Eesti lipp ja vapp (0)

I Lipu ja vapi saamise lugu

Lipu lugu
1870. aastal kogunesid kaheksa eesti soost tudengit ühiselt „Kalevipoega“ lugema. Nimetatud koondumisest kasvas välja esimene eesti akadeemiline organisatsioon – tänapäevane Eesti Üliõpilaste Selts. Sellesama haritlaskonna ühendamiseks loodi osakond nimega Vironia, mis tolleaegsete korporatsioonide eeskujul valis enda tunnusvärvid – sinise, musta ja valge.
16. veebruaril 1883. a registreeriti Eesti Üliõpilaste Selts teadusühendusena. Seltsile pärandati edasi osakonna sinimustvalge värvivara ning proua Paula Hermann ning preilid Miina Hermann (hilisem Härma) ja Emilie Beermann õmblesid esimese sinimustvalge lipu.
Esimene sinimustvalge lipp pühitseti Otepää kiriklas 4. juunil 1884.
Eesti eraldumine Venemaast viis omariikluse tekkimiseni, 24. veebruaril 1918 kuulutati välja sinimustvalgete lippude all Eesti vabariik. 21. novembril 1918 kinnitas Ajutine Valitsus riigilipuks sinimustvalge rahvuslipu. Eesti võimu tähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918 Pika Hermanni torni.
Riigilipu seaduse võttis Riigikogu vastu 27. juunil 1922. Pärast seaduse vastuvõtmist asuti täpsemalt reguleerima riigilipu kasutamise korda ning Vabariigi Valitsus kinnitas peagi riigilipule asetatavad ametiasutuste erimärgid ja vimplid.

Vapi lugu

Omariikluse loomisel 1918. aastal tõstatus päevakorda Eesti riigitunnuse küsimus. 
1919. aasta kevadel kuulutas haridusministeeriumi kunstiosakond välja esimese konkursi. Toona soovitati kasutada riigisümbolina põhjakotkast võitluses maoga. 1921. aastal kuulutati välja teine konkurss . Kuna komisjoni poolt määratud vapi kujundamise tingimused olid samad kui 1919. aastal – see tähendab ranged ja ka tööde esitamise tähtaeg oli lühike, jäid paljud kunstnikud protestiks konkursist eemale. Sama aasta suvel kuulutas Riigikantselei välja kolmanda konkursi, milles loomevabadust ei piiratud.
19. juunil 1925. aastal kinnitas Riigikogu Eesti Vabariigi riigivapi : kuldsel kilbil kolm sinist sammuvat-otsavaatavat lõvi.  Esimene lõvi tähendab Lembitu-aegset vabadusvõitlust, teine Jüriöö ülestõusu ja kolmas Vabadussõda. Tammeokstest vanik märkivat Eesti tugevust, püsivust ja vabaduse närtsimata traditsioone.

II Lipu kasutamise hea tava

Eesti lipu kasutamise kord on reguleeritud Eesti lipu seadusega. Seaduses sätestatud normid on miinimumnõuded Eesti lipu kasutamiseks. See tähendab, et seaduse norme täites võib igaüks heisata Eesti lipu sagedamini kui seaduses on sätestatud.
Eesti lipp on nii riigi- kui rahvuslipp , seetõttu tuleb seda kohelda austuse ja väärikusega. Parema ja ühtsema praktika kujundamiseks oleme sõnastanud täpsemad soovitused Eesti lipu kasutamiseks. Täiendavaid selgitusi lipu ja selle värvuskombinatsiooni kasutamise korra kohta annab Riigikantselei.

III Nõuded lipu heiskamisel

1. Heisatav lipp peab olema puhas ja terve.
2. Hoone küljes olevasse lipuvardasse või hoone katusel olevasse lipumasti heisatava lipu minimaalne suurus on 105×165 sentimeetrit .
3. Eesti lipu heiskamisel vertikaalselt asub lipu sinine värvilaid vaataja poolt nähtuna vasakul.
4. Lipu heiskamisel lipumasti on mast ligikaudu kuus korda pikem lipu laiusest.

IV Lipu heiskamine rahvusvahelistel üritustel

Rahvusvahelistel üritustel on heaks kombeks heisata koos Eesti lipuga külaliste riigilipud. Kui Eesti lipp heisatakse koos teiste lippudega, siis asetatakse Eesti lipp auväärseimale kohale. Teiste riikide lipud paigutatakse Eesti lipu järel prantsuskeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Erandiks on Euroopa Liidu liikmesriikide lipud, mis on paigutatud omakeelsete riiginimede tähestikulises järjekorras. Kui eri maade lippe on paaritu arv, siis paigutatakse Eesti lipp lipurivi keskele . Välisriigi või riikide lipud saab paigutada ka nii, et Eesti lipp on lipurivi kummaski otsas.
Kui eesti lipp heisatakse koos teise riigi lipuga ning rahvusvahelise organisatsiooni lipuga ja Eesti maakonna, linna, valla või muu lipuga, siis paigutatakse maakonna, linna või valla lipp või muu lipp rahvusvahelise organisatsiooni lipust lipurivi tagant vaadatuna vasakule. Maakonna, linna, valla ja mud lipud ei või olla riigilipust suuremad.

V Lipu heiskamine lipupäevadel

Lipu kui tähtsa rahvussümboli kasutamine nõuab loomulikult teatud reeglitest kinnipidamist, kohustust kohelda Eesti lippu väärikalt.
Lipp heisatakse päikesetõusul , kuid mitte hiljem kui kell kaheksa hommikul , ja langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kümme õhtul. Erandiks on jaaniöö, mil lippu ei langetata. Kui lipp jääb lehvima pimedal ajal, peab see olema valgustatud.
Hea kombe kohaselt ei peaks lipumast kunagi tühjalt seisma. Päevadel, kui lippu ei heisata, võiks koduõuel püstitatud lipumastis lehvida rahvusvärvides mastivimpel. Vimpel võib lipumastis lehvida ööpäev läbi, ent lipupäevadel näeb hea tava ette heisata Eesti lipp
Lipupäevadel heiskavad Eesti lipu riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutused ning avalik-õiguslikud juriidilised isikud.

VI Millised on lipupäevad (võrrelda pühade ja tähtpäevade seadusega)

kõigile kohustuslikke lipupäevi on kolm: iseseisvuspäev 24. veebruar, võidupüha 23. juunil ja taasiseseisvumine 20. augustil.
Lipupäevad on veel:
Lipupäevad on:
1) 3. jaanuar – Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev;
2) 2. veebruar – Tartu rahulepingu aastapäev;
3) 24. veebruar – iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev;
4) 14. märts – emakeelepäev;
5) maikuu teine pühapäev – emadepäev;
6) 9. mai – Euroopa päev;
7) 4. juuni – Eesti lipu päev;
8) 14. juuni – leinapäev (lipp heisatakse leinalipuna);
9) 23. juuni – võidupüha;
10) 24. juuni – jaanipäev;
11) 20. august – taasiseseisvumispäev;
12) 1. september – teadmistepäev;
13) novembrikuu teine pühapäev – isadepäev;
14) Riigikogu või kohaliku omavalitsuse volikogu valimise päev, rahvahääletuse toimumise päev ja Euroopa Parlamendi valimise päev.
Kui võrrelda lipupäevi pühade ja tähtpäevade seadusega, siis enamusest riigipühade ja riiklike pühade ajal tuleb lipp heisata.

VII Eesti lipu ja euroopa lipu heiskamine

Eesti lipu heiskamine
Heisatav lipp peab vastama seadusega kehtestatud etalonile ning olema puhas ja terve. Lipu heiskamine õnnestub paremini kahekesi. Üks heiskaja kinnitab mastinöörid lipu nurkade külge, teine hoiab samal ajal lippu nii, et see ei puutuks maapinda või läheduses olevaid esemeid. Tuulise ilmaga heisatakse lipp lipumasti allatuult küljest, et lipp ei keerduks ümber lipumasti. Lipp heisatakse rahulike tõmmetega, hoides samal ajal lipu alanurgast tulevat mastinööri parajalt pingul . Lipp tõmmatakse alati masti tippu välja. Pinguli mastinöörid võib keerata kord või paar masti ümber, et need tuules vastu masti ei peksleks. Seejärel kinnitatakse algul tõstenöör ja siis langetusnöör masti allosas oleva kinnituskonksu külge.
Euroopa lipu heiskamine
Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse, Riigikohtu , Riigikontrolli, Õiguskantsleri, ministeeriumi, Eesti Panga, Kaitsejõudude Peastaabi, maavalitsuse, valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse hoonele või hoone juures asuvatesse lipumastidesse heisatakse koos Eesti lipuga Euroopa Liidu lipp Euroopa päeval ja Euroopa Parlamendi valimise päeval. Vabariigi Valitsus määrab piiripunktid, kus koos Eesti lipuga heisatakse alaliselt Euroopa Liidu lipp. Eesti välisesinduse hoonel Euroopa Liidu lipu heiskamise kohta annab juhiseid väliminister. Euroopa Liidu lipp heisatakse koos Eesti lipuga.
Vabariigi Valitsus määrab piiripunktid, kus koos Eesti lipuga heisatakse alaliselt Euroopa Liidu lipp.
Eesti välisesinduse hoonel Euroopa Liidu lipu heiskamise kohta annab juhised välisminister. Euroopa Liidu lipp heisatakse koos Eesti riigilipuga.

VIII Eesti lipu kasutamine laualipuna

Laualipp on siseruumides kasutatav lipu väikevorm. Pidustuste, koosoleku või mõne teise ürituse lauda võib kaunistada laualippudega.
Organisatsioonide ja seltside puhul kasutatakse laialt ka põikvardalt rippuvaid lauastandardeid, kus lipuvärvid ja lipukujund on alati nähtavad. Laualipud valmistatakse samades mõõtsuhetes kui suured lipud. Laualipu soovitatav vähendussuhe võrreldes suure lipuga on 1:7 (ca 15x23,5 cm) ja sellele sobiva lipuvarda pikkus ligikaudu 3 lipulaiust ehk ca 45 cm.
Eesti lipp laualipuna
Kui üritusel osaleb välisriikide esindajaid, on kombeks paigutada lauale Eesti laualipu kõrvale ka iga külalismaa laualipp. Laualipud pannakse pidu- või koosolekulauale samas järjestuses, kui toimub suurte lippude heiskamine lipurivisse. See tähendab, et Eesti lipu järel asetatakse teiste riikide lipud nende riikide prantsuskeelsete nimede tähestikulises järjekorras.
Teise võimalusena paigutatakse iga üritusel osaleva riigi esindaja ette tema riigilipp . Laualipud võidakse paigutada ka eraldi lauale sõõrina kõik koos või igaüks eraldi.

IX Kasutuskõlbmatuks muutunud lipu hävitamine

Määrdunud lipu pesemine ja rebenenud kohtade parandamine sobivat tooni niidiga on igati õigustatud. Kasutada ei sobi lippu, mis on juba väga pleekinud ja väsinud väljanägemisega.
Eesti lipu seaduses on öeldud, et kasutamiskõlbmatuks muutunud lipp tuleb hävitada sündsal viisil ja mitteavalikult. Sündsal viisil hävitamiseks loetakse lipu lahtilõikamist värvilaidude kaupa ning seejärel tekkinud tükkide siiludeks lõikamist ja põletamist mitteavalikult.
X Riigivapi kasutamine
Riigivapi kasutamine on kohustuslik kõikidele riigivõimu teostavatele asutustele. Sellega väljendatakse riigi kui suhtluse ühe osapoole identiteeti, riigivõimu ning riigiasutuse lahutamatust riigist.
Riigivapp paigutatakse auväärsele kohale. Seaduse kohaselt kasutatakse riigivappi kujundus-, turva- või pitserielemendina õigusaktidel, dokumentidel, rahamärkidel, ruumikujunduses, alalise asukoha hoonetel , siltidel, embleemidel, pitserites ning seda võib kasutada trükistel ja muudel esemetel.

XI Suure ja väikese riigivapi kasutamise erinevused

Riigivapi kasutamine on kohustuslik kõikidele riigivõimu teostavatele asutustele. Sellega väljendatakse riigi kui suhtluse ühe osapoole identiteeti, riigivõimu ning riigiasutuse lahutamatust riigist.
Riigivapp paigutatakse auväärsele kohale. Seaduse kohaselt kasutatakse riigivappi kujundus-, turva- või pitserielemendina õigusaktidel, dokumentidel, rahamärkidel, ruumikujunduses, alalise asukoha hoonetel, siltidel, embleemidel, pitserites ning seda võib kasutada trükistel ja muudel esemetel.
Suure riigivapi kasutamine
Eesti Vabariigi tunnusena kasutatakse suurt riigivappi garantii-, kuuluvus- või põhiseadusliku institutsiooni tunnusmärgina. Eesti Vabariigi esindamisel kasutavad riigitunnust Vabariigi President , Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Riigikohus .
Suurt riigivappi ning selgitusena institutsiooni nime kasutavad Vabariigi President, Riigikogu, Vabariigi Valitsus, Riigikohus oma tunnusena. Riigikogu otsustel, avaldustel, deklaratsioonidel, pöördumistel ja uksesildil kasutatakse suure riigivapi kujutist koos tekstiga RIIGIKOGU. Vabariigi Presidendi seadlustel, otsustel ja käskkirjadel, tema antavatel teistel dokumentidel ja muudel trükistel ning pitseris kasutatakse suure riigivapi kujutist koos tekstiga VABARIIGI PRESIDENT. Riigikohtu lahenditel kasutatakse suure riigivapi kujutist koos tekstiga RIIGIKOHUS. Kohtute uksesiltidel kasutatakse suure riigivapi kujutist koos kohtuasutuse nimega. Välissuhtluses kasutatavatel suursaadikute dokumentidel ning välisesinduste uksesiltidel kasutatakse suure riigivapi kujutist koos vastava välisesinduse nimega.
Väikese riigivapi kasutamine
Seda kasutavad koos asutuse nimetusega Riigikogu, peaminister, Vabariigi Valitsus, Riigikohus, kohtud, õiguskantsler, riigikontroll , Eesti Pank , kaitseväe juhataja, ministeeriumid , ametid, inspektsioonid ja muud riigivõimu teostavad riigiasutused, organid ja isikud oma õigusaktidel, dokumentidel, kirjaplankidel ja pitserites. Väikest riigivappi kasutavad ilma asutuse nimetuseta õiguskantsler, riigikontroll, Eesti Pank, kaitseväe juhataja, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid ja muud riigivõimu teostavad riigiasutused, organid ja isikud oma asukoha hoonetel. Eesti mereväe lipul ja rahvusvõistkonna riietusel on väikese riigivapi kujutis.
Väikest riigivappi koos ametiasutuse nimetusega kasutavad oma tunnusena õiguskantsler, riigikontroll, põhiseaduslike institutsioonide kantseleid ja ministeeriumid. Ametid, inspektsioonid ja muud riigivõimu teostavad riigiasutused, organid ja isikud võivad omada oma sümbolit (embleemi), kuid selles peab sisalduma väike riigivapp. Oma sümboleid ei kasutata õigusaktidel, dokumentidel, kirjeplankidel, pitserites ega siltidel. Eelnimetatud institutsioonid , asutused, organid ja isikud kasutavad oma tunnust trükistel ja muudel esemetel.