CÉLESTIN FREINET (2)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Alushariduse ja täiendõppe osakond
CÉLESTIN FREINET
Ettekanne
Koostanud
Tallinn 2009
Celestin Freinet, praktiline töökool
Celestine Freinet sündis 16 oktoobril 1986 aastal Garsis, väikses prantsuse külas, Itaalia piiri lähedal. Ta sai raske haavata Esimeses maailmasõjas, sõda katkestas tema õpingut õpetajate seminaris ja kui ta pärast sõda õpetajana tööle hakkas, tuli tal otsida alternatiive traditsioonilisele õpetamisele, sest rääkimine tekitas talle haavatasaamise tõttu suuri raskusi. Nii sündiski Frinet`i kõige silmapaistvam idee – oli vaja meetodeid , mis paneks õpilased ise tegutsema.
Freinet pedagoogikal ei ole oma filosoofilist lähtealust, oma arusaamist lapse arengust (oma arenguteooriat),spetsiaalset õpetajate koolitust ega ka terviklikku üldharidust (kesk-haridust) andvat koolitust ( Tuulik 2001).
Freinet’ määratleb oma pedagoogika üldeesmärgi järgmiselt: „Lapse isiksus areneb kõige paremini mõistlikus ühiskonnas, mida ta teenib ja mis aitab tal saavutada eneseväärikustunnet ja jõudu, et ta täiskasvanuna suudaks tegutseda eesmärgistatult, egoistlike valedeta ning ehitada harmoonilist ja võrdõiguslikku ühiskonda (Freinet 1987: 29-30). Freinet tõdeb, et eesmärkides väljendatakse ideaali , kuid peab siiski vajalikuks määratleda üldeesmärk. Õpetajal tuleb nimelt tihti üksi oma tegevust põhjendada ja seepärast peab tal olema selge nägeus sellest, mille poole ta oma pedagoogikas püüdleb (Hytönen 1999).
Freinet’ vaatenurk lapsekesksele pedagoogikale on üpris lai. Ühelt poolt käsitleb ta maailmavaatelisi ja ühiskonna struktuuri puudutavaid küsimusi, teisalt on tema kirjutistes tegevpedagoogildele suunatud konkreetseid, päris üksikasjalikkegi juhiseid ja soovitusi .
Freinet pedagoogikat kutsutakse tänapäeval mitut moodi- töökool, katsetav kool. Celestine Freinet peab paremaks kooli, mis toimib nagu suur pere. Ta leiab, et lapsed tuleb vabastada kooli autoritaarsest ja karistavast painest, et nad ei tunneks hirmu kooli ees (Hytönen 2000).
Kool peab olema koht, kus laps õpib oma võimete kohaselt, iga laps saab edasi minna talle sobiva tempoga. Väga tähtis on, et laps teeks seda innuga ja oleks huvitatud praktiliste oskuste omandamisest.
Freinet meelest ei ole tähtsust vanuselistel klassipiiridel. Tema meeles on see kunstlik ja vägivaldne.
Freinet leiab:

• kasvatus tähendab küpseda laskmist;
  
• oluline pole mitte teadmine, vaid oskamine;
  
• mälu ei arene treeninguga, vaid arendab töö;
  
• laps on kui täiskasvanu, talle pole vaja sundi väljaspoolt;
  
• loomupärane on lapsele töö, mitte mäng;
  
• laps suudab töötada pikka aega järjest;
  
• karistamine on vale;
  
• hinded ei ole head;
  
• laps planeerib ise oma igapäevast koolitööd;
  
• kool on praktilise toimetuleku õpetamiseks;
  
• õpetaja on kõrvalseisja, lapsega samal tasemel looja (Tuulik 1995).
  

Töökool
Freinet leiab, et kool peab olema paik, kus laps saab kaasa praktilise toimetuleku kogemused kogu eluks. Laps on kooli keskpunkt ning õpetaja on pigem kõrvalseisja ja jälgija.
Ei ole ühtset õppeplaani, õppekirjandust ega kohustuslikku tulemuste kontrollimist (kontrolltööd, eksamid ja nii edasi). Töö toimub enamasti vaikselt ja töötatakse iseseisvalt, kuna igaüks läheneb edasi oma plaani järgi ja talle sobivad tempoga. 45- minutilisi tavapikkusega tunde ei ole, ühe ainega tegeletakse nii kaua, kui vaja (Tuulik 2001).
Töökool ei tähenda seda, et kooli vaimne ja kunstiline tegevus jääks tööõpetuse varju. Freinet kritiseerib väikelaste kasvatuses ja kodudes omaksvõetud kasvatuspraktikat, kus lastele ei anta võimalust töötamiseks. Lastele ei anta ühtki tööriista, vaid ainult mängiasju, mis teevad neist väiksed tuuletallajad-kuningad.
„Õpetamise ja kooli eelduseks on õpetaja usk, et iga laps tahab õppida ning areneda ning see areng sõltub tingimustest, millesse ta on asetatud“ ( Kuurme 1996: 27)
Kool peab ühiskonna arenguga kaasas käima. Kool on avatud- raamatud ja kogutud tekstiteadmised jäävad kõrvale. Freinet eelistab õppimist läbi praktilise tegevuse mitte läbi raamatutarkuse. Nii palju, kui võimalik ollakse tegeliku tööelu ja looduse keskel ning õpitakse sealt (Tuulik 2001).
Lapsed alustavad oma päeva nende endi valitud tegevuste ja ülesannetega. Vanematel klassidel on nädala- või kuuülesanded, noorematel on päevaülesanded. Freinet peab oluliseks laste käsitööd ja loovuse arendamist ning säilitamist.
Tehakse palju rühmatööd, kus kirjanduse abil jõutakse ise tulemuseni, mis tervikuna ette kantakse. Osade kaupa õppimist ja vastamist ei ole. Õpilane liigub edasi talle sobiva tempoga, hindeid lastele ei panda, kuid õpetaja annab igal nädalal hinnangu lapse töödest, käitumisest (Hytönen 2000).
Kord ja distsipliin on väga oluline, see annab lapsele turvalisuse tunde ja teadmise, et temast hoolitakse (Tiko, Tulva 1999).
Koolimaja ja kooliaia eest hoolitsemine on laste töö, see õpetab neile vastutustunnet, kohusetunnet ja õpetab veel ka üksteisega läbisaamist, arvestamist.
Kooli üldiste reeglite kõrval on igas klassis oma reeglid, mis koostatakse üheskoos ja mida vajaduse korral täiendatakse. Need on seinale kinnitatud nii, et kõigile kodu aeg nähtaval (Tuulik 1995).
KOOLIREEGLID:

• palume sõnakorda;
  
• räägime ainult tõtt;
  
• me ei pilka kedagi;
  
• oleme kõigiga viisakad ;
  
• laseme üksteisel rahulikult töötada;
  
• palume andeks, et keegi ei oleks pahane;
  
• anname andeks;
  
• me ei tõrju kedagi kõrvale;
  
• teeme kõik oma tööd hoolikalt;
  
• peame oma klassi korras.
  

Ühiselu küsimusi kaalutakse igal reedel klassinõukogu koosolekul. Koosolekut juhatab õpilane, õpetajal on võrdselt lastega üks hääl- püütakse jõuda positiivse tulemuseni ilma karistamata. Tavaliselt on pingid klassis asetatud ringikujuliselt, et kõik üksteisst näeksid ning oleks kerge ümberpaigutusi teha.
Igas klassis on jutunurk, kus on võimalik oma probleemidest rääkida, südant kergendada ning vabaneda muredest (Tuulik 2001).