Essee platseebo efektist (0)

Essee platseebost, platseebo efektist psühhiaatrias
Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituut
Koostaja: Maria Urbel
Arstiteaduses laiemalt 19. sajandil kasutusele võetud sõna platseebo tuleneb ladinakeelsest sõnast placere, mis tähendab meele järele olema, rahuldama (ingl. k to please ) ( Herbert & Gaudiano, 2005). Platseebo efekt on mõiste, mis ka parima lahtiseletuse juures jätab ruumi küsimustele ja mitmeti tõlgendamisele - see on miski, mida pole tegelikult suudetud lõpuni seletada. Sellegi poolest ei peaks seda sellevõrra alatähtsustama, efekt võib oma olemuselt olla üsna võimas nähtus. Kõige tavalisema ja tüüpilisema kirjelduse järgi on platseebo patsiendile ettenähtud ravim või patsiendil rakendatav ravimeetod , millel pole tegelikult aktiivset toimet (“ravimi” puhul puudub oluline farmakoloogiline aktiivsus). Platseebo efekt ilmneb, kui patsient leiab oma olukorrale leevenduse või taastub sellest, sealjuures teadmata, et talle antud ravim ei ole see, mida ta arvas selle olevat – ei ole keemiliselt toimiv. Efekt iseenesest ei piirdu aga ainult ravimitega, see laieneb ka teistele meditsiinilistele ravimeetoditele.
Platseebo kasutamine ravimises on ilmselt sama vana, kui seda on meditsiin ise ning on iseäranis effektiivne psühhosomaatiliste sümptomite puhul. Psühhiaatrias on platseebo peamiselt olnud esindatud kliinilistes kontrollkatsetes, uurimaks aktiivsete ravimite toimet. ( Fernandez & Stoessl, 2004). Kuigi platseebo sai Teise Maailmasõja ajaks standartseks ravimite aktiivsuse mõõtmisel, siis selle rakendamine ravimeetodite näol aga tembeldati pigem ebaeetiliseks. Eetikaga seotud küsimused on teiste hulgas üks suurtematest probleemidest, mis puutub platseebo rakendamisse psühhoteraapias. On küllaga ülevaateid sellest, kuidas näiteks antidepressantide mõju on jälendatav platseebo-tablettide abil. Tekib küsimus, kas selline olukord on eetiline ning milline on sellise olukorra moraalne valents näiteks patsiendi seisukohast .
Kuna platseebost rääkides peetakse psühhiaatrias silmas eelkõige kliinilisi katseid, siis eetiline küsimus või konflikt puudutab kõige teravamalt just seda tahku. Freedman räägib tasakaalu kontseptsioonist, mis on ka antud konflikti aluseks. Tasakaal on olukord, kus puudub selgus selle kohta, milline kahest ravimeetodist (või grupist) kliinilises katses on parema tõhususega. Seda peetakse vajalikuks tingimuseks katse läbiviimiseks. Kui aga mõni või mõned meetodid on tõhusad ning see on teada - ehk on olemas standartne ravimeetod, siis tasakaalu olukorda enam ei eksisteeri (Freedman 1987). Seega võiks arvata, et oleks ebaeetiline kasutada platseebo kontrollgruppi, milles patsientidele ei anta efektiivset olemsolevat ravi. Patsientide huvides peaks kontrollgrupis olevatele antav olema parim olemasolev ravi. Platseebo kontrollmeetodi kasutamine kliinilistes katsetes jätab mulje, et uurijad peavad olulisemaks pigem üleüldisi sotsiaalseid huvisid kui üksikpatsiendi omi, ning kuigi need üleüldised huvid on ka olulised näiteks tuleviku perspektiivis, on patsientide huvide varjujätmine (või jäämine) piisavalt oluline probleem. Lisaks ei saa unustada, et neis katsetes osalevad patsiendid ei ole lihtsalt ainult vabatahtlikud, vaid reaalsete kaebustega inimesed. On raske uskuda , et näiteks kõik skisofreenikuks diagnoositud isikud oleks sajaprotsendiliselt võimelised adekvaatselt hindama võimalikke riske ja kasu, mis kliinilises katses osalemisega kaasneksid ning peab arvestama, et seega ei saa nad viimaseks tegelikult alati ka arvestatavat nõusolekut anda.
Miks sellist eetilist küsimust võiks nimetada just konfliktiks, on see, et tegelikult on psühhiaatrilistes uurimustes juhtumeid, kus platseebo kontrollkatsetes on platseebo efekti tase kõrge. Näiteks depressiooni uurimustes on raporteeritud 50 % efekti määra, 34 % määra bipolaarse häire, 23% - 34 % määra paanikahäire ja 43 % efekti määra lühiajalise skisofreenia uurimustes (Lau & Mao 2003). Paranemine skisofreenikute hulgas, kes on saanud platseebot uurimuslikes katsetes, on isegi nii tavaline, et see representeerib kliinilistele uurimustele märkmisväärset teaduslikku takistust bioaktiivsete ravimite tõhususe tõestamisel ( Kemp & Kalali jt, 2008). Sellised andmed näitavad ehk seda, et kuigi üksikisiku tasandil potentsiaalne risk mingeid tulemusi platseebo-ravist mitte saada või siis psüühilise seisundi halvenemiseks on jäädavalt olemas, ei saa platseebo efekti sagedust alahinnata.
Ei saa alati eeldada, et alternatiiviks platseebo- ravile kliinilistes katsetes on standartne ravimeetod, mille tõhusus on kinnitatud. Reaalsed olukorrad sellist eeldust alati ei toeta. Erisugustel põhjustel ei saa väga paljud psüühiliste probleemidega inimesed efektiivset ravi. Mõne inimese jaoks võib platseebot rakendavates katsetes võimalus tulemuslikku ravi saada olla palju kõrgem, kui seda pöördudes lihtsalt psühhiaatri poole, veel enam siis kui viimast üldse ei tehtagi. Tulemuslikku ravi võib eeldada muidugi vaid sel juhul, kui kliinilised katsed on läbimõeldult disainitud . Kuigi platseebo rakendamine on omamoodi valetamise vorm ning valetamine moraalsest seisukohast ei ole soovitav käitumine, siis leian, et sellises valdkonnas nagu seda on psühhiaatria ja meditsiin laiemalt, on alati otsitud, leitud ja leitakse ka edaspidi eelkõige platseebo efekti näol selliseks käitumiseks õigustusi. Ja kuigi praegusel hetkel ei saa veel päris kindel olla, siis võib-olla sellised andmed, nagu eespool esitatud, veenavad inimesi ja kriitilisel seisukohal olevaid uurijaid rohkem selles, et platseebo rakendamine kontrollkatsetes ei pea alati olema ebaeetiline või negatiivse moraalse alatooniga. Kõigile keerulistele meditsiinilistele ja eetilistele probleemidele vaatamata võib platseebo olla üks kõige efektiivsemaid ja tähtsamaid elemente iga ravija jaoks.
Kasutatud allikad
Freedman, B. (1987). Equipoise and the ethics of clinical research. N Engl J Med, 317. 141-145.
Fuente -Fernandez, R. & Stoessl, A.J. (2004). The Biochemical Bases of the Placebo Effect. Science and Engineerig Ethics, 10, 143-150.
Gaudiano, B.A. & Herbert, J.D. (2005). Moving From Empirically Supported Treatment Lists to Practice Guidelines in Psychotherapy: The Role of the Placebo Concept. Journal of Clinical Psychology, 61(7), 893-908.
Kemp, A.S., Kalali, A.H., Schooler, N.R., Alphs, L., Anand, R., Awad, G. … Vermeulen, A. (2008) What Is Causing the Reduced Drug-Placebo Difference in Recent Schizophrenia Clinical Trials and What Can be Done About It? Schizophrenia Bulletin, 36 (3), 504-509.
Lau, J.T.F & Mao, J. (2003). Ethical issues related to the use of placebo in clinical trials. Hong Kong Mcd J, 9 (3), 192-198.