Veredoonorlus (0)

Häädemeeste Keskkool
Veredoonorlus
Referaat
Juhendaja : Ülle Valgi
Koostaja: Janelis Jõgis
Häädemeeste 2010
Eesti haiglate patsiendid vajavad doonoriverd iga päev, sest verd ei ole võimalik tööstuslikult toota ja vere ainsaks allikaks on doonor . Doonorite verd kasutatakse rasketel operatsioonidel, sünnitustel, patsientide raviks verejooksu, raske trauma, aneemia , leukeemia, vähi- ja maksahaiguste, põletuste ja paljude teiste haiguste puhul. Doonorivere toel on võimalikud ka paljud plaanilised operatsioonid, mida muidu liiga suure verekaotuse kartuses ei saaks sooritada.
Paljud inimesed ei taha loovutada verd, sest kardavad nõelatorget või nakkust . On kindlaks tehtud, et verekeskustes töötavad spetsiaalse väljaõppe saanud õed ning vereloovutus on valutu ja ohutu protseduur. Nakkuse saamise hirmu ei tohiks tänapäeval enam kellelgi olla, sest nagu mujal meditsiinis, kasutab ka verekeskus ainult ühekordseid ja steriilseid töövahendeid.
Vereloovutus tekitab positiivse emotsiooni, sest ühe vereloovutusega võib doonor päästa 4-5 inimese elu. See mõte meeldib paljudele doonoritele ning iga vereloovutaja võib uhkusega öelda, et tema on elupäästja.
Doonorite tervis on verekeskuse arstide valvsa kontrolli all, sest doonorite verd analüüsitakse väga põhjalikult. Verekeskus uurib iga kogutud veredoosi HIV, B-, C-hepatiidi ja süüfilise suhtes. Samuti jälgitakse verekeskuses ka doonorivere kvaliteeti ning oluliste kõrvalekallete korral võtavad verekeskuse arstid doonoriga kindlasti ühendust ning soovitavad vajalikke meetmeid oma tervise jälgimiseks või parandamiseks. Ka verekeskuses teostatav tervisekontroll annab inimesele olulise teabe tema vere ja tervise kohta. Iga kord määratakse doonori veres hemoglobiini sisaldus, mõõdetakse vererõhku ja pulssi . Esmased doonorid saavad verekeskusest teada oma veregrupi.
Vereloovutamine soodustab vereloome protsessi ning piltlikult võib öelda, et inimene annab ära vana vere ning saab uue ja parema asemele.  Vereandmise käigus võetakse doonorilt 450 ml verd, see on kõigest 8% kogu täiskasvanud inimese verekogusest, mis taastub keskmiselt 72 tunni jooksul.
Kui inimene on saanud 18-aastaseks, võib ta hakata veredoonoriks. Vajalik eeltingimus on veel kehakaal üle 50 kg. Inimese kehakaal on orientiiriks tema vere mahu arvestamisel, seda on keskmiselt 70 ml/ kehakaalu kg-le. Doonorilt võetav vere kogus on kõigil ühesuurune – 450 ml – ja see oleks liiga palju inimese jaoks, kelle kehakaal on
alla 50 kg. Peale selle peab doonor olema väga terve inimene. See on oluline nii tema enda kui haige seisukohast , kellele veri hiljem üle kantakse. Donatsioon ei tohi doonorile halvasti mõjuda. Kui tal on haigusi, mis halvendavad kudede varustatust hapnikuga, näiteks kopsu- või südamehaigus või isegi äge nohu , võib hapnikku kandvate punaliblede äraandmine olukorda veelgi kehvemaks muuta. Samuti ei sobi need, kellel endal on probleeme hüübimise, vereloome või immuunsusega.
Küsimustiku abil, mida doonor enne vere andmist täidab, selgitatakse võimalikud ohud välja enne vere andmisele lubamist. vastused arutatakse läbi vestluse käigus arstiga ning lisaks tehakse vere hemoglobiinisisalduse, vererõhu ning kehakaalu kontroll.
Liiga sagedase donatsiooni vältimiseks on kehtestatud piirid: naistel peab kahe donatsiooni vahel olema 3 kuud ja meestel 2 kuud.
Verekeskuse külastamiseks tuleks varuda umbes tund aega, millest vereloovutus võtab 5 kuni 10 minutit ning ülejäänud aeg kulub ankeedi täitmisele, meditsiinilisele läbivaatusele ja väikesele puhkusele peale vereandmist. Vereloovutusele tulles tuleb kindlasti kaasa võtta pildi ja isikukoodiga isikut tõendav dokument.
Doonoriverd ei ole võimalik asendada ning ilma doonorivereta ei saaks ka parimad arstid päästa abivajajate elusid .
Abivajaja rolli võivad õnnetu juhuse tõttu sattuda meie sõbrad, lähedased ja tuttavad ning doonorivere olemasolust võib ühel päeval sõltuda ka meie elu. Euroopa riikide statistika järgi vajab vereülekannet oma elu jooksul iga neljas inimene. Loovutades verd saame olla kindlad, et verevarud Eestis on piisavad , et päästa kõikide abivajajate elusid, sest õnnetustest ja ootamatute saatusekäänakute eest ei ole meist keegi kindlustatud.
Kasutatud kirjandus
www.verekeskus.ee
www.sm.ee
www.nip.ee
www. kliinikum .ee