Joonis 1. Läänemere pinnavee soolasus Psu Practical salinity units vee elektrijuhtivus standard KCl lahuse suhtes 1 Joonis 2. Läänemere soolsus läbilõigul Taani väinadest Neeva jõe suundmeni. Läänemeres elavad seega ühelt poolt liigid, kes koevad: · Magevees o näiteks haug, luts, lõhelised, karpkalalised, ahvenalised · Põhjameres ja ookeanis o näiteks tursalised, lestalised (soomuslest), angerjas · Läänemeres o näiteks lestalised (kammeljas, merilest, lest), meritint Kalapüük läänemerel Läänemerest 1970-2000 enampüütud liigid (Enin ja Gröger, 2004) · Põhjalise eluviisiga liigid:
territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliggid on Eestile iseloomulikud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk
värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed- liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Sugukond tintlased. MERITINT. (suur suu, sale, sabauim sügava väljalõikega) 3 PEIPSI TINT (suur suu, sale, silmad suuremad, kui meritindil) Tintlased on väikesed sihvakad kalakesed tumeda selja ning hõbedaste külgede ja kõhuga. Neile iseloomuliku värske kurgi lõhna tõttu kutsutakse neid tihti ka "kurgikaladeks". Peipsi tindile on meelepärane aeglaselt voolav või seisev vesi. Nad on mageveekogudes põhja lähedal elutsevad parvekalad, kes toituvad põhiliselt zooplanktonist. Selts haugilised. Sugukond hauglased. HAUG. Haug on meie sisevete levinumaid kalu
KALADE EKSAM 1. Eestis elavateks diadroomseteks(elavad magevees, koevad soolases/või vastupidi) kalaliikideks on? V: meriforell, angerjas, lõhe 2. Kuidas iseloomustad Eesti tüüpilist väikejärve, kus kalastikus on esindatud üle 6 kalaliigi? V: 40-70ha, 3-6m; kihistumata; eutroofne 3. Kuidas eristada rääbist viidikast; särge mudamaimust? V: rääbisel rasvauim; mudamaimul katkenud küljejoon. 4. Millised 2 kalaliiki kaotavad tavaliselt oma elupaiga kaldapiirkonnas kui järve veetase alaneb põua aastatel? V: Koger; Hõbekoger 5. Kui palju kalaliike on Eestis tavaliselt alla 100 ha pindalaga veekogus? V: 6-12 6
Eesti kalad A Ahven Perca fluviatilis Angerjas Anguilla anguilla Atlandi tuur Acipenser sturio H Harjus Thymallus thymallus Haug Esox lucius Hink Cobitis taenia J Jõeforell Salmo trutta truttamorpha fario Jõesilm Leuciscus idus K Kammeljas Scophthalmus maximus Karpkala, sasaan Cyprinus carpio Kiisk Gymnocephalus cernus Kilu Sprattus sprattus Koger Carassius carassius
), jõgi-kõõlusleht (Sagittaria sagittifolia), järvkaisel (Schoenoplectus lacustris) Eesti jõgedest leitud 34 kala- ning sõõrsuuliiki (35 taksonit) võib jagada järgmisse viide rühma: 1). Liigid, kelle levik piirdub ainult jõgedega (5 liiki + 1 takson): ojasilm, jõeforell, harjus, turb, tippviidikas, trulling; 2). Liigid, kellele jõed on tüüpiliseks elupaigaks, kuid kes esinevad ka muudes veekogudes (järvedes, riimveelistes merelahtedes) (21 liiki): haug, särg, teib, säinas, lepamaim (järvedes puudub), roosärg, tõugjas, mudamaim, linask, rünt, viidikas, latikas, koger, hink, vingerjas, luts, luukarits, koha, ahven, kiisk, võldas; 3). Liigid, kes esinevad jõgedes, kuid kes seal reeglina (või mitte kunagi) ei sigi ja kelle levik jõgedes sõltub peamiselt nende sisselaskmisest sinna (3 liiki): vikerforell, karpkala, angerjas; 4). Jõgedes kudevad siirdekalad (4 liiki + 1 takson): jõesilm, lõhe,
territooriumile. Selles järves elab 37 kalaliiki. Ligikaudu 30 kalaliiki elab ka Võrtsjärves, mis on suuruselt Eesti teine järv. Selle pindala on umbes 270 km 2. Eestis on üle 7000 jõe. Ainult 10 neist ületavad oma pikkuselt 100 km. Kõik need on aeglase vooluga, kus voolukiirus ei ületa enamasti 1 m/s. Millised kalaliigid on Eestile iseloomulikud? Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest jatursk.
LÕHE MERIFORELL JÕEFORELL SIIG RÄÄBIS HARJUS HAUG ANGERJAS SÄRG ROOSÄRG TURB TÕUGJAS LINASK VIIDIKAS LEPAMAIM NURG LATIKAS TRULLING HINK HINK VINGERJAS SÄGA LUTS HARILIK AHVEN KOHA KIISK VÕLDAS KLOUN MERIROOSAHVEN
maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim (D), sabauim(C), pärakuuim(A), kõhuuimed(V), rinnauimed(P). Omaette nähtus on rasvauim(ad) . Kalade uimede paigutus lõhe näitel Kaks paari uimeisid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). Uimed võivad olla mitmeteks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne. Kiiruimelistel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast. Uimekiired toetuvad lihaste vahel asuvatele basaalidele ehk tugiluudele ja on peenelt juhitavad. Primitiivsetel kaladel on uime ehitus teistsugune:
2008. aastal valminud Eesti ohustatud liikide punases nimestikus aga järve-ahaskoodik puudub. 4 Suurselgrootuid esines 2008. aastal Vagula idakalda piirkonnast võetud proovist 21 taksonit. Üldarvukusest moodustasid 72 % surusääsklaste vastsed (Chironomidae). (Eesti väikejärvede seire 2008) Kalastiku seirel leiti 2008. aastal Vagulast 10 kalaliiki: latikas, kiisk, ahven, latikas, nurg, koha, särg, linask, roosärg ja viidikas. Aastatel 1994-2004 on kalastajate võrgupüükide saagis kaaluliselt domineerinud ahven, koha, haug, särg ja latikas. Kalastajate andmetes esines veel siig, karpkala, säinas, hõbekoger, jõeforell ja koger. (Eesti väikejärvede seire 2008). Jõevähk esineb Vagula järves hõredalt ning paiguti. 2003. a katsepüügil on tabatud 1 vähk põhjakalda piirkonnas (Hurt, 2004). Vähile sobivaid alasid on järves palju, arvesse võttes veekogu suurt pindala.
bakteritest ning surnud loomade ja taimede jäänustest Põhjaloomad aitavad kaasa hapnikurikkama vee toomisele sügavamatesse settekihtidesse ja kiirendavad viimaste mineraliseerumist. Samuti on põhjaloomad toiduks bentostoidulistele kaladele ning paljudele veelindudele KALASTIK Võrtsjärves ja selle sissevoolude suudmetes elab praegu püsivalt üks sõõrsuuliik (ojasilm) ja 31 kalaliiki Viimaseil kümnendeil on Võrtsjärves üsna arvukad olnud tint, kiisk ja viidikas Võrtsjärve peamised töönduskalad viimasel kümnendeil on latikas, koha, angerjas ja haug. Järgnevad säga, ahven ja luts. Vahel satuvad püünistesse ka säinas, koger, linask ning hõbekoger, peenkalast satub vähesel määral nurg ja kiisk. Ülejäänud kalaliike näiteks vimba, vingerjat ja trullingut püütakse vaid juhuslikult või üldse mitte, neist säga ja tõugjas on täieliku kaitse all KALASTIK
rinnauimed, väikesed hambad. N Mõrtsukhai, tömpnina-hallhai, liivhai, vaalhai, koerhai, harilik saagrai/hai ehk saagkala KLASS KIIRUIMSED rohkesti luid, ujupõis, uimi toetavad luulised või sarvjad kiired, nahas tõelised soomused, puudub hingats, lõpusepilude vaheseinad taandunud, südames arterioossibul N ogalik, ronikala Kehakuju tüübid:• Süstjas ehk torpeedokujuline (tuun, makrell, mõõkkala, heeringas, kilu)• Nooljas (haug, tuulehaug, barrakuuda).• Lateraalselt lamendunud (latikas, kuukala)• Dorsoventraalselt lamendunud (rai, lest)• Madujas (angerjas, merinõel, mureen) • Lintjas (lintsaba)• Kerajas (kerakala)• Nõeljas (merinõel) Suuava asetus ja tüübid:• otsseisune – tavaliselt (koha, haug)• alaseisune – põhjast oituvatel kaladel (vimb, tuur)• ülaseisune – pinnalt toituvatel kaladel(mudamaim, mudakala)• väljasopistuv –
Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim, sabauim, pärakuuim, kõhuimed, rinnauimed. Omaette nähtus on rasvauim. Kaks paari uimesid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). 9 Teised uimed võivad tugevasti erineda olla mitmeks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne. Pilt 9. Kala uimede nimetused Lõhe näitel.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)) 2.1 Uimede ehitus Kiiruimsetel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast. Uimekiired toetuvad lihaste vahel asuvatele basaalidele e tugiluudele ja on peenelt juhitavad. Primitiivsetel kaladel on uimede ehitus teistsugune. Haidel ei ole uimekiiri ja tugiluid, nad ei saa uimesid vabalt pöörata. Tuurlastel on näilised uimekiired, mis pole enamasti luustunud.
Mineraalid 3% - J,P,Ca,K, Fe Süsivesikud 0,5-1% Kalade liigitus Sugukondade järgi: - Keha kuju - Soomuste olemasolu, - Uimede arv - Asetus ja kuju jne Elukoha ja toitumise järgi: - Merekalad - Mageveekalad - Riimveekalad (ranniku lähedal meres) - Siirdekalad (nt elavad jões ja koevad meres või vastupidi) Rasvasuse järgi - Lahjad kalad (alla 2%) nt: tursk, luts, koha ja haug - Keskmise rasvasusega (2-5%) nt: karpakala ja latikas - Rasvased kalad (5-15%) nt: kilu ja siig - Eriti rasvased (üle 15%) nt: lõhe ja angerjas NB! Rasvasus oleneb ka aastajast ning kalaliigist Kala värskuse hindamine Silmad värskel kalal selged, heledad ja punnis. Vanal silm punane ja silm sees. Lõpused helepunased, hallikaltpunetavad, mere aroomiga, lõpuste juures pole lima. Seisnud kalal lõpused tuhmimad ja limased.
tüüpilisi kividele kinnitunud veesamblaid ja vetikaid (rohe-, sini- ja ränivetikad). Ülemjooksul on vool kiire ja vesi külm, planktonit seal peaaegu ei ole, zoobentoses (põhja- loomastikus) domineerivad krenobiondid (külmades allikates elavad selgrootud veeorganismid, nt ainuraksed, vähid, putukavastsed, kaanid, teod jm.); tüüpilised kalad on jõeforell ja harjus. Kesk- ja alamjooksul on vool aeglasem ja vesi soojem, plankton ja bentos rikkalikumad. Kaladest nt. karpkala. Üliharuldane "Punase raamatu" liik ebapärlikarp on säilinud vaid ühes-kahes puhta mineraalainetevaese veega jões. Aeglase vooluga jõgesid asustavad harva harilik keraskarp ja tanukarp. Narva jões ja Emajões, Elva ja Pärnu jõe alamjooksul esineb rändkarp. Jõevähk, vesihark ja perekonna vesivaksik liigid. Eurütermsed liigid, kelle esinemist veetemperatuur ei piira (nt haug, võldas, lepamaim ja trulling
kalastik mitmekesisem (6 liiki). Sulbi lõigus oli väga arvukalt jõeforelle, lepamaimu ja võldast, keskmisel arvul trullingut. Räägo ja Osula lõigus oli jõgi toidu- ja kalavene. Sõmerpalu lõik oli samuti võrdlemisi kalavaene, kus keskmisel hulgal leidus särge, alla keskmise haugi ja ahvenat. Suur-Võhandus oli kalastik silmapaistvalt liigirikas ja jõgi enamasti kalarohke. Kokku registreeriti 23 liiki: ojasilm, harjus, haug, angerjas, särg, teib, turb, säinas, roosärg, lepamaim, linask, rünt, viidikas, tippviidikas, nurg, latikas, koger, trulling, hink, vingerjas, luts, ahven, võldas. Silmapaistvalt suure arvu liikidega (13) oli esindatud karpkalaliste sugukond. Üldlevinud liikideks olid särg ja ahevn, väga sagedased viidikas, tippviidikas ja turb, sagedad haug, säinas, latikas ja rünt. Trullingu ja võldase levik piirdus jõe kõige kiirevoolulisemate osadega, jõeforelli ei leitud. 1989. a. ja 1995. a
müüritulbad. 2.4 Kaitsealused liigid Looduskaitse seisukohast on eriti olulised liigid, mis kuuluvad kaitse alla nii Eesti looduskaitse seaduse kui ka EL Loodusdirektiivi II lisa alusel hink(Cobitis taenia), vingerjas(Misgurnus fossilis), võldas(Cottus gobio), paksukojaline jõekarp(Unio carassus). Isiklik kokkupuude kaitsealauste liikidega oli mul ligikaudu 15 kui mitte rohkem aastat tagasi, kui vanaisa kalavõrku sattus säga, kes kuulub II kaitsekategooriasse. 3. Veekogu iseloomustus 3.1 Veereziimi põhijooned Eesti jõgede äravoolu aastasisene jaotus on muutlik. Kevadsuurvesi moodustab enamasti lume sulamise veest ja esineb enamikul jõgedest ühel ajal, välja arvatud tugevasti reguleeritud aravooluga jõgedel, nagu näiteks Emajõgi. Veetaseme tõus kevadise suurvee ajal on Võhandus umbes 35 - 40 cm. Veetaseme tõusuga kaasnevad Võhandu ääres
esinevate kalaliikide suhtumist soolsustingimustesse. Läänemeres elab kalaliike, mis pärinevad järvedest ja jõgetest, ning ka kalaliike mis pärinevad Atlandi ookeanist. Mitmed Atlandi ookeani kalaliigid ei ole suutelised Läänemeres järglasis saama. Põhjuseks on see, et nende mari, mis soolases Atlandi vees hõljub ülemistest veekohtidest, vajub magedamas vees põhja ja hukkuda. Läänemeres on palju kalu. Osad nendest on paiksed kuid on ka siirdekalad. Merekalad: Räim, kilu, tursk, lest, merilest, soomuslest, kammeljas, emakala, tobiad, meripühvel, merihärg, nolgus, must mudil, kollakas pisimudil, väiksesilmaline mudilakene, väike mudilakene,merivarblane, merinõel, madunõel, võikala, liiperkala, raudkiisk, tuulehaug, neljapoisene meriluts, isandi limuski, makrell, merikukk ja kivinolgus. Merekalad eksikülalised: Kilttursk, merlang, siil-lest, mõõkkala, harilik merehunt,
5. südames arterioossibul Keha käävjas, külgedelt lamendunud, paarilised ninaavad, silmad suured, küljejoon, lõpuseid katavad lõpusekaaned. Kõrgermate kiiruimsete selgroog koosneb luulistest selgroolülidest. Seedekulgla lõpeb pärakuga. Hingamiselunditeks kopsud ja ujupõis. Lahksugulised. Kehakuju tüübid: Süstjas ehk torpeedokujuline (tuun, makrell, mõõkkala, heeringas, kilu); Nooljas (haug, tuulehaug, barrakuuda).;Lateraalselt lamendunud (latikas, kuukala); Dorsoventraalselt lamendunud (rai, lest); Madujas (angerjas, merinõel, mureen); Lintjas (lintsaba); Kerajas (kerakala); Nõeljas (merinõel) Suuava asetus ja tüübid: otsseisune tavaliselt (koha, haug); alaseisune põhjast oituvatel kaladel (vimb, tuur); ülaseisune pinnalt toituvatel kaladel (mudamaim, mudakala); väljasopistuv
Roogi valmistati enamasti soolatud kaladest, sest värske oli hinnaline ja raske saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem.
Veeseis on Emajõe suudmealal muutlik, vesi tõuseb siin idatuulte ajal. Siin võib esineda üleujutusi ka veevaestel aastatel. Kalli jõe lang on väga väike mistõttu võib ta Kalli järve ja emajõe vahel voolata mõlemas suunas. Veeseis on Emajõe suudmealal muutlik, vesi tõuseb siin idatuulte ajal. Siin võib esineda üleujutusi ka veevaestel aastatel. Elustik Emajões on 39 kalaliiki, neist suurema arvukusega liigid: haug, särg, latikas, viidikas, säinas, ahven, luts, koha, rääbis, tõugjas, linask, rünt, peipsi siig, peipsi tint, teib, roosärg, nurg, vimb, koger, säga, angerjas ja kiisk. Kalade põhiliseks toiduks Emajões on väheharjasussid ja surusääsklaste vastsed. Jõepõhja ühel ruutmeetril elab keskmiselt 7290 erisugust liiki isendeid, kuid see arv võib olla kahanenud reovete ja palgiparvetusega 20 saj. alguses. Emajõe zooplanktonis esineb periooditi massiliselt
ja min. aineid. Voolukiirusest sõltub planktoni areng vooluveekogudes. Kiiretes jõgedes seda peaaegu üldese ei tekigi. Voolu kiiruses on vesikondadevahel suured erinevused. Jõgede vooluhulgad kujunevad sademete ja aurustumise vahest. Jõgede toitelisus määratakse peam. kolme näitaja alusel: N, P, ja lahustunud org. aine. 3.Siseveekogude kalavarud Eesti jääb piirkonda, mida iseloomustab lõheliste suur hulk. Nendest iseloomulikumad on rääbis, lõhi, peipsi tint ja haug. Säga on suhteliselt soojalembene liik, kes juba meist põhja pool, Soomes, üldiselt ei esine. Eestis on mitmeid rabajärvi, kus kalastik on esindatud vaid üheainsa liigiga, milleks on ahven. Paljude toitaineterikaste väikejärvede ning tiikide elustikus esineb vaid koger. Soojalembesemad liigid on roosärg, viidikas, tippviidikas, tõugjas, vimb, latikas, nurg ja noakala. Külmadest magevetest pärinevad siig, tint ja luts. Läänemeres elavad kilu, räim, lest ja tursk.
saada. Kala saadi rannarahvalt vahetuskaubana või siis osteti. Varasemalt oli mereandide ja teravilja väärtus sama, kuid mida aeg edasi seda väärtuslikumaks see muutus. Põllumehed sõitsid pikki vahemaid, et rannarahvalt kala osta, see oligi üheks põhjuseks, miks osteti kokku suuremaid koguseid ja säilitamiseks soolati ja kuivatatai. Vanad eestlased ei söönud kaugeltki kõiki kalu. Peamisteks olid silk, räim ja kiisk. Enne 20. sajandit ei kasutatud toiduks angerjat, turska, kivilutsu, tuulehaugi jne. Mõnelpool nimetati angerjat mereussiks või siis põõsaaluseks. Setud lausa jälestasid seda kala ning saarerahvad arvasid, et angerjas püünises, toob halba õnne. Venelased müüsid nende püünistesse jäänud angerjad Eestisse, kus neid keedeti ja kasutati toiduks lehmadele. 20. sajandi alguses oli suhtumine angerjasse juba parem.
mudatarn, pudeltarn, ümaralehine huulhein, ahtalehine huulhein Sambla-samblikurinne: punane, pruun, lillakas, harilik turbasammal, raba- karusammal, soovildik, harilik palusammal, põdrasamblikud, porosamblikud Rabade loomastik: Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist lindudest sookurg, kiivitaja. Imetajad põder, valgejänes, hunt
Talvel liiguvad sooservade põõsastikes tedred ja leevikesi, tihaseis. Imetajad -suurimetajad tulevad soodesse aasta-ajati (peamiselt suvel) või satuvad sinna juhuslikult. Arenenud põõsarindega soometsades: metskits, põder, metssiga, valgejänes. Pisinärilistest uruhiir. Rabad Putukad -u. 1200 liiki, rohkem mardikalisi, liblikalisi, kahetiivalisi. Ämblikud -üle 180 liigi ämblikke, puisrabades ja rabamännikutes ristämblik. Kalad -kalu on rabajärvedes vähe, peamiselt ahven ja haug. Kahepaiksed -rohukonn, veekonn. Nõmmerabades harilik kärnkonn, vahest ka tähnikvesilik. Roomajad -puhmarikaste peenramätastega rabaosades kohtab sageli arusisalikku. Raba servaaladel nõmmrabas ja rabamännikutes võib kohata ka rästikut ja vaskussi. Linnud -Eesti rabades võib esineda üle 80 linnuliigi, neist pooled on alalised. Rabades pesitseb nt. väikekoovitaja, hallõgija, rabapistrik, teder, vahest ka enamasti siirde- ja madalsoodes pesitsevaist
Viimased erinevad teineteisest ka eluviisi, käitumise jt. Tunnuste poolest. Kevadkuduräim omakorda moodustab mitmeid erivorme(avamereräim, fjordiräim, põhjalahe jääräim- kõik erinevad üksteisest selgroolülide ja kiilusoomuste arvu poolest.). Peale nende vormine on olemas veel kiirekasvuline hiidräim, kes toitub suurematest koorikloomadest ja kaladest. Sügiskuduräime seas on eristunud suure- ja väiksesilmalisi vorme. Räim on pelaagilise eluviisiga kala, kes hoidub parvedesse. Tema jaotumus mere erinevates osades ja mitmesuguste veekihtides on tihedasti seotud toitumise, sigimise ja talvitumisega, olenedes mitmesugustest välisteguritest, esmajoones temperatuurist ja valgusest. Talvitumise ajal koonduvad räimed põhjalähedastesse veekihtidesse, mis sellal on kõige soojemad. Niisugused koondised esinevad mere avaosas, Soome lahes, Riia lahes ja ka sügavamates fjordides
........... 7 1.2. Veevarud ja keskkonna seisund .......................................................................... 8 1.3. Rahvastik ja tööhõive .......................................................................................... 9 1.4. Majanduslik olukord ......................................................................................... 10 2. Kalavarude olukord Läänemerel ja sisevetel ........................................................... 11 2.1. Kilu, räim, tursk ja lõhe .................................................................................... 12 2.2. Teised rannikumere liigid ................................................................................. 13 3. Läänemere traalpüük ................................................................................................ 14 3.1. Ülevaade sektorist ja selle hetkeolukorrast ....................................................... 14 3.2. Laevastik ja püük ..........
peajalgsed 3 tonni; vähilaadsed 6mln tonni; merekalad 1mln tonni; magedavee kalad 40 mln tonni; molluskid 14 mln tonni. Kõiki kokku kasvatati Aafrikas 1,5mln tonni; Ameerikas 3 mln tonni; Aasias 76 mln tonni; Euroopas 2,7 mln tonni, Okeaanias 0,2 mln tonni. 2. Eestis kasvatatavad veeorganismid, nende toodangu maht ja väärtus aastas. a. Müügiks kasvatatavad: Vikerforell ca 800 tonni (10mln kr); karpkala 70 tonni (ca 2mln kr); siberi ja vene tuur 30 tonni (); angerjas 30 tonni (ca 2mln kr); jõevähk 1 tonn (); teised kalaliigid paarsada kilo ().Need on 2009 aasta andmed. b. 2011 Vähk 1 tonn (33000USD); kasvatavad kalad kokku 388 tonni (2 mln USD) 3. Kalakasvatuslike rajatiste tüübid erinevate kalade kasvatamiseks (vikerforell, karpkala, angerjas). a. Vikerforell b
Järvepõhja elustikus on palju infaunat, sest suurem osa järvepõhjas on pehme. Nii liikide arv ku ka bentose hulk on tavaliselt suurim LITORAALIS. Läbipaistvates järvedes (nt Baikal) on veetaimed kuni 50m sügavusel. Järvede nektoniks on peam kalad, Baikalis ja Laadogas ka hülged. Tiikides on vähe liike, aga nende hulk võib olla kõrge. Vähenõudlikud liigid, eriti rohevetikas. Zooplanktonis ainuraksed, keriloomad, vesikirbud. Nekton: koger, vesikud, konnad. Sood. Zooplanktonis veskirbulised, keriloomad, aerjalalised, rullikulised. Bentos on rabades vaene, kuid perifüütonis (vees olevatele esemetele, taimedele loomadele kinnitunud organismid vms) mitmed iseloomulikud liigid (kiililised, mardikalised, lutikalised, vesiämblik, pistesääsklased). Põhjavetes on ainult bakterid ja loomad, TAIMED PUUDUVAD. Palju rullikulisi, kilpvähklasid jm vähilaadseid. Süvamereasukatega võib neid võrrelda.
mis kuuluvad erinevatesse sugukondadesse , kuid nende sugukondade esindajatena omavad suuremat tähtsust. Heeringlaste sugukonda kuuluvatel kaladel on piklik keha. Küljejoon puudub, soomused eralduvad kergesti, seljal on üks uim selja keskosas. Liha on rasvarikas (kuni 22%) ja sisaldab vähe luid. Sugukonda kuuluvad heeringas (jaguneb omakorda püügipiirkondade järgi atlandi, vaikse ookeani, valge mere jne. heeringaks), sardiin, sardinella, sardinops, räim ja kilu. Kasutatakse soolatult, suitsutatult ja konservide valmistamiseks. Ansoovislased elutsevad peamiselt troopika ja lähistroopika rannavetes. Väliselt sarnanevad räimega, kuid on väiksemad ja suure suuga. On maailma kalasaagis esikohal, kuid suur osa neist langeb röövkalade saagiks. Tähtsamad esindajad on hamsa (euroopa ansoovis) ning peruu ja jaapani ansoovis. Kasutatakse soolatult ja konservide valmistamiseks.
Hilisema suguküpsemisega isendid püütakse tõenäoliselt enne, kui nad jõuavad paljuneda. Muutustele võib järgneda olukord, kus varem esinenud liikide ökoloogilised funktsioonid võtavad üle veekogu asustavad organismid. Halvematel juhtudel häirub aga oluliselt veeökosüsteemi talitlus või see muutub oluliselt vaesemaks ning sellega kaasneb paljude liikide lokaalne väljasuremine. Näiteks forelli ülepüügi korral võib karpkala energiaahelas vabanenud koha üle võtta, takistades sellega hilisemat forellipopulatsiooni taastumist. Tagajärgedeks on suur rahaline kahju, toidupuudus Veekogude seisund: vee inimtekkeline eutrofeerumine (toitesooladega rikastumine), mis avaldub eelkõige vee fosforisisalduse tõusus. Eutrofeerumise ilminguteks on vetikate vohamine ja intensiivsed veeõitsengud, millega kaasneb
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
