"Tõest ja valest moraalivälises mõttes" - Nietzsche (3)

Ilu ja inetus , headus ja kurjus , tõde ja vale … Mis on mis ja mis peitub nende sees, nende taga või ümber? Ilmselt on sarnaste küsimuste üle juureldud juba maailma algusaegadel, kuid et keegi pole veel leidnud ühtset kõigilesobivat lahendust , siis on neil teemadel mõtisklejail veel tööd küllaga. Raske proovikivi tõe ja vale lahendamisest on enesele kanda võtnud ka Nietzsche .
NIETZSCHE „TÕEST JA VALEST MORAALIVÄLISES MÕTTES“
Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem, teab vanarahvas rääkida. Nii alustab ka Nietzsche oma mõtisklusi tõe ja vale „tõest“ ja „valest“ sellest, mis igapäevaselt kõige lähemal on. Ja mis oleks inimesele lähemal kui ta ise? „Inimeses jõuab moonutamise kunst oma tipule: siin on petmine , meelitamine , valetamine , tüssamine, tagarääkimine, eneseupitamine , laenatud hiilguses elamine, maskeering, kommete kattevari, näitlemine teiste ja iseenda ees, lühidalt, üha kestev veiklemine selle tühisuse ühe leegi ümber niisugusel määral tavaks ja seaduseks, et pea miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne tõe püüdlus üldse aset võiks leida,“ kõlab tema esimene suur pettumus maailmas (või sõprades? või endas?). Ühekülgselt sünge ja pessimistlik vaade inimkonnale paneb hetkeks mõtlema, et kas tõesti me sellised olemegi? Jah, tuleb tunnistada et kirjeldusele vastavaid inimesi olen ka mina kohanud, kuid edasi mõeldes hakkab see üha enam tunduma groteskse liialdusena. Jääb mulje, et autori eesmärgiks olnud lugejad kohe alguses ära ehmatada? Või hoopis on ta elus hiljuti mõne suure vale( taja ) tõttu valusalt haavata saanud, kuna pole salakavalust õigel ajal märganud ega ära hoidnud ? Ütleb ta ju isegi et inimesed on nõrgad olevused ja valele üsnagi vastuvõtlikud: „Lisaks sellele laseb inimene läbi kogu elu endale öösiti unenägudes valetada ilma, et tema moraalitunne seda eales takistada püüaks.“
Füüsiline haigetsaamine on ravitav plaastri ja paari valuvaigistajaga, kuid paranemine pole sootuks nii lihtne kui tegemist on sügava haavaga hinges , olgu vale siis tekkinud unes või ilmsi. Kõige teravama valujälje jätavad kahtlemata kalli inimese valelikud sõnad. „Valetaja kasutab kehtivaid tähistusi, sõnu selleks, et panna paistma mittetegelikku tegelikuna. Inimesed ei pelga seejuures mitte niivõrd pettasaamist kui just pettuse läbi kahjustamist: nad ei vihka , isegi mitte sellel astmel, põhiliselt mitte petmist, vaid teatud pettuse tüüpide halbu ja vaenulikke tagajärgi.“ Hirm haiget saada muudabki inimesed vale suhtes ettevaatlikuks ja tõde muutub üha olulisemaks ja otsitumaks. Kuid nagu ikka, rahulolematule inimhingele pole ka tõde alati sobivaimaks variandiks, kuna võib tekitada valusat kahju, justnagu valegi. „Üksnes säärases kitsas mõttes tahab ka inimene tõde: ta ihaldab tõe meeldivaid, elu säilitavaid tagajärgi; puhta ja tagajärjetu teadmise suhtes on ta ükskõikne, arvatavalt kahjulike ja häirivate tõdede suhtes isegi vaenulikult meelestatud,“ kinnitab ka Nietzsche. „Millised meelevaldsed piirangud, millised ühekülgsed eelistused asja kord ühe, kord teise omaduse suhtes!“
Kuid miks vale (või tõde) teeb haiget? On need ju tegelikult vaid sõnad, kellegi subjektiivselt väljamõeldud suulised ja kirjalikud märgid, mis on kokkuleppeliselt pandud tähistama üht, teist või kolmandat eset või nähtust. Sõnad on keeleteadlaste looming. Niisammuti nagu maalid on tekkinud kunstnikest, majad arhitektidest, luule kirjanikest … „Seega ei leia keele teke aset igatahes mitte loogiliselt ja kogu aines, milles ja millega hiljem tõe inimene, teadlane , filosoof töötab ja mille abil loob, kui see ei pärine mitte Pilvekukulinnuriigist, siis igatahes mitte ometi asjade olemusest.“
Ning justnagu on välja mõeldud kõik sõnad kirjeldamaks valelikkust, ei pärine ka tõde Pilvekukulinnuriigist. „Me nimetame inimest „ ausaks ”; me küsime: miks toimis ta täna nii ausalt ? Meie vastus peaks kõlama: oma aususe tõttu. Ausus! See tähendab: puuleht on lehtede põhjus.“ Mis on niisiis tõde? Nietzsche arvab , et tõde saaks kirjeldada kui „Metafooride, metonüümide, antropomorfismide liikuv armee , lühidalt, summa inimlikest suhestustest, mis on poeetiliselt ja retooriliselt esile tõstetud, ülekantud ja kaunistatud, ning mis peale pikka kasutamist ühele rahvale kindlad, kanoonilised ja siduvad tunduvad : tõed on illusioonid, mille kohta ei mäletata, et nad säherdused on: metafoorid , mis on ära kasutatud ja meeleliselt jõuetuks muutunud, mündid, mis on oma kuju kaotanud ja nüüd vaid metallina arvesse tulevad, kuid müntidena enam mitte.“ Seega Nietzsche kinnitab, et otsitud ja hinnatud tõde on tegelikult sama väljamõeldud kui kardetud vale. See on vaid näiv illusioon millestki , mis kunagi on olnud. Justnagu miski, mida küll nähakse ja usutakse, kuid mida pole keegi kunagi katsunud, et oletusele kinnitust saada. Nagu tähed. „Sarnaselt nagu astroloog vaatleb tähti inimese teenistuses olevana ning seoses tema õnne ja õnnetusega, nii vaatleb säherdune uurija kogu maailma inimese külge köidetuna, inimese kui algkõla lõputult murduvat vastukõla, inimese kui algkuju mitmekesiselt kurrutet järelkujutist. Ta unustab niisiis algupärased kaemuslikud metafoorid kui metafoorid ja võtab neid asjade endi pähe.“ Seega väljamõeldud vale on halb ja ebaõige, inimesed kes seda räägivad on vastikud petturid, meelitajad, valetajad, tüssajad, tagarääkijad, eneseupitajad, laenatud hiilguses elajad, maskeerijad, kommete kattevarjud, näitlejad teiste ja iseenda ees jne ja miski pole arusaamatum sellest, kuidas inimeste seas puhas ja ausameelne väljamõeldud(!) tõe püüdlus üldse aset võiks leida… Ehk teisisõnu väljamõeldud vale on halb, kuid väljamõeldud tõde justkui ei oleks? Eks inimesed otsustavad oma subjektiivsuse järgi. „Kogu seaduspärasus, mis tähistaeva liikumises ja keemilises protsessis meile nii väga muljet avaldab, langeb põhilises kokku nendesamade omadustega, mille me ise asjadele külge poogime, et me sellega endale muljet võiksime avaldada.“ Miski on vale, kui keegi meile valetab. Kuid otsemaid on miski tõde, kui me selle enestele ise välja mõtleme. „Seda metafooride loomise tungi, seda inimese põhilist tungi, mida silmapilgukski temast maha arvata ei saa, sest siis arvataks sellega maha inimene ise, ei alistata ega isegi mitte ohjeldata sellega, et selle haihtuvatest saadustest, mõistetest ehitatakse talle vangitorniks reeglipärane ja tardunud uus maailm.„ Ja selles vangitornis tunneb inimene ennast enamasti turvaliselt, seejuures isegi märkamata, et ta end ise vangistanud on. Ehk ei pane seda tähelegi, kuna valet/tõde väljamõeldes viibitakse unes ja illusioonides. „Iseenesest on inimene oma ärkvelolus kindel ainult tardunud ja reeglipärase mõistevõrgu tõttu ning jõuab vahel, kui see mõistevõrk kord kunsti abiga puruks rebitakse, just seeläbi veendumusele, et ta hoopis und näeb.“ Seepärast ehk ongi vahel hea lasta end meelega lollitada. „Ent inimeses on võitmatu kalduvus end tüssata lasta ja ta on lausa õnnest lummatud, kui rapsood talle eepilisi muinaslugusid tõe pähe jutustab või näitleja ehk näitemängus kuningat veel kuninglikumalt teeb, kui teda tegelikkus näitab.“
Mis on mis ja mis peitub tõe ja vale sees, nende taga või ümber? „Mõistus, too moonduse meister, on niikaua vaba ja oma muust orjateenistusest lunastatud, kui ta suudab petta ilma kahjustamata ja pühitseb just siis oma saturnaale.“ Nii saabki vale tõeks ja tõde muutub valeks ning piirid hääbuvad vaid igaühe enese sisse, kust vastuseid võib leida vaid päriselt ärgates.
Maiu Vares
Meedia III