Läänerindel muutuseta. E.M. Remarque (31)

Saksamaal sündinud Remarque võttis 18-aastase poisina osa I Ilmasõja lahingutest ning suutmata unustada neid õudusi, mida ta oli koges ja sügavast sisemisest vajadusest jutustada, mis oli teda vapustanud ja hirmutanud, sündiski tema esimene romaan "Läänerindel muutuseta", mis räägib 19- aastastest koolipoistest, kes on üleöö sattunud sõja hävitavatesse leekidesse. Neil pole mingeid elukogemusi, vaid koolitarkus , aga sellest ei piisanud, et kergendada surijate piinu, vedada haavatuid ja istuda kaevikus. Kõik see, mis oli neile tundunud tähtis, tundus nüüd mõttetu. Kuid selle raamatu kangelane ei surnud mitte lahingus ega rünnakul, vaid just ühel vaikuse päeval…
1. Teose tegevusaeg
Tegevusaeg 1916 – 1918, Esimene maailmasõda. Rindetsoon kusagil Belgia/Prantsusmaa kandis, Langemarki ja Bixschoote vahel.
2. Tegevuspaigad
Autor kirjeldab sõjaõudusi läbi noore Paul Bäumeri silmade.
Kasarm, Heidelager, õppekursused, kus õpetatakse poistele seda, mida sõjas vaja teada, Himmelstossi-poolsete liialdustega.
Rindejoon - palju surma, meeleheidet, kaotusi.
Tagala , kus püütakse hetkeks unustada lahinguväli, puhata ja tunda end inimesena .
Puhkus kodus – võõristustunne.
Katoliiklik hospidal – nunnadest põetajad, haavatud, invaliidid, surijad.
3.Teose sündmustik kavapunktidena
1. Kasarm enne rindelminekut. Noored, äsja koolipingist tulnud poisid, kes pakkusid end vabatahtlikku sõjaväeteenistusse õpetaja Kantoreki isamaalistest kõnedest mõjutatuina. Veel enne päris rindele jõudmist saavad nad õppelaagris Himmelstossi käe all tunda, et sõjavägi on hoopis midagi muud, mis nad koolis on õppinud tähtsaks pidama.
(„Esimene turmtuli näitas meile kätte meie eksituse ja selle all varises kokku see maailmavaade, mida nad meile olid õpetanud. Sel ajal kui nad veel kirjutasid ja kõnesid pidasid , nägime meie välilaatsarette ja surijaid; sel ajal kui nad kohustust riiki teenida kõige suuremaks ülluseks nimetasid, teadsime meie juba, et surmahirm on tugevam. Meist ei saanud mässajaid, desertööre, argpükse /-/, meie arnastasime oma kodumaad täpselt samuti nagu nemad ja me läksime igal rünnakul vahvasti peale; ent nüüd tegime juba vahet, sest olime korraga nägema õppinud. Ja me nägime, et nende maailmast ei jää midagi järele. Me olime ühtäkki kohutavalt üksinda – ja igaüks pidi ise sellest jagu saama.” Lk 12)
2. Rindel. Gaasirünnakud, lahingud, laibad, tühermaa... Klassikaaslastest sureb sõjatules esimesena Kemmerich, Müller saab endale tema saapad . Paul sõbruneb endast vanema Katczinsky ehk Katiga, kellega kujuneb tal isa-poja suhe.
( „...ma armastan teda, tema õlgu, tema nurgelist, kummargil kogu, - ja samal ajal näen tema taga metsi ja tähti, ning hea hääl lausub sõnu, mis mulle rahu toovad, mulle, sõdurile, kes oma suurte säärikute ja oma vöörihma ja oma leivakotiga tillukesena kõrge taeva all seda teed sammub, mis ta ees kulgeb...” lk 60)
Noored sõdurid saavad kiiresti tunda, mida tähendab sõdida, võidelda, tappa, ellu jääda... Turmtuli, gaasirünnakud, killurahe muutuvad igapäevaseks asjaks.
3. Tagalas. Kanali vastaskaldal elavad kolm prantslannat, keda poisid külastama lähevad, ujudes öösel ihualasti üle vee, võttes kaasa külakostiks toidumoona.
4. Puhkusele saadetud Paul kogeb kodus, kui väga teisiti näevad sõda kõrvaltvaatajad, kes räägivad kangelastegudest ja vastastele ärategemisest, teadmata tegelikult, mida tähendab reaalne sõda. Ta ei suutnud enam leida midagi rõõmustavat, hing oleks nagu tühjaks saanud. Kõik tundus võõrastav, kõik oli möödas.
Ema haigus (vähk).
Pärast puhkust on Paulil veelgi raskem rindele naasta.
(„Ma poleks iial tohtinud siia tulla. Seal, väljas, olin ma ükskõikne ja sageli lootusetu – nüüd ei saa ma enam ealeski nii olla. Ma olin sõdur, ja nüüd pole ma enam midagi muud kui valu enda pärast, oma ema ja kõikide pärast, ja see on nii lohutamatu ja lõputu. Ma poleks iial tohtinud puhkusele sõita” Lk 114-115)
5. Taas õppekursused Heidelageris. Maakaitseväkke on saadetud ka Pauli õpetaja Kantorek . Samas asub ka venelaste vangilaager
(„Üks käsk tegi need rahulikud kogud meie vaenlasteks; teine käsk võiks nad meie sõpradeks muuta. Paar inimest, keda keegi meist ei tunne, istusid laua taha ja kirjutasid ühele dokumendile alla, ning juba aastaid on meie ülim siht see, mida muidu kogu maailm põlgab
/-/ Kes oskaks nüüd veel vahet teha, kui ta siin neid vaikseid inimesi näeb, kellel on lapsenäod ja apostlihabemed! /-/ Ja ikkagi tulistaksime me jälle nende pihta ja nemad meie pihta, kui nad oleksid vabad.” Lk 119).
6. Rinne. Keisri külaskäik. Selleks puhuks anti rohkem süüa ja uued riided, mis hiljem jälle tagasi võeti.
7. Luureretk. Mürsulehtris koos tapetuga
( „Kamraad, ma ei tahtnud sind tappa. /-/ Anna mulle andeks, kamraad! Me taipame alati liiga hilja. Miks ei korrata meile alatasa, et te olete samasugused vaesed vennaksed nagu meie, et teie emad samuti muret tunnevad nagu meie omad ja et meil on samasugune hirm surma ees ja samasugune surm ja samasugused valud. Anna mulle andeks, kamraad, kuidas võisid sa olla mu vaenlane? Kui me need relvad ja mundrid minema viskame, oleksid sa mulle samasugune sõber ja kamraad nagu Kat ja Albert . Võta mult kakskümmend aastat, ja tõuse üles – võta rohkem, sest ma ei tea, mis mul nendega veel peale hakata.” Lk 138)
8. Kolm nädalat turmtule alt evakueeritud külas asuvat toiduladu valvamas.
9. Haavatasaamine koos Kropiga. Hospidal. Vähe arste, palju haavatuid. Ühe haavatu naise külaskäik
Kropil amputeeritakse jalg.
10. Jälle rinne.
Üksteise järel saavad surma Pauli klassikaaslased; sõjalõpu kuulduste ajal saab haavata ka Kat. Teda laatsaretti tassides tabab juhuslik granaadikild Kati pähe, nii et kohale jõudes on Katki surnud. Jäi ainult veel Paul.
„Ta langes oktoobris 1918, ühel päeval, mil kogu rindel oli nii vaikne ja rahulik, et sõjasõnum piirdus ainult ühe lausega: Läänerindel muutuseta.
Ta oli ettepoole vajunud ja lamas maas justkui magaks. Kui teda selili keerati, nähti, et ta ei olnud kaua vaevelnud – ta näol oli nii tasane ilme, nagu oleks ta peaaegu rahul sellega, et see niimoodi juhtus.”
4. Olulisemad tegelased
Paul Bäumer, 19, minategelane ;
Albert Kropp , 19, väikesekasvuline, filosofeerija;
Müller V, 19, kooliraamatud ikka kaasas, unistas eksameist;
Leer, 19, täishabemega, ainus, kel oli naistega kogemusi;
Tjaden, 19, lukksepp, voodimärgaja, suurim söödik, kuid kehalt peenike ;
Haie Westhus, 19, turbalõikaja;
Detering, talupoeg , abielus, mõtles ainult maamajapidamisest; kirsside õitsemise ajal põgenes rindelt. Mitte desertöörlus, vaid koduigatsus;
Kemmerich, amputeeriti jalg, suri ühena esimestest.
Stanislaus Kaczinsky, 40, peamees, visa , kaval, mullakarva näo, siniste silmade ja längus õlgadega, kuues meel hädaohu ja hea söögi suhtes, osav kohustustest kõrvalehiilija;
Himmelstoss - kasarmu 9. jao ülem, endine postiljon , väike masajas, rebasekarva vurrudega, kasarmu tigedaim nahanülgija. Hiljem saadeti rindele;
Kantorek, range, karihiirenäoga väike mehike, klassijuhataja, kes utsitas kõiki rindele minema. Hiljem samuti maakaitseväes.
(„On koomiline, et igasugune häda ja õnnetus maailmas pahatihti just lühikasvulistest tuleneb: nad on palju energilisemad ja agressiivsemad kui pikad”)
5.Teose idee
Teose peateema on sõja mõttetuse tajumine . Miks ja kuidas sõda puhkes, mis saab edasi ja mida hakkavad tegema need poisid pärast sõja lõppu? Mis neid üldse ees ootab? Vastuseid nendele küsimustele autor ei paku, ehk neid ei olegi?
Minevik on kadunud, mälestused kutsuvad esile vaid kurvameelsust, nad kuuluvad teise maailma, mis ei tule enam tagasi.
Sõda muudab inimesed loomasarnasteks, kelle põhiülesandeks on püsima jääda, rahuldades vaid ellujäämiseks primitiivsed vajadused.
(„Me alustame sõitu mornide või heatujuliste sõduritena – me jõuame piirkonda, kus rinne algab, ja me oleme inimloomadeks muutunud.” Lk 27)
Teos kirjeldab sõda tavaliste sõdurite vaatepunktist.
(„Turmtuli, tõkketuli, tulevall, miinid, gaas , tankid, kuulipildujad, käsigranaadid – sõnad, kuid hõlmavad kogu maailma õuduse. /-/ Me näeme inimesi elamas, kellel puudub kolju ; me näeme jooksmas sõdureid, kellel mõlemad jalad on ära kistud; nad komberdavad oma luukildudes jalaköntidel lähimasse mürsulehtrisse; üks jefreitor roomab kätel kaks kilomeetrit ja veab oma järel purukspekstud põlvedega jalgu ; teine läheb sidumispunkti, ja üle ta vastu kõhtu surutud käte libisevad aegamisi soolikad; me näeme mehi ilma huulteta, ilma alalõuata, ilma näota; me leiame ühe sõduri, kes kaks tundi hoidis ja surus hammastega kinni oma käsivarre tuiksooni, et mitte verest tühjaks joosta; päike tõuseb, öö saabub, granaadid vilistavad, elu on lõppenud.” Lk 84
„Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta /-/ me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab..../-/ me jookseme küürus nagu kassid, tulvatud sellest lainest, mis meid kannab, julmaks muudab, teeröövliteks, roimariteks, minugipärast kasvõi saatanateks, sellest lainest, mis meie jõudu mitmekordistab hirmu, raevu ja elujanu tõttu, mis meile päästet otsib ja kätte võidab” Lk 71
„Õudust saab taluda senikaua , kui sa olukorrale lihtsalt allud, ent see tapab , kui sa hakkad selle üle järele mõtlema” Lk 86)
Lahingute vaheajal püütakse unustada sõjakoledused, mängitakse skatti, otsitakse süüa, meenutatakse minevikku.
(„Me ei viska nalja sellepärast, et meil on huumorimeel, vaid me püüame huumorimeelt säilitada, sest ilma selleta oleksime omadega läbi.” Lk 87
„”Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud”. Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me olema põgenikud. Me põgeneme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama , kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. /-/ me usume sõjasse.” Lk 56
„Üks väike sõdur ja hea hääl, ja kui keegi seda sõdurit paitaks, siis vististi ei saaks ta sellest enam aru, see suurtes säärsaabastes ja varisenud mulla alla maetud südamega sõdur, kes marsib, kuna tal on säärsaapad jalas, ja kes kõik muu on unustanud peale marssimise. Kas silmapiiril pole lilli ja maastik, mis on nii rahulik, et sõdur nutta tahaks? Kas seal ei ole pildid, mida ta pole kaotanud, kuna tal neid iial pole olnud, segadusse viivad pildid, ent siiski tema jaoks möödas? Kas ei ole seal tema kakskümmend eluaastat ?” Lk 60)
(„Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. /-/ Iga sõdur jääb üksnes tuhande juhuse tõttu ellu. Ja iga sõdur usub ja usaldab juhust” Lk 63)
6. Lugejapoolne hinnang
Võib öelda, et raamat on autobiograafiline, kirjutas ju autor teose sellest, mida ta ise noore poisina sõjas läbi elas.
See on kurb ja masendav raamat, kuid ladusalt ja haaravalt kirjutatud ja annab edasi kogu meeleheidet, mida tunnevad tavalised inimesed, lihtsad käsutäitjad, kes on sunnitud enda ellujäämiseks tapma .
Mulle meeldis „Läänerindel muutuseta” oma väga tõetruu pildi loomise ja õigete mõtete väljaütlemise pärast. Kuid midagi sellist ma ise kindlasti kogeda ei tahaks.
6