ja Soome relvajõudude koosseisus, väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi mobiliseerimine oli ebaseaduslik, kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust. 1941.aastal moodustatud hävituspataljonid, mille ülesandeks oli võitlus metsavendade vastu, said kurikuulsaks oma metsikustega (mõrvati tsiviilisikuid, põletati taluhooneid, tapeti kariloomi). Hävituspataljonid purustati kokkupõrgetes Saksa vägedega. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes ka 22.territoriaalsesse laskurkorpusse kuulunud eestlased. Korpus oli moodustatud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest. 20.juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni. Mobiliseeriti vaid mehi Põhja-Eestist, kuna selleks ajaks oli
aasta lahingutes ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes järk-järgult üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kui selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Vabatahtlikud olid näiteks metsavendade salkadest moodustunud üksused. Nad sõdisid kaasa lahingutel Eesti pinnal, kuigi pärast Eesti vabanemist saadeti need laiali. Sõjavõimude alluvuses formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas ning hiljem lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid
eluvaldkondade üle, käivitati repressioonid. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, kuid peagi hakkas mitmete keeldudest üleastujate ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangitsamine. Tapeti ka juute ja mustlaseid. Saksa okupatsiooni aastail tapeti Eestis ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli rängalt kannatanud ja Saksa okupatsioon ei toonud sellele leevendust. Enamik tööstus-ja põllumajandustoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Peaaegu täielikult katkes rahva varustamine tööstuskaupadega. Saksa võimud astusid ka samme, et sõjakahjustusi likvideerida ja majandust edendada. Jaanuaris 1944 jõudis Punaarmee taanduvate Saksa vägede kannul uuesti Eesti piiridele. Kuni juunini kestsid ägedad võitlused Narva all. Pärast Narva loovutamist jätkus sõda Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu-Eesti.
1942.aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse. Saksamaa poliitika tekitas eestlastes sedavõrd sügavat pahameelt, et vaid vähesed soovisid minna võitlema Suur- Saksamaa eest. Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile, kuulutas Eesti Omavalitsus välja üldmobilisatsiooni, mis hõlmas kõiki 1904-1923 sündinud mehi. Mobilisatsiooni asusid toetama ka eesti rahvuslikud ringkonnad ning sõjaväeteenistusse mindi nüüd meelsamini. Kõige enam rääkisid ise oma saatuse määramisel kaasa need mehed, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsliku Suur-Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel ja otsisid selleks kolmandat võimalust. Seda võimalust pakkus ühinemine soomlastega. Juba Talvesõja ajal läks Soome eesti noormehi, kes tollal siiski rindele ei jõudnud. 1941. aastal oodustati Erna luuregrupp, mis tegutses Suvesõja päevil
Eesti üritas teises Maailmasõjas jääda võimalikult neutraalseks. Taheti sõlmida mõlema suure poolega (Venemaa ja Saksamaaga) mittekallaletungi lepingud , mis pidid kaitsma väikest Eestit suurte ja võimsate riikide eest. Kahjuks eriti need lepingud eestlasi ei aidanud, sest mõlemad riigid siiski soovisid allutada Balti riigid oma tahte alla. Teise maailmasõja aegsel perioodil oli kolm armeed, kus eestlastel oli võimalik sõdida: Venemaa e. Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse mobiliseeriti eestlased peamiselt sunniviisiliselt, sest selliseid inimesi oli vähe, kes oleksid olnud nõus vabatahtlikult sõdima kommunistliku ideoloogia eest. 1941. aastal moodustatud hävituspataljonid olid erandid. Punaarmee poolel osalesid 1941. aasta lahingutes ka 22. territoriaalse lahingukorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See korpus oli moodustatud EV sõjaväe baasil ning koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ning ajateenijatest.
Punaarmees osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenjatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldus- väärsed mobiliseeritud inimesed. Nende hulka kuulusid ka Balti riikide kodanikud. Saksa väejuhatus kasutas sõja alguses vaid Eesti vabatahtlikke. Järk-järgult mindi aga üle sundmobilisatsioonidele. Vene -Saksa sõda puhkes 22. juuni 1941. Kahe nädala pärast olid ka Saksa eelväed Eestis. Punaarmee loovutas vastupanuta kogu Lõuna- Eesti, kuid Kagu-Eestis sakslaste edasiliikumine takerdus. Põhja- Eesti vabanes nõukogude okupatsioonist alles augusti teisel poolel, Lääne- Eesti saartel kestsid aga lahingud oktoobrini. Saksa sõjaväe kõrval võitlesid 1941. aastal suvel punaarmee vastu ka metsavennad
Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti nn vabatahtlikena teatud aastal sündinud mehed. Eesti leegion nimetati ümber 20. Eesti SS- diviisiks, kus kõrgemad juhid olid sakslased, madalamad juhid olid eestlased. Kui Punaarmee lähenes 1944. a Eesti piirile, siis kuulutati välja üldmobilisatsioon. Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu. SOOME vägede koosseisus võitlesid need eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee
.........................................................................lk 46 2.1 Omariikluse kaotus 2.2 Nõukogude Okupatsioonireziim 2.3 Sõjategevus 1941.aastal 2.4 Saksa okupatsioonireziim 2.5 Sõjategevus 1944.aastal 2.6 Katse taastada iseseisvust 3) Eesti mehed Teise maailmasõja rinnetel ................................................lk 78 3.1 Punaarmee 3.2 Saksa armee 3.3 Soome armee 4) Kokkuvõte...................................................................................................lk.9 5) Kasutatud kirjandus ..................................................................................lk.10 2 Sissejuhatus 1.septembril 1939. aastal Saksamaa katsega rünnata Poolat algas II maailmasõda
Eesti valikud II-maailmasõjas II-maailmasõda algas 1.septembril 1939aastal. Samal kuul esitas Moskva Eestile nõudmise sõlmida vastastikuse abistamise leping ja luua Eestisse punaarmee baasid. Vältimaks sõda kirjutas Eesti valitsus 28.septembril baasidelepingule alla. Baasidelepingu alusel sai punaarmee endale mitu baasi Lääne-Eesti saartel (Saaremaal ja Hiiumaal), rannikul(Paldiskis, Rohukülas, Kloogal, Laulasmaal) ja ka sisemaal(Kuusikul ja Kehtnas). Kohale saabunud punaarmee 65.laskurkorpus oli Eesti sõjaväega võrreldes nii arvuliselt kui ka sõjaliselt mitmekordses ülekaalus: sellesse kuulus üle 21000 punaväelase, 337 soomusmasinat ja 255 lennukit. 17.juunil 1940 aastal Eesti okupeeriti. Mõni päev hiljem pani Moskva ametisse endale Moskva meelse valitsuse. Koheselt likvideeriti Eesti sõjavägi, politsei ja kohtuasutused. Riigiametnikud asendati kommunistidega. Käivitati ulatuslikud repressioonid. Es
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas. Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased peamiselt kolme riigi relvajõududes: Soome, Saksa ja Punarmee rindades. Kuna Eesti iseseisvus ja otsustusvabadus oli väga väike, siis eestlastel polnud Teises maailmasõjas eriti valikuid. Neid sunniti sõdima Saksa ja Punaarmees. Soome armees oli eestlased vabatahtlikult ja paljud põgenesid. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sel ajal keelatud. Seal olid eestlastel väga rasked elutingimused ning paljud mobiliseeritutest surid. 1941. Aastal moodustati hävituspataljonid, mille eesmärgiks oli võitlus metsavendade vastu. Need koosnesid üldjuhul okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest, kuid üksusi täiendati sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Kokkupõrgetes Saksa reg
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli eestlastel kolm armeed, milles tuli sõdida: Punaarmee (NSV Liit), Saksamaa ja Soome armee. Peale Eesti annekteerimist 1940. a NSV Liidu poolt, toimus sunniviisiline eestlaste mobiliseerimine Punaarmeesse (50 000 meest), kuigi rahvusvahelise õigusega oli see keelatud. Vähe oli neid inimesi, kes olid valmis võitlema kommunistliku ideoloogia eest. Üheks erandiks oli 1941.a moodustatud hävituspataljon, kes võitles metsavendade vastu. Punaarmee poolel osalesid ka 22. territoriaalse laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased.
sundmobilisatsioonidele. Eestlastest liitusid sakslastega eelkõige need, kes soovisid kätte maksta Nõukogude okupatsioon ajal kogetu eest. Vabatahtlikud olid eelkõige metsavendadest moodustunud üksused. Formeeriti ka idapataljone, mida esialgu kasutati julgestusteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem lahinguks Punaarmee vastu. Vahiteenistuses, võitluses partisanidega ja rindel kasutati veel politseipataljone, mida moodustasid politseivõimud. Kuna Eesti SS- leegion omandas halva maine kui repressioonide teostaja okupeeritud maades, asendus värbamine osaliste sundmobilisatsioonidega. 31. jaanuaril 1944. aastal kuulutati välja üldmobilisatsioon ning varsti koondati põhiosa mobiliseeritutest piirikaitserügementidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks. Eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei kommunistliku Venemaa ega natsiliku Saksamaa eest, kuid olid valmis võitlema iseseisva Eesti nimel, valisid ühinemise soomlastega.
Referaat Eesti mehed II maailmasõjas Vaiko Vaher Lähte Ühisgümnaasium 11H Sisukord LK 1 Metsavendlus LK 2 Saksa sõjavägi LK 3 Punarmee LK 4 Soome armee LK 5 Kokkuvõte LK 6 Kasutatud kirjandus Metsavendlus Termin ,,metsavennad" tuli Balti regioonis esmalt kasutusele 19. sajandil, mil selle all mõeldi Vene sõjaväest kõrvale hoidjaid, kes ennast metsas varjasid. 1905. aasta revolutsioonis viitavad erinevad allikad metsavendadele kui ,,mässavatele talupoegadele" või kui ,,metsast varju otsivatele kooliõpetajatele
vahi alla võtma ka keeldudest- käskudest üleastunuid ja lihstalt rahvameelselt häälestatud inimesi. Nagu teada, ei meeldinud natsidele juudid ega mustlased, seega mõrvati ka siin, Eestis, ilma igasuguse süüta, kõik mustlased ja juudid. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti majandus oli peale Nõukogude okupatsiooni alla käinud ja Saksa okupatsioon ei muutnud olukorda karvavõrdki paremaks. Enamik Eesti majandus- ja põllumajatoodangust läks Saksa armee varustamiseks. Kuid peamiselt oli tegemist ikkagi sõjast tingitud raskustega, mitte röövmajandusega. Saksa võimud üritasid ka majandust edendada ja sõjapurustusi likvideerida. Saksa okupatsioonivõimude poliitika tekitas eestlaste seas pahameelt ning aitas kaasa põrandaaluste gruppide moodustumisele. Eesti Vabariigi Rahvuskomitee alustas 1944. aasta kevadel ettevalmistusi iseseisvuse taastamiseks. Valitsus
meeldinud . Mobiliseeritavate enese tahtest olenes vähe , ehkki leidus neidki , kes trotsisid korraldusi ja liitusid metsavendadega ja põgenesid metsa . Umbes 32 000 Eestist mobiliseeritud meest viidi Venemaale tööpataljonidesse . Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke , minnes järkjärgult üle sundmobilisatsioonile . Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi . Esimesteks vabatahtlikeks olid Suvesõjas osalenud metsavendade salkadest moodustunud üksused , mis tegid Saksa vägede koosseisus kaasa lahinguid Eesti pinnal . Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi , siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega . Kui Punaarmee lähenes Eesti piirile , kuulutas Eesti Omavalitsus 31
Sakslaste korralduste elluviimiseks moodustati Eesti Omavalitsus eesotsas endine vabadussõjalaste propagandajuht HJALMAR MÄE. Igasugune poliitiline tegevus keelustatud, range kontroll kõigi eluvaldkondade üle. Esialgu arreteeriti ainult kommuniste, hiljem mitmesuguste reeglite vastu eksinud ja rahvuslikult meelestatud inimeste vangistamine. Mõrvati kõik juudid ja mustlased. Saksa aja aastail hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Enamik Eesti toodangust läks Saksa armee varustamiseks. Katkes elanikkonna varustamine tööstuskaupadega, linnades seati sisse toidukaardid Jaanuaris 1944 Punaarmee Eestis. Kuni juulini ägedad võitlused Narva all, pärast Narva loovutamist lahingud augustis Sinimägedes. Augusti teisel poolel vallutas Punaarmee Kagu- Eesti. Septembri lõpuks Vene vägede käes kogu Eesti mandriosa, vaid Saaremaal lahingud kuni nov. lõpuni. Et pääseda sõjategevusest ja kommunistlikust reziimist, lahkus SUURE
1939.aastal(9 päeva pärast Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimist)Saksamaa sissetungiga Poolasse.3 sept. Kuulitasi Saksamaale sõja Prants ja Ingl. 17 sept sisenes Poolasse ka Stalini Punaarmee, kes vallutas Poola idaosa. 3Sõjategevuse laienemine1939 a novembril algas NL sõda Soome vastu. Soomlased suutsid säilitada oma iseseisvust aga Karjala läks Punaarmeelaste kätte. 1940 okupeeris Punaarmee Baltimaad ja võttis Rumeenialt ära Bessaraabia.1940.a kevadel alustas taas aktiivselt Saksa armee:vallutati Norra, Taani, Luksemburg, Belgia ja Holland. Seejärel võtsid sakslased ette pealetungi Prantsusmaal.Saksa- Prantsuse vaherahu sõlmiti 22 juuni 1940a. Compiegne´i metsas. Saksamaa tugevdas sidemeid Itaalia ja Jaapaniga.1940a sügisel sõlmiti Berliinis Kolmikpakt, mille allakirjutanud võtsid enda peale kohustuse üksteist igati toetada. 1940a hilissügisel ründas Itaalia Kreekat. Kreeklased panid ägedalt vastu ja itaallased jäid hätta. Saksa väed tungisid
Põhja-Eestist. Umber 32000 mobiliseeritud eestlast viidi Venemaale tööpataljonidesse (ehitusväeosadesse, kuhu koondati endiste Balti riikide kodanikke). Seal sarnanes olukord sunnitöölaagritega ning iga neljas eestlane suri 1941/42 aasta talvel ülekurnatuse või haiguste tagajärjel. Peale Moskva otsust luua uued eesti rahvusväeosad moodustati 1942. aasta sügiseks 27000-meheline, peamiselt eestlastest koosnev 8. eesti laskurkorpus. Saksa armeesse mindi sõja algperioodil vabatahtlikult, eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid järk-järgult läks Saksa väejuhatus üle sundmobilisatsioonidele. Esimeste vabatahtlikena tegid Saksa vägede koosseisus kaasa metsavendade salkadest moodustunud üksused. Sõjaväe võimude alluvuses olid nn idapataljonid, politseivõimudel politseipataljonid. Kuna 1942.-l aastal ei andnud vabatahtlike
mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus. Algul koosnes see vaid eestlastest, kuid aja möödudes eestlaste hulk vähenes. Üldmobilisatsiooni ajal mobiliseeriti umbes 32 000 meest Venemaale. Sealsetes tööpataljonides pidid mehed tegema ränkrasket tööd. Seal suri esimese talvega umbes 8000 eestlast. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke. Hiljem mindi üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikud olid enamasti need, kes tahtsid maksta kätte venelastele. Metsavendade salgad olid ühed esimesed vabatahtlikud, kes osalesid Suvesõjas. Varsti peale seda hakati looma idapataljone, mille eesmärk oli kindlustada turvalisus Saksa tagalas. Hiljem kasutati neid pataljone Vene armee vastu. 1942. aastal hakati värbama vabatahtlikke Eesti SS- leegionisse. Kuna sakslaste poliitika oli tekitanud eestlastes suurt pettumust ja pahameelt, oli
nimel ja sinimustvalgete lippude all. SAKSA OKUPATSIOONIREZIIM Eestis tehti kindralkomissariaat, mida valitses tsiviilvalitsus(sakslased). Eesti Omavalitsus moodustati, et viia ellu sakslaste korraldusi, selle etteotsa määrati Hjalmar Mäe. Keelustati poliitiline tegevus, kõiki eluvaldkondi kontrolliti. Ainuüksi rahvustunnuse alusel mõrvati kõik Eestis elanud juudid ja mustlased. Saksa okupatsiooni ajal hukati ligi 5000 Eesti kodanikku. Eesti tööstus- ja põllumajandustoodang läks Saksa armee varustamiseks, elanikkondades seati sisse toidukaardid, et kaupa ausamalt jagada. 1944.AASTA 1944.aasta jaanuaris jõudis Punaarmee taas Eesti. Septembri lõpuks suutsid Vene väed Eesti alad täielikult (va Saaremaal November) enda kätte saada septembri lõpuks. Inimesed Eestis lahkusid massiliselt kodudest,(umbes 80 000 inimest) kartes Nõukogude okupatsiooni taastamist(suur põgenemine). KATSE TAASTADA ISESEISVUST Eestlastele ei meeldinud saksa okupatsioonivõimude poliitika ja hakkasid
Teine maailmasõda toimus aastatel 1939-1945. Oli ülemaailmne sõjaline kokkupõrge, millesse oli kistud suurem osa maailma rahvastest. Sõja käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase, mis teeb selle kogu ajaloo kõige laialdasemaks sõjaks. Eestlaste jaoks oli see raske aeg. Eesti oli kaotanud oma iseseisvuse, enamus eestlastest mehi pidi teenima okupeeriva võimu sõjaväes, kui just ei põgenetud Lääneriikidesse või Soome sõjaväkke. Eesti oma armee likvideeriti pärast 1940. aastat ning need väeosad mis alles jäid saadeti punaarmeesse. Sinna sattusid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, sest vabatahtlikult keegi kommunistliku ideoloogia eest nõus sõdima polnud. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli, üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu
andsid end sakslastele vangi. Saksamaa väejuhatus läks üle sundmobilisatsioonile. Vabatahtlikute sooviks oli kättemaksta selle eest, mida nad kogesid NL okupatsiooni ajal. Metsavendade üksused osalesid lahingutes Eesti pinnal, Saksa vägede kooseisus ning hiljem saadeti nad laiali. Sõjavõimude alluvuses moodustati idapataljone. Politseivõimud aga politseipataljone. 1942. aastal värvati Eesti SS-leegionisse vabatahtlikke, kuid Saksa poliitika oli neile vastukarva. Seejärel asendati leegion osaliste sundmobilisatsiooniga. Hiljem sai selle nimeks Eesti SS-diviis, mis allus sakslastele. Kuulutati välja üldmobilisatsioon, sest Punaarmee oli lähenemas Eesti piirile. Teenistusse ei mindud vastumeelt, sest tarvis oli kaitsta Eestit, kui kodumaad. Mobiliseerituid koondati piirikaitserügementidesse. Enamik saksa pool sõdinuid hävis Punaarmeega võitluse. Saksamaa kapituleerudes langesid Eesti sõdurid Punaarmee vangi. Kolmandaks võimaluseks oli meestel võimalus ühineda soomlastega
Teises maailmasõjas osalunud eestlased olid peamiselt Saksa, Vene ja Soome relvajõudude kooseisus, kuid eestlasi leidus ka teiste riikide armeedes. Punaarmees koosnes peamiselt nendest eestlastest, kes sinna sunniviisiliselt mobiliseeritud olid, ehkki see oli ebaseaduslik. 1941. aastal loodud hävituspataljonid olid erandiks, sest nende eesmärgiks oli võidelda metsavendadega. Metsavendade hävitamiseks kasutati rangeid meetmeid, mille käigus suri ka palju tsiviilisikuid ja kariloomi. Hävituspataljonid koosnesid peamiselt inimestest, kes tegid tööd okupatsioonivõimudega. Hävituspataljonid purustati Saksa vägede poolt. Punaarmee poolel võitles ka 22. territoriaane laskekorpus, mis oli loodud Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ning koosnes ainult eestlastest, mis ajapikku vähenes. Punaarmee viis selle laskekorpuse 1941. aastal Venemaale, kus eestlastest hukkus ja sai vigastada umbes 2000 ning ligi 4000 andis end sakslastele vangi
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas 20.sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine Maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse ja selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Teine Maailmasõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi ja see oli ka üks maailma ajaloo suurimatest sõdadest. Teise Maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased sõdida said. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Suurem osa eestlastest oli Punaarmees, kuhu satuti tänu Vene okupatsioonile. Armees olid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna, kuigi see oli sellel ajal keelatud. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest selliseid inimesi, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogi eest sõdima, oli vähe. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Ebausaldusväärsed mobiliseeritud
okupatsiooniarmeesse okupeeritud riikide kodanikke- kasutas Vene väejuhatus just seda võimalust.Punaarmee poolel osalesid ka laskurkorpusesse kuuluvad eestlased. 20. Juulil kuulutati välja üldmobilisatsioon. Seega olenes Punaarmeesse sattumine või eemalejäämine põhiliselt meeste sünniaastast. Enda tahtest olenes seal väga vähe. Saksa väejuhatus eelistas sõja algperioodil kasutada Eesti vabatahtlikke, minnes hiljem järk- järgult üle sundmobilisatsioonidele. Vabatahtlikult mindi Saksa väkke eelkõige soovist maksta kätte Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid selle kõrval oli kindlasti teisigi põhjusi. Esimesteks vabatahtlikeks olid metsavendade salkadest moodustatud üksused, mis tegid kaasa lahingutes Eesti pinnal. Kuna vabatahtlike värbamisel polnud soovitud tulemusi, siis asendati see osaliste sundmobilisatsioonidega. Põhiosa mobiliseeritutest koondati piirikaitserügmentidesse, osa aga kasutati Eesti leegioni täiendamiseks.Kõige enam
Mobiliseeritavate enda tahtet ei arvestatud, kuid leidus ka neid, kes julgesid vastu hakata ja liitusid metsavendadega. Mobiliseeritud viidi tööpataljonidesse. Tööpataljon sarnanes suuresti koonduslaagritega, kus pidi tegema ränka tööd, kuid eluolu oli alla igasugust arvestust. Surmast tööpataljonides päästis otsus luua uued Eesti rahvusväeosad. 1942. Aasta sügiseks moodustati 8. Eesti laskurkorpus. Viimased lahingud pidasid eestlased punaarmee ridades 1945. Aastal Kuramaal. Saksa armee ridades oli esialgu ka suur hulk vabatahtlikke eestlaseid, kuna eelkõige sooviti kätte maksta Nõukogude okupatsiooni ajal kogetu eest, kuid oli ka muid põhjuseid. 1942. aastal hakati vabatahtlikke värbama SS-leegionitesse, kuid see ei toiminud enam. Eestlastes tekitas natsliku Saksamaa poliitika sedavõrd sügavat pahameelt, et nüüd soovisid vaid vähesed minna võitlema Suur-Saksamaa eest. Kuna vabatahtlikke värbamine ei õnnestunud, siis asendati see osalise sundmobilisatsiooniga
Millised olid Eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal sõdisid eestlased kolmes armees. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Punaarmeesse sattusid enamasti need, kes olid sunniviisiliselt mobiliseeritud Vene armeesse. Kuigi oli keelatud võtta armeesse inimesi okupeeritud riikidest, kasutati seda võimalust ära. Oli vähe neid, kes vabatahtlikult astuks Vene armeesse. Paar erandit oli. Üheks neist olid hävituspataljonid, kes võitlesid metsavendade vastu. Nad said tuntuks sellega, kui nad mõrvasid süütuid tsiviilelanike ja röövisid ja põletasid talusid. Teine erand oli 22. territoriaalne laskurkorpus
Eestlaste valikud Teises maailmasõjas 20. sajandil mõjutas Eesti ajalugu kõige rohkem Teine maailmasõda. Selle tagajärjel kaotasime pooleks sajandiks iseseisvuse, selle käigus pidime langetama mitmeid raskeid otsuseid. Maailma ajaloo suurim sõda ei jätnud Eestis puudutamata mitte kedagi. Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida,Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. 1941. aastal moodustatud hävituspataljone täiendati tihtipeale sunniviisiliselt värvatud tööliste, uusmaasaajate ja kutsealustega. Muidu koosnesid need okupatsioonivõimudega koostööd teinud inimestest. Punaarmees osalesid ka 22. maa alase laskurkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. See moodustati Eesti Vabariigi sõjaväe baasil ja koosnes algul Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest. Tööpataljonidesse, kus olid ehitusväeosad, koondati ebausaldusväärsed inimesed
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Teine Maailmasõda algas 1. septembril 1939 ning lõppes 8. mail 1945. See aeg oli Eesti jaoks väga raske ja tõi kaasa palju kannatusi. Sõja tulemusena kaotas Eesti üle 20% rahvastikust. Täielikult hävitati Narva, Tallinnas ja Tartus olid ülisuured purustused. Sõja ajal oli eestlastel erinevaid valikuid, kuid ükski neist ei osutunud heaks. Üks eestlaste valikutest oli liituda Punaarmeega. Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas? Teine Maailmasõda algas 1. septembril 1939 ning lõppes 8. mail 1945. See aeg oli Eesti jaoks väga raske ja tõi kaasa palju kannatusi. Sõja tulemusena kaotas Eesti üle 20% rahvastikust. Täielikult hävitati Narva, Tallinnas ja Tartus olid ülisuured purustused. Sõja ajal oli eestlastel erinevaid valikuid, kuid ükski neist ei osutunud heaks. Üks eestlaste valikutest oli liituda Punaarmeega. Punaarmeesse värvati eestlasi peamiselt
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased peamiselt Vene, Soome ja Saksa relvajõudude koosseisus. Üksikuid mehi võis leida aga pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmee ridades võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Mehed, kes tegid okupatsioonivõimudega koostööd, saadeti hävituspataljoni. Eesti ohvitseridest ja ajateenijatest moodustati 22. territoriaalne laskurkorpus, mis viidi Venemaale. Uue üldmobilisatsiooniga koondati võimude silmis ebausaldusväärsed mehed tööpataljonidesse, mis sarnanesid sunnitöölaagritega. Ülejäänud mobiliseeritutega moodustati aga 8. eesti laskurkorpus. Saksa armee lootis sõja algperioodil vabatahtlikele. Vabatahtlikeks olid metsavendade salgad. Pärast Eesti vabanemist formeeriti idapataljone, mida kasutati esialgu julgeteenistuseks Saksa rinde tagalas, hiljem aga lahingutes Punaarmee vastu
Eestlaste valikud Teises Maailmasõjas Teises maailmasõjas osalesid eestlased suuremate üksustena Saksa, Vene ja Soome relvajõudude koosseisus. Väiksemaid gruppe või üksikuid mehi leidus pea kõigi sõdivate riikide armeedes. Punaarmees võitlesid eestlased peamiselt sunniviisiliselt mobiliseerituna. Eestlasi sundmobiliseeriti, sest leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikene kommunistliku ideoloogia eest sõdima. Punaarmee poolel osalesid 1941.aasta lahingutes 22.territoriaalse laserkorpuse ridadesse kuulunud eestlased. Korpus koosnes esialgu Eesti ohvitseridest, allohvitseridest ja ajateenijatest
Millised olid eestlaste valikud Teises maailmasõjas Teise maailmasõja ajal oli kolm armeed, kus eestlased said sõdida. Nendeks olid Punaarmee, Saksa armee ja Soome armee. Kuid oli ka inimesi kes võitlesid ainult oma isamaa eest ja liitusid metsavendadega. Punaarmees võitlesid eestlased enamasti sunniviisiliselt mobiliseerituna. Kuigi rahvusvaheline õigus keelas seda. On ka mõistetav, miks eestlasi sundmobiliseeriti: pärast mõistmist, mida punavõimude poliitika endast kujutas, leidus vähe neid, kes olid valmis vabatahtlikena kommunistliku ideoloogia eest sõdima. 20. juulil 1941 kuulutas kommunistlik võim Eestis välja üldmobilisatsiooni
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
