Esmane intervjuu (0)

Esmane intervjuu.
Nimi – Janela Liist , 17a-ne
Rahvus – Eestlane
Töökoht – õpilane, momendil kodus, õppepuhkusel.
Elukoht – Kiisa
Keel – Eesti
Kontaktisikud – ema.
Janela (nimetame teda edaspidi Patsiendiks) saabus vastuvõtule koos emaga. Riietus korrektne, must kampsun, maani seelik. Kampsunivarrukad on tõmmatud üle labakäte – põhjuseks enesevigastused ehk siis armid kätel. Näol on tardunud „mask“naeratus, pilk tühi ning vaatab ainult 1 punkti. Küsimustele vastab ühesilbiliselt, pilku tõstmata.
Peamine kaebus.
Patsiendi enda sõnul kõik korras ja ok, kuid emale tekitab muret, et viimasel ajal (viie kuu jooksul) ei taha laps enam koolis käia, on kaua öösiti üleval, istub arvutis, lõigub end – enesevigastuste hulk on suur, terve vasak käsi on armistatud, söövitatud happega, vasak reis on armistatud. Ema häirib see, et tüdruk peab seda täiesti normaalseks. Veel on ema sattunud peale salajasele foorumile internetis, kus omavahel suhtlevad kümekond noort, kes kõik lõiguvad end, panevad pilte üles äsjalõigutud haavadest ja võrdlevad neid omavahel. Veel on ema leidnud internetist tüdruku blogi , kuhu patsient kirjutab oma salasoove, kuidas lõikuda nii end, kui ka inimesi.
Antud seisundi ajalugu.
Sümptomid hakkasid ajapikku arenema kolm aastat tagasi, kui pere kolis ära väikesest maakohast linna.(Pt oli siis 14a-ne) Patsient on pidanud ennast teistest erinevaks ning uues kohas pole ta leidnud endale mõttekaaslasi. Patsient hakkas ühiskonnast eralduma, tulid esimesed enesevigastused. Alul ema arvas , et lapsel on kohanemisraskused ning ta ei pööranud sellele erilist tähelepanu, lootes, et probleem laheneb iseenesest, kuid seda ei juhtunud. Ema püüdis Janelaga rääkida, alul tüdruk kuulas teda, kuid siis ilmusidki internetisõbrad ja siis hakkasidki tulema hullemad enesevigastused, koolist puudumised, hulkumised. Kriis saabuski neli-viis kuud tagasi, kui patsient jättis kooli lõplikult pooleli , ei läinud enam kooli, keeldus hommikuuti üles tõusmast, magas päeviti, sõi, kolas mööda poode . Kodus olles istus arvutis, luges seal raamatuid, külastas kollaseid lehekülgi, kirjutas oma blogi.
Eelnevad haigestumised.
Patsient on olnud kokku kolm korda statsionaarsel ravil. Viimati 29.12-25.01.08. siis diagnoositi muud mitteorgaaniline psühhoos ja Aspergeri sündroom. Vahepealse aja (kuni 05.05.08.) on olnud patsient kodune, käinud koos emaga regulaarselt ambulatoorsel vastuvõtul, tarvitanud oma sõnul regulaarselt väljakirjutatud medikamente.
Kehaline seisund.
Patsient korrapärase kehaehitusega, tüsedapoolne ( 167cm, 78,9 kg). Vasemal käel ja reitel rohkelt vanu lõikehaavade arme. Südametoonid puhtad, vererõhk 120/70. kõht palpatsioonil pehme, valutu . Kehatemperatuur normaalne.
Isiklik elulugu.
Patsient sündis esimesest rasedusest. Rasedus kulges komplikatsioonideta. Sünnitus oli olnud normaalne, sünninäitajad korras.
Pead hakkas hoidma 2 kuuselt, roomama 6 kuuselt, käima 11 kuuselt. Esimesi sõnu ema täpselt ei mäleta, kuid arvab , et 1,5 aastaselt. Sama vanalt hakkas ka potil käima. Hambad olid hakanud tulema juba 6 kuuselt. Rinda sai ka kuuenda kuuni, siis ema lõpetas ise ära, sest oli tekkinud rinnapõletik. Ema seda ei mäleta, et oleks olnud unehäireid, st, et ajab öö ja päeva sassi, samuti ei mäleta ema, et oleks olnud gaasivalusid.
Ema oli lapsega kodus kuni kolmanda eluaastani, siis läks laps lasteaeda ja ema tööle.
Lapseeas erilisi iseärasusi ema sõnul ei olnud. Ainuke asi, mida ema arvas, et võik üles täheldada, oli see, et patsiendile meeldis palju olla omaette – looduses. Tüdruk koolieelikuna võis tundide kaupa vahtida sipelgapesa või olla selili ja vaadelda pilvi, samal ajal kõigutada ennast. Tikke ei olevat olnud, samuti ka voodimärgamist. Tikkide kohta ütles ema, et ega ta ei oleks osanud ka neid märgata, sest ta töötas palju ja suurema osa ajast oli laps üksi.
Küüntenärimist ei olnud, kuid seda teeb patsient nüüd – 17 aastaselt.
Kooliaeg .
Kooliminekusse suhtus patsient rahulikult , ilma emotsioonideta. Esimesed kolm aastat oli väga kohusetundlik , tahtis kõigis parim olla, edasi hakkas asi halvenema, tekkisid muud huvid, koolitööd jäid tahaplaanile. Kuna patsient on väga auahne, siis kulutas ta oma aja joonistamisele, talle ei meeldinud, et keegi temast paremini joonistas. Klassikaaslastega läbisaamine patsiendi enda sõnul hea, kuid ema väitis vastupidist, sest sõbrad olid tegelikult 2-4 aastat vanemad koolikaaslased. Peale kooli kas siis hulkus sõpradega või oli metsas ja joonistas.
Hilisem kooliiga muutus komplitseeritumaks. Eelpool sai juba mainitud , et halvaks muutus see kolimise tõttu. Ei saaks öelda, et tüdruk rumal on, ema sõnul on patsient laisk ja lihtsalt ei viitsinud oma koolitöödega tegeleda. Samas, patsient väidab jällegi, et ta lihtslat ei oska, ema ei aita ja nii see läkski.
Iseseisvus ja enesega hakkamasaamine.
Eneseteenendus pole patsiendil kunagi hea olnud. Patsient ei korista enda järelt mitte midagi ära. Alul tegi seda ema, kuid kui ta palus , et ka tüdruk midagi teeks , siis selle peale väitis patsient, et ema ongi ta selleks siia ilma sünnitanud, et saaks teda ümardada ja kummardada(!) Ka pesta ei meeldinud talle ennast. Leidis, et see on kurnav toiming. Selline suhtumine hakkas ilmnema kuskil 11 eluaasta alguses. Iseseisvusega samas probleeme polnud. Kui oli vaja linna sõita, sai ta sellega suurepäraselt hakkama ( vahemaa 35km). Ka poodides suutis oste sooritada ( alates 10 eluaastast).
Sotsiaalsed suhted.
Tagantjärgi vaadates ema sõnul polegi patsiendil olnud tõelisi sõpru, pole olnud selliseid tüdrukutega väljaskäimisi, itsitamisi ja pidudel käimisi olnud. Ongi olnud ainult viimasel ajal siginenud internetisõbrad,kellega suheldakse foorumites.
Suhted õdede-vendadega.
Peres on peale Janela veel üks laps – 11aastane vend. Ema ja patsiendi enda sõnul on vend justkui „ jumalus “, keda patsient kummardab ja ümardab. Venna jaoks ollakse kõigeks valmis, venna jaoks hoitakse paremad asjad, söögid jne. Meelsasti mängib ja tegeleb vennaga, sealhulgas meeldib patsiendil koos vennaga käia metsas telkimas, ollakse vahel isegi kaks-kolm ööd ära.
Kokkuvõtte vestlusest patsiendiga.
Vestlesin patsiendiga ajavahemikus 05.05.08 - 23.05.08 psühhiaatriahaiglas neljal korral. Vestlus oli sundimatu, alul vestlesime niisama, pärastpoole küsisin mõne küsimuse ka. Kuna oleme juba tuttavad ( Pt.ennem ka psühhiaatriahaiglas ravil olnud), siis ei olnud probleemi usaldamisega. Iseasi, palju oli vastustes tõtt.
Niisiis , momendil haiglas viibides ning ravil olles hakkab patsiendi mõttemaailm muutuma paremuse poole. Mõtted hakkavad positiivsemaks muutuma. Hakkab aru saama, et eneselõikus oli suur viga, sest sisuliselt on nii käsivars, kui ka reied eluks ajaks rikutud. Tunneb, et on käes aeg, kus juba tahaks ka kanda suveti kleite ja lühikeste varrukate pluuse. Veel väidab patsient, et hakkab aru saama, et tegelikult ema polegi ikka ümardaja ja teenija vaid ikka inimene, kellega võiks isegi hästi läbi saada(?) Püüdsin tagamõtet teada saada, kuid patsient libises sujuvalt teisele teemale.
Vihjates sõpradele, tuli vestluse käigus välja, et tal oli lapsepõlves väljamõeldud sõber nimega TFIE, kes ei näinud välja inimese moodi vaid oli segu ükssarvest ja Malviinast. Edasise vestluse käigust selgus, et patsiendile meeldis palju muinasjutte lapsena lugeda ning fantaseerida.ta kujutas ette, et on maailmavalitseja ning kõik inimesed on mõtetud rämpsutükikesed, keda ta siis ükshaaval sooviks tükkideks lõikuda ja rottidele sööta. Tema kinnisidee oli lõikuda blondi naist, kes kaalub 50kg, kes on laitmatu ja veatu ning lõikumise käigus sooviks ta lihtsalt teada :“Mis kuradima pärast on mõned elajad nii perfektsed “(patsiendi sõnad). Siinjuures pean tunnistama, et olen ka blond , kuid mitte selline ideaal, keda patsient ette kujutab. Kusjuures selle vestluse käigus arvas ta, et kui ma oleksin olnud „perfektsem“, siis oleks tahtnud ta mind lõikuda. Kuid jõudsime lõpuks (neljandal vestlusel) järelduseni, et lõikumine on ikka jama teema ja seda poleks vaja teha, sest see rikub nahka, jätab arme ja teeb valu ning tekitab hirmu. Patsient väitis, et nüüdki vahel õhtuti, kui on masendus , siis mõtleb ta TFIE peale, kuid enam ei fantaseeri niipalju, kui varemalt.
Vestlesime ka veel huvidest, muusikast, raamatutest. Patsiendile meeldib raske muusika , lemmikutest tõi ta välja Marylin Mansoni, Rammsteini, Oomph´i – kõik sellised tüübid, kelle muusikavideotes on seks, vägivald ning tapmisstseenid. Raamatutest meeldivad kõik ulmelised lood – eriti Harry Potter . Olles ka ise Potterit lugenud, siis ei mõista ma teda hukka, sest need raamatud on head selleks,et kui tahad ennast halvast reaalsest maailmast lihtsalt välja lülitada. Ühesõnaga, ta loeb kõiki ulmelisi ja muinasjutulisi lugusid ja loeb ta tõesti palju. Lapsepõlves oli olnud lemmikraamat „ Viplala “. Eriti oli talle meeldinud „tinistamise“ koht – kui saaks, siis tinistaks ta kõik mõtetud inimesed maailmast ära...
Eriliseks huviks peab patsient joonistamist. Kõik tema joonistused on ka seotud kuidagi muinasmaailmaga ja ulmelisusega. Eripära on see, et kui ta ka inimesi joonistab, siis kõik on ilma käteta, st, küünarnukkidest ära köndistatud. Ta ei põhjenda seda mitte millegiga, lihtsalt ütleb, et tahab nii joonistada.
Viimasel vestlusel küsisin, kuidas ta kujutab ette edasist elu. Selle peale kehitas ta õlgu ja ütles, et eks ole näha. Arvas niipalju, et kindlasti ei lõigu end enam ja kooli tahab ka kindlasti minna. Eesmärgiks on saada maailmakuulsaks kunstnikuks, muidu pole mõtet elada.