Christoph Willibald Gluck (0)

…………………………………………………..

Christoph Willibald Gluck

………………………………….
……………….. 20…..
18 sajandil tekkis tõsise ooperi kõrvale ka koomiline rahvaooper. See oli vastuvõetav ja huvitav lihtrahvale. Sisu oli tavaliselt rahva elust, kangelane oli tavaliselt lihtne teener, sõdur või talumees , kes oma kavalusega rikka üle trumpab. Aariad olid lähedased rahvalauludele ning tehniliselt kerged. Hakkas toimuma tõsise ooperi reform . Hakati kasutama lühemaid aariavorme. Muusikaline väljendus muutus märksa värvikamaks, sageli sekkus draamasse ka koor. Ooperi tõeliseks reformijaks sai saksa helilooja
Christoph Willibald Gluck.
Christoph Willibald Gluck sündis 02.juulil 1714 Lõuna-Saksamaal Erasbachis ja suri 15. novembril 1787 Viinis .
C.W.Gluck oli metsniku poeg. Kasvas üles keset Tšehhia loodust. Lapsepõlvest peale oli ta harjunud tööd tegema ja jäi kogu eluks lihtsaks ja sõltumatuks inimeseks . Talle oli võõras kasuahnus. Muusikaga tegeles esialgu Prahas, seejärel Viinis. Viinis kohtus ta ka oma aja tuntuima libretisti Pietro Metastasioga, kelle libretodele kirjutasid ooperid kümned heliloojad. Metastasio elegantseile, tasakaalukaile ja südantlõhestavaile libretodele, kirjutaski ta oma esimesed ooperid, mis kahjuks ei väljunud traditsioonilise “opera seria ” libreto raamidest.Ta tundis, et need ei vasta enam selle aja nõuetele. C.Wgluck rändas mitmetes maades, tundis huvi rahvamuusika vastu, lõi oopereid ja ballette.
Maailmakuulsatest heliloojatest juhibki lavakomponistide edetabelit Christoph Willibald Gluck ja ta on kirjutanud 107 teost. Koos Calzabigiga kirjutasid nad balleti “Don Juan ”, mis sai oluliseks reformiks balleti ajaloos, siit sai alguse ka klassikaline dramaatiline ballett.
1762 aastal tuli Viinis lavale nende esimene ooper “ Orpheus ja Eurydike”, mis saigi ooperireformi alguseks. Ta taastas renessansiliku ooperi kui muusikalise draama, milles kõige tähtsamaks väljendusvahendiks oli sõna ja lavategevus . C.W.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestri saatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Aariad kaotasid mõttetud virtuooslikud liialdused, koorid said tagasi kaotatud koha, balletinumbreid esitati vaid siis, kui ooperi tegevus neid õigustas. Lavakujundus oli nüüd tagasihoidlik , kostüümid kaotasid barokiliku uhkeldava ilme. Kõike püüti allutada teksti ja sündmustiku mõttele. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Muusika allutati täielikult kangelaste sisemaailmale ja selle situatsiooni avamisele, milles kangelased viibisid või tegutsesid. Aariad piknesid ka emotsionaalse pinge kõrgmomentidel. “Orpheus ja Eurydike” tegelased olid tõelised teovõimsad ning täiuslikud antiikaja kangelased, mitte lihtsalt vanakreeka rüüsse riietatud 18. sajandi õuedaamid ja kavalerid.“
Lihtsus, tõde ja loomulikkus – need on kolm suurt kauniduse põhimõtet, mille järgimist nõuab iga kunstiteos ,” kirjutas C.W.Gluck ja see sai ka tema teoste aluseks. Kui ooperid sündisid renessansiideede õitsenguperioodil, siis eksimatult tema peateel aitasid püsida tal Prantsuse revolutsiooni kuulutajate vabaduse, võrdsuse ja vendluse ideed. C.W.Gluck valdas hästi erinevate maade ooperistiile ja suutis need edukalt ühendada ühte uudsesse stiili. See oli iseloomulik juba klassikalisele stiilile. Ta looming kandis ka teatud piiratuse pitserit. Näidates peamist ja olulist oma kangelastes, ei avanaud ta neid kogu täiuses ja kordumatus individuaalsuses, ei andnud neile täielikku psühholoogilist iseloomustust. Siit ka tema tegelaste teatud abstraktsus . Neis otsekui kehastusid inimese ühed või teised omadused, nagu ausus, südikus, ustavus oma ideaalidele ja muu seesugune. Tulemuseks oli see, et ehkki ta ooperid on ooperimuusika ajaloos auväärsel kohal ja pole tänapäevalgi teatrite repertuaarist täiesti kadunud, ei kujuta nad endast siiski igihaljaid teoseid, vaid ennekõike ooperiajaloo kuulsusrikkaid tähiseid.
Tema teistest tuntud teostest peale “Orpheus ja Eurydike” oli veel “Iphigeneia Aulises”, “Alceste”, “Armida”.
Klassitsismiajastu tõi kaasa päris palju muudatusi muusikas. Kõige märgatavam oli muusika muutumine lihtsamaks ja selgemaks. Peale kolme Viini helilooja – Mozart ’i, Haydn’i ja Beethoven ’I, lisas klassitsismile värvi ka Christoph Willibald Gluck.
Kasutatud kirjandus: internet http://www.karadar.com/Worterbuch/gluck.html
B. Pokrovski “ Vestlusi ooperist”