Eesti tööstus (0)

Majanduse referaat
Eesti tööstus
Koostas: Sven Meltsas
Juhendas: Leida Kurg
Avinurme 2009
Toiduainete tööstus.
Toiduainete tööstuse toodang, mis moodustab 20–30% kogu tööstuse müügimahust, vähenes aastatel 1995–1999 (välja arvatud 1997). Aastal 2000 algas toodangumahtude tõus tänu sise- ja välisnõudluse suurenemisele, millele omakorda on kaasa aidanud toodangu kvaliteedi paranemine ja sortimendi laienemine. 2000. aasta keskel kehtima hakanud soodsamad kaubandustingimused Euroopa Liiduga suurendasid näiteks piimatoodete osas ekspordivõimalusi ning sellest tulenevalt ka müügihindu. Lihatööstuses on müügivõimalusi olenevalt lihaliigist negatiivses või positiivses suunas mõjutanud viimastel aastatel üle Euroopa levinud suu- ja sõrataud, nn. hullu-lehma-tõbi ja muud haigused.
Lihatoodete ekspordi osakaal on 1995. aasta 10%lt tõusnud 2002. aasta 14,5%ni. Piimatoodete eksport on 2002. aasta seisuga vähenenud viimase seitsme aasta jooksul 40%lt 20% piirimaile kogutoodangust. Toiduainete sisemaise omatoodangu tarbimise suurendamiseks importtoodete asemel on rakendanud reklaamikampaaniaid, näiteks "Eelista eestimaist".
Üks suuremaid lihttöötajatele hõivet pakkuvaid toiduainetetööstuse sektoreid on kala(konservi)tööstus, mille toodangust ligi 80 protsenti läheb ekspordiks peamiselt SRÜsse, suurimas mahus Ukrainasse. Ka muu Ida-Euroopa on Eesti kalatoodete peamiseks sihtturuks, kuna lääneriikides on teistsugune tarbimistraditsioon. Samas võib sellele suhteliselt edukale tööstusharule tulevikus ette näha probleeme, kuna SRÜ maades Eesti konservide eest pakutavad impordihinnad on madalad ning toorainekala hind tõuseb kiiresti tänu Läänemere kalavarude väljapüügi rahvusvahelise piiramisele.
Kala-, piima- ja lihatööstuste jaoks on kätte jõudnud aeg täita kõrgenenud sanitaar- ja kvaliteedinõudeid, nagu see on võetud kohustuseks Euroopa Liidu ees. See nõuab olulisi investeeringuid ning nii mõnedki väiksemad vabrikud suletakse.
Vaatamata visalt püsivale illegaalse alkoholi tarbimisele on viimastel aastatel taas tõusnud alkohoolsete jookide legaalne tootmine, seda nii õlle kui kange alkoholi osas. Kange alkoholi osas on Eesti taasiseseisvumise järel kaotatud riiklik monopol ; õlle ja veinijookide osas ei olnud monopoli ka Nõukogude Liidu ajal. Eestis traditsiooniliselt viinamarjaveine ja konjaki -tüüpi jooke ei valmistata. Õlu on eestlastele kõige kauem tuntud alkohoolne jook ; viina tootmine, tarbimine ja ka kuritarvitamine hoogustus , kui põhiliselt Saksa päritolu valitsev klass rajas paar sajandit tagasi mõisate juures viinaköögid.
Joogitoodangu eksport on püsinud 1995. aastast alates 10–20% vahemikus. Eesti viinatootjatel on õnnestunud rahvusvahelise turunduspartneri abil jõuda näiteks ka tihedale USA turule Eestis toodetud viinaga, näiteks ühe Eesti väikelinna nime kandva kaubamärgiga — "Türi Vodka".
Kergetööstus
Üks suuremaid harusid toiduainetööstuse järel — kergetööstus, millest peamise osa annab tekstiili- ja rõivatootmine, ahenes 1990. aastate algul tooraine - ja müügikanalite ümberkorraldamise tõttu, kuid hakkas 1990. aastate keskel uuesti kosuma. Pärast vahepealset paigalseisu aastatel 1998–1999 on tekstiilitootmine aastas suurenenud 10–20%. Peamiselt suurenes puuvillase riide, sukkade, sokkide ja vaipade toodang. Ka rõivatootjate toodang on viimastel aastatel jätkuvalt kasvanud suuremate eksporttellimuste tõttu.
Eesti riidematerjali ja kodutekstiili mahud on kasvanud nii mitmetel Lääne-Euroopa riikide turgudel kui USAs. Ka rõivatootjad on liikunud naabermaade turgudele. Suuremad rõivavalmistajad on viimastel aastatel hakanud tootmise kõrval kulude kokkuhoiuks ja müügi efektiivsuse suurendamiseks arendama ka omaenda müügikette, seda eeskätt Eestis, Lätis, Leedus ja Ukrainas. Rõivavalmistajad toodavad Eestis suuremal määral naiste- ja meeste pidulikke ja tänavakollektsioone ning töö- ja vabaajarõivaid.
Suuremad rõivavalmistajad liiguvad üha enam odavatelt allhanketöödelt kallimatele teenustele ning oma kaubamärkidega toodangule. Probleemsem on olukord selle haru väiksemates ettevõtetes, kellest suured müügiketid pole huvitatud nende vähese ja seetõttu ka kallima kauba tõttu. See sunnib väikeettevõtteid elama valdavalt allhanketöödest, mis madalamate tulude tõttu ei võimalda tegeleda tootearendusega ja laieneda välisturgudele. Kergetööstuses muutuvad üha olulisemaks investeeringud kõrgtehnoloogiasse, mis tagavad toodangu konkurentsivõime püsimise välisturgudel. See võimaldab tõsta ka tööviljakust ja vähendada selles suhteliselt tööjõumahukas harus palgakulusid.
Keemiatööstus.
Eesti keemiatööstus on suutnud kiiresti ümber orienteeruda Lääne turule, kokku eksporditi juba 1994. aastal üle 60% toodangust. Aastatel 1998–1999 keemiatoodang vähenes, mis oli osaliselt tinginud ettevõtete ümberstruktureerimisest, kuid samuti maailmaturul valitsenud ostuhindade madalseisust (mis mõjus näiteks põlevkivi kütteõli toodangule). Põhikemikaalide, sünteetiliste pesemisvahendite, lakkide ja värvide toodang vähenes ka 2000. aastal, samal ajal mõjutas keemiatööstust positiivselt väetisesegude toodangu suurenemine (fosforväetiste tootmine oli Eesti iseseisvudes lõpetatud). Kummi- ja plastitoodang kasvas aastatel 1995–1998 stabiilselt ning pärast lühiajalist tagasilangust suurenes tootmine 2000. aastal taas plastist ehitusdetailide ning kontori- ja majapidamistarvete toodangu kasvu tõttu.
Keemiatööstusest on suur osa koondunud Kirde-Eestisse sealse põlevkivimaardla tõttu. Keemiatööstus on põlevkivitoodangust kasutanud siiski väiksemat osa — suurem osa on läinud Eesti elektri tootmiseks. Põlevkivi kui toorainet vajavate tehaste juurde ehitati Nõukogude ajal ka muid üksusi, näiteks karbamiidväetise ja ammoniaagitehas, mis kasutas toorainena Siberi maagaasi. Erinevate valdkondade keemiatehaseid on Kirde-Eestis erastatud lisaks kohalikule kapitalile ka Vene ja USA suurkontsernidele. Piirkonnas on suurtehased ja põlevkivikaevandused olnud peamisteks tööandjateks, seda paraku ka Nõukogude ajal Eestisse Nõukogude Liidust toodud mittepõlisrahvusest elanikele.
Puidu-ja paberitöstus.
Puidu- ja paberitööstuse ning mööblitööstuse toodang on alates 1995. aastast kasvanud igal aastal, haru stabiilset arengut soodustab kohaliku toorme olemasolu ning pikaajalised tootmistraditsioonid. Võrreldes 1995. aastaga kahekordistus puidutööstuse osa tööstustoodangus 2000. aasta lõpuks.
1990. alguses sai metsa raiumine Soome paberitööstuse tarbeks ärimehi meelitavaks kiire raha teenimise võimaluseks. Sellega on kuni tänaseni kaasnenud röövraied ja muud majanduskuriteod ning isegi organiseeritud kuritegevus . Viimastel aastatel on suurenenud puidule kohapeal lisaväärtuse loomine puidu töötlemise ja valmistoodete valmistamise läbi, samuti on suudetud puidutööstusesse rohkem investeerida. Kolmandik Eesti puidutööstuses kasutatavast toorpuidust hangitakse Venemaalt, põhjuseks hinna ja kvaliteedi suhe. Ühtlasi säästab see Eesti metsi puidu juurdekasvu ületava raiekooruse eest.
Suurenenud on saematerjali kõrval puitlaast - ja puitkiudplaatide, vineeri ja kokkupandavate palkmajade toodang. Viimastel aastatel on puidutoodangu kasv siiski pidurdunud nii saematerjali hinna languse, raiemahtude vähenemise kui Venemaalt töötlemiseks imporditava palgi kallinemise tõttu
Võrreldes teiste tööstusharudega on investeeringud puidu-, paberi- ja mööblitööstustusesse olnud suurimad, sealjuures on väliskapital sellegi tööstusharu vallutanud. Ka ekspordi osatähtsus on siin väga kõrge — üle 70%. Tulevikus arenevad puidutööstusettevõtted tõenäoliselt kõrgema valmidusastmega ja garanteeritud kvaliteediga valmistoodangu pakkumise suunas.