Carmen - kokkuvõte (59)

Prosper Mérimée CARMEN
PEATEGELASTE ISELOOM
Carmen – mustlanna. Noor, ilusa kehaehitusega, suurte silmadega väheldane neiu. Ta nägi välja palju kenam kui teised tema rahvusest naised. Tal oli täiesti sile vasekarva nahk, veidi viltused silmad. Pisut täidlased, ilusa kujuga huuled, valged hambad. Veidi karedad pikad juuksed olid ronkmustad ja läikivad. Tegeles nõiakunstiga. Oli harjunud inimesi ümber oma sõrme keerama ning saama mida tahab. Teadis alati, kuidas saada mida tahab. Carmen oli salakaval. Kasutas ära oma head välimust oma tahtmise saamiseks. Tegeles pettustega, aitas pätte. See tegi temast kaasosalise. Näppas aegajalt ka ise. Pidas ennast vabaks hingeks. Oma vabaduse eest oli kõike nõus tegema, jäi kindlaks oma põhimõtetele. Oli rõõmsameelne, tegi palju ülemeelikusi. Iseloomult tugev. Kuid oma mehele on tolle nõrkuse ajal truu.
Don Jóse – noor, keskmist kasvu, tugeva kehaehitusega, sünge ning uhke pilguga. Tegelane pidas tihti sisemist võitlust iseendaga . Ta ei tahtnud elada röövli elu, kuid ta armastas Carmenit ja seega tahtis olla ka koos temaga. Lasi ennast ära võluda Carmeni ilul ja seetõttu tõi endale häda kaela. Armastuse pärast kaotas terve mõtlemise.
TEOSE IDEE, PROBLEEMISTIK
Kogu teose probleemistikuks on Carmen, kelle pärast satub don Jóse vangi. Carmen pöörab paljudel meestel mõtlemise sassi, pannes nad endasse armuma. Tema pärast mõrvatakse palju teisi. Lõpuks laseb ta ka ennast tappa.
Elus ei saa kõike mida tahetakse ning kõigi oma tegude