mistõttu nad avaldavad soontes olevale verele survet. Liikumisel piki veresooni peab veri ületama veresoonte sisepinna hõõrdumistakistuse ja selle tõttu südamest kaugenedes vererõhk langeb. Erinevates veresoonkonna osades ei ole rõhk ühesugune. Kõrgeim on vererõhk arterites, madalaim veenides. Seejuures arterites rõhk erineb süstolis ja diastolis; ja seetõttu eristatakse arterites max ehk süstoolset ja min ehk diastoolset rõhku. Keskmiselt on arteriaalne rõhk RR (Riva-Rocci arstid, kes kirjeldasid vererõhu mõõtmist) 120/70mmHg. Normipiirid arteriaals Hüpertooniline klassifikatsioon: (Euroopa Hüpertensiooni juhised 2003 PPT Google'is!) Hüpertensiooni defineeritakse üle 18-aasastel täiskasvanutel kui süstoolse vererõhu (SVR) kõrgenemist üle 140 mmHg ja/või diastoolse vererõhu (DVR) kõrgenemist üle 90 mmHg. Klassifikatsioon vererõhu väärtuste alusel ( WHO-ISH Guidelines Committee
Automaatne vererõhu mõõtmine Vererõhk Vererõhk on rõhk, mille all veri asetseb soonestikus ja mille varal ta "surub" veresoone seinale. Verevoolu põhjustab rõhu langus soonestikus. Vererõhust rääkides eristatakse: ¤ süstoolset vererõhku (maksimaalne vererõhk 100120 mmHg) ¤ diastoolset vererõhku (minimaalne vererõhk 6080 mmHg) ¤ keskmist vererõhku (hetkväärtuste keskmine tase) ¤ pulsirõhku (süstoolse ja diastoolse rõhu vahe) Süstoolne rõhk Keskmine rõhk Pulsi rõhk Diastoolne rõhk Vererõhu mõõtmise meetodid jagunevad järgmiselt: · Otsese e. invasiivse mõõtmise meetod (arterisse viiakse rõhuanduriga ühendatud nõel või kanüül)
maksimaalsest väärtusest allapoole, siis liigub verevool ajuti manseti alt läbi. Sellist tõuget on tunda, kui palpeerida pulssi mansetist allpool ning kuuldes stetoskoobiga. (Nienstedt jt 2007: 215). Võib juhtuda nii, et kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sellel momendil nõrgeneb heli järsult ja pehmendavad teravad tõuked. Sellel hetkel mõõdetav näit on diastoolne vererõhk. Diastoolset vererõhku ei saa määrata palpeerimise teel, seda võib teha ainult kuulatledes. (Nienstedt jt 2007: 215). 2.3. Vererõhu mõõtmine mõlemal käel Patsient võib paluda tervishoiutöötajat, et ta mõõdaks vererõhku mõlemal käel. Vererõhu mõõtmisel mõlemal käel võivad toimuda erinevad indikatsioonid. Tervidhoiutöötaja peab valima suurimat vererõhu näidist. Inimestel, kellel erineb vererõhk rohkem kui 10 mmHg, võivab saada südameatakki või ajurabandust
iga süstoli (vatsakese kokkutõmbe) alguses maksimumi ja vähenedes miinimumini iga diastoli (vatsakese lõõgastumise) lõpus. Sellest tulenebki see, et vererõhu juures on vaja mõõta: maksimaalset ehk süstoolset vererõhku, mis on inimesel vahemikus 110 - 120 mm Hg. (Esineb süstoolses faasis ehk kui toimub mõlema südamevatsakese järjestikune kokkutõmbumine ja vere paiskamine aorti); minimaalset ehk diastoolset vererõhku, tavaliselt vahemikus 60 80 mm Hg. (Esineb diastoolses faasis, mil südamelihas lõõgastub pärast kokkutõmmet) Vererõhk tõuseb üldjuhul olenevalt füüsilisest koormusest, eelnenud unetusest või emotsioonides, kusjuures süstoolne vererõhk tõuseb rohkem kui diastoolne. Arteriaalse rõhu suurus taastub tervel inimesel algse tasemeni mõne minuti jooksul. Tervisehäirete korral see aeg sageli pikeneb.
(vatsakese kokkutõmbe) alguses maksimumi ja vähenedes miinimumini iga diastoli (vatsakese lõõgastumise) lõpus. Sellest tulenebki see, et vererõhu juures on vaja mõõta: · maksimaalset ehk süstoolset vererõhku, mis on inimesel vahemikus 110 - 120 mm Hg. (Esineb süstoolses faasis ehk kui toimub mõlema südamevatsakese järjestikune kokkutõmbumine ja vere paiskamine aorti); · minimaalset ehk diastoolset vererõhku, tavaliselt vahemikus 60 80 mm Hg. (Esineb diastoolses faasis, mil südamelihas lõõgastub pärast kokkutõmmet) Vererõhk tõuseb üldjuhul olenevalt füüsilisest koormusest, eelnenud unetusest või emotsioonides, kusjuures süstoolne vererõhk tõuseb rohkem kui diastoolne. Arteriaalse rõhu suurus taastub tervel inimesel algse tasemeni mõne minuti jooksul. Tervisehäirete korral see aeg sageli pikeneb.
Kõige esmalt väljendub see läbi närvisüsteemi. Laps peab saama piisavalt joodi juba emaüsas. Lastel põhjustab hüpotüreoos kõrgema närvisüsteemi sügavaid tegevushäireid, mittetäielikku intellektuaalset arengut ja raskematel juhtudel isegi kretinismi. Täiskasvanutel põhjustab joodi defitsiit psüühilist inertsust, pidurdatust, mõtlemisvõimekuse langust, südamelihase kokkutõmbejõu ja –sageduse vähenemist ja diastoolset hüpertooniat. Energiaga kindlustatuse protsesside pidurdumine viib ainevahetusproduktide mittetäieliku oksüdeerimiseni ja mis omakorda põhjustab organismi endoökoloogilise seisundi häirumist ja organismi šlakistumist. Samaaegselt pidurdub kolesterooli oksüdeerimine ja tema aterogeensete vormide hulga suurenemine ja see põhjustab varajast ateroskleroosi. Koos südame veresoonkonna töö häirumisega on tagajärjeks müokardi infarkt ning insult. Energiatootmise defitsiidi
kokkutõmbefaas). Vererõhu mõõtmiseks kasutatakse ainult vererõhumõõtjat. Teostuse iseärasuseks on, et mõõtja palpeerib kolme keskmise sõrmega radiaalpulsi ja pulsi tekkimine näitab süstoolset vererõhku (Iivanainen jt 1997, Ristimäe 2003). Hindamisel arvestatakse, et saadud näidud on 5 mmHg madalamad, kui auskultatoorse meetodi kasutamisel (Iivanainen jt 1997, Ristimäe 2003). Auskultatoorne ehk Korotkovi meetod võimaldab mõõta nii süstoolset kui diastoolset vererõhku. Vahenditest vajatakse vererõhuaparaati (mis koosneb vererõhumõõturist, kummiballoonist ja täispumbatavast mansetist) ja stetoskoopi. (Lastehaiguste .... 1986, Paves 1993, Iivanainen jt 1997, Ristimäe 2003, Hockenberry & Barrera 2007, Viigimaa 2007). 1905. aastal leidis Korotkov, et mansetist diastaalsemas, osaliselt kokkusurutud arteris, tekivad kahinataolised helid. Hiljem hakati ned “helisid” nimetama Korotkoffi toonideks (Korotkoff´`s sounds)
mansett ei avaneks. See tagab õige mõõtmistulemuse. Tee käte antiseptika. Vajadusel pane kätte Vähendab mikroobide edasikandmise kindad. riski. Teostamine Tegevus Mõju Auskultatoorne meetod Korotkoffi loodud auskultatoorse meetodiga saab mõõta nii süstoolset kui diastoolset rõhku. Selleks vajatakse stetoskoopi ja vererõhuaparaati. Aseta mansett õlavarrele, otsi Tagab hea pulsilöökide kuuldavuse ning küünarõnnalt palpeerides õige võimaldab saada õige mõõtmistulemuse. kuulatluskoht õlavarrearteril. Stetoskoop aseta küünarõndlale kohta, kust tundsid pulssi. Manseti alla võib jääda üks kiht riiet, kui see on õhuke ja pole kortsus.
Arterite seinte vastupanust arterite seintes on silelihased, mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet. Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk. Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku: Maksimaalset e. süstoolset rõhku 4 Minimaalset e. diastoolset rõhku. Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg). Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon) Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks. Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina.
ning muudest, osalt veel tundmatustest teguritest. Vererõhu saab mõõta kas otseselt või kaudselt. Vererõhu otsesel mõõtmisel, mis inimesel tuleb arvesse ainult eriuuringuna kliinikus, viiakse veresoonde manomeetriga ühendatud kanüül. Vererõhu kaudsel mõõtmisel avaldatakse veresoonele vasturõhku veresoont ümbritsevate kudede kaudu. Üheks levinumaks vererõhu kaudse määramise meetodiks on Korotkovi meetod. Niisugune meetod võimaldab mõõta ii süstoolset kui ka diastoolset rõhku. Arteriaalse rõhu määramiseks Korotkovi meetodil tõstetakse mansetirõhk algusel kiiresti oodatavast süstoolsest rõhust kõrgemale. Niivisi surutakse õlavarrearter täielikult kokku ja verevool selles katkeb. Kummiballooni nõelventiil avatakse ja langetakse aeglaselt rõhku mansetis. Momendil, kui rõhk mansetis langeb süstoolsest rõhust madalamale, tekib iga rõhu tõusu korral lühike terav kahin, mille põhjustab vere sissevool
Sellest tekkivat tõuget on tunda, kui kombelda pulssi mansetist allpool. Seda võib kuulda ka stetoskoobiga. Süstoolse vererõhu all mõeldakse seda mõõturi näitu, mille juures tõuge muutub märgatavaks. Kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sel hetkel nõrgeneb kas heli järsult või pehmenevad teravad tõuked. Sel momendil mõõdetav näit on diastoolne rõhk. Diastoolset rõhku saab määrata ainult kuulates. Südame töö ja vererõhu regulatsioon: neuraalne; humoraalne hormoonid, teised veres lahustunud ained. Neuraalne kontroll. Vasomotoorsetest keskustest lähtuvad mõjud veresoontele ja südamele. Ajutüves paiknevad närvistruktuurid, mida ei saa anatoomiliselt täpselt piiritleda ning mida nim. vereringekeskuseks e. vasomotoorseteks keskuseks. Funktsionaalselt
16 lähedasi struktuure. Parasümpaatikuse mõjul südametegevus aeglustub, südame kokkutõmbejõud väheneb, erutuvus ja erutusjuhtivus langevad, avaldades südamele negatiivset kronotroopset, inotroopset, batmotroopset mõju. Südame löögisageduse aeglustumine on seotid rakumembraanide K+läbilaskvuse suurenemisega, mishüperpolariseerib maksimaalset diastoolset potensiaali ja aeglustab spontaanset depolarisatsiooni ja kriitilise lävipotensiaali saavutamist. Parasümpaatikuse närvide lõpmetest vabanevaks ülekandeaineks on atsetüülkolliin. Südametegevust reguleeritakse vererõhu ja vere "kvaliteedi"kohta käiva informatsiooni põhjal, mida vahendavad nii südames kui väljaspool südant asuvad retseptorid. Südames olevatelt mahu- ja rõhuretseptoritelt lähtuvad
Sellest tekkivat tõuget on tunda, kui kombelda pulssi mansetist allpool. Seda võib kuulda ka stetoskoobiga. Süstoolse vererõhu all mõeldakse seda mõõturi näitu, mille juures tõuge muutub märgatavaks. Kui rõhku on nii palju langetatud, et veri pääseb ka diastoli ajal manseti alt liikuma, muutub verevool pulseerivalt ühtlaseks. Sel hetkel nõrgeneb kas heli järsult või pehmenevad teravad tõuked. Sel momendil mõõdetav näit on diastoolne rõhk. Diastoolset rõhku saab määrata ainult kuulates. Südame töö ja vererõhu regulatsioon: neuraalne; humoraalne hormoonid, teised veres lahustunud ained. Neuraalne kontroll. Vasomotoorsetest keskustest lähtuvad mõjud veresoontele ja südamele. Ajutüves paiknevad närvistruktuurid, mida ei saa anatoomiliselt täpselt piiritleda ning mida nim. vereringekeskuseks e. vasomotoorseteks keskuseks. Funktsionaalselt
· Arterite seinte vastupanust arterite seintes on silelihased, mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet. Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk. Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku: · Maksimaalset e. süstoolset rõhku · Minimaalset e. diastoolset rõhku. Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg). Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon) Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks. Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina
Veresoonkond moodustub arteritest, veenidest ja kapillaaridest, mis kujutab endast nn. "suletud" torukeste süsteemi. Vere paneb liikuma südame kui pumba töö ja veresoonkonna eri osades olevate rõhkude erinevuse koosmõju. Veri liigub alati selles suunas, kus rõhk on madalam. Nii iseloomustabki kogu veresoonkonda püsiva vererõhu olemasolu. Seda rõhku saab mõõta (mmHg st. millimeetrit elavhõbeda sammast). Eristatakse ülemist e. süstoolset ja alumist e. diastoolset vererõhku. Kuna kaudselt mõõdetakse vererõhku valdavalt arteritelt (õlavarrearterilt), siis nimetatakse seda ka arteriaalseks vererõhuks. Normaalne arteriaalne vererõhk jääb tervel inimesel 140/80 mmHg piiridesse. Loomulikult ei ole vererõhk püsivalt konstantne väärtus vaid kõigub alati teatud piirides, olenevalt sellest, millises olukorras organism hetkel on (tervislik seisund, füüsiline koormus, emotsionaalne olukord jne.). 8. Hingamiselundkond (W
gradient) suurem, kaugemal väheneb järk-järgult. Kuna vererõhk on muutuv suurus, siis võib vererõhu jälgimise abil saada väärtuslikku informatsiooni organismi seisundi kohta, kuid seda peab oskama tõlgendada. Tavaliselt kasutatakse vererõhu mõõtmiseks õlavarrearterit algul suletakse arter manseti survega ja siis vähendatakse survet, kuulates samal ajal stetoskoobiga arterist tulevaid helisid esimene heli vastab süstoolsele rõhule, helide kadumine näitab diastoolset rõhku (verevool arteris on täiesti vaba). Vererõhu mõõtühikuks on mmHg millimeeter elavhõbedasammast. Normaalseks loetakse vererõhku 80-90 mmHg diastoolne ja 110-140 mmHg süstoolne, madal vererõhk on hüpotensioon, kõrgem hüpertensioon. Anastomoos ühendus kapillaarist jämedamate soonte vahel arterio-arterioosne (arterite vahel); veno-venoosne (veenide vahel); arterio-venoosne (arteri ja veeni vahel).
• Löögimaht - süstoli jooksul vatsakesest väljapaisatava vere maht (70ml) • Lõppsüstoolne maht - vere hulk, mis on jäänud vatsakesse süstoli lõpus (55ml) Arterites - suurim vererõhk. Südametegevuse faaside tõttu perioodiliselt muutuv. Arterioolidest alates vererõhu kõikumised kaovad ja vererõhk langeb järjest kuni südame kodadeni. Arteriter eristatakse maksimaalset, ehk süstoolset ja minimaalset ehk diastoolset vererõhku. Keskmine arteriaalne vererõhk: suurus, mis vastab verevoolamist tekitava jõu suurusele ja vererõhu hekteväärtuste keskmisele tasemele teatud vereringe lõigus. Arteriaalse vererõhu normväärtus: süstoolne 110-140mmHg, diastoolne 60-90mmHg. Aordiklapi avamisel tekkiv järsult kiirenev verevool on voolupulss. Rõhupulss on süstoliga kaasnev rõhulaine arterisüsteemis. Erinevalt voolupulsist ei lange nulli! Sissehingamise ajal tekib südame löögisageduse kerge tõus.
· Vererõhk. Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. Normaalsetes tingimustes on VR püsiv ja muutub pisut. VR suuruds on tingitud kahest peamisest põhjusest: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Füüsilisel tööl täheldatakse VR tõusu, une ajal langust. VR muutub ka vereringehäiretega seotud haiguste korral. Vererõhu mõõdetakse õlavarre arteril. Täiskasvanul on süstoolne 110-125 mmHg, diastoolne 65-80 mmHg. Normotoonia, hüpotoonia, hüpertoonia. Normotoonia VR normis, hüpotoonia VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia VR tõusnud. Vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhku saab mõõta: 1) *otseselt e
antimikroobsus ja antioksüdantsus. Teisena võiks nimetada probiootilisi baktereid Lactobacillus plantarum TENSIA™ ja Lactobacillus plantarum INDUCIA™, kelle omadusi on uuritud ja kirjeldatud Tervisliku Piima Biotehnoloogiate Arenduskeskuses koostöös Tartu Ülikooli teadlastega. (Eesti Piimaliit, s.a.) Lisaks soodsale mõjule inimese soolestikutegevusele alandab Lactobacillus plantarum TENSIA™ süstoolset ja diastoolset vererõhku, aidates kaasa südame- veresoonkonna haiguste riski vähenemisele. Lactobacillus plantarum INDUCIA™ eriliseks omaduseks on soole limaskesta barjäärfunktsiooni ja organismi immunoloogilise kaitsevõime suurendamine. (Eesti Piimaliit, s.a.) 5.8 Eesti vabariigi õigusaktides kehtestatud nõuded Võttes aluseks Eestis kehtiva Põllumajandusministri 15. juuni 2006. a. määruse nr 71
2. Arterite seinte vastupanust arterite seintes on silelihased, mis on teatud pingeseisundis, mitte lõdvalt ja nad avaldavad seega südamest välja paisatud verele survet. Nende kahe tulemusena tekibki veresoontes rõhk. Erinevates veresoonte osades on rõhk erinev. Kõige kõrgem on rõhk arterites. Arterites eristatakse kahesugust rõhku: 1. Maksimaalset e. süstoolset rõhku 2. Minimaalset e. diastoolset rõhku. Vererõhku mõõdetakse mmHg (120mmHg) Arterid on veresoontest võttes ainsaks piirkonnaks, kus on kaks rõhku. Vastavalt südame tsükli faasile südame rütm kõigub. Rõhuväärtuste norm on keskmiselt 120/80, aga eristatakse ka lubatavaid maksimaalseid väärtusi, mida ei loeta haiguslikeks. (ÕISis tabel hüpertensiooni klassifikatsioon) Kõrgvererõhu haigust nim. hüpertoonia tõveks. Veri peab liikumisel veresoontes ületama hõõrdumistakistust vastu veresoone seina. Seetõttu
Järgmine etapp on sellest lähtuv väljaõpe. Vananemine ja ergonoomika Tänapäeval on kiiresti kasvanud uuringute osatähtsus, mis pööravad tähelepanu seostele keskkonnategurite ja vananemise vahel. Kongressil oli mitu sellist ettekannet. Goedhard (1997) Amsterdami Vabast Ülikoolist uuris tunnetatud tööstressi ja vananemise kiiruse vahelist seost. Uuring kinnitas hüpoteesi, et stress kiirendab vananemist. Ühtlasi on sõltuvus ka vastassuunaline. Cordeiro (1997) Brasiiliast uuris diastoolset vererõhku ja töökoormust inimese elu jooksul São Paulo osariigis. Uuring näitas, et töölise vananemist võib käsitleda kaheastmelisena: bioloogilise ja kutsetööga seotud vananemisena. Viimane oli uuritud spetsiifikaga ettevõtteis (parkimistöö) olulisem. Terviseergonoomika Suured ravikulud ja komplekssed probleemid tervishoius on põhjustanud terviseergonoomika kiire arengu. Huvitava ettekande tervise sotsiaalsest tootmisest väikeettevõtetes tegi Eakin (1997) Toronto Ülikoolist
kestvat kontraktsiooni ei teki ja süda töötab rütmiliselt. Vererõhk. Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. VR suurus on tingitud: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Normotoonia VR normis, hüpotoonia VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia VR tõusnud. Bradükardia - kontraktsioonide harvenemine, esineb mõnede haiguste korral. Tahhükardia kiirenenud südametegevus, mis esineb kõrge temperatuuriga kaasnevate haiguste korral. Südame löögisagedus, minutimaht ja löögimaht. Kui palju verd vasak vatsake paiskab aorti ja parem kopsuarterisse ühe kokkutõmbega nim.südame löögimahuks (75ml)
südame minutimaht 25 l/min ehk 5korda suurem kui puhkeolekus. Kõige rohkem verd on lihastes. Puhkeoleku ajal on kõige rohkem verd seedeelundites, neerudes ja lihastes. Kõige kõrgem on rõhk aordis ja madalaim suurtes õõnesveenides, nende rõhkude diferents on verd liikumapanevaks rõhuks. Aordis ja teistes südamele lähedal olevates suurtes arterites on vererõhk pulseeruv, mis tuleneb südametegevuse faasidest. Arterites eristatakse maksimaalset ehk süstoolset ning minimaalset ehk diastoolset vererõhku. Vasaku vatsakese väljutusfaasi ajal saavutab vererõhk suurima väärtuse, mida selle tõttu nimetatakse maksimaalseks ehk süstoolseks rõhuks (~120 mmHg) Pärast süstoli lõppemist ja poolkuuklappide sulgumist langeb rõhk aordis diastoli lõpuks minimaalse ehk diastoolse rõhu tasemele (~80mmHg). Aineid kantakse verest koerakkudeni ja koerakkudest verre mitmel erineval teel. Eristatavad transpordiviisid on:
Veresoontes ringlev veri avaldab nende seintele teatud rõhku. Normaalsetes tingimustes on VR püsiv ja muutub pisut. VR suuruds on tingitud kahest peamisest põhjusest: *jõust, millega veri südamest välja pumbatakse. *veresoonte seinte vastupanust, mille veri liikumise ajal peab ületama. Igas veresoones kõigub VR pidevalt, see on ühenduses südametöö faasidega.vatsakeste süstoli ajal on rõhk kõrgem kui diastoli ajal, eristatakse: *max e. süstoolset rõhku ja *min. e. diastoolset rõhku. Füüsilisel tööl täheldatakse VR tõusu, une ajal langust. VR muutub ka vereringehäiretega seotud haiguste korral. Vererõhu mõõdetakse õlavarre arteril. Täiskasvanul on süstoolne 110-125 mmHg, diastoolne 65-80 mmHg. Normotoonia, hüpotoonia, hüpertoonia. Normotoonia VR normis, hüpotoonia VR on langenud (kutsub esile tõsiseid häireid, eluohtlik), hüpertoonia VR tõusnud. Vererõhu mõõtmise meetodid. Vererõhku saab mõõta: 1) *otseselt e
palpatoorne vererõhu mõõtmine Riva Rocci (RR) järgi. Sel juhul pannakse mansett ümber õlavarre ja mõõdetakse, missugusel rõhul randmel pulss kaob ja on jälle tunnetatav (= süstoolne vererõhk). Diastoolne rõhk ei ole selle meetodiga mõõdetav. Auskultatoorne meetod, mille Riva Rocci meetodi alusel töötas välja N. S. Korotkov, on kindlasti tänapäeva meditsiini kõige kasutatavam vererõhu mõõtmise meetod. Selle abil saab mõõta nii süstoolset kui ka diastoolset rõhku, seejuures üsna täpselt ja usaldatavalt. Meetod põhineb tõsiasjal, et stetoskoobi abil on võimalik kuulda arteris vaid turbulentset, mitte aga laminaarset voolamist. Näiteks mägioja vulin (turbulentne voolamine) on hästi kuulda, suure jõe vool aga (peamiselt laminaarne voolamine) on vaevalt kuuldav. Kahjuks ei saa seda meetodit alati kasutada haiglaeelsetes tingimustes (välitingimustes või sõidu ajal valitseb tavaliselt tugev müra).
annaabi.ee 
