Erinevad Katusetüübid (2)

PÄRNUMAA KUTSEHARIDUSKESKUS
EHITUSPUUSEPP
Paul Tilk
Erinevad Katusetüübid
Referaat
Juhendaja : Lembit Lill
PÄRNU 2012
Sisukord
Kimmkatus ............................................................................................................3
Rookatus ................................................................................................................4
Sindelkatus ............................................................................................................6
Laastkatus..............................................................................................................8
Kimmkatus
Kimmkatuste ehitamisel on väga pikaajaline traditsioon. Eestimaal on kimmkatuseid paigaldatud varasematel aegadel kirikutele, mõisahoonetele s.o. hoonetele, millised kuulusid jõukamatele omanikele. Vanasti valmistati kimmid käsitsi, kirvestega puidupakkude lõhestamise teel. Traditsiooniliselt on Rootsi ja Norra aladel kasutatud mändi, Soomes haaba ja Eestis kõiki variante . Olenevalt kimmi valmistamiseks valitud pakkudest ja kimmide valmistamise viisist, samuti paigalduse kvaliteedist ja katuse hooldusest, võib katuse kestus olla 15 - 200 aastat. Kultuuriloolisest seisukohast on väga oluline olemasolevaid kimmkatuseid hoida ja säilitada, sest neid on algsel kujul säilinud vähe.
Kimmide paigaldusreeglid
Kimmide ettevalmistus:
Kimmid on soovitav enne paigaldust kasta 1/2 -2/3 pikkuselt ettesoojendatud puutõrva või mõnda puidukaitse vahendisse. Peale paigaldust tuleb katus kas tõrvata või värvida. Kimmide esmaseks töötluseks kasutatav vahend ja hiljem katuse katmiseks kasutatav vahend peavad omavahel sobima . Need peavad olema vahendid, mis kaitsevad puitu, olles samal ajal õhku läbilaskvad
Kimmide paigaldus:
Kimmid paigaldatakse kas kahes või kolmes kihis. Kimmid kihtides tuleb paigaldada nii, et ülemine kiht katab alumise kihi kimmide vahekohad. Kimmide kinnitamiseks naeltega tuleb kimmidesse ette puurida augud. Augud tuleb puurida kimmi keskjoonest kõrvale (selleks, et ülemine kimm kataks alumise kimmi kinnitusnaela) ja alumise kimmi sabast kõrgemale (selleks, et ülemise kimmi kinnitusnael ei puutuks alumist kimmi). Naelad peavad olema kas happekindlast roostevaba terasest või tsingitud. Kimmide kinnitamise naelu ei tohi nii kõvasti sisse lüüa, et see kimmid üksteise vastu suruks. Kimmikihtide vahele peab jääma õhuvahe. Kimmide paigaldamisel tuleb kasutada rihtlauda, selleks, et kimmide read tuleksid sirged ja ridade vahed oleksid ühesugused.
Rookatus
Rookatused on eestlastele peavarju ja ulualust pakkunud sajandeid . On olnud aegu, kus lammutati ka korras rookatused ja asendati eterniidi vői muu parasjagu moes oleva materjaliga. Őnneks on need ajad läbi saamas. Järjest rohkem pöördutakse tagasi looduslike materjalide juurde ja taastatakse vana ja ehedat.
Rookatus on üks esimesi katusekattematerjale, mille inimesed kasutusele vőtsid. Katuse eluiga on katsetatud juba sajandeid. Rookatus on samaaegselt nii katusekattematerjal kui ka isolatsioonimaterjal , talvel on selle all soe, suvel aga meeldivalt jahe. Katusele saab anda igasuguse kuju, teha erineva kujuga katuseaknaid samuti ka tavalised katuseaknaid. Rookatus on traditsiooniline ja looduslik. Rookatuse alla ei pea paigaldama kilet, samuti ei ole vaja sinna paigaldada nii palju soojustusmaterjali, kui teistele katustele. Rookatus on väga hea heliisolatsioonimaterjal. Roog on kohalik ja taastuv materjal, igal aastal kasvab uus taim. Kui kaua kestab rookatus? Kui rookatus on tehtud korralikult, tema kalle on vahemalt 45° ja paksus 28 cm,siis peaks ta kestma 60-80 aastat. Kui rookatuse kalle on alla 45° siis on tema eluiga samuti lühem ja sőltuvus on ligikaudselt järgmine: kuni 25° 15 aastat vői rohkem, 25-35° 15-25 aastat, 35-45° 25-45 aastat, üle 45° 45 aastat ja kauem.
Katuse eluiga mőjutab ka puude lahedus (oksad ei tohiks olla lähemal kui 2m katusele), töö ja katuseroo kvaliteet jne. Rookatuse paksus üksinda ei tähenda veel katuse pikka iga, tähtis on veel sidumislattide voi armatuuri korralik sidumine ja kaugus katuse pinnast, mis peab olema vähemalt 12 cm ja roovlattide őige vahekaugus , mis sőltub kasutatava roo pikkusest. Kui katuse kalle on 45° ja kasutatakse vähemalt 1.5m pikka roogu, siis katuse minimaalne paksus on 25 cm katuse külgedel ja 22 cm harjal, kui katuse kalle on alla 45°, siis vastavalt 28 ja 25 cm.
Seega, et saavutada rookatuse maksimaalne eluiga oleks vajalik (tähtsuse järjekorras):
Teha katus nii suure kaldega, kui vőimalk. Valida hoolega katusetööde teostaja . Hoida katus puhas lehtedest ja prahist. Kasutada ainult kvaliteetset roogu katuse tegemiseks. Katus peab saama piisavalt tuult ja olema vőimalikult vähe varjus, suured puud peaks olema katusest vőimalikult kaugel. Katuse hari tuleks uuendada esialgu 5-10 aasta pärast, hiljem iga 15-20 aasta tagant. Väikesed defektid tuleks parandada vőimalikult kiiresti.
Rookatuse tulekindlus
Roog on looduslik materjal ja pőleb hästi. Enamasti on meie kliimas rookatuse pealmine pind kuni 5 cm ülatuses niiske ja ei sütti nii kergesti kui arvatakse. Enamus őnnetusi saan alguse altpoolt, kus rookatus on kuiv ja őied süttivad kergesti, seega tuleks pőhitähelepanu suunata korstnate läbiviikudele ja katuse tulekindlaks tegemisele altpoolt. Rookatuse tulekindlaks tegemisele ja tuleohu vähendamiseks on kaks erinevat lahendust :
1.Immutamine spetsiaalse vedelikuga Magma Firestop SG-2, mis on saanud kasutusload Hollandis, Inglismaal ja Saksamaal. Immutusvedelik on lőhnatu ja värvitu, tema puuduseks on kallis hind ja see, et iga 5 aasta tagant tuleks katus uuesti immutada.
2. Taanis kasutatavad lahendused, mille pőhimőtteks on isoleerida katus ülejaanud ehitusest kasutades selleks Rockwooli kivivillaja tulekindlat kipsplaati vői spetsiaalset tulekindlat kilet katuse alla ja sellisel juhul hävineb ainult rookatus. Lahenduse eeliseks on see, et tegemist on ainult ühekordse kulutusega.
Sindelkatus
Sindelkatused levisid Eestisse Soomest 19 saiandi lõpul, kui Alexander Martin Luther koos Markel Makaroviga asutasid ettevõtte, mille edukamaiks müügiartikliks katusesindlid said. Esialgu toodi neid Soomest, hiljem aga asuti Eestis ise saagima . Teise tähelepaneku kohaselt mäletatakse sindlite tegijatena  19. saj rändavaid juudi käsitöölisi, kes kogu töö tegid käsitsi liimeistri ja vastava soonehöövli abil. Seetõttu on mõnel pool nimetatud sindelid ka juudilaudadeks.
Katusesindlid on oma olemustelt saetud okaspuupakust 60 cm pikkused lauakesed, mille jämedamas servas on soon ja teisel pool punn. Katusel kinnituvad nad teineteise sisse ja moodustavad päris tugeva terviku. Katusesindlid valmistatakse okaspuidust, kuna see „liigub“ katusel vähem kui näiteks haab. Sindlil on kindel kuju, mistõttu paistab sindelkatus nägusam kui laastukatus .  Sindelkatust võib paigaldada kõigile katustele, mille kalle ületab 30 kraadi, eelkõige sobib puidust katusekate loomulikult vanadele, renoveeritud hoonetele, kus ehk varemgi on puidust katus olnud. Aga miks mitte ka täiesti uutele hoonetele, puit on ju eelkõige looduslik ja väga väärikas ehitusmaterjal.
Paigaldamisviise on sindelkatusel  kaks:  sindlid saab asetada räästa suhtes 90 kraadi alla püsti või dekoratiivsem paigaldusviis on asetada need 30 – 40 kraadise nurga alla nn „kalasaba“ mustrisse. Viimase paigaldusviise eeliseks on see et vihmavesi hakkab sellise katuse peal jooksma üle soone , kuna sindliread paigaldatakse kord paremalt vasakule ja siis vastupidi, alati nii et soone pool jääks allapoole. Sindelkatuse soone osa peetakse materjali eeliseks, kuid teises vaates on see ka puuduseks, kuna just soonest ei kuiva materjal alati ära ja pikapeale võib sellest alguse saada mädanemisprotsess. Seetõttu tuleb kindlasti suurt hoolt pöörata katuse hooldamisele. 
Hooldustöödest sõltub suurel määral katusekatte vastupidavus, hea peremees vaatab oma katuse vähemalt korra aastas üle, eemaldab lahtise prahi ja immutab katuse vastavalt vajadusele orienteeruvalt 5 aasta tagant. Erilist tähelepanu tuleks siinjuures pöörata neeludele jm keerulisematele kohtadele, kuhu kipub lumi ja vihmevesi pikemaks ajaks jääma. Korrektse hooldamise korral ei ole puitkatustele probleemiks kesta ka 60-80 aastat. Tänapäevaste meetodite ja materjalide kasutamisel arvatakse siiski et võimalik eluiga jääb 10 aastat kihi kohta, mis tagab vastupidavuse vähemalt 30 aastaks ja sõltub suuresti ka katuse asukohast, katuse kaldest, hooldusest ja loomulikult ka paigaldusest.
Katusesindli immutamiseks kasutatakse peamiselt tõrvaõli ja tehnoloogiliselt saab sindleid immutada kas enne paigaldamist need ca 50% ulatuses läbi kastes või peale paigaldamist ja lõpliku kuivamist sindlite välimist kihti üle võõbates. Muinsuskaitsealustel hoonetel kasutame lisaks ka katuste tõrvamist, kus katusekatte kaetakse  tulel või muul allikal soojendatud vedela tõrvaga. 
Laastkatus
Laastukatused on olnud Eestis enamlevinud puidust katusematerjal, nii võime tänapäevalgi avastada vananeva eterniitkatuse alt just laastu- ja pilpakatuseid. Katuselaastud on ajalooliselt tuntud hiljemalt   18. sajandi lõpust. Laiemalt levisid nad siiski 19. sajandi lõpuks ja 20 alguseks, kõigepealt asendati seoses rehepeksumasina laiema levikuga õlgkatused Lõuna-Eestis ja 1922 aastaks olid laastukatustega kaetud juba pooled katused.
Katuselaastu toorainena on kasutusel erinevad puuliigid, valiku esmaseks kriteeriumiks peaks olema oksavaba ja kergesti töödeldav puit. Seetõttu eelistatakse tänapäeval peamiselt haavapuitu, kuid levinud on ka kuusepuit, mis tegelikult on peenikeste teravate oksakohtadega. Vähemlevinud on männipuidust laastud , kuna männil on suured oksakohad. Haava eeliseks on suhteliselt oksavaba puidu osa, küll aga kipub haavapuit päikese käes rohkem „mängima“ kui okaspuu .
Enamus laastukatuseid ehitatakse kolmekordsed, mis on puidust katusematerjalide jaoks optimaalne. Paksemad katused ei pruugi pärast tugevaid vihmasadusid ära kuivada ja võivad seetõttu minna mädanema.  Kahekordsed katused soovitaksime ehitada ainult vähemtähtsatele kõrvalhoometele, kuna paratamatult peab kahekordne kate oluliselt vähem vastu. Üldjoontes peetakse tänapäevaste puitkatuste elueaks 10 aastat kihi kohta, lõunapoolsed katuseküljed saavad tavaliselt kiiremini otsa, sest kõige laastavamalt mõjub katuselaastule päikese UV kiirgus. Korrektse hooldamise korral peavad katused kindlasti ka pikemat aega vastu ja vastupidi, ehk hooldamata katusekate võib jääda sambla jm oksa-lehesoga alla, mis seob vett katusel ja pidevalt märja katuse eluiga jääb oluliselt lühemaks hooldatud katuse omast. Korrektne peremees vaatab oma katusekatte vähemalt korra  (või kaks) aastas  üle, eemaldab sealt lahtise soga ja vajadusel tõrvab või tõrvaõlitab katusekatte.  Puitkatuse kestvuse eelduseks on ennekõike piisavalt kiire materjali kuivamine. Selle tagab kas suurem katuse kalle või puidu kaitsmine niiskuse ja vee eest ning loomulikult korrektne puhastamine.
Valmistades nii haava- kui kuuselaastusid pikkusega 510 – 520 mm, seega paigaldada kolmekordne katus 165 mm sammuga ja kinnitada laastud pika peenikese naelaga. Seda on oluline teada roovituse  (50*50 mm saematerjal) rihtimiseks, et laastud hiljem ikka peale sobiksid . Klassikalisel laastukatusel on hari kaetud ikka harjalaudadega, milleks valida võimalikult laia laua, tavaliselt 180 või 200 mm.  Viiluotstesse tuleb 150 mm lai viilulaud, ning katuse peale veel servi katma 100 mm.
Laastukatuse ehitamisega saab iga haamrit käes hoida suutev meistrimees väikeste nõuannete ja näpunäidetega hakkama aga kuna tänapäeval tegeleb igaüks pigem sellega milles ennast kõige pädevamalt tunneb siis oleme nõus ka jõuga appi tulema .
Eelmise sajandi kahekümnendate aastate teises poolel hakati Eestis Põhjamaade eeskujul aktiivselt propageerima katuste värvimist. Ilmus mitmeid sellekohaseid arikleid ja juhendeid.
Alljärgnevas on tehtud kokkuvõte punase muldvärvi valmistamisest ja sellega laastukatuse värvimisest 1928a. ilmunud ajakirja „Uus Talu“ arikli põhjal.
Õige vastupidava ja ilusa värvi pidi saama järgmise retsepti järgi.
Panna katel 50 liitri veega tulele, sulatada seal 2 kg rauavitrioli, lisada 2kg rukkijahu (võimalikult peenike – püül, jämedama jahuga valmistatud värv pidi talvel katuselt koos lumega maha tulema) ja segada pidevalt. Keeta seda segu umbes 15 minutit, lisada 8 kg punast värvi mulda ja keeta veel umbes pool tundi. Sama ajakirja teistes artiklites on aga väidetud, et sellist värvi pidi keetma ikka 3-4 tundi ja jälgima, et tekiks korralik liimine segu. Seejärel ongi värv valmis. Värvi sai tarvitada pärast maha jahtumist.
Selle kogusega pidi saama värvida umbes 3000 laastu. Värvi seisma jätta ei saanud, läks hapuks – seetõttu pidi värvi vastavalt laastukogusele üsna täpselt kokku kaaluma .
Kellele aga värvikeetmine ei meeldinud, soovitati tarvitada kodumaise põlevkivitööstuse fenolaati, mis värvimulla juurdesegamisel valmis värvi andis.Tänapäeval võib värvikeetmise asemel ka punast muldvärvi poest osta.