Egiptuse referaat (0)

KÕRGKOOL
Eriala
Nimi
EGIPTUS
Referaat
Tallinn 2009
Nimi ametlikult: Egiptuse Araabia Vabariik, araabia keeles: Misr või Jumhuriyat Misr al-Arabiyah.
Pealinn: Kairo, elanikke 16 miljonit.
Pindala: 1 001 450 km2. Sealhulgas põllumajanduslikku maad vaid 2,8% ehk 28 000 km2.
Piirid: maismaapiir- Gaza sektor 11 km, Israel 266 km, Libya 1,115 km, Sudan 1,273 km; merepiir- 2450 km.
Rahvaarv: Egiptuses elab 80,34 miljonit inimest (2007. a aprill).
Etniline päritolu: Egiptlased on etniliselt homogeenne segu algselt sellel territooriumil elanud afroaasia rahvast (hamid) ja hilisemast araabia substantsist. Egiptus on araabiariik, samas on egiptlased pigem arabiseerunud kui araablased . Seda vahet tunnistavad üleüldiselt nii teised araablased kui ka egiptlased ise.
Keel: Egiptuse riigikeel on araabia keel.
Kirjaoskus: Űle 15- aastastest oskab lugeda ja kirjutada 51,4% rahvastikust, sealhulgas 63,8% meestest ja 38,8% naistest.
Rahvastiku ealine struktuur: 0–14-aastaseid 33,9%, 15–64-aastaseid 61,9%, vanemaid kui 65 – 4,2 %
Religioon : Islamiusulisi (peamiselt sunniidid) 94%. Ülejäänutest moodustavad enamiku kristlased.
Riigikord :  Vabariik
President : Mohamed Hosni Mubarak.
Egiptus on kolme maailmajao – Aafrika, Aasia ja Euroopa looduslik ristumiskoht. Riigi põhjakallast uhub Vahemeri, idarannikut ääristab koos Punase merega Iisrael, lõunas piirneb Egiptus Sudaaniga, läänes Liibüaga. Niiluse jõest idapoole jääb Araabia kõrb, läände aga Liibüa kõrb, mis hõlmab kaks kolmandikku riigi territooriumist.
Egiptuses elab 80,34 miljonit inimest (2007. a aprill). Koguni 90% rahvastikust elab Niiluse delta ja jõe oru ümber. Asustustihedus on siin 1900 inimest km² kohta. Kogu ülejäänud territoorium on aga kuiva kliima ja veenappuse tõttu peaaegu inimtühi.
Egiptlased on kirde-Aafrika rahvustest arvukaim. Egiptust peetakse kontrastide maaks . Siin võib ühtaegu näha uusimat autot ja selle kõrval kõmpivat eeslit, kes on rakendatud kaherattalise kola täis vankri ette. Egiptus on riik, mille elanikud on tuhandete aastate eest oma jumalatele ja valitsejatele püstitanud suurejoonelised ehitised, tänapäeval meenutavad aga paljud kohad sõjast laastatud paiku. Küllus elutseb siin kõrvu viletsusega, kõrb külgneb Niiluse roheliste orgudega. Egiptuse looduse lahutamatut osa - kõrbe - kutsuvad kohalikud elanikud Punaseks maaks. Kõige rohkem on aga mitte üksnes Kairole, vaid kogu Egiptusele kuulsust toonud kahtlemata Giza püramiidid. Muide, need püramiidid ei ole ainsad – tänapäeva Egiptuse territooriumil on neid kokku loendatud üle saja.
Egiptuse riigikeel on araabia keel. Kõnekeel erineb siin märgatavalt klassikalisest araabia keelest. Rannikukuurortides kohtab sageli inglise, itaalia, prantsuse, saksa ja vene keele kõnelejaid.
Egiptuse keel jaguneb loomulikult ajaloolistesse järkudesse. Need on vanaegiptuse keel, kesk-, uusegiptuse (või teiste traditsiooni järgi, hilisegiptuse) keel, ja demootiline (variant – kopti keel).
Kopti keel on egiptuse keele viimane esinemiskuju (araabia keeles “El Kubt” – Egiptus või egiptlane ). Kopti keelt kirjutati kreeka tähestiku tähtedega ning see on ühtlasi ainus egiptuse keele arengujärk, kus ortograafia annab hääldusest selge pildi. Et väljendada egiptuse keelele omaseid häälikuid, lisati kreeka kirjatähtedele kuus demootilist kirjast pärit tähte. See, koos kreeka transkriptsiooniga egiptuse nimedest ja sõnadest, on siiani ainus võimalus mõista mingilgi määral egiptuse keele õiget vokalisatsiooni.
Säärase jätkuva teadmatuse üks põhjusi on asjaolu, et egiptuse kirjasüsteem annab üksnes sõnade konsonantidest koosneva karkassi, jätab tihti välja semikonsonandid (poolkonsonandid) ning ei märgi kunagi ära sõnasiseseid täishäälikumuutusi.
Egiptuse iidne kirjasüsteem näib kõigi olemasolevate tõendite põhjal olevat puhtalt kohalikku päritolu. Egiptuses tekkis kiri koos riigiga aastal 3000 e.Kr. Algul oli kasutusel vaid piltkiri . Aja jooksul arenesid välja hieroglüüfid. Hieroglüüfe oli umbes 750 ja seetõttu oli nende õppimine pikk ja raske protsess. Osa oma tekstidest raiusid egiptlased kivisse. Sellised raidkirjad jutustasid vaaraode kuulsatest tegudest. Vähem tähtsaid tekste kirjutati papüürusele. Egiptuse hieroglüüfid dešifreeriti teadlase Champollioni poolt.
Egiptlaste peajumal oli Amon -Ra – päikesejumal – oina pea ja inimese kehaga (jumalaid ligikaudu 740). Algul oli ka päikesejumal, keda kujutati eaka mehena . Hiljem hakati teda samastama Amoniga ja Uue riigi ajal saigi Amon-Ra. Tema pühamu oli Karnaki tempel. Thot oli egiptlaste usujumal, Hathor kehastas loomade ja inimeste viljakust, surnute jumal oli Amibis, Isise poeg Horos, Seth oli kõrvetav ja viljatu läänetuul.
Templid rajati selleks, et inimesed saaksid jumalate eest hoolitseda ja ka varjupaigaks. Seal ohverdati. Rahva ette ilmus jumal ainult usupidustuste käigus. Egiptuse religiooni iseloomustas aristokraatlikkus.
Egiptlased uskusid elusse pärast surma. Seepärast oli vaja säilitada keha, kuhu hing saaks tagasi pöörduda. Egiptlased õppisid surnukehasid säilitama ehk balsameerima . Surnult võeti ära siseelundid ning aju. Keha immutati ja mähiti viimaks linaste riideribadega. Seejärel asetati muumia sarkofaagi. Samuti ehitati neile suuri hauakambreid, kuhu pandi kõik vajalik eluks (näiteks teenijate kujud, ehted ning toit) Vana riigi ajal ehitati vaaraode jaoks massiivseid hauakambreid ehk püramiide. Hiljem hakati vaaraosid matma väiksematesse hauakambritesse, mis olid kaljudesse raiutud.
Samuti austati loomi – eriti aga kasse , kobrasid, sõnnikumardikaid ehk skarabeuse ning Apist (eriliste tunnustega härg).
Riigi valdav usund on islam – ligikaudu 90% egiptlastest on moslemid, samas on märkimisväärselt palju kristlikke kopti kirikuid. Ka kreeka õigeusu templid ja kloostrid (Püha Katariina klooster ) on mõnevõrra levinud.
Et Piibli järgi oli Jeesuse perekond viibinud Egiptuses maapaos, siis leidub üpris palju paiku, mida usklikud on Jeesuse perekonnaga seostanud. Kopti kirik väidab erinevalt muust kristlusest , et Jeesus oli vaid jumalikku päritolu, samas, kui meile omane kristlus tunnistab nii jumalikku, kui ka inimlikku päritolu (teoloogid võivad muidugi seda märksa põhjalikumalt seletada).
Parimate Lähis-Ida köögi traditsioonidega Egiptuse köök on väga mitmekesine . Egiptlaste traditsioonilised söögid on foul (aedubadest), hamam mahshi (tuviroog), koshari (makaronide, riisi, mustade läätsede, praetud sibulate ja tomatipasta segu), tahina (seesamiseemnepüree sidrunimahla ja küüslauguga), babaganoush (praetud baklažaani püree seesamiseemnekastmega), kofta (lamba- või veiselihakotletid), kebab (lamba-, veise- või kanaliharoog). Väga populaarsed on kalatoidud ja mereannid .
Magustoitudest on kuulsaimad baklava (pistaatsiate ja purustatud pähklitega kihiline küpsetis, mis on kastetud piima ja mee siirupisse), ommu ali (küpsetised riisist, rosinatest, kookospähklitest ja piimast), mahallabiyah (purustatud pähklitega ülepuistatud maisi ja riisiga piimakreem). Egiptuses juuakse palju värskelt pressitud puuviljamahla (mango, guajaavi, sidruni, apelsini, granaatõuna), karkadet (hibiskijook, teise nimetusega Sudaani roos, mida pakutakse nii jahutatult kui ka kuumalt nagu teed).
Moslemitele on alkoholi tarbimine keelatud, kuid paari pokaali tühjendamisse suhtutakse enamikes kohtades sallivalt. Alkohoolsete jookide (sealhulgas õlle) tarbimine on reglementeeritud. Lennujaamades ja suurlinnades on mitmeid käibemaksuvabu (tax-free) alkoholipoode. Kuurortides saab alkoholi soetada üksnes spetsiaalsetes kauplustes riiki saabumise järel (teatud aja jooksul, harilikult 24 tundi alates saabumisest). Kohalikku päritolu alkohoolsetest jookidest väärivad nimetamist Stella ja Sakkara (õlu), populaarseimad veinid on Omar Khayyam, Obelisk, Grand Marquis (punane ja valge) ning Cru de Ptolemees (valge).
Araabia kultuur, olles tugevasti mõjutatud mauretaania ja bütsantsi kultuurist ja säilitades endas praegugi püramiidide ehitajate kultuuri jälgi, on loonud ühe kõige huvitavama ja rafineerituma teejoomise kultuuri. Nagu teada, on traditsioonilises islamiühiskonnas alkohoolsete jookide tarvitamine keelatud, ja sellepärast muutuski teejoomine osaks igapäevasest elust: teega kustutakse janu, sellega võetakse vastu külalisi, teed peetakse südamlikkuse ja külalislahkuse, sõbraliku koosistumise ja perekondliku hubasuse sümboliks. Keeldumist lahkelt pakutud tassist teest peetakse araablasel külas olles tõsiseks solvamiseks.
Araabiamaades juuakse teed väikestest peekritest, mille kuju ja suurus on paikkonniti väga erinev. Näiteks kasutatakse Iraagis ja Jordaanias liivakellakujulisi kullaga kaunistatud või kristalse läikega klaasist peekreid, Egiptuses aga tavalisi ümarate vormidega klaase. Araabiamaade elanikud joovad teed väikestest peekritest.
Egiptlased tarbivad 80 000 tonni teed aastas. Iga elaniku kohta tarbitakse 12 peekrit teed päevas. Leidub gurmaane, kes joovad 30 peekrit päevas
Egiptuses satuvad turistid sootuks teistsugusesse, eurooplaste jaoks võõrasse maailma. Siin käib kõik palju aeglasemalt kui meie maailmas, keegi ei kiirusta kuhugi , ehk ainult eri masti kaupmehed. Egiptuses tuleb end ümbritseda kannatlikkuse kilbiga – ei tasu ärrituda, kui ettekandja ei mõista kohvikus teie tellimust ning saadab enda asemele teise ettekandja, kes saadab tellimuse võtmise järel teie juurde omakorda kolmanda kolleegi. Nii või naa aetakse tõenäoliselt midagi segamini.
Valitseb suhtumine „mafish mishkela" ('pole probleemi') alltekstiga „maailm sellest ei muutu ja elu läheb edasi". Teatud aja möödudes haarab see rahu ja muretu meeleolu ka teid – hakkate paljudesse asjadesse hoopis lihtsamalt suhtuma.
Egiptlaste jaoks ei eksisteeri ajamõõdet. Hilinemine on siin tavapärane asi. Kui egiptlasel ei õnnestu lubadust täita, ütleb ta kindlasti „bukra" (' homme '). Kui midagi on korda läinud, lausuvad siinsed elanikud „hamdurrillah" ('tänu jumalale').
Egiptuses võite end turvaliselt tunda, sest siin olete te jumala kätes. Kui midagi on ebaõnnestunud, tähendab, selline oli jumala soov. Egiptus on hea ravitseja – ta muudab pessimistlikud turistid taas optimistideks, sest kohalikud elanikud on sellised, kellelt võib elurõõmu õppida.
Turul ja kauplustes võib hinna üle tingida, seda koguni oodatakse ostjalt . Enamikule reisijatest on see võõras, kuid kõigele tuleb vaadata kui mängule, mille peamine reegel on mitte näidata suurt huvi teile silma hakanud kauba vastu ning pakkuda väiksemat hinda kui müüja küsib.