Eesti loomastik (1)

Eesti loomastik
Allikas: Vikipeedia
Eesti loomastik ehk Eesti fauna on üldmõiste, mis hõlmab endas Eestis looduslikult elavaid, juhukülalisena Eestisse sattuvaid ja inimese poolt koduloomadena peetavaid loomi. Käesolev artikkel keskendub neist kahele esimesele.

• 
  

Eesti zoogeograafiline kuuluvus
Üldiselt on Eesti üleminekualaks Lääne-palearktilise ja Ida-palearktilise subregiooni vahel. Loomastikus on valdavad transpalearktilise, ka holarktilise, Eurosiberi ja Euroopa levikuga liigid. Merefauna järgi (Läänemeri) kuulub Eesti Ida-Atlandi boreaalsesse subregiooni. Siseveekogude fauna põhjal kuulub Eesti Palearktilise regiooni Vahemere subregiooni Balti provintsi. Eesti on oma asukoha tõttu väga paljude liikide levila piiril (enamasti põhja- või läänepiiril) mistõttu põhja-, lääne-, ja idapoolsete naaberaladega võrreldes on siinne fauna suhteliselt liigirikkam.
Eesti fauna koostis
Eesti faunat võib maailma mastaabis lugeda üsna liigivaeseks. See on tingitud suhteliselt jahedast kliimast, loomastiku võrdlemisi hilisest väljakujunemisest ja muidugi Eesti territooriumi ja akvatooriumi väiksusest.
Järgnev tabel annab ülevaate praegustest teadmistest Eesti loomastiku kohta klasside kaupa, samuti oletatavast liikide arvust (paremini uuritud naaberalade faunade võrdleva analüüsi põhjal).
Klass
Teadaolevaid liike
Oletatav liikide arv
Juurjalgsed
68
140
Viburloomad
89
200
Eosloomad
13
50
Ripsloomad
176
300
Käsnad
3
6
Hüdraloomad
5
8
Karikloomad
3
3
Ripsussid
55
200
Ainupõlvsed
73
40
Kahepõlvsed
110
130
Paelussid
106
130
Ripskõhtsed
6
40
Keriloomad
230
500
Ümarussid
200
500
Jõhvussid
1
5
Siilussid
1
3
Kidakärssussid
14
40
Kärssussid
4
10
Keraskärssussid
1
Pisiharjasussid
2
Hulkharjasussid
6
Väheharjasussid
103
200
Kaanid
19
20
Sammalloomad
7
15
Teod
74
80
Karbid
62
70
Koorikloomad
326
356
Ämblikulaadsed
786
2055
Hulkjalgsed
38
50
Loimurid
1
50
Putukad
~10000
20000-21000
Sõõrsuud
3
3
Luukalad
71
71
Kahepaiksed
11
11-13
Roomajad
5
5-6
Linnud
359
380
Imetajad
68
68
Põhjalikumalt vt ka Eesti putukad, Eesti kalad, Eesti kahepaiksed, Eesti roomajad, Eesti linnud ja Eesti imetajad.
Eesti fauna kujunemine
Eesti fauna koostise mõistmiseks pakub palju pidepunkte ta tekkelugu . Praegune Eesti loomastik on kujunenud tõenäoliselt täielikult jääaja järel, nii et ta on suhteliselt noor. Seetõttu puuduvad siin autohtoonsed liigid, vähe on endeemseid liike (ning neidki peetakse endeemideks tõenäoliselt nende harulduse tõttu naaberaladel). Eesti ala asustamine on tõenäoliselt toimunud mitme lainena erinevatest suundadest ning on tihedas seoses taimkatte arenguga. Eesti veekogude fauna kujunemisel on olulist osa mänginud Läänemere areng. Eesti ala asustamine selgrootutega algas ilmselt varsti pärast mandrijää taandumist ja esmase tundrataimkatte teket. Sellest ajast on säilinud mitmeid arktilise levikuga liike. Enamik algseid liike tõrjuti kliima soojenedes põhja poole. Laialeheliste metsade levides hakkas Eestisse tungima soojalembesemat faunat, algul kagu suunast (Eurosiberi komponent ), hiljem edelast peamiselt Lääne-Eesti ja saarte kaudu (Lääne-Palearktiline komponent). Sub-Atlantilise kliimaperioodi lõppedes algas uus ida- ja põhjapoolsete liikide sissetung , mis kestab tänaseni.
Selgrootute väiksema liikuvuse ja suurema liigirikkuse tõttu on varasemad arengujärgud jätnud Eesti selgrootute faunasse rohkem jälgi kui selgroogsete faunasse. Selgroogsete fauna areng on olnud dünaamilisem, asustus lindudega tekkis tõenäoliselt juba osaliselt jää all olnud territooriumil. Arktilised liigid on tänapäeval enamikus kadunud, nende jäänukiteks võib veel pidada näitekskaurilisi. Järgnenud laialeheliste metsadega soojem periood tõi Eestisse arvukalt mitmesuguseid roomajate , lindude ja imetajate liike, kellest osa kadus kliima uuesti jahenedes üsna kiiresti (metshobune), osa suhteliselt hiljuti (näiteks euroopa piison , euroopa kobras (nüüd reintrodutseeritud), tarvas , sookilpkonn). Eriti 20. sajandil on faunat oluliselt mõjutanud ka inimtegevus (paljude sünantroopsete liikide tulek, mitmete loomade introdutseerimine ja keskkonnareostusest tingitud liikide väljasuremine, elupaikade muutumine inimtegevuse mõjul).
Eesti ala zoogeograafiline liigendus
Kõige laiemas plaanis jaguneb Eesti ala loomastiku seisukohalt mereks ja maismaaks. Maismaaterritoorium jaotatakse enamasti kolmeks: Madal-Eestiks (loode ja lääneosa, saared), Vahe-Eestiks (edelast kirdesse kulgev metsane vöönd) ja Kõrg-Eestiks (Eesti ida- ja kaguosa).
Madal-Eesti piirkonda iseloomustab lehtmetsade, mereranniku, saarte ja rannikujärvedega seotud liikide rohkus (näiteks kurvitsalised ). Läänesaari käsitletakse mõnikord eraldi piirkonnana. Nende omapäraks on paljude soojalembeste liikide säilimine varasemast soojemast kliimaperioodist, kes mandrilt kadunud on.
Vahe-Eesti aladega koos käsitletakse sageli Alutaguse ja Jõetaguse loodusmaastiku massiive. Iseloomulik paljude boreaalsete ja taigaliikide esinemine, samuti paljud suured inimpelglikud metsalinnud.
Kõrg-Eestile on omane kultuurmaastike rohkus, suured metsamassiivid puuduvad. On mitmete avamaastikuliikide elupaigaks, leidub paljusid lõunapoolseid liike, kelle levila põhjapiir Eestit läbib.
Eesti fauna uurimise ajaloost
Eesti fauna tõsisem tundmaõppimine algas Tartu Ülikooli taasavamisega 1802. aastal. Suurema hoo sai uurimistegevus sisse zooloogia õpetamise algusega eraldi distsipliinina 1822, millega seoses asutati zooloogiakabinet ja selle kogudest kogudest veidi hiljem ülikooli zooloogiamuuseum. Oma panuse Eesti fauna uurimisse andsid teiste seas ka tuntud teadlased Karl Ernst von Baer , Alexander Theodor von Middendorf , Adolf Eduard Grube ja Johann Friedrich Eschscholtz. Algselt ülikooli juures paiknes ka 1853 asutatud Eesti Loodusuurijate Selts, mis aitas muuseas zooloogilist uurimistööd koordineerida. Sajandi teisel poolel tekkis uus uurimiskeskus Tallinnas Eestimaa Provintsiaalmuuseumi näol (1864). Tartu Ülikooli muutumise järel rahvusülikooliks algas ka Eesti loomastiku süstemaatilisem uurimine . Selgrootute uurimisel on eriti suuri teeneid Wilhelm Petersenil, Hans Kauril, Johannes Piiperil, Harald Habermanil, selgroogsete uurimisel Juhan Aulil, Mihkel Härmsil, Heinrich Riikojal, Eerik Kumaril.
Teise maailmasõja järel said peamisteks uurimiskeskusteks Tartu Ülikooli kõrval Eesti NSV Teaduste Akadeemia Bioloogia Instituut (ja 1952 sellest eraldunud Zooloogia ja Botaanika Instituut). Endise Eestimaa Provintsiaalmuuseumi kogudest loodi Tallinnas asuv Riiklik Loodusmuuseum.