LÄÄNERINDEL MUUTUSETA Rich Maria Remarque Ellujäämine tandril ja tsiviilelus Aire Pruus Kristin Randla NRG 10.c 2015 Elu tandril Vaimselt raske Füüsiliselt kurnav Lähedaste kaotus Kohanemine ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab." Tsiviilelu Kohanemisraskused Mälestuste alla surumine Viha Muutused iseendas ,,Ma kujutasin oma puhkust teisiti ette. Aasta tagasi oli see ka testsugune. Arvatavasti olen mina vahepeal muutund. Seekordse ja
Dinosaurused Siim Mumme ja Gregor Kutateladze Tallinna Tehnikagümnaasium Sissejuhatus Teemaks valisime dinosaurused Dinosaurused olid suurimad elajad maal Kokku elasid dinosaurused maal 140 milljon a. Sisukord 1. Dinosaurustest. 2. Ajastud. 3. Herbivoorid. 4. Karnivoorid. 5. Omnivoorid. 6. Veealused dinosaurused 7. Taevast juhtivad dinosaurused 8. Välja suremine. 9. Fossiilid. 1. Dinosaurused Suurimad dinosaurused. Teised nimed. -Hiidsisalikud. -Ürgsisalikud. 2. Ajastud Triiase ajastu. Juura ajastu. Kriidi ajastu. Herbivoorid ehk taimetoitlased Toitumine. Kivide neelamine. Tuntumad liigid. -Stegosaurus.
ümbritseks pilti. 5. Salvesta oma töö nimega Teksti parandamise harjutus ja lae üles GoogleDocs-i ning paiguta Koolitööde kausta. LIPPA KOJU JA MINE MAGAMA katkend Astrid Lindgreni raamatust"Meisterdetektiiv Blomkvist" I Malle pidas täiesti võimatuks magada, kui toas on sääski. Nüüd üks oli vereimeja ta jälle üles ajanud."Elajad, " pomises ta.,, Neid tohiks ei üldse olemas olla!" Ta kratsis lõuga, kust sääsk oli teda hammustanud. Siis heitis ta kellale pilgu. See hakkas saama üks . Sel kellaajal peaksid korralikud inimesed magama. ,, Muide, " ütles ta endamisi"ei tea, kas kassi piinaja peaks ka magama? " Ta astus akna juurde ja välja vaatas. Ärklitoas tuli põles. ,,Kui ta veidi rohkem magaks, vahest poleks ta siis nii rahutu," mõtles Malle."Ja kui ta poleks nii rahutu, vahest ta siis magaks veidi rohkem
Sööme üksnes kõvaks tõmbunud leiba, mis ühest otsast hallitab. Päris mõnus on vahipostil ajaviideks pool tundi järjest närida kivikõvat leivakoorikut Valgete oade supp on ka päris teretulnud. Me elame puhtalt juhusest. Sõjaplatsil sureb iga sõdur juhuse tõttu või jääb tänu sellele ellu. Kui mürsk tuleb, tõmbun ma küüru, kuhu see maandub, seda ma ei tea. Me peame uskuma ja usaldama juhust. Meist on saanud elajad, me ei viska granaate inimeste pihta, vaid surma pihta, mis meid taga ajab. Sõjaväljale jäävad lebame kangestunud kujud. Osal puudub alalõug, mõni lebab ilma käe või jalata, mõnel on kild puusaluu mitmeks tükiks rebinud, osa on ilma jäänud poolest kehast, soolikad on segunenud märja mullaga, mõnest on alles jäänud ainult vereplekk seinal. Vigastatutel pigistatakse kausside kaupa mäda haavadest välja. Raske on mõelda, et need on veel inimesed või kunagi olid.
sest elu võib olla väga lühike. Seepärast on nad ka lõbusamad. Nad arvavad, et tulevikule tuleks mõelda siis, kui see kätte on jõudnud ja olulised otsused teha sel hetkel, kõik läheb nii nagu peab minema. Keegi ei saa ette mõelda, sest me ei tea, mis elu toob. Samuti ei looda nad ka, et kunagi tuleb olevikust parem aeg. Arvan, et selline eluviis on väga õige. Nii on rohkem hetki ja mälestusi, mida hiljem meenutada. Sellised olevikus elajad on enamjaolt noored, vanemad aga mõtlevad juba rohkem tuleviku ja selle kindlustamise peale. Siiski ei tähenda olevikus elamine, et tulevikule üldse mõtlema ei peaks. Nii võib leida ennast väga täbarast olukorrast158. Kui mõelda juba praegu ees ootavale, oleme kindlustatud halvemateks aegadeks ja saame siis elust rõõmu tunda, ohverdades tänase. Kahjuks ei ole küll sellised inimesed väga rõõmsad, sest neil on oma muredega palju tegemist
Tiina kui looduslaps ja Mari tema vastand Kui hakata inimesi jaotama iseloomu poolest suurtesse ja väga üldistesse rühmadesse, ongi neid ainult kaks. Üldjoontes oleme me kas Tiina või Mari, ehk siis kas järgijad või oma põhimõtete järgi elajad. Kuigi ei ela meie ju 19. sajandil, orjapõlve ajal vaid hoopis 21. sajandil ja täitsa vabal maal. Nagu ma juba ütlesin, oleme me kõik kas natuke või natuke rohkem Tiinad või Marid. Need tegelaskujud kõnnivad praeguse aja ühiskonnas tänavatel ja käivad samamoodi poes ja hingavad täpselt sama õhku, mis meiegi. Kogu selle jutuga tahtsin ma öelda, et Kitzberg on loonud täiesti tavalised inimesed. Kuid nagu loometöödes tavaline, on üks iseloomu joon konkreetne ja ei
Noortel kogenematutel meestel on hirm nahas, aga Paulil ja tema seltskonnal, ei ole häda midagi. Kuskil sai keegi suure tabamuse ning hobuste metsik kisa ajab talupoeg Deteringi närvi, ta tahab lausa ise neile hobustele lõpu peale teha, lõpuks tehakse see siiski tema eest. Neid rünnatakse gaasiga, kõik paluvad enda mõtetes, et gaasimask ometi peaks, et see poleks vigastatud, mehed on närvilised. III. Taas eesliinil, kardetavad elajad. Minnakse uuesti eesliinile. Minnes nähakse värskeid kirste, naljatletakse, et need on neile. Paul räägib sellest, et juhus ongi see, mis neid ükskõikseks teeb. Juhus on see, mis neid elus hoiab. Kuna kaevikud pole korras, on siginenud väga palju rotte, nad jahivad neid meelelahutuseks. Väga paljud asjad on neile vihjeks, et midagi läheb halvasti. Kui nad saavad eedeni juustu, siis nad samuti arvavad jälle, et midagi läheb halvasti
Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse." -) ,,Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada. Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust." -) ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab; pärast kolme päeva võime esmakordselt talle näkku vaadata, pärast kolme päeva võime esmakordselt ennast tema vastu kaitsta, meis on hullupöörane viha, me ei lama enam võimetus ootuses tapalaval, me võime nüüd hävitada ja tappa, et ennast päästa, ennast päästa ja kätte maksta
,,Ainult väike auk on näha; see oli üks õige tilluke, eksinud kild. Aga sellest piisas. Kat on surnud." Võib öelda, et see oli üks mind kõige rohkem mõjutanud kohti raamatus. Ühel hetkel oli inimene elavate kirjas (vigastatud, kuid siiski elus), aga järgmisel hetkel surnud. Sõda muudab inimesed tundetuks, nad teevad asju, mida endast ei oleks uskunud. ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise ees. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta- mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab." Lahingus ei loe see, milline inimene varem oli. Seal ei loe enam koolitarkus ega muud suhted. Kui teoses saab surma üks tegelastest Leer, ütleb Paul: ,,Mis on tal sellest nüüd kasu, et ta koolis nii hea matemaatik oli
kogu maailma inimese külge köidetuna, inimese kui algkõla lõputult murduvat vastukõla, inimese kui algkuju mitmekesiselt kurrutet järelkujutist. Ta unustab niisiis algupärased kaemuslikud metafoorid kui metafoorid ja võtab neid asjade endi pähe." Seega väljamõeldud vale on halb ja ebaõige, inimesed kes seda räägivad on vastikud petturid, meelitajad, valetajad, tüssajad, tagarääkijad, eneseupitajad, laenatud hiilguses elajad, maskeerijad, kommete kattevarjud, näitlejad teiste ja iseenda ees jne ja miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne väljamõeldud(!) tõe püüdlus üldse aset võiks leida... Ehk teisisõnu väljamõeldud vale on halb, kuid väljamõeldud tõde justkui ei oleks? Eks inimesed otsustavad oma subjektiivsuse järgi. ,,Kogu seaduspärasus, mis tähistaeva liikumises ja keemilises protsessis meile nii väga muljet avaldab, langeb põhilises kokku
Paul lohutab ühte nekrutit, kes on väga hirmul. Noortel kogenematutel meestel on hirm nahas, aga Paulil ja tema seltskonnal, ei ole häda midagi. Kuskil sai keegi suure tabamuse ning hobuste metsik kisa ajab talupoeg Deteringi närvi, ta tahab lausa ise neile hobustele lõpu peale teha, lõpuks tehakse see siiski tema eest. Neid rünnatakse gaasiga, kõik paluvad enda mõtetes, et gaasimask ometi peaks, et see poleks vigastatud, mehed on närvilised. III. Taas eesliinil, kardetavad elajad. Minnakse uuesti eesliinile. Minnes nähakse värskeid kirste, naljatletakse, et need on neile. Paul räägib sellest, et juhus ongi see, mis neid ükskõikseks teeb. Juhus on see, mis neid elus hoiab. Kuna kaevikud pole korras, on siginenud väga palju rotte, nad jahivad neid meelelahutuseks. Väga paljud asjad on neile vihjeks, et midagi läheb halvasti. Kui nad saavad eedeni juustu, siis nad samuti arvavad jälle, et midagi läheb halvasti. Nad on terve päeva
Edasise vestluse käigust selgus, et patsiendile meeldis palju muinasjutte lapsena lugeda ning fantaseerida.ta kujutas ette, et on maailmavalitseja ning kõik inimesed on mõtetud rämpsutükikesed, keda ta siis ükshaaval sooviks tükkideks lõikuda ja rottidele sööta. Tema kinnisidee oli lõikuda blondi naist, kes kaalub 50kg, kes on laitmatu ja veatu ning lõikumise käigus sooviks ta lihtsalt teada :"Mis kuradima pärast on mõned elajad nii perfektsed"(patsiendi sõnad). Siinjuures pean tunnistama, et olen ka blond, kuid mitte selline ideaal, keda patsient ette kujutab. Kusjuures selle vestluse käigus arvas ta, et kui ma oleksin olnud ,,perfektsem", siis oleks tahtnud ta mind lõikuda. Kuid jõudsime lõpuks (neljandal vestlusel) järelduseni, et lõikumine on ikka jama teema ja seda poleks vaja teha, sest see rikub nahka, jätab arme ja teeb valu ning tekitab hirmu. Patsient väitis, et
teelisi kimbutada. Tal oli kaasas ka väikene sõber, pisike poiss, kelle ta võttis oma kaitsva tiiva alla pärast seda, kui too oli kabuhirmus põgenenud kolme suure metsalise talust. Nüüd, väsinud pikast raskest päevast, magas sõbrake vägilase kaelakotis õndsat ning rahulikku und. Nende ühine reis ei olnudki kaua kestnud, kui metsasügavusest kargasid teele kolm koledat sortsipoega, kelle nende isa oli nad Kalevipojale kallale saatnud. Möirates kiskusid elajad maast välja puid ning kukkusid vägilast nüpeldama. Noor kangelane ei osanud esimese ehmatusega midagi ette võtta. Ennast pisut kogunud, püüdis ta kurikaeltele hea sõnaga mõistust pähe panna öeldes, et tühjast tõusnud tüli saab ka rahulikult lahendada. Kui koletised teda ikka ei kuulanud, võttis mees oma männikepi ning peletas sellega sortse eemale. Toigas aga purunes peagi ning järgmiseks võttis ta abimeestena kasutusele Peipsi tagant toodud kallid lauad
"), peab ta maha võitluse baltisaksa õiguste ja ennekõike enda leidmise nimel. Kuna baltisakslased seisid tol ajastul mitme tule vahel, siis on arusaadav ka seisukohtade paljusus. Vegesack on vaadete mitmekesisust edastanud peamiselt Aureli paljude onude kaudu, kellel on baltisaksa küsimuses üsna erinevad arvamused ja kes kõik on väikesele poisile mingil määral eeskujuks. Näiteks oli Aurelil radikaalselt venevastane onu Leopold, kelle meelest tuli tappa kõik ,,elajad" ehk kärbsed ja venelased. Onu Oschal oli aga tavaks öelda, et ta tahab elada ,,kuni viimane venelane on teisel pool Kamtsatkat merre uppunud". Neile vastanus venemeelne ,,maailmakodanik" on Jegor, kes väitis enda olevat kodus nii Pariisis kui Peterburis ning kellel olid kuraatoriga head suhted, mis päästis Aureli gümnaasiumist välja viskamise eest, kui ta oli klassis kõva häälega teatanud: ,,Jumal tänatud: jälle lendas üks Vene laev õhku
ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud." Lk 84 ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta /-/ me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab..../-/ me jookseme küürus nagu kassid, tulvatud sellest lainest, mis meid kannab, julmaks muudab, teeröövliteks, roimariteks, minugipärast kasvõi saatanateks, sellest lainest, mis meie jõudu mitmekordistab hirmu, raevu ja elujanu tõttu, mis meile päästet otsib ja kätte võidab" Lk 71
Too näiteid. Too veel näiteid erinevatest tegelastest ja sõja mõjust neile. Millised omadused sõda esile toob? ,,Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada. Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. " (63) ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta. Me võime nüüd hävitada ja tappa, et ennast päästa ja kätte maksta." ,,Me oleme üksteise vastu kõik tunded kaotanud, me vaevalt et tunneme veel üksteist, siis kui me vilav pilk kellelegi meist langeb. Me oleme tundetud laibad, kes mingi triki, ohtliku nõiasõna mõjul veel joosta ja tappa oskavad." ,,Siin kaevikutes on mälestused meile kaotsi läinud. Nad ei virgu enam meis- me oleme
Kevadeti suure pesupäeva ajal pidi ta 40 liitrise piimanõuga väga palju kordi käima vee järgi, et saada pesukatel täis ning pärast pidit ta ka loputusvett tassima. Lisaks oli tema ülesanne talvel hoida pliidi all koguaeg tuld, et soemüür soojana püsiks. Mänguiga on tähtis loova kujutlusvõime arendamise etapina. Helgi Sallo kartis lapseeas välikemmergut kohutavalt. Ta kartis, et kemmerguaugust ronivad välja ussid, maod või mingid muud niisugused elajad. Alati kui ta sinna läks, hoidis ta ust lahti. Tihtipeale juhtus nii, et seal istudes ning lauldes kuulis ta kuidas hüüti ,,Jõudu neiukene!''. Noorem kooliiga: töökus vs. alaväärsus. Periood, kus hakatakse oma vohaval fantaasial tiibu kärpima ja kuuletutakse ühe rohkem täiskasvanute seatud koolielu distsipliinile. Helgi hakkas käima oma elukohast kaugemal koolis. Selle põhjuseks oli ta ema töökoht, mis asus Helgi koolitee peal ja ema tahtis ilmtingimata teda kord päevas näha
13.-14.sajandil rajasid Saksa-Skandinaavia vallutajad Eesti alale 9 linna. Keskaegsel Liivimaal oli üldse kokku 19 linna ja oli seetõttu üksväiksemaid linnastunud piirkondi Euroopas. Linnaks peeti asulat, mis oli saanud oma maaisandalt linnaõiguse – ja privileegid. Linn oli piiratud müüriga. Liivimaa linnades oli keskajal levinud Lübecki ja Riia linnaõigus. Linnakodanikuks saamine tähendas keskajal kodanikuõiguste omandamist koos loaga kodaniku kombel elitist teenida. Kõik linnas elajad polnud lnnakodanikud ehk bürgerid, suur osa oli lihtsalt elanikke. Linnad kujunesid Vene transiitkaubanduse keskusteks. 1346. Aastal võeti vastu seadus, et hansakaupmehed võivad kasutada caid Riiat, Tallinnat ja Uus-pärnut sisseveosadamatena. Lpdjaga veeti kaupa Pärnust Tartusse. Lääne- Euroopast saadeti Eestisse soola, vürtse, veine, metallic, lõuendeid, kalevit. Eestist Lääne-Euroopasse soolaheeringat, nahka, karusnahku, vaha, rukist, teravilja.
negatiivsete sündmuste arutamist, sest huumorimeele säilitamine oli ainus võimalus täie mõistuse juures püsida. Siiski keegi neist ei unustanud, et kõik see, mis praegu kivina neisse oli vajunud, tõusis pärast sõda jälle pinnale ja alles siis leiab aset tõeline võitlus elu ja surma vahel (Remarque 1983: 87). Sõda muutis inimesi tundmatuseni ja see tuli eriti hästi ilmsiks tõsiasjas, et rindel olles on kõigil mõttes üks eesmärk: ellu jääda. ,,Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab; [---] Kui sinu isa tuleks nendega seal, sa ei kõhkleks talle käsigranaati rindu viskamast!" (Remarque 1983: 71) Viisakatest ülikonnas koolipoistest, kes vabal ajal linnas jalutasid ja välikohvikus istusid, oli nüüd saanud väljapääsmatus olukorras vaevlevate noormeeste kamp
Oh, ega see tal esimene kord ole." ,,Ta küll kartis natuke, sest kõige peenemad isandad olid kõige ropemad. Kui pealmine lakikord mõranes, näitas ennast monstrumlike kalduvustega elajas, kes nõudis kummalisi perverssusi. Sellepärast polnud tal nende vastu enam mingit respekti ja juhtus, et ta neile näkku karjus, et nende kutsarid on viisakamad, sest lihtne inimene peab naisterahvast lugu." ,,Tähendab voorust pole siis enam olemas. Kõik on ühesugused elajad, ülevalt kuni alla. Küll võib Pariisis öösel kella üheksa ja kolme vahel imeasju sündida! Siinseal aga ronib mõni tähtis tegelane veel palju sügavamale sopa sisse kui teised." 4. Nana välimus oli kohati joovastav. Mitte ükski mees ei suutnud talle ära öelda. Tema välimus köitis kõiki. Tema ilul oli niivõrd suur võim, et ka kõige korralikumad mehed ei saanud tema vastu. Eriti usklik krahv Muffat ja Philippe Hugot, kes vihkas Nanat, enne kui oli teda näinud.
lõhkeb granaat, oleme mulla alla maetud ja peame end välja kaevama. Ühel nekrutil ütlesid närvid üles ja meil ei jäänud muud üle, kui ta läbi peksta, kuna muidu oleks ta välja läinud. Me istume, jutkui omaenda hauas, üks nekrut ei taha kuidagi rahuneda, me seome ta kinni, et ta tagalasse toimetada, aga sellest ei tule midagi välja, kuna mürsud plahvatavad üha lähemal. Peale 3 päeva saame end kaitsta ja kätte maksta, meist on saanud elajad. Esimesed hävitatud kaevikud hävitatakse, jõudsime järgmisesse, aga peame tagasi pöörduma, kuna meid tahetakse hävitada. Me oleme tihedasti vaenlaste kannul, et õnnestub peaaegu nendega koos kohale jõuda. Seetõttu on meie kaotused minimaalsed. Lahing peatub, kuna anti käsk taanduna, aga enne minekut läheme lähimasse varjendisse ja võtame kaasa konserve. Olen valvepostil ja vajun mõttesse. Mõtlen suveõhtust ja olen
elusolenud maha murdnud. Beauty hakkas korraldama koerti võitlusi.Alati tuli kokku palju mehi ja sõlmiti kokkuleppeid.Iga kord võitis Valgekihv.Ta oli võitmatu.Linna oli saabunud bokser ja Valgekihval tuli võidelda temaga.Võitlus oli pikk ja väsitav.Bokser oli Valgekihva kõri kallale hüpanud ega lasknud teda lahti. Äkki tulid kohale kaks meest.Üks meestest oli koerajuht Matt ja teine ta sõber Weedon Scott.Scott tormas koerte juurde ja karjus meestele: "Elajad!" Ta üritas bokserit Valgekihva kõri kallalt ära võtta.Läks palju aega ning lõpuks sai ta lahti.Valgekihv oli poolsurnud.Scott viskas Beautyle 150 dollarit ja ütlest:"Koer on minu." Nüüd hakkas Valgekihv elama Matti ja Scotti juures.Ta oli metsik ja kuri.Scott ei pannud teda ketti, aga Valgekihv ei jooksnud ikka ära, ta tahtis näha mis hakkab juhtuma.Ta oli iga hetk valmis ründama ning ennast kaitsma. Pika aja möödudes suutid Scott sisendada sallivust ja armastust Valgekihva
Seal (Ida-Virumaal )elasid ju inimesed ja kõik maad olid ju seal peal. Et seda üldse teda saada tehti mitmeid uuringuid . Rahvas oli selle peatamiseks kõik loosungitega välja läinud. Ka ajakirjandus hakkas seda toetama. Asi läks juba fosforiidisõja nime alla ja mindi juba ka Toompeale oma loosungitega. Mina elasin küll natuke kaugemal aga meie tööstus oleks “Flora“ oleks kinni jäänud. Aga eks põhikannatajateks oleks siiski jäänud seal kohapeal elajad. Mida mäletad laulvast revolutsioonist? Ise ka osalesid? Kuidas liikus Informatsioon? See algas Eesti , Läti ja Leedu –kõigi kolme maa poolt. Rahvas jättis oma tööd ja kõik pooleli ja läks minema. Ma olin sel ajal Floras. Noored mehed (transpordi töölised) ja kõik panid minema ja raadiost teatasid ka. Rahvas seisis kätest kinni ja laulsid - kõik maanteed olid täis. See ühinemine oli nii nähtav ,et see avaldas muljet ülemaailma . Seal
valetades, kuid hiljem tõde rääkides. Mehed palusid end soomustatud kambrisse toimetada. Järgnevalt andis tunnistust Annuska, ta rääkis leitud hobuserauast, lendavatest meestest ja dollareist. Tunnistas ka Nikolai Ivanovits, kes rääkis Margaritast ja Natasast, lendamisest ning ballist. Uurijad asusid Margaritat ja Natasat otsima. Samas kuuldi, et korteris nr 50 olevat elumärke kuuldud. Erirühmad asusid korteri poole teele, et seal elajad arreteerida. Peemot ja Korovjev võtsid asja rahulikult. Kui politsei korterisse sisse jõudis, olid kõik peale Peemoti kadunud. Peemot tulistas politseid ning kukkus kogemata kaminasimsilt alla. Ta jõi bensiini ning oli taas ergas ja aktiivne. Äkitselt ilmus aga kogu Wolandi seltskond välja ning sõnasid, et peavad laupäeva tõttu minema hakkama. Enne minekut pani Peemot korteri põlema ning politseitrupp jäi põlevasse korterisse. Korteri seltskond lendas aknast välja.
kodanikel säilitada rahu," teatas minister korduvalt, telepilt aga näitas samal ajal Tallinna peatänaval politseijõudude puudumisest julgust saanuna takistamatult laamendavaid rahvahulkasid. Hiljem on püütud korrakaitsejõudude niisugust, laamendamist lõppkokkuvõttes soodustanud tegutsemist näidata strateegilise käiguna, mis lubas märatsejaid nende inetute tegude pealt telepilti püüda ja nõnda edastada rahvusvahelisele üldsusele sõnumit: "Tallinna mässajad olid elajad, tsivilisatsioonivälised vandaalid. Märulil puudus tegelik poliitiline põhjus, venelased, kes on pätid, otsisid vaid põhjust laamendamiseks ja röövimiseks." Deklareerides, et äärmuslastele ei tohi anda kõlapinda, kasutas peaminister ise äärmuslikke vahendeid, mis paiskasid pealinna kaosesse, milletaolist viimati võis näha ehk 1944. aastal sõjas, mille lõpu tähistamiseks pronksmees püstitatud oligi. Ken-Marti Vaher on öelnud: aprillimäss pani meid ennast tugevdama.
Nad elasid ju metsas ainult kahekesi, sõid ja magasid. Lootusetu, mõtles Leemet. Ta lahkus ega rääkinud Salmele vanaisa surmast. Üksinda sõdida polnud ka enam mõtet. Küla oli hävinenud, aga teel tuli talle vastu külavanem Johannes. Ta ütles, et nende küla põletati karistuseks maha, kuna nad lubasid külas elada ristimata paganal. Too oli oma lendava kuradist vanaisaga piiskopi enese ära tapnud. Raudmehed ütlesid, et nende jaoks pole tähtis, kes tappis. ,,te kõik olete alles elajad ja metslased, kellel pole kultuuri ega au." ,,Miks te vastu ei hakanud?" ,,Meie oleme ristiinimesed, meie pole metsloomad nagu sina, me teame, kuidas uues maailmas käituda tuleb." Leemet soovis talle edu ja ütles: ,,Ehitage uus küla ja saage haritud rahvaks, palvetage uue jumala poole, olge moodsad!" Peetrusest sai rüütli kannupoiss, aga Johannesel raius Leemet perse küljest."Nüüd pole sul vaja karta, et sul saba küljes on. Nüüd oled sa tõepoolest moodne inimene ja mida sa kisendad
Depressioonis põdes Leemet mitu kuud, ei olnud tahet ega mõttet paremaks saada. Siiski lõpuks tõusis voodist, palus emal mitte suur asja sellest teha ja teda vaid rahule jätta, oma tõusudel läks ta pikkadele vahest päevi kestvatele rännakutele. Kord jõudis ta ka metsa äärele, seal nägi, et Magdaleena ja mõned teised küla naised olid lambasid karjatamas, Johannese soovitsuel kaitsesid nad neid pannes ühe pikka vöö ümber metsa tukka, et halvad elajad ei tuleks lambaid murdma. Leemet surus end maa lähedale, et teda ei märgataks ja vaatas tundetult pealt kuidas küla naised lahkusid ja hundid lamabad vööst hoolimata mõrvasid ja metsa tirisid. Kui küla elanikud hädaldases tagsi tulid mõistmata miks vöö ei aidanud seletas Johhaness,et tegemist oli libahundiga, selle vastu ei aita tavaline vöö ja, et ta läheb tarkatelt munadelt nõu libahuntide vastu. Külaelanikud lahkusid kuid Magdaleena jäi ja kutsus Leemetit välja
Impeerium – ebamäärane, → Riik – anti-impeerium, → Globaliseerumine – riigid ennekõike rahvusülene, mitmete impeeriumile iseloomulik lahustuvadja tekivad uued etniliste gruppide ratsionaalne heidetakse kõrvale, argine, „rändrahvad“, projekt. selgete ülesannetega riik traditsiooniline ühtlustub. Impeeriumis elajad identifitseerivad (Hobbes), riik on ennast kui osalejad mingis protestantlik. universaalses projektis. Identsuse Etnos – kui impeerium on → Rahvus – kunstlikult organiseeritud, /Kosmopolitism tunnused antud, siis ka etnos on selle aluseks on riik ja loodud, ratsionaalne, aga ruumis kodanikkond. Toimub mingisugune piiratud, inimene sünnib ja sureb unifitseerumine, ühtlustumine. Mingid etnoses, etnos on loomulik.
Marduk tappis Tiamati. Tiamat lõigati lõhki, ühest poolest tehti taevas ja teisest maa. Kingu üle mõisteti kohut ning tema verest tegi Enki inimkonna. Kui inimkond sai loodud, tekkisid kuningad. Inimeste rohkus hakkas häirima jumalaid, kes otsustasid nad hukata. Esialgu saatsid neile taudid, näljahädad katkud jms kuid lõpliku lahendusena otsustati saata üleujutus. Enki andis ühele isikule nõu ehitada paat ning koguda sinna elajad. Tuli torm ja üleujutus ning seejärel hakkas paistma Isiri mäe tipp, kuhu paat randus. Pärast seda muutusid inimesed surelikeks kõik peale Enki valitud isiku, kes üleujutuse üle elas. Seejärel algas kangelaste aeg. Kõige kuulsamaks on saanud lood, mis pajatavad kangelasest Gilgames, kes olevat valitsenud Uruki linnas 2700 a eKr temast tehti jutuvestjate abil poolmütoloogiline kuju. Akadi keeles on tema kohta üks pikk
olulisemad poliitilised linnad, Mileetos koloniseerija. Tessaalias liitriigid, siin iseloomustas(/B, avarate tasandikega maad)viljakad maad, ja soodsad karjakasvatamis maad, hobused ja veised, tõusis esile suuri maavaldusi omastav aristokraatia, ja need dünastiad, siis need sisuliselt kontrollisid föderatiivse liiduna seda tasandi keskosa, ja mägipiirkonnas elanikud olid nendest poliitilises sõltuvuses, neid nimetati perioikos(ümberringi elajad), tessaalia duumikala, kus need alad olid kasutasid aristokraatiklud perekonnad, pärisorjuste sõltlasi , pärisvaesed penestai, töösid, ja nad ise olid ratsanik aristokraadid. Tulemus olid see et tessaalia ratsavägi oli tugevaim ja tõhus poliitilisest, hakkasid tegema sõjaretki keskkreekasse ja mõneks ajaks kehtestasid oma hegemoonia keskkreekas.Üks märk oli see et 6 saj algul koondasid oma selja taha kreeka kogukondade keskliidu ja võtsid enda alla Delfi oraakli, moodustati
seda meie õnnelikus olevikus enam uneski ei mõisteta näha. Ka Viljandi talurahva rõõmuallikad olid nii ara kuivanud, et mehed ilma Villuta kergesti naermise ja naljaheitmise ara oleksid võinud unustada. Nende igapäevane elu oli raske orjus vuhisevate vitste ja laksuvate piitsahoopidega. Puhkamise ja meelelahutamise ajad olid need, mil talupojad oma käredate isandate või röövivate naabrite eest laantesse ja rabadesse pakku jooksid, kus nälg, katk ja kiskjad elajad neile lahkesti paremat põlve pakkusid. Kas see ime on, et niisugusel ajal inimeste naljasooned kuivaks jäid ja naeruriistad, harjutamata jäädes, nõnda ära roostetasid, et peaaegu enam liikudagi ei tahtnud? Meeleheide kattis nagu tihe ämblikuvõrk eestlaste elu. Seda lõbusam oli muidugi ämblikkude põli. Sepp Villu ei olnud aga ei saksa ega taani soost mõisnik, ei ordurüütel ega piiskop, ei
annaabi.ee 
