Pärast Karl Partsi haavatasaamist 23. jaanuaril 1919. aastal asus soomusrongide juhi kohuseid täitma kapten Anton Irv. Soomusrongide Divisjoni staabi formeeris kapten Johannes Poopuu, Divisjoni adjutandiks määrati alamleitnant Johannes Eisenberg ja varustusülemaks sõjaväeametnik Mihkel Piperal. Pärast Anton Irve surma sai Soomusrongide Divisjoni ülemaks uuesti Karl Parts. 23. augustil 1919. nimetati Soomusrongide Divisjon ümber Soomusrongide Diviisiks. Muutus oli pigem vormiline. Diviisi ülemaks jäi edasi Karl Parts ja staabiülemaks Johannes Poopuu. Diviisiülema abiks nimetati Arnold Hinnom. Vabadussõja jooksul formeeriti Eestis ühtekokku 6 laiarööpalist ja 5 kitsarööpalist soomusrongi. Soomusrongide Diviisi ülemale allusid ka nn. löögiosad: Kuperjanovi partisanide pataljon, Kalevlaste Maleva ja Scouts-pataljon, mis tegid Vabadussõjas soomusrongidega aktiivselt koostööd
· 1917 septembris muutus olukord Eestis keerulisemaks, kuna Saksa väed asusid pealetungile Vene kokkuvarisenud armeele, ning jõudsid ka Eestisse. Samaaegselt aktiviseerusid Venemaal enamlased. · Nendes tingimustes hakkasid Eesti poliitikud nägema võimalust täielikust riikilikust iseseisvumisest · 1917 oktoobris läks Eestis võim enamlaste kätte, kuid tööd jätkas ka Maapäev · Säilisid ka rahvusväeosad (Eesti diviisiks Johann Laidoneri juhtimisel) · Enamlased Eesti iseseisvumise Vastusena · 15.nov kuulutas Maapäev ennast kõrgeimaks võimu organiks ja enamlased saatsid Maapäeva laiali. · 1918 alustasid sakslased uut pealetungi, ning rahvuslikud jõud otsustasid olukorda iseseisvumiseks ära kasutada · 24.veb kuulutati Eesti iseseisvaks (enamlased olid selleks ajaks Tlnst lahkunud, kuid sakslasi polnud veel saabunud · Moodustati ajutine valitsus eesotas K
Punaarmee käsutuses oli 20. sajandi algupoolel 101 spetsiaalselt selleks otstarbeks ehitatud soomustatud soomusrongi, mis on ka suurim ühe riigi käsutuses olnud soomusrongide arv. Ameeriklaste poolt kasutati soomusronge viimati Vietnami sõjas. Soomusrongid on tänapäevaks kadunud väeliik. Nüüdsed sõjad neid enam ei vaja. Eesti Vabariigi sünni juures oli neil aga väga kaalukas osa. Peab tegema väikese täpsustuse, sest soomusrongide väeosa nimetati esialgselt divisjoniks ja diviisiks sai ta alles 23. aug. 1919. soomusrongide isaks aga nimetatakse meremees, kontraadmiral Johan Pitkat, kelle ideel ja ettevõtmisel asi teoks sai. Kõige legendaarsemaks meheks sai aga soomusrongide divisjoni ajutine ülem kapten Anton Irv. Esimene soomusrong asus Tallinnast Narva poole teele 30. nov. Rakverre. Siin käisid soomusrongi ülem kapten Parts ja kaitseliidu juhatuse esimees kaugesõidukapten Pitka Viru rinde juhataja, kindralmajor Tõnissoni jutul, kelle poolt anti
soomusrongid. Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid suuresti ilma relvade ja varustuseta, sest kogu taristu oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes. Novembris ja detsembris oli sõjaline olukord Lõuna-Eestis raskemgi kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis seal kauem ja sakslased viivitasid
vähese laskemoonaga ja mõnikümmend kuulipildujat. 2. Rahvusväeosade sünd. Poliitilised eeldused Eesti rahvusväe loomiseks avas 1917. aastal Vene Veebruarirevolutsioon. Tänu kiirele ja energilisele asjaajamisele said eesti liidrid 1917. aasta aprillis loa eesti päritoluga sõjaväelaste koondamiseks kodumaale. Kui Vene keskvõim seoses enamlaste riigipöördega 1917. aasta novembris kokku kukkus, otsustas Ülemkomitee koondada üksikud rahvusväeosad Eesti Diviisiks, mille ülemaks valiti suurte juhtimiskogemustega alampolkovnik Johan Laidoner. Veebruariks 1918 oli diviisi koondunud 750 ohvitseri ja 35 000 sõdurit. 3. Eesti riikliku iseseisvuse tekkimine. Iseseisvuse väljakuulutamine. Eesti Vabariigi väljakuulutamine. 21. veebruaril 1918 maabusid Haapsalus Saksamaa väeosad, kelle kavas oli terve Eestimaa vallutada ja Venemaale edasi tungida. Maapäeva vanematekogu tegi otsuse enne sakslaste saabumist iseseisvaks vabariigiks kuulutada. Moodustati
Saksa tagalas ja ka lahingutes Punaarmee vastu. Politseivõimud moodustasid politseipataljone, mis osalesid vahiteenistuses ja rindel. 1942. a hakati kutsuma vabatahtlikke Eesti SS-leegionisse, kuid Saksa natslik poliitika oli eestlastele vastu hakanud ja vaba- tahtlikke leidus vähe. Seepärast hakati kasutama osalist sundmobilisatsiooni. Leegioni saadeti nn vabatahtlikena teatud aastal sündinud mehed. Eesti leegion nimetati ümber 20. Eesti SS- diviisiks, kus kõrgemad juhid olid sakslased, madalamad juhid olid eestlased. Kui Punaarmee lähenes 1944. a Eesti piirile, siis kuulutati välja üldmobilisatsioon. Kartes, et Punaarmee tuleb Eestisse tagasi, mindi teenistusse meelsamini. Mobiliseeritud koondati piirikaitse- rügementidesse ja neid kasutati nii piiril kui lahingutes Punaarmee vastu. SOOME vägede koosseisus võitlesid need eestlased, kes ei tahtnud sõdida ei Punaarmee koosseisus ega natsliku Saksamaa eest
) Loodi Riiklikud Kunstiansamblid Jaroslavis. 22. territoriaalne Laskurkorpus- langesid või läksid sakslaste poolele üle 1941. Det. luba asuda rahvusväeosad : eesti Laskurkorpus ~27 000 mehega juht Lembit Pärn- Velikije Luki lahingus sai surma, haavata või langes sakslaste kätte ¾ meestest. Saksa sõjaväes : Omakaitse - ~40 000 meest. Ida- ja politseipataljonid- 10 000 12 000 vabatahtlikest metsavendadest. 1942. Eesti Leegion vabatahtlikest. 1944. a. reorganiseeriti 20. Eesti SS diviisiks. Jaanuar 1944 üldmobilisatsioon Saksa sõjaväkke ~38 000 meest, 6 piirikaitserügementi. Soome sõjaväes :Jalaväerügement 200 loodi ~2000 eesti põgenikust, võitles NL vastu kaitselahingutes Karjalas 1944. 1944 aasta. Eesti vallutati Punaarmee poolt. Võitlus Narva eest kestis ligi 7 kuud. Kui punaarmee hinge tõmbas siis tõid Saksa väed abi Narva alla. Kodumaale toodi ka Eesti väeosad: 20 Eesti SS diviis ning Ida ja politseipataljonid. 30.01 kuulutas Eesti Omavalitsus
24. detsembril 1918 Lõuna-Eestis 2. diviisi polkovnik Viktor Puskari juhtimisel. Manööversõjas kandvat osa etendanud soomusrongid koondati 20. veebruaril 1919 omaette divisjoniks, mis 23. augustil laiendati diviisiks kapten Karl Partsi juhtimisel. Eesti- Läti piiril asuvad väed allutati 27. märtsil moodustatud 3. diviisi juhatusele eesotsas kindral Põdderiga. Tema asemel asus Kaitseliitu juhtima Eduard Alver. 12. mail läks Eesti armee üldpealetungile ja vallutas 25. mail Pihkva. Eesti omakorda aitas luua sõjaväge Lätil, pärast Krlis Ulmanise valitsuse kukutamist Eestisse evakueerunud läti sõjaväelastest. 1919. aasta suvel opereeris kolmest Eesti diviisist
1) Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu Eesti osa liideti ühtseks rahvuskubermanguks = Eestimaa kubermanguks eesotsas kubermangukomissari Jaan Poskaga. 2-5) leidke ise lk 22 30. märtsil 1) Toimusid esimesed rahvaesinduse maanõukogu ehk maapäeva valimised (62 liiget). 2) Maapäev seadis ametisse täidesaatvat võimu teostanud maavalitsuse. 3) Asjaajamise keeleks kuulutati eesti keel. 4) Hakati looma rahvusväeosi, mis koondati eesti diviisiks eesotsas Juhan Laidoneriga. ? Suund omariiklusele Võeti 1917 aasta sügisel (J. Tõnisson lk 26). See oli tingitud saksa vägede edukast pealetungist septembris- oktoobris 1917, millega sakslased okupeerisid riia ja Lääne-Eesti saared. Taheti eralduda sõjaliselt nõrgast venemaast ja kuulutada eesti riik sõjas erapooletuks. Lisaks kardeti enamlaste võimuhaaramist. 23-27 oktoober enamlaste võimuhaaramine Tallinnas. 15. November 1917 jõudis maapäev enne laialisaatmist enamlaste poolt
Kärbiti kodanikuõigusi: keelustati poliitilised koosolekud, suleti ajalehti, arreteeriti rahvuslasi. Natsionaliseeritud kirikud muudeti rahvamajadeks, koolides kaotati usuõpetus. Majandusreformid: pangad natsionaliseeriti; tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid riigistati, maa kuulutati riigi omandiks, mõisnike valdused konfiskeeriti, moodustati suurmajandid. Pärast oktoobripööret jõuti koondada Eesti üksused Eesti Diviisiks, eesotsas Johan Laidoneriga. Ettevalmistused iseseisvumiseks uute võimuorganite kõrval jätkasid tegevust Maapäev, Maavalitsus ja omavalitsused. Maapäeva koosolekul novembri keskel deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav Kogu ning selle kokkuastumiseni on ainsaks kõrgeima võimu kandjaks Maapäev. Samal päeval ajasid enamlased Maapäeva jõuga laiali, kuid kokkusaamisi jätkati. 1918 jaanuaris moodustati välisdelegatsioon tutvustamaks Eesti
> ebademokraatlikud valimised> enamlased ei saanud enamust, siis valimised katkestati> Kärbiti kodanikuõigusi: keelustati pol. koosolekud, suleti mitmed ajalehed, arreteeriti juhtivaid rahvuslasi, ei respekteeritud kodanike usuvabadust. Majandusreformid- pankade natsionaliseerimine, riigistati tööstusettevõtted, suurärid, hotellid ja restoranid. Maa kuulutati riigi omandiks> mõisnike maavaldused konfiskeeriti. Mõisatest said suurmajandid. Eesti üksused koondati Eesti Diviisiks- Johan Laidoner. Ettevalmistused iseseisvumiseks- Nov. saadeti NT poolt Maapäev laiali, kuid ei allutud nendele korraldustele.> Maapäeva koosolek novembris- deklareeriti, et Eesti tulevase riigikorra määrab Eesti Asutav kogu, enne selle kokkuastumiseni võimukandjaks on Maapäev. Aastavahetusel jõuti kokkuleppele, et kui Saksa okupatsioon muutub tõelisemaks, tuleb Eesti kuulutada iseseisvaks ning taotleda tunnustust lääneriikidelt> 1918. a. loodi tutvused tutvustamaks Eesti taotlusi.
Novembris tulid enamlased võimule, jaanuaris olid asutava kogu valimised, Eestis võitsid vasakpoolsed erakonnad, valimised jäid lõpule viimata. Seega olid kõige populaarsemad parteid kõige radikaalsemad. 1917 oli ka Eesti rahvusväeosade tekke aasta. Rahvusväeosasid nõudsid eeskätt lätlased (Läti küti diviis, mis hiljem pooldas enamlasi). Eestis mood väeosad aprillis-mais, enamlaste võimu alla ühendatakse need 1 . Eesti diviisiks, komandöriks saab Laidoner. Eesti üksused ei kujunenud võitlusvõimelisteks, vastupidi lätlastele, eelkõige suure kaadrivoolavuse pärast. Rahvusväeosade tähtsaim tulemus oli sõdurite ja ohvitseride kodumaale naasmine. Saksa okup ajal üritas Eesti diviis enne sakslaste tulekut võimu enda kätte võtta ning likvideeriti aprillis 1918. Juba 1917. a suvel oli reaalne, et tekib Saksa okupatsioon, kuna Vene armee võitlusvõimetus oli ilmne
Talupojad vaid kasutasid maad. Taludele määrati normid (kui palju mingeid saadusi tuli ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43
okt. 1917 viisid enamlased Petrogradis läbi relvastatud riigipöörde, haarasid võimu ning kuulutasid Rahu- ja Maadekreedi. Nende plaan oli võtta enda alla enne Petrogradi Tallinn, Kroonulinn ja Helsingi. Tallinnas moodustati Sõja-Revolutsioonikomitee (I.Rabtsinsk ja V.Kingissepp-võttis Poskalt üle kubermanguvalitsuse). 27.okt võim Eestimaa Nõukogude Täitevkomiteele eesotsas J.Anveltiga. Säilis siiski kaksikvõik, sest Maapäev tegutses edasi. Rahvusväeosad koondati Eesti Diviisiks alampolkovnik J.Laidoneri juhtimisel. Maa, pangad ja tööstusettevõtted riigistati, piirati sõna- ja südametunnistusvabadust, suleti opositsioonilisi ajalehti, arreteeriti rahvuslikke ja baltisaksa tegelasi. Novembri valimistel Asutavasse Kogusse toetas ¾ sotsialistlikke erakondi, enamlasi 40,4%. Eestis toetati enamlasi veelgi rohkem (kuni 87%), kuna toetati neid, kes kõige valjuhäälsemalt muutusi tõotasid. Asutav Kogu tuli Petrogradis kokku, kuid vähemusse jäänud enamlased
omandiks. Talupojad vaid kasutasid maad. Taludele määrati normid (kui palju mingeid saadusi tuli ära anda). Majandus töötas Saksamaa huvides, kuid tervikuna siiski arenes. Eestlased Nõukogude Liidu ja Saksamaa relvajõududes: NSVL Saksamaa Põhja-Eestis jõuti läbi viia sundmobilisatsioon, Põhiüksus Eesti Leegion (olid vabatahtlikud). Punaarmeesse võeti 33 000 meest (neist 1944 see reorganiseeriti 20. Eesti SS-diviisiks. tööpataljonides suri u. 1/3) Selle allüksus oli kuulus Narva pataljon (ees Algul kuulusid eestlased 22. Territoriaalsesse Alfons Rebane, võitles Ukrainas). Laskurkorpusesse. 1941. aasta lõpul formeeriti Osa eestlasi olid nn. soomepoisid (JR 200), 8. Eesti Laskurkorpus (komandör võitlesid Soome armee koosseisus NSV Liidu kindralleitnant Lembit Pärn). vastu. Põhisündmused eestlased osalesid 1942/43
mõne ohvitseri väeossa saata. Aga need inimesed olid ennast töökohtadest lahti võtnud ning perekondade juurest ära tulnud. Kõik see tekitas pöhjendatud nurinat ja rahuolematust. 1944. aasta alguse mobilisatsioonisaginas kokku tulnud mehed saadeti Viljanidesse ja moodustati seal kuus piirkaitserügementi, igaühes 2500 meest, ja ühe tagavararügemendi ning väljaõpperügemendi. Eesti Leegion nimetati ümber 20. Eesti diviisiks ja osa mehi anti selle käsutusse. Osa mobiliseeritud mehi suunati rannakaitsesse, osa politseipataljonidesse. Moodustati neli pioneerpataljoni, kuhu saadeti kõik Petserimaalt pärit mehed. Piirikaitserügemendid paigutati rinde eeldatavalt rahulikumatesse lõikudesse. Neli piirikaitserügemendi oli 1944.aasta sügissuvel Narva rinde paremal tiival Narva jõe ääres ja Peipsi põhjakaldal. Eesti väeosades oli sõjategevuse lõpufaasis Eesti territooriumil eri andmetel 60 000
Kokku oli Viru rindel umbes 2500 Eesti sõjaväelast. Mitme tunni vältel lõid Saksa ja Eesti üksused Punaarmee rünnakud Narvale tagasi, ent järgmisel päeval oldi sunnitud linn loovutama. Ka esialgu juhtis ka Lõunarinde sõjategevust 1. diviis ülem kindralmajor Tõnisson. Juhtimise lihtsustamiseks formeeriti Lõunarinde üksustest 8. detsembril 1918 esialgu 1. diviisi 1. brigaad polkovnik Ernst Limbergi juhtimisel. Jõululaupäeval reorganiseeriti 1. brigaad 2. diviisiks, mille ülemaks määrati polkovnik Viktor Puskar. 2. diviisile allusid 2., 3. ja 6. jalaväepolk ning Kaitseliidu osad, kõik enamasti alles organiseerumisjärgus üksused, mis olid suuresti ilma relvade ja varustuseta, sest kogu taristu oli Lõuna-Eestis veel Saksa okupatsioonivõimude käes. Novembris ja detsembris oli sõjaline olukord Lõuna-Eestis raskemgi kui Põhja-Eestis. Saksa okupatsioon kestis seal kauem ja sakslased viivitasid oluliste asutuste ja endiste Vene
brigaad oli lahinguvalmis, inspekteeris seda Debicas SS-i üleriigiline juht Himmler koos Eesti väeosade kindralinspektoriks nimetatud Johannes Soodlaga. Kaks päeva kestnud ülevaatuse tulemusena jäi Himmler brigaadiga igati rahule ning teatas visiidi lõpul peetud kõnes, et Eesti SS-Brigaad saadetakse peagi rindele, kus ta vahetab välja Läti SS-brigaadi. 1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile. Mobiliseeritutest täiendati olemasolevad politseipataljonid ning moodustati ka neli uut nr 286, 288, 291 ja 292. Eesti kodakondsusega venelastest formeeriti 20 neli pataljoni, mis suunati positsioonide väljaehitamiseks nii Narva kui ka Tartu rindele. Ka Eesti SS-leegioni kindralinspektuur ei teadnud
POLITSEIPATALJONID elanikest lepingulisel alusel vabatahtlikest moodustatud ja 1943.–1944. aasta vahetusel politseipataljonideks ümbernimetatud väeüksused. Enamus nendest väeosadest formeeriti rindeväegruppide tagalateenistuses vahi- ning valveteenistuse teostamiseks. Kaitsepataljone ja abipolitseiformeeringuid formeeriti enamiku Saksamaa relvajõudude poolt Teise maailmasõja ajal okupeeritud piirkondades. 20. EESTI SS-DIVIISIKS oli Teises maailmasõjas Relva-SSi koosseisu kuulunud väeosa, mis loodi jaanuaris 1944 Neveli rindel. Diviisis võitles kokku umbes 70 000 sõdurit.[3][2] Väeosa lahingutegevus toimus idarindel ja lõppes 1945. aasta mais Tšehhis PIIRIKAITSERÜGEMENDID olid Teise maailmasõja ajal 1944. aastal Eestis mobiliseeritutest moodustatud väeüksused. ERNA LUUREGRUPP oli Teise maailmasõja ajal operatsiooni Barbarossa
Oktoobripööre: Eestimaa Sõja-Revolutsioonikomitee loomine; võimuvahetus. Enamlaste reformid: Toetuse vähenemine. Võim jagunes Sõja-Revolutsioonikomitee ja Nõukogude Täitevkomitee vahel (Jaan Anvelt) ebademokraatlik võimuvõtukatse. Töörahva saadikute nõukogud, ebademokraatlikud valimised. Kodanikuõiguste piiramine. Majandusreformis- natsionaliseerimine (riigistamine) Eesti rahvusväeosad nimetati ümber Eesti Diviisiks- Johan Laidoner. Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamine: Päästekomitee loomine Estoni teatris (Konstantin Konik, Konstantin Päts, Jüri Vilms) + Juhan Kukk (haige). Juhan Kukk moodustas iseseisvusmanifesti. Loodi omakaitse. 23. veebruar 1918 loeti Pärnus Endla teatri rõdult esimest korda ette (Hugo Kuusner). 24. veebruar oli ametlik ettelugemine Eesti Panga hoones. Järgmisel päeval marssisid sakslased Eestisse sisse. Saksa okupatsioon veebruar 1918-november 1918 37
juulist 1943 kuni märtsini 1944. Märtsis 1943 pandi Eestis toime osaline mobilisatsioon , millega võeti teenima 12.100 meest . Neist 5300 suunati leegionisse , teised muudesse väeosadesse . 5.mail 1943 formeeriti leegionis nüüd 3.eesti SS-vabathtlike brigaad . See saadeti rindele Neveli alla . Rinde lähenedes Eestile , mobiliseeriti 1943.a.sügisel ja talvel veel üle 5000 mehe . 24.jaanuaril 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20.eesti SS-vabatahtlike diviisiks . Kuna rinne jõudis veebruari algul Narva jõele , toodi diviis Narva alla . 1.veebruari üldmobilisatsiooniga võeti täiendavalt teenima 45.000 meest . Neist umbes 20.000 suunati vastloodud 6 piirikaitserügementi ja 10.000 nende tagavararügementi . Kodumaale koondati ka kõik üksikpataljonid , millistest osa liideti diviisiga . 1944.a.veebruaris teenis rahvusväeosades kokku ca 60.000 meest . Eesti diviisis oli neist umbes 10.000 . Kõrgema
Leegioni ülem Oberführer Franz Augsberger. 1942 lõpuni siirdus Debicas (Poolas) olevasse õppelaagrisse (nn Heidelager) 1280 vabatahtlikku, kellest loodi SSsoomusgrenaderide pataljon Narva, mis toimis 5. SS-soomusdiviisi Wiking koosseisus juulist 1943 märtsini 1944. Märtsis 1943 viidi Eestis läbi osaline mobilisatsioon (12100 meest). 1943 sügisel ja talvel mobiliseeriti veel üle 5000 mehe. 24. I 1944 otsustati eesti brigaad muuta 20. Eesti SSvabatahtlike diviisiks. 1. II 1944 üldmobilisatsioon (45 000 meest) 1944 veebruaris teenis rahvusväeosades kokku 60 000 meest. Eesti diviisis oli neist umbes 10 000. Sisekaitsel toimivasse Omakaitsesse (kolonel Arnold Sinka) jäi meeste rindele siirdudes u 37000. Otsustavate lahingute ajal sügisel 1944 moodustati OK-st lahingupataljonid kokku 10000 mehega. Eesti diviisi koosseis kasvas septembris üle 15000 mehe. 3000 noorukit mobiliseeriti õhutõrjesse (lennuväe abiteenistus)
moodustada üksusi tagalateenistuseks. · Ida- ja politseipataljonid vabatahtlikud, kasutati tagalateenistuses, partisanide vastu võitlemisel, hiljem ka rindel, u 10000 meest. · Eesti Leegion 1942 hakati formeerima Relva-SS-i kuuluvat üksust vabatahtlikest (7000 meest), selle koosseisus pataljon ,,Narva", mis sõdis Ukrainas. Eesti Leegion reorganiseeriti hiljem 20. (Eesti) SS-diviisiks. Vabatahtlikkuse küsimus miks astuti Saksa relvajõududesse? · Soov võidelda Eesti Vabariigi okupeerinud NSV Liidu vastu ja taastada Eesti iseseisvus · Sõjaväeteenistuses olid mõned soodustused: lihtsam astuda kõrgkooli või jätkata õpinguid, maksti palka, elatusallikate nappus 11 · Hirm arreteerimise ees nõukogude aastal toime pandud tegude eest
tööstustöölised jne. Hakati rääkima järjest enam et vene väe juhatuse eesmärgiks oleks lätlaste maha tapmine, saadetatakse ohtlikusse ja , saadetakse teadlikult ja tahtlikult surma, tekitas viha vene sõjaväe võimude poliitilise juhtkonna vastu . Alates 16 aastast selge politiseerumine, vasakpoolsed ideed., lähte koht kus kujunesid välja punased läti kütid. Samal ajala koondati kaheks läti diviisiks. I läti küti diviisi ülemaks oli kindral Misinš. Neid diviise tahtsi vene vägi ära kasutada Jõululahingutes. Vene põhjaringe juhtkond otsustas murda saksa kaitseliinidest läbi riia all, ja hõivata terve Kuramaa kubermang, Läbimurde teostamiseks otsustati kasutada läti küti polkusid ja Siberi küti polkusid, otsustati rünnata öösel , lõigata salaja sakslastele märkamatult traat tõketesse augud ja sealt sissetundide. Algas öö vastu 24 dets
reservallohvitserid, arstid, loomaarstid, apteekrid jm ametite esindajad. Kõigile meestele vanuses 17–60 kehtestati omakaitses teenimise kohustus. 1944. aasta augustis mobiliseeriti ka 1926. aastal sündinud poisid, 1927. aastal sündinud poisid kutsuti lennuväe abiteenistusse. 1944. aasta mobilisatsiooniga väkke kutsutud meeste baasil reorganiseeriti Eestisse toodud 3. Eesti SS-brigaad 20. Eesti SS-diviisiks. Lisaks formeeriti kuus piirikaitserügementi ja tagavararügement, mis alguses allusid kõrgemale SS-i ja politseijuhile, 1944. aasta augusti lõpus aga arvati Relva-SS-i. Eesti kodakondsusega venelastest formeeriti neli ehitus-pioneeripataljoni, mis suunati positsioonide väljaehitamiseks nii Narva kui ka Tartu rindele. Ka Eesti SS-leegioni kindralinspektuur ei teadnud täpselt, kui palju mehi kokku mobiliseeriti. 1944. aasta 1. aprilli
kuidas olukord tegelikult on ja jõuti kompromisseile: polku laiali ei saadetud, aga ta saadet Tallinnast Rakverre ja AV otsustas, et see polk jääb ainukeseks eesti polguks. Esimese eesti polgu jaoks oli ümberasumine Rakveresse isegi kasulik - suudeti polk luua kindlale alusele. Keeld rohkem polke luua kehtis 1917. aasta sügiseni - septembrist hakata looma uusi eesti rahvusväelasi, kõik koondati esimeseks eesti diviisiks, selle etteotsa tõusid alampolkovnik Johan Laidoner. Maanõukogu valimised täpsema korra ja kava pani paika Jaan Poska 28. aprillil, milles oli sätestatud ka valimiste tähtajad. Kõige pealt valimise valdades - valivad eneste keskelt valijamehed, teine etapp pidi toimuma maakondade kaupa - kõik need valdadest valijamehed astuvad kokku valijakoguks ja nemad valivad maanõukogu saadikud. Tallinna Nõukogu väitis aga, et aega on liiga vähe valimisteks
annaabi.ee 
