• Vahel kasutatakse terminit "modernism" ka uusaja sünonüümina • Modernism kestis kuni II ms, teiste allikate järgi 1960. aastateni, mil hakkas üle kasvama postmodernistlikuks Modernistlik kirjandus • Kujunes välja 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses peamiselt Euroopas ja Põhja-Ameerikas • Põhiideeks: „Kunst kunsti pärast“ • Püüti maailma täiustada ja parandada • Algselt avaldus modernism luules, kuid jõudis 20. sajandi keskpaiku ka proosasse ja draamasse • 3 defineerimis viisi: • Modernism kui üldmõiste • Kirjanduslookeskne • Modernismi defineeritakse teksti ja tegelikkuse suhte kaudu Virginia Woolf(25. jaanuar 1882 – 28. märts 1941) • Sünninimi Adeline Virginia Stephen • Briti kirjanik, kriitik ja feminist • Üks tuntuimaid modernistliku romaani esindajaid • Kuulus Bloomsbury grupeeringusse • Juhtfiguur Londoni kirjandus seltskonnas Elukäik • Sündis Londonis • Ta oli söör Leslie Stepheni ja Julia
• mosaiiksus, mitmetähenduslikkus, subjektivism, absurd • subjektiivsed läbielamised, tunded ja alateadlik soov korrastada korrastamatut Modernistlik kirjandus • püüdsid maailma täiustada ja parandada • kujutasid maailma lõhestumist kahetsusväärsena, õhutasid seda parandama • uskusid progressi • arenguromaanide, ulmekirjanduse, kriminaalromaanide jt teke iseseisvate kirjandusvormidena • avaldus alguses peamiselt luules • jõudis 20. sajandi keskpaiku proosasse ja draamasse Jerome David Salinger (1919 - 2010) • Ameerika Ühendriikide kirjanik • isa oli Leedu juudi päritolu hulgikaupmees, ema šoti-iiri päritolu • õppis riigikoolides, hiljem saadeti internaatkooli • õpetajad pidasid teda keskpäraseks, viisakaks ja häbelikuks • õppis New Yorgi ja Columbia Ülikoolis, hakkas avaldama lühijutte • osales Normandia dessandis • 1948 New Yorker avaldas tema esimese jutustuse • pärast nurjunud suhteid abiellus endast 40 aastat noorema
Arutlus inimestevaheliste suhete kohta romaani "Suur Gatsby" Romaanis on palju erinevaid suhteid, paljute erinevate inimeste vahel. Pealmiselt armastavad mitmed üksteist, aga tegelikult on teisiti. See kõik on üsna keeruline. Üritan aru saada mis kõikide vahel toimub. Daisy ja Gatsby, on kunagine paar mis oli sellel ajal kui Jay oli veel sõjaväes. Sellest ajast saadik pole ta Daisyt unustanud, kuid Daisy abiellus varsti Tomiga. Gatsby teadis, mida Daisy tahtis mehest. See oli rikkus ja ühiskonnas kõrge positsioon, kõik mis Tomil olemas oli. See oli vaieldavalt üks Daisy peamisi põhjuseid miks Tomi armastada. See afäär, mis nende vahel tekib, on üsna ebatasane. Daisy on Gatsbyle suhteliselt kinnisideeks, kuid Daisy on edasi liikunud sellest, mis nende vahel kunagi oli. Daisy teab, et ei saa kunagi täita seda, mida Gatsby talt ootab, jätta Tom maha ja olla Gatsbyga. Ka kuuendas peatükis, Plaza stseenis ta o...
kultuuripraktikasse 19. sajandi teisel poolel. · Modernismi seostatakse moodsa ühiskonna ehk modernse ühiskonna ellurakendumisega. · Vahel kasutatakse terminit "modernism" ka uusaja sünonüümina. · Modernism kestis kuni II ms , teiste käsitluste järgi 1960. aastateni, mil hakkas üle kasvama postmodernistlikuks. Modernism kirjanduses 1 · Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile. · Algselt luules, hiljem jõudis ka proosasse ja draamasse. · 20.saj keskpaiku oli modernistliku kirjanduse mõiste saanud üldvastuvõetavaks. · Kirjanduses kajastuvad nii langusmeeleolud kui ka püüd elu ja olemist mõtestada. · Märksõnadeks on mosaiiksus ja mitmetähenduslikkus. · Oluliseks muutuvad subjektiivsed läbielamised, tunded ja alateadlik soov korrastada korrastamatut. Modernism kirjanduses 2 · Modernism tähendab laiemalt lugeja sokeerimist. · Tekstide suunamist vähestele valitud lugejatele või siis üldse
talupoja vastuolud mõisnikega ja talunaiste mõisnikupoolne ahistamine,kuid käsitluslaad on sootuks muutunud. Tehing kui romaani käivitav intriig. Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine on Vilde loomingus korduvaid motiive. ,,Mäeküla piimamehe" kirjutas Vilde paguluses aastael 19141916, s.t. kauem kui ühetegi teist romaani. Stiil ja väljendusviis on hoolikalt lihvitud ning osa kriitikuid peab seda aVilde parimaks romaaniks. Näidendid. Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid. Teda huvitaasid kunstniku positsioon kodanlikus seltskonnas ning kunsti ja äri, vaimsete ja aineliste väärtuste vahekorrad. ,,Tabamata ime" (1912) seostub ,,NoorEesti" algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa üle. Vilde ei jaga, vaid naeruvääristab eesti seltskonna Euroopa ihalust. ,,Pisuhänd" (1913) tegeleb suuresti samade küsimustega, ent on loodud komöödiazanris.
................... 20..... 18 sajandil tekkis tõsise ooperi kõrvale ka koomiline rahvaooper. See oli vastuvõetav ja huvitav lihtrahvale. Sisu oli tavaliselt rahva elust, kangelane oli tavaliselt lihtne teener, sõdur või talumees, kes oma kavalusega rikka üle trumpab. Aariad olid lähedased rahvalauludele ning tehniliselt kerged. Hakkas toimuma tõsise ooperi reform. Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai saksa helilooja Christoph Willibald Gluck. Christoph Willibald Gluck sündis 02.juulil 1714 Lõuna-Saksamaal Erasbachis ja suri 15. novembril 1787 Viinis. C.W.Gluck oli metsniku poeg. Kasvas üles keset Tsehhia loodust. Lapsepõlvest peale oli ta harjunud tööd tegema ja jäi kogu eluks lihtsaks ja sõltumatuks inimeseks. Talle oli võõras kasuahnus. Muusikaga tegeles esialgu Prahas, seejärel Viinis
Kalju Lepik, Jaan Kross Laaban ,,Rroosi Selaviste", Kalju Lepik hindas omaaegne kriitika kõrgelt ,,Kivimurd", Jaan Kross ,,Söerikastaja", ajaproovile pole see vastu pidanu Draamasse tuli tagasi realistlik k viis. 1960 Luule uusromantiline, unustatud vana Juhan Smuul, Arvo Vihalemm, Juhan Smuul ,,Kihnu Jõhn", Arno Vihalemm 1960. aastate lõpul iseseisvus Ee
Opera buffa – laulumäng ja koomiline ooper; William Hoghart „Kerjuseooper“; Giovanni Battista Pergolesi „Teenija-käskijanna“ Commedia dell’arte – linnateatri maskikomöödia Singspiel – laulumäng, 18. sajandi keskel; Austrias Joseph II õukonnas toetati seda, Mozarti „Haaremirööv“, „Teatridirektor“, „Võluflööt“ ?? Uuendused tõsises ooperis – lühemad aariad, orkestrit kasutati julgemalt, koor sekkus rohkem draamasse Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Christoph Willibald Gluck (1714- 1787) – „Orpheus ja Euripide“ 1) loobus etteasteteks killustatud ülesehitusest, kasutas ulatuslikke muusikalisi stseene 2) loobus vanast da-capo aariast ja saatega retsitatiivist ning püüdis neid ühendada dramaatiliseks kõnelauluks 3) kaasas üha enam koori ja balletti 4) sidus avamängu draamaga Tähtsaid isikuid Joseph Haydn (1732-1809)
loomulike instinktide nõuetele, otsuste tegemisel peaks olema mõistuse asemel süda; - iga kodanik peab alluma sellele ,,üldisele tahtele", indiviidil pole mingist õigust hälbida ühiskonna tahtest ja seega võib tema demokraatiakäsitlusele ette heita isikliku vabaduse täielikku puudumist. 7. XVIII saj draamat mõjutas mõjuvõimas klassitsism. Voltaire tõi draamasse progressiivsed valgustusideed - usufanatismi kriitika, võitluse vaimupimeduse vastu - ja suurendas Shakespeare'i eeskujul näidendi tegevust, kahandades dialoogi. Valgustusaja draamakirjanikud: Inglismaal -> Lillo (kodanlasetragöödia), Fielding (komöödiad), Gay (muusikalised komöödiad). Itaalias -> Goldon (komöödia). Prantsusmaal -> Diderot, de Beaumarchais. Saksamaal -> Lessing. Diderot hindas
kasutada ooperilauljaid, kes tagasid kürge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id "Haaremirööv", "Teatridirektor" ja "Võluflööt". 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene;
kes tagasid kürge muusikalise taseme. Muusikateatri klassikasse kuuluvad siiski vaid Mozarti Singspiel`id “Haaremirööv”, “Teatridirektor” ja “Võluflööt”. 18. sajandi teasel veerandil püüti uuendada ka tõsist ooperit. Pika korduva põhilõiguga da- capo- aaria kõrval hakati kasutama ka lühemaid aariavorme, mis võimaldasid elavdada lavategevust. Julgemalt hakati kasutama orkestrit, mis lisas muusikasse värve. Üha sagedamini sekkus draamasse ka koor. Tõsise ooperi üks tuntumaid reformijaid oli Chritoph Willibald Gluck (1714- 1787). Tema peamine idee oli seada lavamuusika draama teenistusse: poeetilisest tekstist juhinduv muusika peab realistlikult peegeldama laval ja tegelaste hinges toimuvat. Selleks tegi Gluck järgmisi muudatusi: loobus ooperi traditsioonilisest, üksikuteks etteasteteks killustatud ülesehitusest, ning lõi ulatuslikke muusikalisi stseene;
loetakse futurismi, kubismi, varast ekspessionismi, imazismi ja akmeismi. Need voolud vastandavad end uusromantismile. Pärast I maailmasõda lisandusid dadaism ja sürrealism, jätkus hilisekspressionism. Avangardislikud luuletajad tulid avalikkuse ette manifestiga, milles kuulutasid oma loometõdesid ja eitasid varasemat traditsioonilist kirjandust. 20. saj keskpaiku oli modernistliku kirjanduse mõiste saanud üldvastuvõetavaks. Modernism oli jõudnud ka proosasse ja draamasse, mille autoris olid oma loometöös täiesti erinevad, sõltumatud, erandlikud, võrreldes traditsioonilise ralistlik kirjandusega. Nende looming sisaldas täiesti uusi leide romaani ja draama vormis ning inimese olemuse ja elu sügavuti mõistmises. Modernism kestis kuni II maailmasõjani, teiste käsitluste järgi 1960. aastateni, mil see hakkas üle kasvama postmodernismiks. Modernismi taustaks on suured muutused ühiskonnas, teaduses, tehnikas, moes jm, mis tingis uue elurütmi:
Selle zanri viis täiuslikkuseni Mateo Aleman 'Kelm Guzman de Alfaranche elukäik'. Kelmiromaanid levisid peaageu kõikjal Euroopas. Pastoraalse romaani rajaja oli hispaania kirjanduses Jorge de Montemayor teosega 'Diana'. Teisena pälvib esiletõstmist Miguel de Cervantes Saavedra (1547-1616) lamburromaan 'Galatea', mis on Dianat matkiv teos. Hispaania draama esiisaks sai Juan del Encina (1468- 1529), kes kirjutas rahvaliku sisuga ekolooge. Antiigi ja itaalia mõjusid tõi hispaania draamasse Bartolome de Torres Naharro. Ajastu suurimaks dramaturgiks sai Lope de Rueda (1510-1565), kes lõi ulatuslikke komöödiaid, ja lühifarsse. Hispaania draama õitsenguaeg oli 17. sajandi esimene pool, millal tegutsesid andekas kirjanikud Lope Felix de Vega Carpio (1562- 1635), Tirso de Molina (1570, 1584- 1648), Juan Ruiz de Alarcon y Mendoza (1581-1639), Pedro Calderon de la Barca (1600-1681). Sellesse ajastusse ulatub ka Cervantese looming, kes viljeles draamat ja proosat
sajandil. Naljamehed on seal tavaliselt madalast seisusest, vastandudes peategelasele. Nende käitumine ja kentsakalt lihtsakoelised armastusstseenid rõhutavad kontrastina teose peakonflikti ülevust. Naljakaid ja põhiooperit parodeerivaid stseene esitati ka vaheaegadel. Ooper Sel ajal toimus ka tõsine ooperi reform. Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna-Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper "Orpheus ja Eurydike", mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene
cuplability. Mother's reason to do it: ...many having to do with the perpetrator's own early experiences of traumatic events and disturbed attachment systems. The child's body is, for the MSBP mother, an extension of her own, yet the links to her own psychic injury are not consciously accessible to her. <- see on ühe arsti arvamus. Levinud on ikkagi see tähelepanuvajadus. Ema võib eitada ka endale seda, et ta ise oma last vigastab, et siis see võimaldab tal paremini sellesse draamasse sisse elada. Early neglect, loss, osychological abandonment, loneliness, feelings of isolation and being ignored seem to be common elemnts in the backgrounds of MSBP parents. Therefore, denial, which can be either an assertion of innocence or an apparent symptom of the syndrome, is deeply problematic in providing insight to others about the mother's motivation or intent. The Munchausen by proxy (MBP) label was first proposed by Meadow (1977) to describe cases in which a
peal, täis sümboleid, millest me saame erinevate tähenduste abil aru ja leiame sellest endale oma sõnumi. Kavatsen tulevikus hakata rohkem lugema luulet. Jüri Üdi luule on midagi teistsugust. Tema luuletustest justkui kiirgaks välja melanhooliat. Ma võiksin selle luuleraamatu põhjal kirjeldada Viidingu iseloomu. Viiding on rahutu ja kurvameelne mees kellele mõnikord meeldib visata nalja ja ehmatada teisi. Ta on näitlejana väga kiindunud draamasse ja seetõttu ei leiagi tema luulest palju naiselikku igatsuse ja ilu kirjeldamist. Ta on minu mõttes kui kunstnik või filosoof, ta paneb maailma tähele ja leiab maailmast kummalisi seoseid. Näiteks kujutab ta inimesi klaasuksena, hiigelmüürina jne. (J. Üdi: 56, 24) Kasutatud luulekogu Jüri Üdi. 1974. Selges Eesti keeles. Tallinn: Kirjastus „Eesti Raamat“
19. saj lõpu ja 20. saj uuenduslikkust taotlevate kirjandusvoolude (kunsti ja muusika loomepõhimõtete ja suundade) ühisnimetus. Modernism algab valgustusest, mil hakati tähtsustama teadust; jumal troonilt tõugatud, inimene sinna istuma sätitud. Levis arusaam, et kõik on inimkätes. Nüüd, kus inimene on näidanud, milleks ta võimeline on, on troon tühi. Modernistlik kirjandus tekkis Prantsusmaal vastukaaluks realismile, algselt luules, hiljem jõudis ka proosasse ja draamasse. 20.saj keskpaiku oli modernistliku kirjanduse mõiste saanud üldvastuvõetavaks. Modernistliku kirjanduse periodiseerimine on tänaseni poleemiline. Arvestades erinevaid kirjandusteoreetilisi seisukohti, võib eristada kaht suuremat perioodi: I periood 19.saj lõpu UUSROMANTISM, mis algab dekadentsiga (varane sümbolism), uusromantismi keskmeks saab sümbolism, sümbolismi ümber põimuvad dekadents, estetism ja impressionism. Nende mõistete vahele on raske selgeid piire tõmmata
.. (Anton Hanses Tammsaare.) assonants algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis. Näiteks: Udu rikub uue kuue. (Rahvalaul.) assonantsriim irdriimi liik, mis põhineb pearõhulise silbi vokaalide kokkukõlal. Näiteks: hood : loog. blankvärss renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb. Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (15171547), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal. daktül silbilis-rõhulises värsiehituses kolmesilbiline värsijalg, kus rõhk langeb kolmest silbist esimesele. Antiikkirjanduses nimetati daktüliks värsimõõtu, milles värsijalad koosnesid ühest pikast ja selle järgnevast kahest lühikesest silbist ( + +). Näiteks: Viltjalu mehed on rippu +++++ koormate pääl ++ hingeaur lehvitab lippu +++++ habemein jää. ++ (Juhan Sütiste.)
26. Mis on draama suletud vorm, mis avatud vorm? · Suletud vorm on nö ideaalne näidend (nt klassikaline tragöödia või hästi tehtud näidend), kus ekspositsioon, dispositsioon, kulminatsioon ja konklusioon on selgelt eristatavad. · Avatud vorm - näidendi vorm, mis vastandub suletud vormile, rikub dramaturgia kompositsiooni reegleid 27. Mida tähendab draama episeerumine? See tähendab, et draamasse püütakse sisestada eepilisi struktuure, korvamaks jutustaja puudumist. 28. Nimetage postdramaatilise teatri ja teatriteksti tunnuseid. · Teatri väljendusvahendite mitte-hierarhilisus · Simultaansus, paljude märgisüsteemide ja tähendusliinide samaaegne koostoimimine · Mäng märgi tihedusega · Muude väljendusvahendite esiletõus: muusikalisus, visuaalsus, kehalisus
Vähe säilinud armastusluuletused ,,Üle vee" lembelüürilika ilusamaid näiteid. Loodusest räägib Liiv alati konkreetsete piltide kaudu. Eestilik kõla on saavutatud rahvaluulevõtete kasutamisega. ,,Luuletused", ,,Väike luuleraamat", ,,Kümme lugu" · Kutselise teatri sünd, Kitzberg, Menning · E. Vilde elu ja komöödiad (Pisuhänd, Tabamata ime) (1865-1933) tuntuim eesti kirjanik, kes elatas end kirjutamisega. Töötas ajalehes ,,Virulane". Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid. Tema huvitavasid kunstniku positsioon kodanlikus seltskonnas ning kunsti ja äri, vaimsete ja aineliste väärtuste vahekorrad. ,,Tabamata ime" seostub ,,Noor-Eesti" algatatud mõttevahetusega Eesti ja Euroopa üle. Naeruvääristab eesti seltskonna Euroopa-ihalust. Näidend kõneleb klaverikunstnikust, kes naaseb välismaalt Eestisse. Tema ees käib kumu suurest menust
Mõlema tüüptegelaseks on rikas ja ihne vanahärra, kes teeb end narriks, ihaldades noort ja kena teenijatüdrukut, teravmeelne linnasulist teener, rumalalt targutav advokaat, vana doktor jt. Kuulsaim esindaja selles vallas on vast Giovanni Battista Pergolesi oma teosega "Teenijanna- käskijanna". · Uued suunad ooperis Sel ajal toimus ka tõsine ooperi reform. Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai Christoph Willibald Gluck, kes oli pärit Lõuna- Saksamaalt. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti "Don Juan", mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos- siit loetakse klassikalise dramaatilise balleti algust.1762 tuli Viinis lavale nende esimene ooper "Orpheus ja Eurydike", mis sai omakorda ooperireformi alguseks.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene
Hakatakse pöörduma ajaloo poole, nii realistlikus kui ka eksperimenteerivas võtmes: Jaan Kaplinski Neljakuningapäev (1977) ja Madis Kõiv & Vaino Vahing ,,Faehlmann. Keskpäev. Õhtuselgus" (1982) biograafiline näidend Faehlmanist. Traditsiooni ajaloo juurte, rahvusliku ajaloo juurde pöördumine. Näidend on liiga pikk. Ei järgi realistlikku esteetikat. Räägib ajaloost ja selle sündmusest. Psühholoogilise rõhuasetuse kaudu võib rääkida psühhomodernismi tulekust Eesti draamasse ja ka Eesti proosakirjandusse: 1970nda I poolel Vaino Vahing , tema näidendid ,,Suvekool" (1972) ja ,,Mees, kes ei mahu kivile" (1975). Rein Saluri ,,Külalised" (1974) tekstilahendusega loob mudelsituatsiooni, mängides ühte mudelit erineval viisil läbi. Samas psühholoogiline rõhuasetus, mälu teema. Postmoderne draama: ennekõike Mati Unt ,,Vaimude tund Jannseni tänaval" (1984). Postmodernistlik esteetika erinevus senisest modernistlikust: ,,Good-bye, baby" (1975)
võõrkeeli. 1660.aastal taastati kuningavõim ja hakati revolutsioonimeelseid taga kiusama. Siis, põlu all ja pimedaks jäänuna, kirjutas ta oma peateose "Kaotatud paradiis" (Paradise lost; 1667; eesti k vaid katkendid Boris Kaburi ja Rein Raua poolt) Poeem 12-es laulus. Kirjutatud blank värsis ilma riimita värss, kuid korrapärane. See on inglise kirjanduse ja luule üks eripärasid, et võeti kasutusele blank värss, sealt läks see edasi inglise draamasse ja seal kujunes sellest põhivärss, nt Shakespeare'il on näidendid enamjaolt blank värsis. Blankvärssi on tunduvalt kergem tõlkida. Religioosne-filosoofiline teos, mingi seos on Dante "Jumaliku komöödiaga", kuid on ka erinevusi. Kui Dantel oli tugev kontrast kihtides. Tegevuspaik on vana testamendi esimene raamat eedeni aed (sal, kus dante lõpetab, milton alustab inimese rikutus, lõpeb sellega (Aadam ja Eeva on peategelased, peainglid Mikael, Rafael ja Gabriel
Kasutusele simultaanlava laval korraga kõik tegevuspaigad. Unustati antiigis kasutatusel olnud universaalne, abstraktne taust. Keskajal polnud inimese kujutlusvõime eriti hea, see töötas vastupidises suunas (abstraktsuse asemel sooviti konkreetsust). Taheti teada, mis abstraktsioonile vastab (nt põrgu kui köök: kuradid praepannidega, mulisevad katlad). 16. Poolliturgiline draama Üleminek poolliturgilisele draamale oli väga sujuv, piiri on raske tõmmata. Liturgilisse draamasse hakkas sisse imbuma folkloorne element. Poolliturgiline draama ei olnud kirjutatud mitte ladina keeles, vaid rahvuskeeles (kõigile arusaadav). Poolliturgiline draama oli küll iseseisvam kui liturgiline draama, kuid polnud kirikust siiski irdunud (seotud kiriku ruumiga). Poolliturgiline draama kui ülemikunähtus (liturgilise draama elemendid, tuleviku müsteeriumite elemendid). Hiljem eraldus draama kirikust täielikult ning kolis linnaväljakule. Tegevuspaikade tähistamine selle
olnud veel leidnud vastavaid muusikalisi vahendeid juhtmotiivide süsteemi . 1851. aastal kirjutas artikli "Ooper ja draama", milles rõhutab motiivivõrgustiku tähtsust. 6. Wagneri vokaalstiil kujutab endast dramaatilise deklamatsiooni ja meloodia sulamit. uus suhe hale ja orkestri vahel: vokaalpartii justukui kasvab välja orkestripartiist, on üks osa sellest Sümfooniline alge (orkestrimaterjal) lahustub draamasse (vokaalpartii+tekst). Miks Wagner ei olnud hea sümfoonik? Ilmselt vajas ta draama konteksti. "Nibelungi.." tekstis kasutab ta algriimi, mitte lõppriimi. Värsiread on irregulaarsed. pole rõhuliste- rõhutute silpide korrapärast vaheldumist, seetõttu laguneb muusika perioodiline struktuur. Sel põhjusel võib siin rääkida nn. muusikalise proosa algmetest (muusikalist proosat arendab edasi Schönberg ~1908 paiku). 7. Gesamtkunstwerk (sünteeskunstiteos)
ilukirjanduslikus vormis. Hinnatud kirjanduslikud biograafiad on Aino Kalda (18781956) "Tähelend" Lydia Koidulast ning Friedebert Tuglase (18861971) "Juhan Liiv". biograafiline romaan romaan, mis põhineb tegelikult elanud inimese elul. Näiteks Jaan Krossi (1920) "Keisri hull". Vt ka romaan. blankvärss renessansiaja inglise draamale iseloomulik korrapärane lõppriimita värss, enamasti 5-jalaline jamb. Blankvärssi kasutas teadaolevalt esimesena luuletaja Surrey (15171547), draamasse tõid selle Thomas Norton ja Thomas Sackville 1561. aastal. bukinist vanaraamatukaupmees; vanade raamatute hea tundja ning sageli ka koguja. bukoolika antiikkirjanduses karjaseluule, mis kujutab idealiseerivalt lihtsate inimeste, peamiselt karjaste elu looduse rüpes. Bukoolilise luule põhilised zanrid on pastoraalid, idüllid ja ekloogid. Bukoolilse luule viljelejatena said tuntuks Theokritos (3. saj e.Kr) ja Vergilius (1. saj e.Kr).
Loetud kui antiutoopiat. Ilmekam näide Ain Kaalepi "Iidamast ja Aadamast e Antimantikulaator" 1967. Düstoopiline mudel selge. Ühiskondlik, varjatud-poliitiline kiht olemas. Samas kasutatakse Piibli tekste ära ja antakse suurem mõõde asjale. Kaalepi näidendite puhul võib silma torgata, et Brechti mõju olemas, brechtilikkus sobib Kaalepile rohkem kui mõnele teisele. Mati Unti Phaeton, Päikese poeg 1968 ei saa pööraseks teatrisündmuseks, aga mingi sissejuhatus teistmoodi draamasse siiski saab tehtud. Selle lavastab peanäidejuht Kaarel Ird ise. Unt ühendab kõige paremini teatriuuenduseideoloogiaid ja kirjutusviise. Until mütoloogiast pärit lugu, töödeldud mitmel moel. Varaseid märke kujunevast noorsookultuurist. Edasi tuleb 1969 "Tuhkatriinumäng" (Rummo) - uued näidendid tinglikud ja maailmu loovad näidendid tahavad rääkida kõigest. Räägibki kõigest. Tõlgenduses välja toodud seost Hamletiga. Hamletklik tüüp prints oleks
võtma!" Sophokles – üks tuntumaid vanakreeka näitekirjanikke. Elas ühel ajal Periklesega nig oli tema hea sõber. Tema kuulasaim teos on trägöödia „Kuningas Oidipus“, kus ta näitas, et inimesel ei ole pääsu talle määratud saatuse eest. Ta kirjutas kokku 123 näidendit. Tervikuna on säilinud 7 tragöödiat: „Aias“, „Antigone“, „Kuningas Oidipus“, „Trahhislannad“, „Elektra“, „Philoktetes“ ja „Oidipus Kolonoses. Ta lisas draamasse kolmanda näitleja, suurendas näitlejate dialoogi osatähtsust, vähendas kooripartiisid ja loobus sužeeliselt seostatud triloogia põhimõttest. Sophokles keskendus inimesele, tema tegudele ja otsustele. Ta usub inimese mõistuse jõusse, kuid näitab ühtlasi ka inimtarkuse küündimatust ning inimvõimete piiratust. Euroopa uusaja kirjandus on Sophokleselt
«Selle kohta annan vastuse mina.» Ja mees punases mantlis astus omakorda lähemale. «Kes on see mees, kes on see mees?» karjatas mileedi hirmust lämbudes. Ta juuksed vallandusid ja hõljusid ta kahvatu näo kohal, otsekui oleksid nad elavad. Kõikide silmad suundusid sellele mehele, sest peale Athose oli ta kõikidele tundmatu. Ka Athos vaatas temale niisama üllatunult kui teised, sest ta ei teadnud arvata, mil viisil võis see mees olla segatud praegusel hetkel hargnevasse õudsesse draamasse. Olles lähenenud mileedile aeglaselt ja pühalikult, nii et 654 ainult laud neid lahutas, võttis tundmatu oma maski maha. Mileedi vaatas mõnd aega üha suureneva õudustun-dega seda kahvatut mustadest juustest ja põskhabemest ümbritsetud nägu, mis väljendas ainult jäist ükskõiksust. Siis ta tõusis, taganes seinani ja ütles äkki: «Oh ei! Ei! See on põrgu ilmutis! See ei ole tema! Appi! Appi!» karjatas ta kähedalt ja pöördus seina poole, nagu püüdes sellest oma kätega
annaabi.ee 
