Ekke Moor (4)

Ekke Moori tee eneseleidmiseni
Ekke Moor oli poissmees, kes kasvas üles mitte eriti rikkas talus . Tal oli ema, nimega Neenu Moor, keda Ekke pidevalt noris ja kiusas. Nende naabriks oli perekond Üüve, kes olid rikkad ning ei pidanud kunagi tundma millegist puudust.
Kuna Ekke ei meeldinud eriti kellelegi oma külast, siis alatihti mõnitati teda ning lõõbiti ta kallal. Näiteks: „Säärane logard poisinolk, ikka kiigub ta mõnes puuladvas, kükitab mõnes põõsas, varjub mõne kivi taha – ja siis võid kuulda igasuguste lindude siristamist ja häälitsemist.“ Kuna Ekke oskas hästi teha järgi lindude laulmist , siis ronis ta puude otsa ning ajas sellega ema segadusse , kui laulma hakkas. Kuid ega emagi olnud saamatu , vaid mängis puu all maganut ning sellega meelitas poisi ladvast alla.
Kuid külas oli ka üks neiu , Eneken Üüve, kes meeldis Ekkele.
Sellepärast, et külarahvas halvustas koguaeg Ekket, hakkas ta siis mitmeid tempe tegema, küll lasi emal end kaua aega enda juurde kutsuda, hulkus küla mõõda ringi, lasi turul ema juurest varvast. Jõudis siis lõpuks teatrimajja, kus ta läks suhtlema teiste näitlejatega. Ta rääkis neile, et on mänginud Hamletit, kuid näitlejad ei uskunud ta juttu . Nad jõid ja sõid seal, kui Ekke lõpuks koju ära läks. Järgmise päeva hommikul saabus Ekke teatrimajja tagasi, et vaadata, kuidas ta eilsetel sõpradel tervis ka on. Kuna mitmel olid tervised nii kehvad, siis paluti ka Ekke Mooril esineda. Seda ta tegigi, rahvas ja teised näitlejad olid tema etteastest nii vaimustuses, et paluti teda esinema riigiteatrisse. Näide: „Suurepärane, ennenägematu! hüüavad nad kooris, Ekke Moori piirates. Ei, see poiss on lausa võrratu, kuidas ta valitseb end, kui vabalt tunneb laval, ta oleks nagu seal sündinud.“ Sealt sai siis Ekke oma töö eest esimest korda raha ning hea kogemuse.
Pärast sellist kogemust mõistab Ekke, et ta ei saa enam enda emaga koos niimoodi elada, ning lahkub öösel kodust. Jättis hüvasti ka Enekesega.
Ta liikus igal pool ringi, leidis lõpuks tööd Praost Odja juures, kellel olid väga suured maalapid, kus ta kasvatas puid ja põõsaid, mis kandisd vilju. Samuti olid tal ilutaimeid ning lilli, mida ta väikse raha eest külarahvale müüs.
Praosti tööliste (samuti Ekke) ülesanneteks oli harida maalappe, kaevata kraave, korjata põõsaste ja puude saadusid jms. Praost nõudis oma töötajatelt palju ning ei andnud neile iga nädal väga kergekäeliselt raha.
Praosti juures töötamisest sai Ekke Moor juurde kohusetundlikkust, head töötahet ning töökogemust. Hakkas suhtlema teiste inimestega hästi ning temasse suhtumine samuti muutus.
Kui Ekke oli praost Odja juurest lahkunud, hakkas ta uuesti ringi seiklema. Õues oli halb ilm, kuid Ekke käis perest -perre, et teistele müüa oma kokkuostetud kaupa. Alguses polnud keegi Ekke kaubast huvitatud, kuid siis hakkas ta esemete kohta valetama ning andis neile oma nimed. Mida võõram oli nimi, seda paremini pidi kaup rahvale peale minema. Näide raamatust: „Soovite ehk lõhnaõlisid – ainus tilgake põue või otsmikule, ning ükski mees maailmas ei suuda jääda tõrksaks. Ainult välismaa kallim kaup, ainult ja ainult! Siin on Quelques, Fleurs, Narcisse, Japonais jne. Kauples ja kauples, kuid huvilisi oli vähe. Peale mitut ebaõnnestumist läks Ekke Aadu Undeperve juurde, et talle edasi anda Karla tervitused. Aadu oli Karla tervitustest nii vaimustuses, et hakkas Ekkelt kõvasti kaupa ostma. Lõpuks, kui Ekke lahkus, oli talle järele jäänud ainult mõned asjad. Ekke juhatati Pille Riini juurde öömajale, kuid tema hütt oli väga külm ning lasi tuult läbi. Ekke jäi hütti mõneks päevaks, korrastas seda seal natuke, tõi Pille Riinule natuke süüa.
Sellise kauplemistööga sai Ekke Moor juurde nutikust, kavalust ning samuti julgust, kuna ta käis ju kõikide võõraste inimeste juures.
Juba järgmisel päeval seadis Ekke sammud Pepsi poole, kus ta jäi pidama Kalakülla. Kalakülas oli pood , mille juhtimise võttis Ekke üle. Alguses läks kõik hästi, kuid selliseid inimesi oli palju, kes tahtisd poest viina laenata, et maksab siis tagasi, kui kala saab. Sellele suutis Ekke vastu panna, kuid viimaks hakkas ta siiski neid pudeleid küla peale laiali jaotama.
Külas oli ka selline isik nagu Jevdokia , kelle tahtmise järgi käis kalastamine . Inimesed käisid kalal tema püügivahenditega ja paatidega. Kuna Jevdokia oli vana ja väeti, lahkus ta omaksete seast peagi. Koge tema varanduse pärandas ta enda tütrele Dunjale, kellele meeldis mängid pori sees. Peaaegu samal ajal, mil Jevdokia lahkus, tulid kalamehed merelt väga suure saagiga. Kõik lapsed ja vanemad läksid kohe randa , et äri hakata tegema. Sellise ärevusega ei peetud Jevdokia surmast eriti lugu, pigem joodi ja lõbutseti. Kõigil oli tuju ja meel hea seni, kuni Ekke sulges poe.
Rahvas sai selle peale pahaseks ning hakkasid laamendama. Visati sisse aken, mille kaudu hakkasid inimesed poest ise asju võtma. Võeti seda, mis võtta andis. Näide raamatust: „Aknaavus on trügivast rahvast ummikus. Nüüd lükatakse ka rauast kang kõrvale, paisatakse uks lahti. Otsekui tuli, saanud õhku, hakkab rõõmsalt praksuma. Isegi tüdrukud ja naised on nüüd väledad sisse ja välja hüppama, igaüks midagi kandes. Üks tarkpea oli põe põlema süütanud, siis olid kõik valmis poodi päästma. Mõne aja pärast tuli kohale politsei koos sõjaväega, vargad võeti kinni ja viidi minema.
Sellest tööst sai Ekke kindlasti juurde tarkust, et mitte inimestele anda laenu. Kindlasti suurenes ka tema kauplemis ja ärioskus.
Pärast selliseid sündmusi lahkub Ekke sealt külast. Jalutab jalgsi maha kümneid kilomeetreid, kuni jõuab lõpuks ühe hüti ette. Hüti ees seisis hulganisti rahvast, kes ei olnud pärit mitte rikkas perekonnast. Rahvas ootas ühte head kõnelejat ning palusid selleks olla Ekke Mooril. Seda Ekke Moor ka tegi. Rahvas oli temast jällegi vaimustuses ja paluti teda järgmisel päeval jälle jutustama. Kuulajad jätsin vaikselt Ekkele sinna igasugu asju ja sööki. Nad ei andnud seda kraami avalikult üle, mida tehakse peenemates seltskondades. Järgmise päeva hommikul jutustas Ekke juba viimast korda.
Arvan, et sellest kõnelemisest sai Ekke Moor endale väga hea kõne pidamise oskuse.
Peale seda „tööd“ läks Ekke Peederga talu vana peremehe Indu juurde tööle, kraavikaevajaks. Töölistest oli moodustunud väga hea seltskond . Tööd tehti lauldes ja lõbuga. Kõige agaram töötegija oli neist Aleksander, kel oli jõudu väga palju. Selle eest jõudis ta kõige rohkem tööd ära tehtud. Mida rohkem oli tööd tehtud, seda suurema summa peremees töötegijale maksis.
Peale kraavi kaevamist mindi ikka kuskile kõrtsu jooma. Kuid ükskord läks joomine üle piiri, Aleksander jõi pudeli pudeli järgi. Järgmisel päeva teatas Ekke Aleksandrile, et ta peab Eldaga (peremehe tütrega) abielluma, kuna ta oli eile seda lubanud. Niisiis pidas Aleksander oma sõna. Ta läks enda sõpradega poodi ostma ülikonda ja jooke . Sõbrad ostsin endale samuti pulmaks korralikumad riided ning palju jooke.
Kui pulmapäev siis kätte jõudis, hakati sööki ja jooki peopaika vedama. Kohale oli tulnud hulk rahvast. Aleksandri poolt oli tehtud suured ettevalmistused, kuid siis tuli jälle Ekke Moor jutuga , et Elda poolt ei ole mingisuguseid valmistusi ega midagi. Elda pettis teda. Ning samal ajal tuli kaks hobust koos vankritega toidu juurde, mis laotati kõik vankritesse. Kogu rahvas sai aru, et neid on petetud. Kuid seda asja ei jäätud nii. Külalised kutsuti majja edasi pidutsema. Pidutseti kaua-kaua.
Peale mõningaid väiksemaid sündmusi läks Ekke tagasi koju. Ta kuulis juba koduväravast, et keegi siristab puu ladvas. See oli tema ja Eneken Üüve poeg, nimeks samuti Ekke Moor. Enekese poeg oli samasugune nagu Neenu poeg Ekke kunagi. Neenu kutsus Ekked enda juurde tuppa ning andis enda pojale vitsad .
Lõppudelõpuks sai huligaanist Ekkest siiski korralik ja väärikas mees.