"Ei ole midagi huvitavamat kui inimene"(A.H Tammsaare) (4)

„Ei ole midagi huvitavamat kui inimene“
Kolm miljardit aastat kestnud evolutsiooni tulemusena on välja arenenud tänapäeva inimene, kelle intellektuaalsed võimed ületavad mitmekordselt iga teise Maal elava liigi omi. Ta on võimeline korda saatma imekspandavaid tegusid , näiteks korraldama kosmoseekspeditsioone, ehitama pilvelõhkujaid, viima läbi üliraskeid meditsiinilisi operatsioone ja palju muudki . Siiski eristab kõige enam inimesi teistest Maa asukatest tema loomus ja mõttemaailm, mis on paelunud nii kunstnikke kui ka kirjanikke. Ka eesti üks kuulsamaid kirjamehi Anton Hansen Tammsaare on öelnud: „Ei ole midagi huvitavamat kui inimene.“
Mitmekülgset ja huvitavat inimest tutvustab Anton Hansen Tammsaare oma epopöa „Tõde ja õigus“ esimeses osas, kus autor kirjeldab, kuidas ümbritsevate inimeste sunnil võib muidu korralik ja heade kavatsustega tööinimene oma isikuomadused minetada. Pentaloogia algab Andrese ja Krõõda asumisega Vargamäele, kus mehel tekib omamoodi konflikt elunautlejast suurmaaomaniku Pearuga, kes hakkab oma pahelise iseloomu ja käitumisega suuresti mõjutama kõiki peategelasi ning tagatipuks muutub ka muidu töökas ja aus Andres õigust tõele eelistavaks riiukukeks. Tegelikult võib teose peategelasi pidada ka tolle aja või lausa tänapäeva inimese prototüüpideks, kuna nende iseloomuomadused ei ole sugugi eluvõõrad meie ühiskonnas. Alati leidub neid, kes üritavad kasu lõigata töökate inimeste heade kavatsuste arvelt ning pahatihti kohanevad sellise eluviisiga ka allasurutud, kes ei näe lõputul võitlusel mõtet.
Ümbritsevatest inimestest, keskkonnast ning kujutlusvõimest mõjutatuna võib üksikisik mitte ainult kaotada isikupära ja iseloomu, vaid muutuda hoopis teistsuguseks inimeseks, justkui oleks ta uuesti sündinud. Ameerika psühholoogilise ulmekirjanduse tuntuimaid esindajaid Chuck Palahniuk käsitleb oma romaanis „Kaklusklubi“ ühe tüüpilise ameeriklase käitumist omamoodi piirsituatsioonis. Teose peategelane on tänapäeva tarbija musternäidis: igavat kontoritööd tegev eluvõõras mees, kes kulutab iga sendi luksuskaupadele. Peagi ta kaotab kõik oma maise vara ning kui tema tee ristub juhuse läbi salapärase Tyler Durdeniga, anarhistliku antimaterialistiga, võtab peategelase elu sootuks uue suuna: üha enam hakkab mees sarnanema selle veidra ja vastandliku isiksusega ning ütleb lahti kõikidest oma põhimõtetest ja senisest maailmavaatest.
Hoopis teise nurga alt käsitlevad inimloomust eksistentsialistid , kes paigutavad oma tegelased piirsituatsiooni - äärmuslikku ja absurdsesse olukorda, mille abil selguvad ümbritsevatele inimestele ning ka lugejale inimese tegelikud iseloomuomadused. Väga osavalt on seda motiivi ära kasutanud prantsuse kirjanik ja filosoof Albert Camus oma romaanis „Katk“. Autor kirjeldab ühte pealtnäha tavalist kaubalinna Vahemere rannikul, mis laastava haiguse sunnil muutub üpris sarnaseks ligipääsmatu kindlusega. See annab kirjanikule võimaluse näidata inimeste varjatud külgi, mis tulevad ilmsiks ainult siis, kui surm on kiiresti lähenev ja vältimatu. Mõnedes linlastes tärkavad just sellises situatsioonis tunded, mis kogu senise elu jooksul olid jäänud varjatuks, olgu siis tegu äkilise armastuse ja lähedaste väärtustamise, oma kaaskodanike abistamise või nördimuse, täieliku allaandmise ja elujanu kustumisega. Omamoodi eriline tegelane on ajakirjanik Rambert, kes meele-heitlikult üritab linnast põgeneda, kuid kui tal võimalus avaneb, jätab mees siiski minemata, et pigem abistada haiguse küüsis vaevlevaid inimesi. Sellist teguviisi on raske seletada, kuid autori eksistentsialismisuunitlusele ja absurdsusele toetudes võib välja tuua prantuse kirjaniku Anatole France ’i väga tabava tsitaadi : „Inimloomuses on mõelda targalt ja käituda absurdsel moel.“
Kõige kummalisemad ning kahtlemata ka kõige huvitavamad isiksused on need, keda ei saa konkreetselt määratleda inimloomuse alusel. Nendes inimestes valitseb sageli lõppematu vastuolu kahe erineva iseloomu vahel, mida on äärmiselt raske üksteisest eraldada, rääkimata taltsutamisest. Just säärase tegelaskuju musternäidist tutvustab saksa kirjanik Hermann Hesse oma maailmakuulsas romaanis „ Stepihunt “. Selle teose peategelane Harry Haller on keskealine mees, kes on minetanud oskuse naerda, võime elu nautima ja sellest rõõmu tundma. Ta ei suuda mõista maailma, mis teda ümbritseb, sarnanedes rohkem üksiku hundi kui inimesega; ometi on temas ka kübeke inimlikkust, mis kummalisel kombel lubab tal armastada ning kirjandusteoseid nautida. Hermann Hesse on suutnud oma romaaniga kirjeldada inimese vastandlikku sisemaailma ning tema ideed ei ole kaugeltki eluvõõrad, kuna kõigis meist toimub väljapaistmatu ja lakkamatu võitlus mitme erineva isikumina vahel, mis kõik omamoodi kujundavad meie minapilti ümberkaudsete isikute suhtes.
Kindlasti võib öelda, et inimene on äärmiselt huvitav olevus , põhiliselt just tema sise-maailma analüüsides. Keskkonna või ümbritsevate isikute mõjul on ta võimeline tundmatuseni muutuma või minetama oma senise iseloomu, olgu põhjus näiteks kujutlusvõimes või maailmavaate avanemises. Inimese tegelikud omadused ilmnevad tihti ka ohtlike olukordade ajal, millest ei paista väljapääsu leiduvat. Kõige huvitavam on inimese juures siiski see, et tema sisemaailma kujundavad tihti mitu erinevat poolt, mida ta ise ei suuda alla suruda või üksteisest eraldada.