"Läänerindel muutusteta" kokkuvõte (3)

„Läänerindel muutuseta“
E. M. Remarque
Tegelased:
Paul Bäumer-peategelane
Albert Kropp - väikekasvuline, kelle peanupp poistest kõige paremini jagas ning sellep . Oli ta ka ühepaelamees
Müller V- kannab veel kooliraamatuid kaasas ja unistab sõjajärgsest eelisküpsuseksamist- isegi turmtule all tuubib ta füüsikaseadusi
Leer - kannab täishabet ja tunneb suurt poolehoidu ohvitseride lõbumajade tüdrukute vastu
Kõik neli poissi on üheksateistkümneaastased, nad on kõik ühest ja samast klassist sõtta läinud.
Tjaden- kõhn lukksepp , samavanune kui poisid, kompanii suurim söödik, saledana istub ta sööma ja tõuseb jälle üles- paks nagu tiine lutikas.
Haie Westhus- vana turbalõikaja, kõige suurem ja tugevam
Detering - talupoeg , kes üksnes oma majapidamisets ja naistest mõtteid mõlgutab
Stanislaus Katczinsky e. Kat- nende salga peamees , visa , kaval, velbas, nelikümmend aastat vana, mullakarva näo, siniste silmade, längus õlgade ja imestusväärse haistmismeelega ähvardavast hädaohust, hüvast söögist ja mõnusatest viilimisotsadest.
Sõtta läinud poiste sõbrad ning nad on kõik ühes jaos.
Kemmerich - ta näeb juba välja, kollane ja kahkjas
Heinrich-kokk
Himmelstof - allohvitser, keda peeti kasarmus kõige tigedamaks nahanülgijaks. Ta oli väike, masajas ja 10 . a kroonut teeninud mehike rebasekarva punaste ülespoole krutitud vurruotstega, eraelus kirjakandja.
Suhete kujunemine:
Need 7 noort, kes koolipingist läksid sõtta teadmatta, mis neid ees ootab, treenisid väljaõppel aind kuuldes kauget rinde kõminat. Olles veel vabad ja rikkumatta. Sealt kohe eesliinile saadetuna, ilma mingi erilise kogemuseta oli see hirmus ja hinge purustav . Nad muutusid seal loomadeks, kes tegutsesid instinktide toel kartes aga samas hüljates hirmu. Poleks nad olnud sõbrad ja koos, oleks see neid murdnud ning viinud nad hulluseni. Varsti said nad tundma sõja peensusi, kuulma mürsu tulekut ja selle ohtlikust . Varjuda ning oskasid end välja lülitada nendest kogemustest ja õudustest, mis seal toimus, et mitte väsitada ja süüa oma hinge nendega. Sest seal oli palju rohkem tähtsamat millest mõelda et, end elus hoida. Nad muutusid valvsaks ja ükskõikseks, sest see mis seal oli on paratamatus ja sinna ei saa midagi ette võtta. Kui nad selle saavutiasid võis neid lugeda vanaks ja kogenenud oliaks, sest nad olid allutatud ja ükskõiksed.
„Mulle meenub veel, kuidas me nekrutitena algul häbenesime, kui meil kasarmus tuli ühiskäimlat kasutada. Uksi seal ju ei ole, ja kakskümmend meest istub üksteise kõrval nagu raudteevagunis. Neid kõiki võib ühe pilguga haarata. Vahepeal oleme rohkemat õppinud kui jagusaamist sellest piskust häbist. Aja jooksul on meil palju muudki selgeks saanud.“
„Ta oli meie kaaslane, ega oleka enam: ta kehastus on muutunud ähmaseks, ebamääraseks, justkui fotoaparaat , kuhu kaks ülesvõtet teineteise otsa on pildistatud. Isegi ta hääl kõlab tuhkselt.“
„Sõda uhtus meid ära.Teistele, meist vanematele, on sõda ajutine vaheaeg ja nad oskavad sellest kaugemale mõelda. Meid aga haaras ta oma küüsi ja meie ei tea, millega see lõppeb. Esialgu teame ainult seda, et me kummalisel ja raskemeelsel kombel tooreks oleme muutunud, ehhki me isegi nii sageli enam ei kurvatse.“
„Meie sõjaväeline väljaõpe kestis 10 nädalat ja selle aja vältel kujundati meid otsustavamalt ümber kui kümne kooliaasta jooksul. Me veendusime, algul imestunult, siis kibestunult ja viimaks ükskõikselt, et mitte mõistus ei näi olevat otsustava tähtsusega, vaid saapahari, mitte mõte, vaid süsteem, mitte vabadus, vaid rividrill.“
„Kõige tähtsam oli see, et meis võrsus kindel ja praktiline ühtekuuluvustunne, mis rindel saavutas oma parima , mida sõda üldse on sünnitanud: seltsimehelikkuse!“ Kui Himmelstofi kiusasid. (20)
Aastatepikkuse positsioonisõja elavad üle ainult kõige tugevamad: „Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab , kui hakkad selle üle järele mõtlema.Paulist ja tema kaaslastest saavad karmid rindevõitlejad , kes püüavad kõik tunded alla suruda, et mitte mõistust kaotada.“ Iga üleelatud päev võib olla viimane. Me näeme elamas inimesi, kellel puudub kolju , me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud, nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse, üksvastane roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab enda järel purukspekstud põlvedega jalgu , teine läheb sidumispunkti, käed vastu kõhtu surutud, ja üle ta käte libisevad aegamisi soolikad, me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota.”
Mis saab neist teose lõpuks?
Kõik klassivennad on surnud ka. Ka Paul.
II. Sõja mõju
Missugust mõju avaldas sõda Paul Bäumerile ja tema sõpradele? Too näiteid.
Too veel näiteid erinevatest tegelastest ja sõja mõjust neile. Millised omadused sõda esile toob?
„Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootama seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges . Meie kohal hõljub juhus . Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada. Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. “ (63)
„Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta. Me võime nüüd hävitada ja tappa, et ennast päästa ja kätte maksta.“
„Me oleme üksteise vastu kõik tunded kaotanud, me vaevalt et tunneme veel üksteist, siis kui me vilav pilk kellelegi meist langeb. Me oleme tundetud laibad, kes mingi triki, ohtliku nõiasõna mõjul veel joosta ja tappa oskavad.“
„Siin kaevikutes on mälestused meile kaotsi läinud. Nad ei virgu enam meis- me oleme surnud, ja tema seisab kaugel silmapiiril, on muutunud visiooniks , mõistatuslikuks vastuhelgiks, mis meieni jõuab, mida me kardame ja lootusetult armastame. Mälestus on tugev, ja meie iha ta järele on ka tugev- aga ta on saavutamatu, ja me teame seda.“
„Me pole enam muretud- oleme kohutavalt ükskõiksed. Oleme nagu hüljatud lapsed ja elutargad nagu vanad inimesed.“
„Nad on rohkem kui minu elu, need helid, nad on rohkem kui emalikkus ja kartus, nad on kõige tugevamad ja rtrvalisemad, mis üldse on ilmas, nad on minu kaaslaste hääled.“
„Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega- see oli meie esimene elukutse . Meie teadmised elust piirduvad surmaga.“
Lk (1639
Mehed said esimest korda eesliinilt naastes hästi süüa. Sööki peeti alati väga tähtsaks, sest
tavaliselt oli sellega kitsas käes ning kui süüa oli, siis oli see pidupäev. Tuli välja, et kaupa oli
saadetud 150 mehele, aga pool nendest oli hukkunud , seega jagati kõik meeste vahel ära, nii et
kõik said kahekordselt. Kõik olid väga õnnelikud. Lahingus oli Kemmerich haavata saanud ja
oli seega laatsaretis, teised läksid tema juurde hüvasti jätma, kuna ta pääses koju. Arvati et ta
haav pole nii tõsine, aga paraku oli ning ta suri. Müller tahtis väga tema saapaid endale ning ta
ka sai need lõpuks.
Sõjaõudused.
Kui nad sõidavad rindejoone poole, siis nad ei karda enam üldse, nad on nii harjunud
plahvatustega nende ümber. Mehed räägivad omavahel, kui tähtis on sõduri jaoks maa. Nad
liiguvad puruks lastud vankritest mööda, hiilivad vaikselt, et kaevikuid ehitada. Paul saab
natuke vigastada, kuna pole enam harjunud okastraati vedama. Lõpuks saavad nad valmis ning liiguvad edasi. Paul lohutab ühte nekrutit, kes on väga hirmul. Noortel kogenematutel meestel on hirm nahas, aga Paulil ja tema seltskonnal, ei ole häda midagi. Kuskil sai keegi suure tabamuse ning hobuste metsik kisa ajab talupoeg Deteringi närvi, ta tahab lausa ise neile hobustele lõpu peale teha, lõpuks tehakse see siiski tema eest. Neid rünnatakse gaasiga , kõik
paluvad enda mõtetes, et gaasimask ometi peaks, et see poleks vigastatud, mehed on närvilised.
Nekrutite hukkumine.
Pidevalt on rünnak ja vasturünnak. Nekrutid on kogenematud. Ühe langenud vana rindemehe kohta tuleb viis kuni kümme nekrutit. Ootamatu gaasirünnak viib paljud hauda. Paulil on tunne, et tahaks kohati neile noortele peksa anda, aga samas ka jälle sülle võtta ja neid hoida, et nad nii lollid on.
Taas rindel. Halastamatu tapatöö. Jõudes taas rindele, peavad nad paraadi keisri ees. Mehed arutavad selle üle, kuidas saab üks riik teise üle sõda kuulutuda.Mehed mõistavad, et tavalise sõduri rollis on lihttöölised, rikkad sinna ei tule. Hakkab jälle lahing. Kompanii peab vahepeal luuresalga välja saatma . Paul pakub ennast vabatahtlikult, kuna ta tunneb, et tänu puhkusele on ta meestele võlgu. Luure ebaõnnestub, kuna vahepeal hakkab uuesti rünnak ning Paul jääb lõksu. Temaga ühte pommisüvikusse kukub üks teine mees, kes peatselt sureb . Paul lubab mehele, et ta teeb kõik ta perekonna heaks, hiljem Paul aga unustab selle. Paulil on täielik närvivapustus, mis siis, et ta on tapnud sõjas palju mehi, siis see üks trükkal tema juures läks talle nii hinge.
Puhkuselt tagasitulles on Paul muutunud, tal on kõigest veel rohkem suva, ta ei karda sõda, ta kardab enda sõprade pärast. Kat saab haavata, Paul proovib endast kõike anda, et teda aidata, nad jõuavad lõpuks arsti juurde, kuid Kat on juba surnud.
IV. Sõjatrauma
Sõda toob kannatusi ja hävingut nii neile, kes on rindel, kui ka neile, kes sõjas otseselt ei osale. Millised tagajärjed on sõjal? Loetle ja ava.

• Surm, vigastused
  
• Kodu võib kaotada
  
• Omakseste kaotamine ( perede lahku löömine)
  
• Sõda hävitab looduse, kultuuriväärtused
  
• Sõda ruineerib inimese psüühikat. Inimene ei saa elada normaalset elu, kui nii palju julmust , surma, häda ja muret on. Endised sõdurid muutuvad kalgiks, südametuks ja teiste inimeste valu ei lähe neile enam korda. Ollakse ükskõikne ja tundetu või vastupidi agressiivne ja pahatahtlik
  
• Sagedane on depressioon . Meeleheitesse langemine . Tekib süütunne ,et oled tapnud inimesi ja teistele valu ja kannatust valmistanud.
  
• Suur majanduslik ja põllumajanduslik kahju
  
• Sõda katkestab tavainimese elu
  

Paul ei saanud inimestega enam hästi hakkama. Kõik pärisid temat sõja kohta aga tema ei tahtnud sellest rääkida, sest siis oleks sõja tähendus tema jaoks muutunud.“ Mind haarab korraga kohutav võõrastustunne. Me ei leia enam teed tagasi, olen välja tõugatud. Nii väga, kui ma ka anun ja ennast pingutan, midagi ei virgu minus, ja ma istun tuimalt ja kurvalt justkui süüdimõistetu, ja minevik jätab mind maha.“
Kui Paul sõtta tagasi läks, siis ema andis talle 2 paari aluspükse. „Ma tean, mis nende aluspükste muretsemine sulle maksma läks, kui palju pidid sa järjekorras seisma ja ringi jooksma ning manguma.“
„Ta pole oma naist juba ligi kaks aastat näinud. Vahepeal on naine lapse sünnitanud, selle toob ta kaasa.“ (Lewandowski)