Doping (1)

Doping
Doping on spordis reeglitevastane vahend, mida kasutatakse võistlustel paremate tulemuste saamiseks. Dopingu kasutamine on vastuolus ausa mängu põhimõttega, kuna seab võistleja konkurentidega võrreldes eelisolukorda.
Tavakäsitluses nimetatakse dopinguks enne võistlusi või võistluse ajal sportlase organismi viidud keemilisi ühendeid, mis kunstlikult tõstavad sooritusvõimet. On teada, et esimesi dopingulaadseid erguteid kasutati juba antiikajal . Kuid laialdasemalt hakkasid dopingut kasutama arvatavasti ujujad 19 saj. teisel poolel. Berliini müüri langedes tulid ilmsiks Ida-Saksa spordilaboratooriumide nn. “võltstšempionid”, kellest paljudele tuleb pigem kaasa tunda. Riigijuhtide teadmisel süstemaatiline steroidide tarvitamine laastas noorte inimeste tervist. Kuid Kanada teadlaste poolt läbi viidud küsitlus näitas, et enamik tippatleete on valmis edu nimel tervisega riskima.
1967. aastal on “Doping” Euroopa Nõukogu poolt defineeritud järgmiselt: Doping on manipulatsioon terve indiviidi organismiga, või selle indiviidi poolt kasutatav- ükskõik millisel viisil- aine, mis ei ole organismi poolt toodetud, või füsioloogiline substants manustatuna ebatavalises koguses või ebatavalisel viisil, kindla eesmärgiga kunstlikult või ebaausalt mõjutada esinemistulemust nende indiviidide puhul, kes osalevad võistlusspordis.
Doping võib olla keemiline aine (sagedamini anaboolne steroid vms), mis on vastavate spordiorganisatsioonide reeglites keelatud ainete nimekirja kantud ning mille kontsentratsioon sportlase organismis ei tohi ületada teatud piiri. Dopinguainete nimekirja võivad kuuluda ka tegelikku dopingut maskeerivad ained.
Veredoping on sportlase vere hemoglobiinisisalduse tõstmine vereülekande teel, kui seda ei tehta ravieesmärgil.
Geenidoping on geenmanipulatsioon, mille tõttu on sportlasel paremini arenenud lihased vm organid . Geenidoping võib olla ka kaasasündinud genoommutatsioon.
KEELATUD AINETE KLASSID SPORDIS
a) stimulaatorid
b) narkootikumid
c) anaboolse toimega ained
d) diureetikumid
e) hormoonid, nende analoogid ja mimeetikud
Keelatud on tarvitada kõiki aineid, mis kuuluvad ülaltoodud klassidesse, vaatamata sellele, et kõikide ainete nimetused ei ole äratoodud näidisnimekirjas. Seetõttu on kasutusele võetud termin-“ ja nendega sarnased ained “ . See termin iseloomustab ravimeid, mis on seotud vastavate aineklassidega oma toime ja/või keemilise struktuuri poolest.
Stimulaatorid:
- Kokaiin, mis on ka tugevatoimeline narkootikum.
- Kofeiin , efedriin, strühniin vähendavad väsimust, tekitavad inimesel elevusetunde, tõstavad agressiivsust. Paljud ained, mis on kantud keelatud stimulaatorite nimekirja sisalduvad igapäevases toidus, toidulisandites ning näiteks külmetusravimites.
Stimulaatorite üldine eesmärk on vabastada sportlane treeningu ajal ja võistluste eel nn krambist ja võimaldada sportlasel esineda, kasutades ära 100 % oma võimetest. Teadaolevalt on igal inimesel psühholoogiline ja füsioloogiline piir, mille ületamine normaaltingimustes ei ole võimalik. Kogu võimed avalduvad ekstreemtingimustes, näiteks kui kaalul on elu. Näiteks koera eest põgenedes on ka mittesportlastest inimesed võimelised ületama 2-meetriseid tarasid või vastu pidama tunde külmas vees. Normaaltingimustel on võimete piir 90 % juures koguvõimetest, selle viimase 10 % saavutamiseks on võimalik kasutada stimulaatoreid.
- narkootilised ained on kasutusel valu vaigistamiseks. Kõrvalmõju: hingamishäired, iiveldus , oksendamine , kontsentreerumisvõime langus, tasakaalu ja koordinatsioonivõime häirumine, sõltuvuse teke.
- anaboolse toimega ained. Anaboolseid steroide kasutatakse valgu ainevahetuse mõjutamiseks ning need avalduvad lihasmassi ja jõu kasvus . Androgeense (mehestava) ja anaboolse (ülesehitava) toimega on testosteroon .
Anaboolsed ained:
- Anaboolsed steroidid (näiteks nandroloon , stanozalool jt) said üldsusele tuntuks 1988. aasta olümpiamängudel. Nende kasutamine kasvatab lihasmassi. Anaboolsed steroidid kutsuvad esile psüühikahäireid, maksakahjustusi ning südame- ja vereringehaigusi. Kasvueas anaboolsete steroidide kasutamine peatab kasvu.
- Teised anaboolsed ained (klenbuterool jt) kuuluvad antiastmaatiliste ainete hulka, mis laiendavad hingamisteid.
- Amfetamiinid tõstavad võistluseelse valmisoleku tunnet , vähendavad väsimust, tõstavad agressiivsust ning samas tõstavad enesehinnangut, mis võib viia väärarvestusteni. Amfetamiinide kasutamise puhul võib maksimaalsele koormusele järgneda äkksurm.
- Kortikosteroidid tekitavad eufooriatunde. Neid kasutatakse treeningperioodil taastumise kergendamiseks.
- Peptiidsed hormoonid ja nende analoogid. Nende ainete kasutamisel sünteesib organism ise lisakoguse testosterooni ja teisi meeshormoone, seetõttu võrdsustatakse seda kehavälise hormooni manustamisega.
- Erütropoetiin on glükoproteiin, mis tekib neerudes ning stimuleerib punaste vereliblede arvu kasvu. Arvatakse, et EPO kasutamine on põhjustanud mitme jalgratturi surma.
- Kasvuhormoonid, mis soodustavad lihaste kasvu. Suurtes kogustes manustamine tekitab allergilist reaktsiooni ning diabeeti.
Keelatud Meetodid
a) veredoping
b) kunstlike hapnikukandjate ja plasmaekspandrite manustamine
c) farmakoloogiline , keemiline ja füüsikaline manipuleerimine
Veredopinguks nimetatakse vere, vere punaliblede, kunstlike hapnikukandjate ja nendega sarnaste veretoodete manustamist sportlasele, kui selleks puudub meditsiiniline näidustus.
Farmakoloogiline, keemiline ja füüsiline manipulatsioon on ainete ja meetodite kasutamine, mis muudavad, üritavad muuta või mis eeldatavalt muudavad märkimisväärselt dopingukontrolliks võetavate uriinproovide terviklikkust ja kehtivust.
Geenidoping on geenide, geeni elementide ja/või rakkude mitteterapeutiline kasutamine eesmärgiga parandada sportlase saavutusvõimet.
Nn. veredoping, kus sportlasele kantakse üle tema enda või kellegi teise punased verelibled või neid sisaldavad vereproduktid. Veri võetakse tavaliselt kõrgmäestikutreeningu lõpus, hoitakse külmas ning kantakse uuesti sportlasele üle võistluste eel.
Meetodid, mis takistavad dopingu tarvitamise avastamist. Siia kuuluvad uriini asendamine teise inimese uriiniga enne dopinguproovi, uriini eritumist takistavate ainete kasutamine ja uriini eritumist kiirendavate ainete kasutamine eesmärgiga lahjendada uriini.
Paratamatult areneb dopingu avastamine aeglasemalt kui uute dopingainete- ja meetodite kasutamine. Sellegipoolest on jõutud niikaugele, et osade dopingainete kasutamine on peaaegu lakanud, sest efekt ei ole kuigi suur, aga vahelejäämise võimalus praktiliselt kindel. Kuna spordist on üha enam saamas äri, on tekkinud kahtlusi selles, kas kõik dopinguproovi läbinud ja negatiivse tulemuse saanud on tõesti puhtad, sest maailmatasemel tippatleedi dopingukasutajaks tembeldamine tooks kaasa spordiala populaarsuse languse ning ka kohtuprotsessi. Sanktsioonideks on kergejõustiklaste puhul diskvalifitseerimine 3 kuuks, neljaks aastaks või eluaegne võistluskeeld. Tavaliselt need, kes kannavad ära 4-aastase karistuse ja üritavad tippsporti naasta, jäävad uuesti dopingu kasutamisega vahele. Arvatavasti on tippsporti tagasitulek peale pikaajalist eemalolekut väga raske ning ilma kõrvalise keelatud abita pea võimalik. Samas on olnud vihjeid, et nii tehakse ennetavalt kahjutuks varasemad patustajad (teistkordne patustamine tähendab eluaegset võistluskeeldu), et nad oma uute võitudega spordi au ei määriks.
Sportlikku saavutusvõimet suurendavate meetodite kasutamine on ajalooliselt sama vana kui sport ise. Antiloobi liha söömine pidavat arendama kiirust ning tiigriliha andvat suurema lihasjõu. Dopingu mõiste võeti esmakordselt kasutusele 1889. aastal. Sõna dope (ing, k.) all mõisteti preparaati (narkootilist ainet), mida anti traavlile, et mõjutada tema jooksukiirust ja vastupidavust . Sel ajajärgul kasutati põhiliselt erguteid, mida anti lisaks sportlastele ka traavivõistlustel hobustele ja võidujooksudel koertele. 20. sajandil omandas dopingu mõiste hoopis laiema tähenduse ning seda on aastate vältel püütud korduvalt defineerida.
Üldkasutatavaks ja lihtsaimaks loetakse Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) sõnastust:
Doping on Rahvusvahelise Olümpiakomitee meditsiinikomisjoni poolt kehtestatud dopinguainete nimekirja kuuluvate keelatud ainete ja meetodite kasutamine.
Sportlastel on keelatud kasutada ning arstidel, treeneritel ja teistel isikutel määrata ning sundida kasutama dopinguaineid või keelatud meetodeid , mis on määratud ROK-I või rahvusvaheliste spordialade föderatsioonide (liitude) poolt.
Eestis teostab dopingukontrolli Eesti Antidopingu Keskus ja rahvusvahelised organisatsioonid , kes omavad vastavaid volitusi. Isikuid, kes kasutasid, õhutasid või sundisid kasutama dopinguaineid ja keelatud meetodeid, karistatakse rahvusvaheliste organisatsioonide ja Eesti riigi seaduste alusel.
Millised siis ikkagi on keelatud ained ja meetodid, mida sportlased ei tohiks kasutada? Päris ühest nimekirja selle kohta koostada ei saa - farmaatsiatööstus areneb paratamatult nii kiiresti ja jõudsalt, et dopingukontrolli teostavad organisatsioonid on neist sammu võrra maas . Seepärast on kasutusel termin ja nendega sarnased ained. ROK-i meditsiinikomisjoni ja Maailma Antidopingu Agentuuri ( WADA ) poolt kinnitatud dopinguainete klasside ja meetodite nimistu, mida pidevalt täiendatakse.
Ametlik soovitus tundmatute ravimite tarvitamise kohta:
Ravimeis, mis käsimüügis saadaval, ei ole alati võimalik kindlaks teha kõiki aineid, mida nad tegelikult sisaldavad. Seetõttu soovitatakse sportlastele:
- Alati konsulteerida iga ravimi suhtes enne tarvitamist spetsialistiga või võistkonna arstiga
- Mitte kunagi tarvitada ravimeid ja toidulisandeid omal initsiatiivil ilma spetsialistiga konsulteerimata
Dopingu kasutamine on rangelt keelatud. Sportlane loetakse dopingut kasutanuks kui:
- Tema keha kudedest või vedelikest leitakse keelatud aineid;
- Ta kasutab või on kasutanud keelatud aineid või võtteid
Iga sportlane kannab isiklikku vastutust selle eest, et tema organismi kudedes ja vedelikes ei leiduks keelatuks kuulutatud aineid.
Dopingainete kuritarvitamise eesmärk ja viisid
Dopingaineid kuritarvitatakse selleks, et:
- jõuspordi tarbeks tugevdada lihasmassi
- kiirendada poiste puberteediprotsessi
- arendada olelusvõitluseks vajalikku karmust
- suurendada eneseusku jne.
Dopingainet manustatakse suu kaudu tablettidena või kapslitena ning süstitakse lihasesse. Dopingainet tuleb sisse võtta koos toitainerikka toiduga ja tugeva jõutreeningu ajal selleks, et lihasmass oluliselt suureneks.
Vahel kuritarvitatakse dopingaineid ka lühikese kuuri ajal suurte annustena siis, kui intensiivselt treenitakse. Paljud dopingainete kuritarvitajad kasutavad kesknärvisüsteemi mõjutavaid aineid nagu amfetamiin , et peletada tugeva treeningu tõttu tekkivat väsimust.
Dopingaine kuritarvitamise põhitunnused
Vaid füüsilisi ja psüühilisi reaktsioone uurides ei ole võimalik kindlaks teha, kas inimene on teataval momendil dopingainet tarvitanud. On vaja teha biokeemilisi katseid.
Aine tekitatava füüsilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused on järgmised:
- ülikiire lihasmassi juurdekasv
- kogu keha paistetus (vedelikukogus kehas suureneb)
- juuste väljalangemine
- akne
- maokrambid ja üldine halb enesetunne.
Aine tekitatava psüühilise seisundi tunnused
Suhteliselt lühikese aja jooksul toimunud muutused on järgmised:
- suurenenud seksuaalhuvi
- eriline karmus (nn kõva selli sündroom)
- agressiivsus .
Muud tunnused
Dopingaine kuritarvitamise tunnus võib olla oluliselt suurenenud huvi tugeva treeningu ning oma keha väljanägemise ning arendamise vastu.
Aine lühiajaline mõju
Dopingained ei tekita joovet nagu näiteks narkootikumid, aga võib pärast mõningast tarvitamist pikaks ajaks muuta meeleolu. Kuritarvitaja tunneb, et ta on varasemast arukam, jõulisem, suureneb eneseusk. Pikema aja jooksul võib aga mõju suurel määral pöörduda agressiivsuseks ja vägivallale kalduvuseks ning tuua kaasa isiksuse muutuse.
Ained tekitatavad kahjustusi ja kõrvalekaldeid.
Dopingaine mõjul muutub loomulik hormoonide tasakaal, mis järk-järgult avaldub mitmete elundite haiguse või häirena. Dopingainete kuritarvitamine võib esile kutsuda juuste väljalangemise ja akne (vinnid), meestel naisehääle ja südameveresoonte lupjumise. Maksa võimalik kahjustumine suurendab kollatõve- ja maksavähiohtu. Muud kõrvalekalded on vedeliku kogunemine neerude alatalitluse tõttu ning maovalud, oksendamine ja kõhulahtisus. Võib olla ka peavalusid ning lihaste ja soonte ülepinget. Puberteedieas võib dopingainete tarvitamine pärssida pikkade toruluude kasvu. Munandite kokkukuivamine võib lõppeda sigitamisvõimetusega. Naised muutuvad mehelikuks, neid iseloomustab bassihääl, habeme - ja karvakasv kehal, neil on menstruatsioonivaevusi ja nad võivad jääda viljatuks.
Dopingainete tarvitajatel on tavalisest suurem suremus , surma põhjustest on esikohal südameinfarkt. Mäletame ju kõik Johann Mühleggi kohutavat väljanägemist Salt Lake City suusamaratoni finišis, kui ta justkui kohe paistis hinge heitvat. Tippspordis on kõige ohtlikumaks dopingurühmaks stimulaatorid, mille kasutamisel kaob sportlasel objektiivne ülevaade oma võimetest, nende kasutajate hulgas on ka enim ohvreid. Dopingainete tekitatavad psüühikahälbed tähendavad isiksusemuutusi, mis avalduvad ärrituvusena ja agressiivsusena, otsustusvõimetusena, jälitamismaaniana või psühhooside ja depressioonidena. Dopingainete tarvitajas võib juba väike kogus alkoholi kutsuda esile agressiivsust.
Sõltuvus
Pärast dopingaine pikaajalist kuritarvitamist võib inimene tunda igatsust sellise mõjukuse, eriti jõu ja eneseusalduse järele, mis tal oli ainet tarvitades. Dopingainete tarvitamise tagajärjel tekkivad võõrutusreaktsioonid on ebameeldivad: ilmnevad füüsilised muutused, väsimus jne. Et organismi on tähtsate hormoonide produtseerimisel kaua kunstlikult ergutatud, on see vähendanud organismi enda võimet neid toota ning hormoonide tasakaalu normaliseerimiseks võib kuluda palju aega. Psüühilistest võõrutusprobleemidest tuleks nimetada depressiooni, osavõtmatust ja ärrituvust.
Sportliku võimeteproovi põhimõtteks on ja peab jääma ausa võistluse idee. Seda rõhutab ka olümpiamängudel antav vanne . Dopingu kasutamisel ei kuulu tulemused enam sportlastele, vaid farmakoloogilisele abile. Pealegi pole viimased kõigile sportlastele võrdselt kättesaadavad.
Hollandi dopingu ja narkoloogia instituudi professor Jacques van Rossuna on öelnud:«Kui inimesed kord tahavad näha kõrgeid tulemusi ja spordisangareid ning kui sport sarnaneb sõjale, siis on katsed selle puhastamiseks ebareaalsed. Dopingukontrolli polekski vaja, kui olümpiaideaalid poleks spordis peamised...»
Mitmed spordialad on võtnud käsile enesepuhastuse. Suusatamine, kergejõustik, jalgrattasport ja ujumine on kindlasti puhtamad kui kümmekond aastat tagasi.
Kõrvalmõjud:
Meestel/Naistel:
- akne/menstruatsioonitsükli häired
- suureneb agressiivsus/sekundaarsete sugutunnuste muutumine
- lihastoonus tõus, lihaskrambid/nahakahjustused, akne
- suguiha muutused, munandite atroofia/suureneb karvade kasv
- impotentsus/hääle madaldumine
- neerukahjustused/meeleolu muutused, agressiivsus
- südamelihase kahjustus/südame, neerude ja maksa kahjustused
- kasvuhäired noores eas/psüühika häired
- psüühikahäired/ mehelik rüht ja käitumismaneer
- immuunsuse langus
Dopingust ja kontrollist selle kasutamise üle
Võistlustel – teostatakse alaliidu tellimusel, testitavad sportlased loositakse välja.
Võistlusväline – pisteline sportlaste kontroll ettevalmistusperioodil, kus kutse dopingukontrolli antakse sportlasele üle tavaliselt vahetult enne treeningut.
Juhul , kui testi tellija poolt ei ole erisoove , uuritakse võistlusvälise dopingukontrolli puhul aineid , mis kuuluvad järgmistesse rühmadesse: anaboolsed androgeensed steroidid, diureetikumid, peptiidhormoonid
Diureetikumid on ained, mis kiirendavad uriini teket, põhjustades suurema vedeliku ja mineraalsoolade organismist väljutamise. Spordis kasutatakse neid kaalu vähendamiseks ja dopinguainete sisalduse varjamiseks. Ainete kasutamine koos suure koguse vedeliku tarbimisega lahjendab uriini, mistõttu dopingukontrollil oleks probleeme keelatud ainete avastamisega. Diureetikumide kahjulikud kõrvalmõjud on dehüdratsioon, pearinglus, lihaskrambid, peavalu, iiveldus.
Idee tulemuste parandamiseks erinevate ainete abil pole uus. Rooma gladiaatorid sõid erinevaid seeni, mis parandasid nende võitlusvaimu ning andsid juurde jõudu. Kaasaegses spordis kerkis dopingu teema üles 1960. aastal, kui Rooma olümpiamängudel suri jalgrattur Knut Jensen . Lahkamisel tulemusena leiti, et sportlane oli kasutanud amfetamiini. Kuni 1967. aastani, mil Rahvusvaheline Olümpiakomitee võttis vastu resolutsiooni, millega keelati farmatseutiliste ainete kasutamine sportlaste tulemuste parandamiseks. Esimesed sammud dopingu kasutamise tõkestamiseks võeti ette 1968. aastal Mexico olümpiamängudel. 1972. aastal Münchenis eemaldati võistlustelt ja diskvalifitseeriti 7 sportlast, sealhulgas 4 medalisaajat. Lisaks olümpiakomiteele hakkasid dopinguvastaseid meetmeid kasutusele võtma ka rahvusvahelised spordialaliidud. Kergejõustikuföderatsiooni IAAF eeskujul kontrollitakse peaaegu kõigi spordialade esindajaid ette teatamata võistlustevahelisel ajal.
Dopingu vastu võitlemiseks on tähtsaim teadvustada sportlastele dopingu negatiivset toimet ning dopingu kasutamise ebaeetilisust:
- paljud dopinguained on tervisele kahjulikud, kusjuures kahjulik toime avaldub alles pikema aja jooksul.
- sport saab eksisteerida vaid kõigi poolt samadest reeglitest kinnipidamisel. Dopingu tarvitajaid karistatakse avalikult.
- sportlased on paljudele eeskujuks. Karistamatu dopingu kasutamine annaks vale signaali noorsportlastele ja tervisesportlastele.
Doping ja sport
Kuigi Rahvusvahelise Olümpiakomitee ekspresident Juan Antonio Samaranch on 1988. aastal öelnud: «Jah, doping võrdub surmaga. Füsioloogiline surm... Füüsiline surm... Hinge ja vaimu surm... Ja lõpuks moraalne surm...», jätkub dopingu kasutamine.
Dopingud on rikkunud viimasel ajal üsna palju meeliülendavaid spordisündmusi- olümpiamänge, maailmameistrivõistlusi. Ent kardetavasti on need juhtumid vaid jäämäe veepealne osa. Spordiringkondades kavandatakse arstide ja keemikute kaasabill skeeme, mille avastamiseks peavad dopinguuurijad olema lausa detektiivid.
Väga kurvastav oli Salt Lake City olümpiamängude suured dopinguskandaalid, millesse kahjuks kaasati ka süütu eestlanna Kristina Šmigun. Sportlasele on alusetud süüdistused väga rängad ning mõjuvad nii psühholoogiale kui sooritusvõimele vägagi pärssivalt. Kristina ei suutnud end koguda, teine näide suusatamise vallast on Vincent Vittoz, keda süüdistati dopingu tarvitamises, kuid ometi suutis ta võita medaleid ning aidata Prantsusmaa teatemeeskonda vägagi edukalt Oberstorfi MM-il 2005.a.
Mõned arvavad , et dopinguta on praktiliselt võimatu tippsporti teha. Dopingu jälile on üpriski raske saada - kasutaja ise teab, teised võivad vaid oletusi teha. Kasutamise varjamine on samuti hästi arenenud. Mida jõulisemalt kelme kinni nabitakse, seda enam tugevneb lootus, et sport saab puhtamaks.