma pole kunagi eriti Nukuteatri etenduste suur fänn olnud, kuid Helle Laas oma näitlejameistrelikkuse, avatuse ning jõuga avaldas mulle küll tõeliselt muljet. Nukkude kasutamine etenduses andis palju juurde ning näitas, kuidas hea nukunäitleja suudab ükskõik millise nuku elama panna. Muuhulgas kasutas ta näidendis ka nukku, mille läbi ta “nukkude elama panemise” ära õppis, jänest. Erinevatest etendustest kasutatud nukkude kaasamine teatritükki, muutis selle mitmekesiseks kuna igal nukul on oma iseloom, oma lugu.
Soovitan kindlasti kõigil, kel vähegi võimalik, seda etendust vaatama minna ja saada meeldejääv ning hinge minev teatrielamus.